Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Frank Herbert ·

Dune

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Düün»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
42
9
8
1
0
Keskmine hinne
4.533
Arvustused (60)

Kindlasti hea raamat. Põnev, piisavalt keerukas ja eksootiline. Mulle üldiselt (tagantjärgi) meeldivad raamatud, mis algavad suhteliselt igavalt või arusaamatult ja siis pöördeid juurde kruvivad. Ainuke etteheide ongi see, et romaani lõpuosa sündmused võrreldes alguse või keskpaigaga arenevad liialt kiiresti ning sein tuleb järsku vastu. Raamatut võib lugeda küll igaüks. Ka see, kes ulmekirjandusest muidu suurt ei arva. Võrreldav näiteks Waltari Sinuhega, kui muust kirjandusest paralleele otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Ääretult võimas kindlalt SF-i tippu kuuluv raamat, mis on alguseks kuueosalisele "Dune" sarjale. Tõeliselt tänuväärne on Frank Herberti oskus vältida tavaliselt SF kirjanike poolt sooritatud vigu - näitena võib tuua asjaolu, et kuigi raamat on kirjutatud kuuekümnendate lõpus ei tundu maailmapilt praeguse aja inimesele lapsik ning tehnoloogia kohatu. Tehnika on selles raamatus nagu midagi nii omast, et seda isegi ei kommenteerita. Tähelaev on tähelaev ja mitte üks üleliigne kommentaar. Raamatu tegevust toimub planeedil Arrakis. Arrakis (või nagu mõned seda planeeti kutsuvad, Dune) on universumi ainuke koht, kus tänu oma täiesti enneolematu floora ja fauna tõttu on sõimalik saada ainet midaga kutsuti Spice, mida mina tõlgiksin kui Essents - millegipärast eestikeelses versioonis oli see tõlgitud vürtsina, mis aga oleks liigne jõuga sõnade asendamine. Spice aitas näha tuleviku ning Kosmoselendurite gildi liikmetel voltida aega ja ruumi tehes võimalikuks tähtedevahelised lennud. Kuigi tegevus on paigutatud ettenägematult kaugesse tuleviku on samal ajal ühiskondlik korraldus võrreldav kekajag - imperaator, vasallid, jne. Mis omakorda avab väravad võimuvõitlusele. Frank Herbert on suutnud kogu universumi oma grandioossuses suutnud paigutada kuue raamatu lehekülgedele ning kuulub vaieldamatult ulme klassika tippude hulka.
Teksti loeti inglise keeles

''Düün'' on parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Mitte ainult SF hulgas, vaid üleüldse. Pole kusagil mujal kohanud sellisel tasemel erinevate probleemide ja valdkondade kokkupõimimist (ökoloogia, mitmed eri kultuuride kokkupuudetest tekkivad probleemid, puhtalt SF-likud detailid, eri kildkondade vaheline võimuvõitlus, inimese kui sellise võimalikud arengusuunad jne.), nii et tulemus ka piisavalt sujuvaks ja väljapeetuks jääks.
Teksti loeti eesti keeles

asi oli peris huvitav ja heasti kirjutet. igasugusest b kirjandusest on ta mudgi peajagu üle, kuid parimaid palu ta siiski pole.. düün kuulub ka nende raamatute hulka, mida mina vaid ückord loen, seepärast nimelt, et teistkordsel veerimisel olex ta juba igav.. paraq.. mis veel vastu hakkas? karakterite kindlad piirid a''la harkonnenid pahad, kurjad, täbarad ja mudu halvad loomad, samas atreidesed tublid, head, üllad jne. nigu mingi muinasjutt.. a no mida see scifi tegelt muud ongi.. ka see pole eriti kohane (mu meelest), et kasutataxe asjade kirjeldamiseks kaasasegseid, või isegi minevikust tuntud väljendeid nigu ginzhall jms. niet, asimovile erbert ikke vasta ei saa..
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine sellesse raamatusse on kahtine. Head olid idee ja korralikult ülesehitaud mudel, halvad liigne lobisemine ning tühjalt kõmisevad suured ideed, mis pidevalt peategelase ajurakke vaevasid..
Teksti loeti eesti keeles

Tunnete ja mõtetega usutavad olendid, kes sobivad keskkonda... Süzee ei oma liiga suurt tähtsust, ei domineeri... Väga hea. Mõnes mõttes klassika. :) Aga arvan, et ei ole muinasjutt. Lasteraamat ka ei ole...
Teksti loeti inglise keeles

Noored, omandage positiivne pimu (psühhomüüt) Düün on selleks parimaid lugemisvarasid. Ja Urmas Alase tõlkes oli vaid mõni ebaoluline ebatäpsus. Soovitan soojalt.
Teksti loeti eesti keeles

1) Uhiskonnasuhetes rakendatud levinud trikki - minevikust pärit suhete (feodaalsuhted) viimine tulevikku (ka näit. Asimovi Impeerium). Uhiskonnasuhted kujutatud suht naiivselt. 2) Ökoloogia osa hea. 3) Stamplik finaal - positiivse ja negatiivse kangelase vöitlus. Ei sobi. 4) Herbert on näinud piisavalt vaeva, et tehnoloogia osa viimaseni lihtsustada. On neli pöhilist tulevikutehnoloogiat - laser, kilp, kosmoselaevad, tuumarelv. Ulejäänu jääb kohati ka tänapäevale alla. 5) Palju paremini on arendatud inimest uurivaid teadusi. Hea.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on arvutihuviliste hulgas üpris palju neid, kes on mänginud "Düüni" ainetel tehtud arvutimänge Dune I-II (milledes raamatuga muidugi minimaalselt ühist on). Veel on valminud ka film - kuid enne "Düüni" lugemist sellest küll tuhkagi aru ei saanud, asi paistis päris ogar - kui raamatu pahad olid enam-vähem inimlikud, siis filmis näidati neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt värdjatena. Raamatu juurde: njah, võib-olla olid esialgsed lootused liiga suured või asi milleski muus, kuid antud raamat ei jätnud erilist-suuremat muljet, no plussi tahaks veel hindele juurde panna, kui saaks. Oli paks ja suur raamat küll, aga sai kuidagi liiga kiirest läbi, ilma, et midagi ootamatut toimunud oleks - tundus nagu eellugu mingile suuremale teosele - lõpus alles asi tegelikult algas. Mingi tüüp istus keset liivalagendikke ning keeras muudkui pahasid ümber sõrme, mis sest, et vastastel terve galaktikatäis laevu, tuumarelvi ja muud head-paremat sõjakraami leidus. Siis veel sellised imelikud heategelaste pääsemised ning põgenemised, mis tundusi justkui kuskilt Tarzani raamatute ca 18 seeriast välja võetud. Muidugi selline kõrbeplaneedi idee on hea. Maitse asi. (tegelt tahaks küll natuke üle kolme panna ka selle pärast, et muidu on mul Zelazny "Needuste Alleega" samal tasemel, kuid sellest on ta küll kõvasti parem, aga las ta jääb nii).
Teksti loeti eesti keeles

Üsna detailselt kujutatud maailm ning piisavalt võõras ja harjumatu. Elada ainult küll sellises maailmas ei tahaks. Kujutan ette, et destkostüümis, mida kõrbes kanti, polnud just mõnus olla. Kuna vett nii vähe oli, võib arvata, et pesta sai ennast vähe. Korra nagu mainiti ka, et fremenid haisesid... Umbses destkostüümis oli paradiis ka kindlasti kõikvõimalikel naha seenhaigustel... Kuid see selleks, sellest ei käi jutt. Selles maailmas meeldis aga Bene Gesseriti kool. Meil arendatakse praegu tehnikat ning koolid on rohkem mälu tais toppimise koht. Bene Gesseriti koolis aga arendati inimese võimeid ning nende maksimaalset rakendamist. Midagi jooga taolist. Miskipärast oli see kool ainult naistele, nagu meestel polekski mingeid ressursse. Tegelikult ikka on ja rohkem kui naistel, nagu lõpuks selgus. Lugege ning ärge laske ennast pisut raske- pärasest algusest heidutada...
Teksti loeti eesti keeles

