(jutt aastast 1995)
http://algernon.ee/node/516
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Jätaks kõrvale siinmail levinud süüdistused plagiaadis ... ning jätaks ka kõrvale oletused autori eesmärkide suhtes. Plagiaadiks ma ei peaks ning eesmärke ei suutnud ka korduva lugemise järel aduda. Minuarust on see jutt lihtsalt mingi visand või toorik, millest võiks midagi teha, aga mis tegelikult oleks parem ära visata.
Maailmavalu ja tahtmine meie kärnast maailma ning seda maailma asutavaid ajukääbuseid parandada on tore siht küll. Kuid siiski kaldun arvama, et ajukääbused kirjandust ei loe ... lugevale publikule võib selline tekst äärmisel juhul vaid banaalsusena mõjuda. Mulle igatahes mõjub, või siis sellise eluvõõra isiku tahtmisena olemise alustugesid kõigutada. Aga ei mõju see kõik. Loen ja haigutan! Olen ehk kalestunud hingega, aga ühe vääraka tegemised kööginoaga teise vääraka kõri kallal jätavad mind tõesti külmaks!
Kaks, sest olen nüüd ühe jama võrra targem.
Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).
Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.
Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).
Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)
Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.
Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)
Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.
