(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Planeediavarusse», Tallinn «Eesti Raamat» 1971
Nikolai Lukini «Leiutise saatus» oli ikka sedavõrd ilge lugu, et selle valguses saab Maailma Vanima Elava Ulmekirjaniku romaan siiski hindeks 2. Kuigi, kui hakata mõtlema, et selle ilguse esmatrüki aastaks oli 1968...
Päästab just mingigi kirjanduslik tase ja lame eksootika.
Tõtt öelda on seda romaani kõige paremini iseloomustanud Naatan Kvark ajakirjast «Horisont»:
«...kus kangelased Brjussovi värsse tsiteerides kangelaslikult loodust (sedapuhku Veenuse oma) alistavad. Ent tegelaste stiil ja kõne. Kui nad just ei vahuta õõnsast pateetikast, siis peavad nad üksteisele populaarteaduslikke loenguid meie raadio lastesaadete tasemel.»
Ausõna, ma tsiteerin seda peast... sedavõrd hästi ja säravalt on öeldud niivõrd halva ja halli raamatu kohta.
Antud raamatu puhul huvitab mind iseäranis, kelle otsusel see eesti keeles ilmus. See romaan on üks sihukesi, mille avaldamisel maakeeles pole mingeid õigustusi. 1968. aasta vene nõukogude ulmest oleks olnud võtta kümmekond paremat romaani, isegi kui need oleks pidanud olema sama punased ja keskpärased.
Kes otsustas avaldamise?
Laura "Võid kindel olla"
Ma ei saa päriselt aru neist, kes sellele raamatule ühe on pannud. Muidugi, seal on palju vigu, mida juba esimest korda lugedes märkasin, kõik tegelased on lamedad, palju kohti korralikult läbi mõtlemata. Raamat vajanuks korralikku toimetajat. Kuid see raamat pani mind tulevikust unistama, mõtlema sellele, mis võiks olla ja mis ei saa olla, suhtuma kriitiliselt kirjasolevasse ja sellest vigu otsima. Minule oli sellest romaanist kasu.
Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda,
et uued lootused sinuga kaasa võiks tulla.
Abram Palei on seda teinud, ta on julgemalt mõelnud, unistusi nagu liblikaid püüdnud, ja selle eest ma teda tänan. Aga liblikad on haprad ja samamoodi unistused, purunevad kergesti. Palei näitab meile oma unistuste kilde ja meie peame neist midagi arvama.
Kas samamoodi me generatsioon
tahab vallutada tähti, käia ära Kuul,
jõuda kaugemale valgest Linnuteest?
Ei, meie põlvkond tegeleb vampiiride, Cthulhu taaselustamise ja ajas rändavate sarimõrvaritega. Kuhu on jäänud helge tuleviku ootus? Seda õieti polegi, poliitikutelgi pole säravat eesmärki, mille poole püüelda. Mulle ei meenu XXI sajandi kirjandusest sellist helget utoopiat, sellise kirjutamist peetakse vist kohatuks, tulevikus ei saaks nagu midagi helget olla.
Mõtlesin vastukaaluks teistele autori sünniaastapäeval kolme panna, aga teisalt on 3 ju ikkagi rahuldav hinne, mina aga selle romaaniga rahule küll ei jäänud, nii et 2+ tundub olevat täitsa õige hinne.
Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).
Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.
Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).
Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)
Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.
Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)
Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.