Noh lugesin teda inglise keeles ja eesti keeli nigu ei julgegi enam (räägitud kyll, et pidi hää tõge olema, kuid ei raatsi). Raske lugemine ta ju oli, kuid kui juba otsa pääle oli saadud, ega siis enam nii kerge lõpetada polnud enne kui raamatu tagumine kaan yksildaselt pihus... Väärt lugemine - ja yhinen Andri arvamusega - midagi sama võimast ja haaravat, kui Sinuhe - vähemalt võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna olin kunagi varem mingit "Düüni" hilisemat tuletist lugenud, siis lähenesin "Düünile" teatava ettevaatusega. Too jutt jättis pisut veniva ning ülespuhutud mulje. "Düün" osutus meeldivaks üllatuseks. See, pisut ülespuhutud, stiil võib küll moodsa ilmavaatega inimesele naljaks paista, kuid kuna romaanis on feodaalühiskond parunite, printsesside, imperaatorite, krahvide ja muu taolise lõbusa rahvaga, siis annab see loole stiilse värvingu. Muide, kui filmitähtede kõige kaunimaiks tunnistatud näoosadest pandi kokku nägu, siis polnudki see ilus. Võib-olla on kirjandusteosega sama lugu: ideaalne teos polekski nii hea? Minu tähelepanu äratas autori julgus filosoofilistes valdkondades. Deklareerida keset kuldsete kuuekümnendate progressivaimustust: "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane", on minu meelest paras vägitegu. See, et FH-i pärast seda paadunud tagurlaste pikale pingile ei lükatud, näitab tema headust kirjanikuna.
Teksti loeti eesti keeles

Lehitsesin oma 1992 märkmeid. Leidsin kommentaare “Düüni” osadele, tsitaate ja süzheekirjeldusi. Kõige lõpuks ka kommentaari “Väga hea sari!” Otsisin ja ostsin antikvariaatidest kõik kolm soomekeelset köidet kavatsusega need kindlasti uuesti läbi lugeda. Nüüd, pärast eestikeelse kättesaamist, olen need muidugi maha müünud. Jäidki lugemata! Aga mul ei tulnud kordagi pähe mõtet osta “Düüni messias” või mõni muu järgnev romaan. “Düüni” loen uuesti läbi niikuinii!
Teksti loeti soome keeles

Einoh, mis siis ikka oliu kyll hea raamat.Herbert oli kyll oma jagu vaeva näinud kogu selle syzee ylesehitamisega, sest peaaegu pool raamatust võttis raamatu tagumises otsas asuv sõnade seletus.Oli tunda meisterlikku sõnakäsitlust .Ma mingi osa lugesin inglise keeles läbi ning soovitaks seda varianti nagu rohkem, kuigi tõlge oli ka väga hea.See sari on ka põhiline asi mille pärast Herbertit, kui kirjanikku yldse tuntakse.Tõeline SF-i tase.
Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus fantasyromaan vahelduseks. On olemas peaaegu kõik, mis vaja, aga mingitel põhjustel (pikkus??? veel midagi???) pole ma seda veel teist korda suutnud läbi lugeda, kuigi olen paar korda üritanud, niisiis on ikkagi midagi puudu. Oma nelja saab muidugi esimese mulje põhjal ausalt kätte. Oli umbes samal tasemel, kui Baxteri "Ajalaevad", niisiis ka sama hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Raamatut liigitatakse ulme alla ainult seetõttu, et see toimub kuskil kaugel planeedil, millest tulenevalt eksisteerivad kosmoselaevad, laspüssid, kaitsekilbid jne. Raamat oleks vabalt võinud toi- muda feodaalses Maal asuvas väikeriigis. Kogutakse vürtsi asemel näiteks kulda. Aga see selleks, nagu ma juba ennist mainisin on raamat suurepärane. "Düün" on lihtsalt klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jättis üsna sügava mulje. See on üks sellistest raamatutet, kust võib välja otsida üsna suure hulga tsitaate ning mõtteteri. Mis mind selle raamatu juures võlus, oli Bene Gesserit`i liikmete emotsioonide valitsemine, enda keha tunnetamine ning osaliselt selle üle võimu omamine. Fremen`ite minimaalsus, kõrbes toimetulek ning osavus. Mentat`ite loogilisus ning teadmiste hulk. Üsna detailne tähelepanu pööramine sellele, mida üks tegelane mõtles, mida tundis ja kuidas tundis. Rohkem lugemist väärt inglise keeles, kui eestikeeles. Eestikeelset raamatut hiljem lehitsedes, oli tunne, et see poleks hoopiski nii head muljet jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Igati korralikult välja kujunenud raamat, mis igati sümpaatselt mõjus. Minule sageli meeldivad raamatud, mis teistele üsna lihtalt põhjusel vastu hakkavad: pikkus. Pean nentima, et mul on teatud nõrkus paksude ja tüsedate raamatute järgi. Mis minu jaoks konkreetse raamatu veel paremaks tegi oli muidugi see, et teos oli hästi kirjutatud. Ma ei taha öelda, ei haibin kõike, mis rohkem kui 400 lehekülge paks, vaid seda, et kui raamat ikka tõesti hea on, siis pikkuse pärast ma teda küll maha ei tee...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu päästab planeedi täpselt kirjeldatud ja üsna nutikas ökosüsteem (kuigi selle suhtes on mul tugevad kahtlused). Ülejäänu (sündmused, suhted, filosoofia, kirjutamisstiil jpm) ei kannata minu silmis mittemingisugust kriitikat, isegi tõlge pole raamatut päästa suutnud. Tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on vähese intelligentsi viga või mis, aga see raamat oli kyll niivõrd igav, et ta põhimõtte pärast läbilugemine oli yks ropumaid orjatöid, mida ma klassikute omandamise nimel teinud olen. Kolm punkti annan ka ainult maailma omanäolisuse ja suhtelise terviklikkuse eest, ja tõenäoliselt selle pärast ka, et veendunud fänne mitte infarktini viia, aga tee, mis tahad - õnnetu poliitikareporteritöö kumab igast lehekyljest ja see, et autor niivõrd äranähtavalt professionaalse kretinismi kyysis vaevleb, on lihtsalt traagiline.
Teksti loeti inglise keeles

Minuga juhtus nii, et enne raamatu lugemist olin jõudnud hoopis samanimelist mängu mängida, aga peab mainima, et raamat oli parem. Selline parajalt mõnus kontrast, koos eksisteerivad tipptehnoloogia ja keskaegne elukorraldus, samas teebki see just asja huvitavaks. Raamat läks lausa neelates. Kõik keerleb selles teoses kolme v ümber. Võim, vesi ja vürts.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska mina läheneda raamatutele teaduslikust või muust sarnasest küljest.. kahjuks - võib-olla, kuid mina õnnetu selle üle küll pole :)Emotsionaalsus tundub lugemiseks parem lähtekoht olevat..Ja `düün` on tase. Minu Piibel ja ammendamatu vastuste varasalv.. :)Eriti meeldib mulle tees `sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane` - hoiatavaks näiteks võtame või `matrixi`.
Teksti loeti eesti keeles

Ehk ei olegi mul õigust seda raamatut siin hinnata, sest ma ei ole seda lõpuni lugenud. Lihtsalt ei jõudnud esimesest sajast leheküljest kaugemale. Esiteks ei meeldinud mulle miljöö, see kõrb, mis tegi mu olemise kuivaks ja kuumaks (oleks ehk pidanud talvel lugema), siis jätab see sotsiaalsete probleemide ja intriigide lahkamine kuningate ja vürstide vahel mind suhteliselt külmaks. Justkui ajalooline kostüümidraama ulmelises butafoorias. Siis häiris mind veel Harkonnenide nimi ning teksti igavus. Midagi pole teha, tekst lihtsalt oli minu jaoks igav.

