(romaan aastast 1995)
eesti keeles: «Ajalaevad»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Siiski ei ole ma raamatu peale väga kuri, tegemist on mõnusa lugemisvaraga.
------ 1.11.2014, hinne 4 -> 3 -----
Lugemisest on möödas peaaegu 14 aastat, osaliselt mälu värskendamiseks teatud projektide jaoks ja osaliselt lihtsalt huvist võtsin raamatu taas kätte. Vahepeal olen ajarändude teemaga rohkem kokku puutunud ja ju vist vanemaks ja sapisemaks läinud, igatahes pani raamat mu kohati vanduma, sellest ka põhjus, et viitsin natuke kribada, miks ma hinde alla tõmbasin.
Kõigepealt loogikaaugud [spoiler alert]: Tüüp käis tulevikus ja terve ajalugu muutus. Pärast käivad pikaleveninud I ilmasõja sõdurid oma masinaga ajalugu TORKIMAS ja oskavad kuidagi õnnelikult mööda vaadata faktist, et nad ei satu kunagi samasse kohta tagasi; see oleks pidanud ilmnema juba esimesel korral, kui nad peategelase kaasa viisid; tähendab, mingi tasemel (nagu autor paista laskis) nad mõistsid muutusi, kuid kui nad sakslastega vastastikku teineteise kindraleid maha lõid ja üldse ajaloo kallal sorkisid, peaks ju esimesel katsel selge olema, et ajarändur ei saa KUNAGI oma aega tagasi... Ja samas vaimus edasi, no ei usu sõnagi. Kuni lõpuni välja, kus tüüp võetakse algosakesteks ja pannakse uuesti kokku, ta on ajanud asju universumi vaimuga ja nii edasi ja mitte midagi ei ole muutunud, ikka ei oska ta muud targemat teha, kui kaotatud alamõõdulist daami otsima minna... Masendav.
Aga jutu kohta ütleks, et oli tasemel. Pikkus ajas hulluks ja see pooleli jätmise hõng, mis ole ka Wellsi omal. Kui Wells ütles, et peategelane läks jälle ajamasinaga rändama, siis Baxter ütleb, et peategelane läks morlokide juurde aga mis tast sai, vot, seda ta ei ütle! Oi, kui vihale see ajas! Ma loodan, et Baxter otsustab veel ühe järje kirjutada ja seal ära seletada, et mis värk edasi juhtub!
Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).
Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.
Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).
Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)
Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.
Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)
Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.