Hea lugu tõepoolest. Minu meelest lausa yks Lovecrafti parimatest. Õnnetuseks järgib kyllalt kaalukas osa ta juttudest yksluist stsenaariumi: nõrganärviline teadlane (tõenäoliselt nõrganärviline - et õigustada seda pidevat halamist kohe-hulluksminemise ymber) avastab mingi raamatu/käsikirja/kujukese ja jõuab Cthulhu-kultuseni, saades siis kohe surma, minneski lõplikult hulluks või veetes oma loetud aastad hirmunult redutades. Säärane stsenaarium jaksaks välja kanda ehk paari lugu, aga mitte enamat - või vähemalt ei tohiks neid lugusid järjest lugeda, nagu mina seda õnnetuseks tegin. Need Lovecrafti lood, mida ma hirmheadeks nimetan, jõuavad kyll samuti varem või hiljem nimetet kultuseni ja "ebanormaalse geomeetriani", kuid tavapärane stsenaarium on vyrtsitet millegi omalaadsega, mis just seda konkreetset juttu Lovecrafti muudest eristab. "Nõiamaja" teeb unikaalseks eelkõige too sympaatne Browni-nimeline rott-elajas oma roosade inimkäesarnaste käppadega - midagi syngemat annab tõepoolest välja mõelda ;). Ka nõid ise ning tema keskaegsed nõiakombed on ytlemata ehedad. Samuti imponeeris mulle Lovecrafti nägemus kõverate ja nurkade kavalatest kõrvalmõjudest. Lõppakord oli samuti yks Lovecrafti õõvatekitavamaid ja võimsamaid, kui ehk "Randolph Carteri tunnistuse" lõpp välja arvata, mis minu meelest on täiesti yletamatu.