Nüüd sellest suurest mõttest "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane". Ei ole Herbert esimene, kes selle eest hoiatanud on ega viimane. Ning mis selles mõttes nii suurepärast on, lõhnab keskaegse dogmaatika järele? Kui ulmelist vastunäidet otsida, siis Simmonsi Hyperioni maailmas on inimesesarnaste androidide valmistamine ja kasutamine keelatud ning sellest ei sünni midagi head. Androidid võivad olla palju kasulikumad kui inimene ise. Probleem ei olegi üldse selles, pigem on küsimus selles, kuidas suhtuda masinasse, millel on rohkem mõistust kui inimesel ning osalt ka selles, kuidas mõistuse suurust mõõta.

Ühesõnaga, Adriftedi poolt Düünile" hindeks kolm. Ainuke ulmeraamat, mida ei ole suutnud lõpuni lugeda peale Asimovi "Asumi".

Teksti loeti eesti keeles

Näedsa siis, Düüni (sarja, mitte raamatu) kohta ei olegi ma veel jõudnud pahasti öelda. Esimene osa oli mäletamist mööda võrdlemisi hea. Mitte midagi vaimustavat, lihtsalt, hea. Edasiste osadega läks asi progresseeruvalt koshmaarsel kombel käest ära. Seda kas ma neljanda köitega lõpuni jõudsin, ausaltöelda ei mäleta enam.

Raamatu ainelist arvutimängu siin keegi mainis juba. Lisaks juurde et Dune II oli arvutimängunduses tõsiselt epohhiloov nähtus, millest nyydseks on välja kasvanud terve omaette "zanr" (RTS - realt-time strategy).

Esimesele osale hindeks neli. Ylejäänusid ei lähe parem torkimagi. Mõni siin hakkab veel pahandama ;)

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks oli Dune, Ingliskeelne Dune. Ja see Dune so~itis Tartu ja Puhja vahet, kuni ta läbi sai. Ja ma nägin, et see hea oli, ja hankisin eestikeelse ka. Siis hakkasin mo~tlema. Kui keegi tahab raamatu näidet, mida ei saa hästi to~lkida, mida to~lkida lausa ei tohiks, siis siin see on! Ingliskeelne teos oli keeleliselt vo~rratu, ja olen Zorkiga no~us, et eestikeelses raamatus puudub see hing, asja Iva, olemus, essents, Spice. Jah, Kristian Sanderilgi on o~igus oma märkustega, ent need kaovad autori keele taha ära, tema vo~rratusse mängu, mis ehitatud yles häälduslikule sarnasusele ja keele ko~lale. Näib, nagu oleks autor seda jutuna kuulnud, ja siis alles vaimusilmas näinud... Eestikeelsest on parem mitte rääkida. Ei ole see. Sisu on ehk sama, aga... tegemist on hoopis teise raamatuga. Siin-seal kippus teos kyll millessegi määramatusse uppuma, millest ei saanudki aru, mis see nyyd täpselt on... kas siis liigso¤asus vo~i hoopis liigne väljajättelisus, aga see ei rikkunud yldist muljet. Ja ehkki see mu iskliku arvamuse kohaselt see Päris Tipp ei ole, on ta siiski tipu lähedal. Aga lugeda seda tasub. kasvo~i sellepärast, et näha, mis juhtub maailmas, kus masinate areng pärsitud. Seal on arengu eesmärgiks inimene - ja see ongi lugu ineimesest, olgu ta siis fremen, sardaukar, guild`s steersman vo~i mentat. Autor on ka yritanud kirjutada vastutusest, nii inimkonna kui iseenda ees, aga see pole tal o¤nestunud. Vo~i ehk... see on o¤nestunud paremini Dune Messiah`is. Vastutus... Kelle ees? Mis mastaabis? Ja kes selle vastutuse on andnud? need on kysimused, mille Dune lahtiseks jätab. Lugejale mo~tlemiseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Dune" on ikka Piibel küll. Konkreetne eepos.Kahju, et teisi osasid tõlgitud ei ole. Arvutimäng "Dune I" ja film (tõsine old-scool) annavad sama fiilingu.
Teksti loeti eesti keeles

hea raamat jah, veenev ja põhjendatud kuni peaaegu lõpuni välja. veel see imperaatori laeva ründamine oli usutav, aga siis see lõpustseen kiskus äkki millegipärast jamaks. ei saagi aru - kas frankil olid tähtajad ees või mis, et oli vaja ruttu ära lõpetada. sellisele eepilisele syzheele oleks pidand kindlasti pikemaajalisem vaibumine lõpus olema. sellepärast saab 5 punkti asemel 4. veidi monotyypsed need tegelased ju olid, näitex minu arust see paul yldse mõtles liiga palju - mõtted ja teod on tal raskesti kokku viidavad. aga noh, elame yle. ja siis see feodaalne värk oli ka natuke naljakas.mispärast pole keegi samal kombel yhendanud kiviaega ja kosmoselaevu??lõpus see sõnastik oli ka tobe - enamik asju sai ka tekstist/kontekstist selgeks, või siis ei mäletanud neid teksti lugemisest yldse. tundub kyll et viimistlus jäi pooleli - ilmselt hakkas autoril/kirjastajal kiire...
Teksti loeti eesti keeles

Düüni kosmosekorraldus on üks omapärasemaid, mida ma eales lugenud olen. Mõned tegelased on sellised, et ei taha kohtuda, mõned tahaks maha tappa... Üldiselt üks eriline ja omanäoline romaan. Selliseid loeks kuhjaga, kui vaid oleks. Puänt seisneb selles, et kui Düün muuta roheliseks nagu mõned tahavad - mis saab siis kosmosereisidest. See sinine narkots sai ju kuivuse tõttu tekkida. Ja kosmoses oli palju rohkem õnnetusi, kui piloodid seda sodi ei kaaninud. Ning Düüni valitseja oli kosmosereiside valitseja.
Teksti loeti eesti keeles

Miks see raamat hea oli? Sest:

1)Planeet ja selle kliimat poleks paremini edasi saanudki anda.Tekkis endal ka lugedes tunne et kurk kuivab.VETT

2)Siin julgeti uhkelt tähtsaid tegelasi maha lüüa. Nii et kui mõeldi kedagi tappa hakkasid mõtlema, kas se õnnestub või ei?

3)See naistele mõeldud koolitus oli nii võluv ja salapärane. Tekkis kohe tunne. et tahaks liituda nendega.

4)Head mõtisklused peategelaste poolt

5) Eriti meeldisid. Selle printsessi kirjutatud raamatu katkendid/mõtisklused elu üle.

Teksti loeti eesti keeles

Kui minu käest küsitakse milline on hea raamat, vastan kõhklematult "Düün". Ma olen seda raamatut 5 korda lugenud ja ma usun, et loen veelgi. See peaks põhjendama hinde 5.
Teksti loeti eesti keeles

Minu Duen huvi tekkis aastaid tagasi (1991) igavusest kinno minnes, kui juhuslikult sattusin "Dune2 otsa (David Lynch & Kyle McLaghlan). Järgmisel nädalal läksin siis raamatukokku raamatut ennast kah otsima (lugu oli Soomes, kus tol ajal olid Herberti asjad juba tõlgitud). Meeldis väga, mis täpselt ei teagi, kuna ma olen muidu rohkem "science" poole hindaja, siin seda aga niiväga pole, pigem üsna kõva annus romantikat. Üritasin lugeda ka järgmisi osasid, ilma erilise eduta. Eestikeelse variandi ilmumisel lugesin uuesti üle.
Teksti loeti eesti keeles

