(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Sõrmuste isand»
Tallinn «Tiritamm» 1996, 1997, 1998 [III köidet]
PS Kääbiku tõlge mulle meeldib väga. Oleks pidanud sellega rohkem arvestama.
Neile hajusmõtetele lisaks -- Ats Miller oma arvustuses "The Fellowship of the Ringile" ütles tegelikult sedasama, mida minagi arvan kogu sarja kohta.
Vaataks need osad siis ükshaaval läbi: 1.) "Sõrmuse Vennaskond" -- triloogia(?) huvitavaim osa, vähemalt tegevus vaheldub ning pahad saavad ka hingata. Saab viie. 2.) "Kaks Kantsi" - kogu sisu seisneb mingis suvalises soos ringiuimerdamises, vähemalt see on kõige enam meelde jäänud. Lisaks veel vist ratsutati muudkui mööda lagedat välja edasi-tagasi. Rohkem nagu ei olnudki midagi. Annan kolme. 3.) "Kuninga Tagasitulek" -- natuke nagu parem kui eelmine. Midagi siiski toimub. Millegipärast tundus eriti (hale)naljakas päris viimane lõpp, tagasijõudmine Kääbiklasse, kuhu pahad olid vahepeal mingid tehasekesed installeerinud, vist isegi korstnakestega ning puha -- seda lugedes hakkas mul tõesti ning tõsiselt paha, kõik tundus kogu eelnevalt kirjeldatud maailmaga eriti kokkusobimatu. Veel pani nördima, et sõrmuse hävitamine lõpuks nii lihtsalt läks -- eepos läbi loetud ja nüüd siis sedasi... mulps ja kõik, ei mingeid deemoneid või muid ultimate-kurielajaid. Oleks midagi enamat oodanud, lugu oli kuidagi liiga naiivne ja lihtne. Viimane jupp... no neli siis. Kogu raamatule kokku kah samapalju.
Jah, kirjanik on maailma väljamõtlemisel tõsist vaeva näinud... kuigi milleks näiteks neid kääbikute sugupuid jms kraami veel vaja on, ma ei mõista. Kaardid on abiks... kuid "Sõrmuste Isanda" lõpus ja mujal avaldatud kaartidega (kuid ka üldse igasuguste muude lisadega) on siiski liialdatud. Neid on nii palju ja kõik pisiasjad liiga liiga täpselt paika pandud. Raamatus kirjeldatud maailm muutub läägeks -- lugeja oma fantaasiale ei jäägi enam ruumi. Kui ma esimest korda pärast "Kääbikut" seda Mordoriga kaarti (btw: Mordori mäed on seal kuidagi ebalt kandilised, selgelt mitte-loodusliku päritoluga) nägin, siis oli tõesti huvitav, aga kui netis ka veel muid "Sõrmuste Isanda" maailma kaarte leidsin (näiteks too kahe mandriga, kõik kohanimed jms täpselt kindlaks määratud), siis sain mürgituse ning rohkem ei taha. Kogu tolle maailma salapära kadus ära. Need viimased kaardid konkreetselt on vist J.R.R. järglaste joonistatud ning tundub, et nad ei osanud piiri pidada. Ainult "Kääbiku"-t lugenuna oligi üks selle võludest just tundmatute-salapäraste Surnumanaja, Moria ja muu taolise _mainimine_. Natuke võõraid nimesid ja kaugeid sündmusi oli korraks sisse toodud, fantaasia hakkas tööle, kuid samas ei seletatud kõike viimaste tehniliste detailideni lahti. "Sõrmuste Isandas" sai maailm aga nii suur, et tema tegelased kadusid sinna sisse ära ning tõenäoliselt nad ekslevad seal veel tänaseni.
"Kääbiku" austajana oli seega "Sõrmuste Isand" minu jaoks pettumus. Tolkien oleks võinud (loe: pidanud) ka "Sõrmuste Isanda" "Kääbiku" kerges ja südamlikus stiilis kirjutama. Oleks mul sama palju "Kääbikut" kui "Sõrmuste Isandat", oleksin kohe väga-väga rõngas ;-)
Kui saaks hinnata raamatut ennast ja tõlget eraldi, annaks raamatule viis miinus ja tõlkele puhta ÜHE. Tõlge on ikka eriliselt mööda pandud.
TOBAJUSS? Ta nimi on Samwise Gamgee! PAUNASTE?!
Martin Edeni asemel Õnnela-Marti ei tahetud Eestile tutvustada? Või Härri Müürseppa? Ronald Nirgistet?
Tolkien puhaku rahus, töö on hästi tehtud. Raamatu tõlkijad võiksid nurka häbenema minna,
Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).
Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.
Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).
Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)
Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.
Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)
Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.