Väga nauditav oli kirjaniku mõttelõnga jälgida ka veel viiendal läbilugemisel. Pikka aega oli teistest peajagu üle kõrguvaks lemmikuks ja teiste SF raamatute mõõdupuuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pikka aega ei ole kätte sattunud üht korralikku ulmeromaani, kus autor oleks tekitanud tervikliku ja mõjusa maailma. Düüni puhul võlus just see, et selle "maailma" koostisosad moodustasid tõesti süsteemi, mille väljatöötamise kallal oli Herbert ilmselt kõvasti vaeva näinud. Just see, et nii filosoofia, psühholoogiline areng, ökoloogia jne olid ikkagi läbi mõeldud. Ja veel, et kogu aeg kartsin, et juhtub õudselt tavaline areng, kus peategelane omandab pidevalt juurde mingeid uusi võimeid ja lõpuks ei suuda autor enam neid hallata. Mõnikord on inimesel mingi oskus, siis jälle ei ole, siis suudab ta juba kõike jne. Aga nii ei juhtunud mitte. Kokkuvõttes: lugesin raamatu ühe hooga läbi ja igav ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen, et viia infarktini paadunud fänne. Nii hull päris kah polnud.
Ma vihkasin klišeelisust.
Näiteks:
  • negatiivseks karakteriks väga tüse pervert
  • kirjaniku ksenofoobiat - viha slaavlaste ja soomeugrilaste vastu (võibolla eriti slaavistunud soomeugrilaste vastu?) - Vladimir & Harkonnen
  • orjapidamine - Rooma impeeriumi liiga ühene ülekandmine selgroona
  • kõrbeplaneedi asukate semiidi/araabia/moslemi jooned - kas siis susistamata nimedega kõrbes ei saa läbi?
  • liiga veeküsimuse ülepuhumine
  • ebareaalsus - fregatid ometi peaks olema võimelised olema iseseisvalt orbiidile lendama - seega kaardistama planeeti

    Hea oli hakitus, peatükid väga erinevatest kohtadest ja pikkade ajavahemike järel. Ja lõpuks on härra Herbert ühe vägagi korraliku tellisega maha saanud küll, ainult, et liialt vihkav-kontrastne.
  • Teksti loeti eesti keeles

    Arvustus number 500

    Kaua m6tlesin, milline teos oleks kyllalt väärikas, et selle arvustamisega oma saavutusi tähistada. Ja siis avastasin, et "Dune" on häbiväärselt arvustamata.

    Raske on leida teost, millega seda k6rvutada. Tegemist on suurepärase loometykiga, mis on nii stiililt kui sisult viimase peale välja peetud. On v6etud yks kultuuriruum ja see siis inimkonna peale laiali kantud. Milline v6ite ise arvata (vihjena v6in öelda, et valede vastuste yle Allah just ei r66mustaks;) ). On suudetud täiesti sujuvalt ja lugejat mitte häirivalt mööda minna k6igest tehnilisest - tehnika pole mitte eesmärk, vaid vahend. Ka inimesed ei ole niiv6rd isikud kuiv6rd vahendid, mille kaudu viiakse ellu eesmärke, mis sellest raamatust vee kuidagi ei selgu. Ehk siis on tegemist raamatuga, mis jagab ohtralt kysimusi ent vastustega koonerdatakse tublisti. Kummatigi on "Dune" loetav ka eraldi ja ei juhtu ka midagi, kui ylejäänu lugemata jääb. Mitte, et tegu oleks kehvade järgedega, seda mitte (ehkki nii m6nelgi pool tekib lugejal nende puhul arvatavasti kerge matsule mitte pihta saaamise tunne).

    Nii mitmedki eelpool kirjutajad on t6lke teemal kes kurjemalt kes leebemalt s6na v6tnud. Tegelt IMHO ei ole t6lkel väga häda midagi. Loomulikult, originaalis ON asi etem, kuid arvestades asjaolu, et originaal N6UAB yle keskmise inglise keelt (ja konteksti taju) on t6lge siiski suht rahuldav. Muuseas, parem kui vene keelne, mida ma yldse esimesena lugema sattusin.

    Arva, et hinde v6in ytlemata jätta...

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    sai hiljaaegu ka tõlkes üle loetud. ja ei olnud oluliselt lahjemaks jäänud. pisut tuhmim ehk tundus kui originaal, mis võis muidugi tulla sellest, et vahepealsete aastatega palju muid huvitavaid raamatuid loetud. mõnedele terminitele on leitud väga head vasted - ja mõnedele mitte nii eriti.

    düüni sarja puhul on herbert eelkõige filosoof. endale oluliste mõttekäikude illustreerimiseks on ta konstrueerinud üsna loetava seiklusjutu - kuigi mind ei pane imestama ka need, kes seda igavaks pidasid. teatavasti koosneb tekst peatükialguste motodest ja siis tegevuse kirjeldusest. nende osatähtsused on mahuga pöördvõrdelised. ehk siis - sekeldused ilma motodesse süvenemata on suht tühised ja ainult motodest oleks ka pisut väheks jäänud. kena, et lugejale on iseseisvaks mõtlemiseks piisavalt ruumi jäetud. ja et lugu pole hakatud "algusest" jutustama - palju tegevust ja olusid määravaid asju on toimunud kunagi varem ja neile vaid vihjatakse.

    arvustusi sirvides üllatas, et keegi pole pidanud vajalikuks rõhutada üht kogu düüni sarja mõistmiseks imho kõige olulisemat märksõna. butleri dzhihaad. miks butleri? eks ikka samuel butleri pärast. kes teatavasti polemiseeris ägedasti darwiniga evolutsiooniteooria teemadel. ja areng, ettemääratus, tuleviku ettenägemine on ju justkui düünis väga olulised märksõnad. nii et kähku butlerit lugema - kogu see masinate mäss ja keeld mõtlevaid masinaid valmistada pärineb ju butlerilt.

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Maailma ulme ajalukku kuuluv teos, kus pahalasteks on soomlased, Härköste suguvõsa (inglise keeles jäävad täpid ära). Vladimir küll eriti soome nimi ei ole, aga Rauta seda enam.

    Teose 50. arvustus peaks ehk kiitma ja voorusi üles lugema, aga seda on juba tehtud. Kõige hea kõrval on raamatus aga puudusi, mis ei lase kõrgeimat hinnet panna. Ja neist ei ole piisavalt räägitud.

    Paljudes valdkondades on toimunud märgatav areng (kõige silmatorkavamad on kosmoselennud), aga teised pole jäänud isegi 1965. aasta tasemele, vaid taandarenenud keskaja tasemele. Ma ei pea silmas seisuslikku ühiskonda ja poliitilist korda. Jäägu see autori südamele. Esiteks pole mingisugust politseid, mis kuritegusid registreerikski, uurimisest rääkimata. Teiseks kohtusüsteem: lk. 102 selgub, et kogu planeedi enam kui 5 miljoni inimese kohta on üksainus vaidluskohtunik ja temagi poole kohaga. Kolmandaks pole jälgegi ajakirjandusest, olgu siis vabast või mitte.

    Teine puuduste rühm on aritmeetika. «Ta sündis padiðahh-imperaator Ðaddam IV 57. valitsemisaastal» (lk. 7), «Mu isa oli 71» (lk. 112), «Mu isa, padiðahh-imperaator, oli 72» (lk. 306). Lk. 527 andmeil valitses Ðaddam IV 40 aastat ja suri 68-aastaselt, nii et Paul sündis hoopis Ðaddam IV 17. võimuaastal.

    Kui hertsog kahtlustas, et tema lähikonnas on reetur, olnuks loogiline kõiki lähikondseid veriitega testida. Täpsemalt öeldes pidanuks hulka isikuid (Halleck, Idaho, Jessica, Yueh) regulaarselt veriitega kontrollima. Sellest olnuks kohe kasu. Selle asemel tunnistas hertsog, et tal üldse veriitet ei ole!

    Aru ma ei saa ka Bene Gesseriti ordust. Jessical kästi sünnitada hertsogile tütreid (lk. 27). Palju tütreid, et ordu saaks valida. Neitsi Maarja analoogi sünnitamine on tähtis ülesanne. Olnuks loogiline, et hertsogi õukonnas on spioon (näiteks Jessica ise), kes teavitab pidevalt ordut olukorrast riigis. Selle asemel sünnitas Jessica ühe poja -- ja kõik. Ning ordu tuleb alles 15 aasta pärast uurima, mis läks valesti!

    Teksti loeti eesti keeles

    nojah ei teagi kohe kuidas alustada...lugesin seda raamatut aastaid tagasi, vahepealse aja viibisin vaimustunud seisundis promodes raamatut kõigile tuttavatele...uuesti üle ei lugenud - lükkasin raamatu uuesti kättevõtmist nii kaugele kui suutsin...ja kui nüüd hiljuti uuesti üle lugesin, siis tabas mind ootamatu shokk...mind tabas hunnik ebausutavusi, lehekülgede kaupa patriootilist ja propagandistlikku möla...peab muidugi ausalt tunnistama et sinna sisse oli põimitud ka hulganisti häid ideid, mis paraku leidsid oma surma sellesama möla tekitatud tülgastuses...ühesõnaga olen pettunud ja kurb...ja õnnelik, et võtsin teose raamatukogust, mitte ei ostnud rahapuudusel poest...
    Teksti loeti eesti keeles

    Ma pole vist eriti originaalne, kui ütlen, et sattusin "Düüni" juurde tänu arvutimängu(de)le. Küll aga pean nentima, et erinevalt eespool arvustanutest pean peale raamatu teistkordset läbilugemist arvutimänge paremateks...

    Kuigi minu arvamuse sellest romaanist võiks kokku võtta ka Katariina Tähe sõnadega ülalpool, panen siiski paar asja kirja.

    Ei meeldinud:
    1. Kogu see kirjeldatud feodaalühiskond ja intriigitsemine. Esiteks ma lihtsalt ei usu, et inimkond sellise ühiskonnakorralduse juurde tagasi pöörduks. Ja teiseks pole sellised salasepitsemiste kirjeldused minu jaoks lihtsalt huvitavad.
    2. Tegelased. Negatiivsed tegelased olid klišeelikud ja positiivsed puudusid, sest Atreidesed ei olnud tegelikult Harkonnenitest karvavõrdki paremad, kuna pidasid end samamoodi ülemklassiks ja kohtlesid planeedi õigusjärgseid elanikke fremeneid vaid tööriistadena. Alia oli ainuke meeldiv erand.
    3. Tehniline teostus. Mõistete toppimine raamatu lõppu muudab teose raskesti jälgitavaks ja on üldse kaheldava väärtusega. Joonealused märkused oleks parem lahendus.

    Meeldis:
    1. Originaalne maailm.
    2. Mõned mõtteterad. Näiteks see, et asja kontrollib tõeliselt vaid see, kes suudab seda ka hävitada.

    Teksti loeti eesti keeles

    5-Alguses ei saanud vedama, aga siis edasi oli väga asine lugemine. Mõningad asjad häirisid ka, aga enamasti on see maitse küsimus. Näiteks printsess Irulani teose katkendid peatükkide ees. Kui keegi oleks tõesti selliselt kirjutatud raamatu kirjutanud, siis ma oleks selle raamatu lugemisel juba poole lehekülje järel unne suikunud. Häiris ka kogu ühiskonna eriti barbaarne tase, ei naudi sellist ulmet. Mõistus ütleb, et sellise ühiskonnatasemega võib küll mõõkadega vehelda, aga mitte kosmoses rännata. Veel häiris, et autor kirjeldas planeeti kui eriti kuiva ja vaenulikku. Samas ei seletanud kuidagi ära, kuidas sellise kliimaga kohalikud taimed ja loomad elada said. Kohalikud loomad ju destikostüüme ei kandnud. Aga need olid sellised väikesed asjad, teos tervikuna oli nauditav.
    Teksti loeti eesti keeles
    TVP

    Sain raamatu kätte õhtul kell kaheksa (mitu aastat tagasi, ülikooli ajal). Mõtlesin, et loen veidi. Lõpetasin lugemise järgmisel päeval, kui raamat läbi oli. Minu elu esimene ja viimane raamt, mis pole lasknud ennast käest ära panna. Teised on küll ka head olnud, aga mitte nii köitvad kui see raaamat tol ajal oli.Kahtlustan, et nüüd uuesti loetuna kogemus enam nii ere poleks, aga mälestus on ilus.
    Teksti loeti eesti keeles

    Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
     

    Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud  siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima.  Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
     

    Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid  raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
     

    Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen,  Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
     

    Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides -  isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
     

    Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
     

    Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
     

    “Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:

    “Hirm on arutapja.

    Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.

    Ma pööran näo oma hirmu poole.

    Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.

    Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.

    Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.

    Ainult mina jään alles.”
     

    Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid.  Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
     

    Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
     

    Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.

    Teksti loeti eesti keeles

    Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
     
    Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
     
    Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
     
    Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
     
    Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
     
    On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
     
    Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
     
    Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
     
    See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
     
    Hinnang: 10/10
    Teksti loeti inglise keeles
    x
    Killu
    1979
    Kasutaja rollid
    Viimased 25 arvustused:

    See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

    Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

    Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

    Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

    Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

    Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Oli küll hea, pean ma kõiki eelnevaid arvustajaid kordama....

    Kui tõmmata paralleele, siis kõige enam on sarnasusi Dan Simmonsiga (kes on vaenlane? keda me kuidas hävitame) ja Ben Bovaga (mis on simulatsioon? mis on mäng? kus on tõelisuse piir). Samas on need ka kaks kolmest olulisimas joonest raamatus. Tulemus on paraku minu jaoks juba pisut trafaretne (surmav mäng), aga lugemiselamust see siiski palju ei vähendanud, kuivõrd haarav stiil, huvitavad detailid ja kaasakiskuvad tegelased selle kompenseerisid.Enderi kõrval, kui mitte rohkem, paelus mind Valentine. Sest mis Enderist saab oli teatud määral etteaimatav, samuti ta ei arenenud teab-kui palju, muutus küll osavamaks, kuid putukate hävitamise ajal oli ta täpselt samasugune inimene kui päris raamatu alguses (kuigi 11 aastane võiks 6 aastasest küllalt palju erineda). Valentine seevastu arenes enam, sai tasapisi ka täiskasvanuks jne jne. Oleks isegi tahtnud pisut enam Valentine`st lugeda :)
    Raamat on kahes mõttes nukker ja hoiatav-- esiteks fakt, et Ender ei arenenud--niisugune üksluine (arvuti)mäng paneb mingi piiri isegi geniaalsele isikule, üksluisus ja ühe fakti treenimine lapseeas on ohtlik ühiskonna mõttes. Nii Valentine kui Peter olid kindlasti ühiskonnale vajalikumad, kasulikumad ja omaette ka õnnelikumad (eriti Peter). Eelkõige sellepärast, et neil oli vabadust normaalselt areneda.
    Teiseks militarism. Me viime ka kõige andekama komandöri sinna, et ta ei mõtle. Me hävitame oma ümbrust kiiresti ja mõtetult, nagu oleks võimalik maailmale restart teha ja otsast peale proovida. Seda meil ei ole. Sõda ei tohiks võtta kui arvutimängu, kumab sellest (ja teistest sedasorti raamatutest). Mitte, et nad sõda ja tapmist hukka mõistaksid, aga totaalselt hävitamist, mõttetut rünnakut küll. Enderi kuriteod ei olnud mitte nonde poiste tapmine (kuigi geneetilise tulevikuga, aga siiski üksikud elemendid, kelle hävitamine ei muutnud oluliselt tsivilisatsooni-- poleks hävinud nemad, oleks hävinud Ender, aga maailm mitte), kuivõrd planeedi hävitamine terve tsivilisatsiooni, kultuuri hävitamine (kes vist ei tahtnudki meid lõpuks tappa). Sõda tuleb lõpetada enne hävingut...(et Ender nii kole paha ei oleks, talle jäetigi vist kookon).

    Ja veel kaks asjaolu:
    --raamatul oli lõpp. Ta sai otsa. Ühtegi järge küll enam lugeda ei taha, see lugu on läbi, midagi kaasakiskuvat pole enam ütelda. Hoian järgedest kaugele eemale

    --Hiiglasemäng oli tore ja vahva, ainult, et iga laps, kes mõnevõrra arvutis seiklusmänge on mänginud tuleb hoobilt selle peale, mis hiiglaseda teha. Ja pärast mitmekordset katsetamist ka siis kui see on esimene seiklusmäng (adventure), mida ta üleüldse mängib. Kes ei tule, on ikka väga rumal. Ma imestan, miks nad nii suurt paanikat tegid :)=
    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Idee oli väga hea, rõveduste konstentratsioon ehk veidi suur... Kuid kuni keskpaigani mõjuv (ei, ausõna, paari päeva jooksul, kui mõni mu tuttav jäi pikemaks ajaks tasaselt naeratama, tekkis soov küsida, "kas sul on tõugud peas" brrr). Ent lõpp tuli kuidagi tortsi, pärast filmilikku keerutamist, puänt läks selles pisut kaduma. Raamatu viimane kolmandik oli kuidagi väga "kokkusoditud", oleks oodanud senise rahuliku tooni ja arengu jätkumist. Sellepärast raamat nelja saabki. Loetav. Üle keskmise.
    Teksti loeti eesti keeles

    Tükk aega pole midagi nii head lugenud kui käesolev raamat. Esiteks pani iga üksik lause vaimustuma, samuti tegevusliin, mis algab tüüpulmeteosest ja läheb aina segasemaks ja segasemaks, kuni jõuab järsku reaalsuse ja ulme piirimaile (st viimaseid sündmused lausa kisuvad end lihtsalt illustratsioonidena, ülekantud tähendusega võtma).

    Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).

    Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.

    Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).

    Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)

    Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.

    Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)

    Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.

    Teksti loeti eesti keeles

    Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus selline üheplaaniline, logisev jne jne.

    Aga kui ma avastasin juba kolmandat korda, et tahan seda raamatut veel lugeda, siis hakkasin tasapisi ümber hindama. Raamatu järgi ei tõusnud käsi mitte seepärast, et tunnikeseks head ajaviidet leida ja/või reaalsusest välja astuda (nagu näiteks Pratchetti puhul, keda ma ka omajagu hindan) vaid millegi muu pärast.

    Esiteks on raamat kirjutatud väga kaasahaaraval viisil, minategelane on niivõrd tugev ja sugestiivne, et ka kaugelt raamaturiiulist tirib enese poole

    .Raamat on eelkõige sellest, kuidas inimesed teineteist ei mõista. Borthanil leiti, et see pole võimalik, ning halvustati liigset oma isikust rääkimist-- nagunii ei tule midagi välja (see on minu hüpotees muidugi, aga loost jäi niisugune mulje). Ajapikku muutus ilmselt see tugevamaks, kuni igasugune mina-st rääkimine muutust keelatuks, see kõlas kui roppus... MIs tähendas seda, et inimene ei saanud ühiskonna poolt mingit tagasisidet, kas tema enesekujutlus on adekvaatne. Pisut parandasid seda küll sidusõed-vennad, aga siiski jäeti inimene endasse üksi.

    Tegelikult ei parandanud see muidugi probleemi üksteisemõistmisel, sest nüüd ei parandanud keegi enam sinu kujutlust teistest. MInu arvates ongi Silverbergi üks probleeme just üksteise ja enesemõistmine ja hindamine. Liiga palju enesest kõneldes kaotab inimene reaalsustaju, aga ka vastupidi ne viib sinnasamasse. Tema rõhk on pigem sellel, et rääkimine on siiski ainus mis meil on, ent lisaks on siiski siin näidatud ka, et rääkijal peab olema kuulama, niisama tühjendajatest ei olnud kasu.

    Ja imerohi-- oli see üldse rohi, minu silme läbi pigem midagi muud, narkootikum, mis ehk annab mingi tunnetuse, aga mis on selle reaalne kasu.. Kui seda sünnist saati kõik kasutaksid-- on siis enam vahet inimeste vahel, siis me pole enam indiviidid vaid suure indiviidi osakesed, kellel on ehk oma kitsas roll, aga isik kui niisugune kaoks. On see hea või halb, on tegelikult juba uue romaani teema.Hiljem tarvitama hakates võib mõju aga olla... hukatuslik, see rikub inimese lootused, kui hea oli Kinnallil mõelda armastusest sidusõe vastu ja tasapisi loota, et tedagi armastatakse, kuid see rohi võttis talt viimasegi, mis tal oli.

    Selle rohu läbi toob Silverberg sisse teise küsimuse-- kui palju me peaksime teisest inimesest teadma, kas meil on vaja täielikku temaks muutumist. Ning siin annab ta konkreetsema vastuse: ei. Meil ei oleks lootust ja unistusi ning lõppude lõpuks natuke vildakad kujutluspildid annavad toitu fantaasiale. Ning samas, kas inimene suudaks enam midagi üleüldse luua, kui temas olev oleks kõigile kättesaadav kui üldse privaatsust ei jääks ? Millegipärast ühiskond , mis mainitud rohtu kasutas oli vähemarenenud, kui enesessekapseldunu. Planeedil oli valida kahe äärmuse vahel: kas teineteise ajudes hulkumine, otsimine, või siis enesearendamine, loomine ja ühiskonna ehitamine. Kuigi meie silme läbi probleemse, ent ma ei julgeks ütelda, et õnnetuma kui teise...

    Seega-- inimene vajab privaatsust, kuid seda ei tohi siiski fetisheerida. Olge omaette, kuid tutvustage ennast vahel ka teistele, inimene on üksildane karjaloom :)
    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Jään nõusse, et liiga palju paralleele oli "Hiromandi kokteiliga", ainult et käesolev raamat on mõnevõrra kehvem. Siiski on tõepoolest omajagu toredat huumorit ja toredaid ideid. Lugedes pole piinlik, et autor on pingutanud, et iga hinna eest _ulme_lugu kirjutada, vaid on lihtsalt lugu jutustanud. Vahvat lugu, iga eestlasest ulmesõber peaks kindlasti lugema !
    Teksti loeti eesti keeles

    Väga armas Pratchett. Võluv. Teravmeelne. Nii hästi pole ameerika turiste keegi karrikeerinud. Ja ka mitte ainult turiste, vaid üldse teatavat pealiskaudset suhtumist (ja muide heatahtlikult, ta ei kritiseeri, vaid heidab mõnusat nalja, mitte välistades, et nii ongi hea elada. Kui keegi sinust aru ei saa, siis räägid aeglaselt ja kõva häälega).
    Teksti loeti inglise keeles

    Maailm oli kahjuks natuke liiga skemaatiliselt ehitatud, ei saa selle toimimisest ettekujutust.. Lohede ja ratsanike suhe oli päris huvitavalt esitatud ja küllaltki kaasakiskuv, lohede iseloomud olid huvitavad, kahjuks inimesed polnud nii täpselt välja arendatud (peale peategelase Lessa võib-olla). Parim raamatu juures on nn. "maailma hõng": muistendid, rääkimisstiil, suhtlusviisid... Lugeda soovitan küll, tuju teeb heaks, võimaldab pageda tavalissusest ära... Muide raamat algab väga kaasakiskuvalt... Siiamaani värisen ja kujutan elavalt ette tüdrukut, kes hirmust nuutsuvalt valvewheri pessa jookseb...
    Teksti loeti eesti keeles

    Raamatu ostmine läks mul täpselt nagu Väravaga Naiste Maale-- lugesin poes esimese lehekülje läbi ja see võlus niivõrd, et pidin raamatu kohe ära ostma.Natuke kippus see raamat küll venima, mõningad kohad tüütasid... Ja lõpp valmistas ka pisut pettumuse, mitte niivõrd süzee kuivõrd selle väljakirjutamise mõttes... Olen ka selles mõttes Kalevipojaga natuke nõus, et pole kindel, kas see maailm niisugusena püsida oleks suutnud, ma ei ole päris kindel, kas niisuguste parameetrite viimisel meie tavaühiskonda see just sel moel edasi toimiks...Aga tegelased olid taas huvitavad, tundus, nagu Tepper kritiseeriks just praegust ühiskonda (ehkki mitmed inimesed on mind veennud, et see on hoopis tüüpiline 1960-70 USA ühiskond... ei tea, ei oska ütelda, mulle siit maalt tundus asi kole kaasaegsena). Kummaline on lugeda raamatut, kus järsku tunned ära mõned iseenda vestlused kaaslastega. Kõikvõimalikud tehnilised aspektid mind ei häirinud, see polnud tähelepanu keskmes, oli suures osas välja kujundamata, nii et lugeja võis sinna ise ennast rahuldava süsteemi välja mõelda. See oli siiski raamat inimeste mõttemaailmast. Praeguste inimeste. (seega saab raamat siiski hindeks viie. Küll miinusega).Soovitan kõigil lugeda, ent hoiatan: ei ole nii hea, kui "Värav Naiste Maale"...
    Teksti loeti eesti keeles

    Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda
    Teksti loeti eesti keeles

    Kaks märksõna raamatu kohta oleksid: väikese lapse maailm ja hirm. Need on ühtlasi kaks head aspekti sellest raamatust. Raamatus on aeg-ajalt kirjeldatud maailma, kus teadmistel on tilluke roll, sest neid teadmisi õieti polegi, ainult taju... Rohu maitse, valguse taju, mitte niivõrd selge nägemine, kuivõrd abstraktne valguse-tunne. Fantastiline! Aga maailm ei lähe palju selgemaks, aga ta omandab reeglid. Ja kui harjunud reeglid ära võetakse ja laps paisatakse mujale, millest tal on ähmane ettekujutus ning mida ta ka kardab.... Siis kaotab ta pea... Keegi ei seleta talle uusi reegleid... Ei võta vaevaks tema mõisusesse süüvida, sest ei usuta, et see mõistus üldse olemas on.... Tüüpiline täiskasvanute ja laste suhete kirjeldamine, nii see aspekt, et last ei peeta mõistusega olendiks, kui ka see, et teda peetakse masinaks, mis täiskasvanu mõtteid hoobilt kinni püüab ja üheselt tõlgendab. Ja keegi ei võta vaevaks seletada....
    Aga tegelikult oleks see raamat võinud märksa parem olla. Idee oli küll väga hea, aga lahendus keskpärane. Kokku neli :-) Algus, st proloog ja ühtlasi esimene lause oli jälle kole vilets... Mind millegipärast ärritavad romaanid, mis algavad: sinine (punane, valge...) päike valgustas.... Kuidagi odav... Ja lõppu sel lool nagu polnudki... Lihtsalt sai ootamatult otsa... Häiriv
    Teksti loeti eesti keeles

    Nii armas ühiskond oli. Lausa lust oleks niisuguses elada. Sellepärast raamat vist üldse hindamisväärt ongi :-). Rahulik oli lugeda, aeg-ajalt oli sündmusi... Olen lugenud niisugust, kus tegelased olid sarnased, aga ühiskonda peaaegu et polnud, sündmustest rääkimata. "Kuum maa" vist oli tolle nimi. See on igastahes märksa parem. Tõeline pisut alla keskpärase nõukogude kirjutis
    Teksti loeti eesti keeles

    Üks vaheseid King'i teoseid, mille kohta voin ytelda, et toesti meeldis. Tegelased olid olemas, mitte ainult skeemidena, kellele pean luha luudele kasvatada, vaid tegelased, kelle arengut sai jalgitud, taitsa ponevusega kohe. Muidugi liigne lohisevus nagu Kingil ikka, aga kunstlikku oudusetekitamist siin ei olnud. Nagu Carrie''s naiteks. Mehe "hulluksminek" oli fantastiliselt kirjeldatud... Lopp jai natukene kummaliseks, nagu noaga katkiloigatud. Jalle yks tyypiline Kingi viga. Tihti mul alles tekib huvi tegelaste vastu, kui romaan ara lopeb. See oli kyll natuke parem, nagu alguses yteldud, tegelased said marksa rutem omaseks ... Olen nainud ka kaht filmi, need olid selles suhtes paremad, et oli ara voetud pisut lohisevaid tegevusi, samuti lopp oli parem... Yldse olen alati motelnud, et Kingi teoste pohjal tehtavad filmid peaksid paremad olema, kui teosed ise... Sest seal on eelkoige tegevus, mitte kujud, vaadatavad syndmused, mitte ettekujutatavad ja motisklemapanevad.
    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Vilets. Igav. Ei midagi uut, ei mingeid karaktereid... Lihtsalt pliiatsiotsast väljaimetud lugu.. Kas siis rahalistel või grafomaanlikel kaalutlustel.
    Teksti loeti eesti keeles

    Lugu ise oli hea, eriti Hal'i (arvuti) kuju. Ainult, et kuidagi ühekülgne, ühetähenduslik... Nimelt on selle loo põhjal tehtud arvutimäng (mille syzee on täielikult kirjutanud H. Ellison, kes mängib ka Hal'i). Selles on veel palju kõrvalliine, tegemist on märksa filosoofilisema ja põnevama looga, kui novell ise... Niisiis mängige, aga enne lugege noveel ka läbi, muidu kaotate suure hulge lugemisrõõmu :) Ei oska ise midagi optimismi või pessimismi kohta ütelda.... Aktsepteerin seda kui ühte tulevikuvarianti. Ja mulle meeldib Hal. Tema on see, kes eelkõige novellist meelde jääb... Tema monoloogid on impressiivsed... Pärast lugemist (/kuulmist Ellisoni esituses) kordasin ikka ja jälle Hate. Hate. .... Siiamaani kisub uuesti kätte võtma... Ent ikkagi, nii irooniline kui see ka pole, on see esimene novell, millest samateemaline arvutimäng mitmeid kordi paremaks on osutunud. Kas esimene samm Hal'i suunas ?
    Teksti loeti inglise keeles

    Lihtsalt andekas lugu. Nii idee kui teostus, mulle meeldisid karakterid.. kuidagi säravad ja inimlikud. Kõiki jälgides kiskus suu naerule, nii vahvad olid... Iga lause vääris läbilugemist, mitu korda kohe. Ja kõige andekam oli ssee, et need laused andsid kokku veel terviku ka. Meisterlik.
    Teksti loeti inglise keeles

    Idee on fantastiline... Ehkii mitte päriselt originaalne... Meenutagem selle koha peal Shaw `Pygmalioni`. See lugu siin ainult lõpeb teisiti. `Algernon` pole kahjuks täielikult välja kirjutatud. Häirivaks siin loos on kindlasti ebatõepärasus meditsiinilises mõttes. inimese taandareng ei kulge niimoodi, kui üldse see taandareg võimalik on. Algernoniga juhtunu oli veel kuidagi usutav, Charliega mitte... Charlie hakkas järsku kaotama oma mälust mõningaid fakte ja kirjaoskust... Aga kultuur jäi talle alles.. Kuidagi ebausutav... Aga edasi mõningaid emotsioone, mis tekkisid kohe pärast loo läbi lugemist

    Ja nad tegid Charlie`st geeniuse. Charlie ise ei mõistnud veel, ta tahtis saada samasuguseks, nagu kõik teised...
    Samasuguseks. Ja ühel hetkel sai temast geenius, mõistmata alguses, et teised ei ole võrdsed, pärast mõistes ja kurvastades ja siis leppides
    . Geeniusel ja idioodil on sarnaseid jooni, aga idioot on märksa õnnelikum... Ta leiab alati palju sõpru, nagu Charlie isegi lõpus kommenteerib.
    Geenius ei leia tavaliselt. Vaid mõne üksiku. Ja suur osa maailmast tõukab ta ära, keerab selja, loobib kividega: mis ta siis on nii intelligentne. Juba Aadam ja Eeva said karistatud teadmisejanu pärast, mainitakse. Hullukese üle ainult naerdakse, haletsetakse, mõnikord tuntakse ka lihtsat poolehoidu. Hulluke ise ei hooli, ei saa ehk aru...

    Aga ma usun Charliesse ja tema tulevikku. Lõppude lõpuks oli tal "mottivatsjooni", tõsist, märksa rohkem kui Algernonil (ehkki too oli üks eriline hiir), tõsisemat kui juustutükk.
    Tal oli tahe, kuskil kummalisest kohast tulnud abstraktne tahe saada targemaks, algul võrdseks, hiljem, kogenuna, tahtis ta tagasi seda tunnet, mis oli siniste räbaldunud kaantega raamatut lugedes..
    . Ma-mõistan-tunne, ma-mõtlen-välja-tunne ja niisama naudingutunne... Ta oli neid kogenud.
    Ja see kõik, ehkki faktid kadusid, andis talle järsku suure kohvritäie elutarkust. Charlie Gordon jäi mõnes mõttes geeniuseks edasi, ilmajäänuna aktiivsest, paindlikust mõistusest hakkas ta asju mõtestama, jäädes 37-aastaseks poolkirjaoskamatuks suhtlemishgeeniuseks.

    Täiskasvanute kooli õpetajanna ei peaks kurb olema: operatsioon andis Charliele midagi, mida enamustel tavainimestest polnud. Lisaks veel tema lõpmatu tulevikuusk. Ilus sai olema see maailm ´, kus Charlie elas, sama ilus kui see, kus ta oleks saanud geeniusena elada. Erineva rikkusega, aga niisama hinnatav. Charlie jäi igavikku, nii avastuste kui paljude inimeste südames..

    Ja Algernon? Teda meenutab vaid muinasjutt, mida üks vanaks jäänud õpetajanna oma lastelastele jutustab.
    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Mnjah. Alguses oli raamat peaaegu et haarav, aga mida edasi,s eda rohkem ära vajus. Üks süzee, üks mõte, trafaretne arendus... Aga päris kenad asjade kirjeldused... Kirjutatud nii umbes 10-12-aastastele, "lahedaks lugemiseks" Ei tekita probleeme. Lugemisoskust ehk arendab... Ja ikkagi, ühest päästavad mõningad vahvad kirjeldused.
    Teksti loeti eesti keeles

    Lugedes neid arvustusi üritasin oma mälust välja kiskuda, seda kustkandist Jefremov häirivalt punane on. Ei leidnud. Ju 8 aastat tagasi ei pannud seda tähele. Lugesin raamatu üle... Ikka ei olnud häirivalt punane, ehkki kommunistlikke elemente oli küll. Aga Jefremov oli ju üks neist, kes sellesse tõsiselt uskus. Ja tema kirjeldatud tulevikumaailm oli tõesti selline, millena ta lootis kommunismimaailma näha. Aga päris ilus teine... Kõigil on riideid selga panna, kõigil on süüa, inimesed pürgivad vaimsete väärtuste järele... Loevad, naeravad, nutavad, armuvad õnnetult... Päris vahva maailm on. Ja Jefremov oskab seda kirjeldada. Hea on lugeda, nauditav kohe. Eriti praegu, mil poliitiline alatoon on kadunud. Hea ulmekirjandusega on üldse nii, et alguses on ta mingil moel poliitiline (ikka on, inimene elab ju mingis maailmas, ja ulmekirjanikud panevad ühiskonda teravalt tähele), inimesed loevad ja hindavad ühiskonnakriitikat. Pärast kaob alltekst ära, aga lugu on ikka hea lugeda...
    Teksti loeti eesti keeles

    Vahva oli. Tore lugemine, eriti inglise keeles... LUB-is ilmunud raamat (nagu pahatihti selles seerias) polnud väga hea tõlkega... Ehkki ka mitte väga hull, nauditav. :) Eriti vahav on loo humoristlik tõepärasus: rikkused ei tule kuskil plaff! vaid reaalselt... peategelane tahab osta maja Havaile (v6i miski muu sooja koha saar). Ta ei saa kuradilt mitte maja, aga kyll sureb ta onu, kes p2randab talle vajaliku summa. Ning ilmub üks arhitekt ka, vajaliku projektiga. Ja nii edasi ja nii edasi. Ning muidugi see osa, kus peategelane endale haiguse avastab ja pudelit tagasi tahab saada... Rääkimata fantastilisest lõpust (jätagi rääkimata, lugege ise). Niisiis ütleks veel, soovitan kõigil läbi lugeda... Hea on. Rohkem suurt polegi ütelda, miski väga sügav teos pole, aga eluterve, ebatavaliselt eluterve Stevenson :)
    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Alustasin saaga lugemist sellest raamatus (juhuslikult, sattus mulle näppu). Ja kui pärast ka teisi lugesin... siis ei tundunudki, et millestki palju ilma oleks jäänud :) Aga kummaline oli... Omapärane, huvitavate ideedega. Ideede väljaütlemine tunduski LeGuini eesmärk olevat... Ja üks mõte tuli veel raamatut lugedes pähe: hea adventure stiilis arvutimängu saaks... ja just sedasorti raamat, et hea kirjutamise puhul võiks mäng raamatu ülegi lüüa (nagu juhtus Harlan Ellisoni novelliga "I have no mouth, but I must scream"). Aga jah... kuigi oli vahva lugemine, jäi siiski midagi puudu... Võib olla peaks originaalis üle lugema. Aga ei taha enam. Miski on, mis ei pane seda raamatut uuesti kätte võtma... ja ma ei tea mis see on...
    Teksti loeti eesti keeles

    Millisest otsast see raamat küll ulme on, ei oska ma välja mõelda. Horror ta küll on, aga väga kaudselt. Jubedusmomendid tulevad inimesest enesest, sellest, et me oleme niisgused nagu oleme. Ent raamat ise on fantastiline ja kõik teised sõnad takkapihta. Tegelased on nii nelja kuni kaheteist aastased poisid (autor kommenteeris, et ei taha kujutada sugudevahelisi probleeme ega ka teismeliste omi). Nagu eelpool mainitud, satuvad nad lennuõnnetuse tagajärjel ühele saarele (saare kirjeldus on tohutu haarav, imeline). Kuna täiskasvanuid ei ole hakkavad nad oma ühiskonda looma.. Alguses on kena, võetakse eeskujuks "Korallsaar" ja puha... Edasi läheb aga kõik realistlikult, ei mingit korraldatust... Raamatus on 4 peategelast, väga uhke karakterid kõik... Väga inimlikud, niisugused ühed inglise poisid just on. Kaks neist saavad loo käigus surma: tapetakse teiste poolt... Lapsed on julmad, näitab Golding, eriti siis kui valvajat ei ole... Ja lapsed ei suuda end ise kasvatada. Veel leiab ta inimese hirm on kõige jubedam asi. Hirm ja viha teistuguse vastu paneb tegelased Põssat narrima: on ju too neist ehk targem, kuid saamatum. Autori sümpaatia tundub kalduvat Simonile, tagasihoidlikule, mõtlikule poisile... Mina aga ei oska niisugust tüüpi päriselt hinnata ja seetõttu ka tähele panna. Mulle meeldis Põssa, tema trahulik mõistlikus ja kummaline oskamatus (ja ehk ka tahtmatus) positsioone luua. Kõige huvitavam aga on ehk Ralphi areng: sündinud poliitik (nagu ka Jack). Ent kui Jack oli jõupoliitik, siis Ralph oli arenenud ühiskonna poliitik, "aumees". Ent laste ühiskond ei ole arenenud, ei saagi olla... Ehk ainult siis kui Ralphi suguseid oleks rohkem (neid on kahjuks aga alati vähe). Ta tundub vanem kui teised, ideaalide ja unistustega. Loo alguses on ta siiski vaid poisike, kes teoreetiliselt teab, kuidas on hea ja kuidas tuleb käituda... ja tahab seda kõike teha... Loo käigus hakkab ta järjest rohkem ja rohkem mõtlema. Tema saab targemaks, inimlikumaks, sel ajal, kui teised rohkem metsistuvad, või alluvad hirmule (mitte küll Põssa, aga tema saab surma, enne kui probleem täiesti teravaks läheb. Simon ka vähem, tema jääb endassetõmbunuks). Lapsed hakkavad sõdima... Kõigepealt nad mängivad, aga mängu käigus kaotavad nad tõelisusetaju... Sellele aitab kaasa söögihankimine: oma esimest siga ei suuda nad tappa, aga pärast ei tunta tapmise ees enam mingit hirmu, ega vastikust. Tantsitakse ümber lõkke, sõjamaalingud näol ja kätel... Võigas, kuid ometi nii usutav, nii realistlik. Kui hulk lapsi niiviisi omapäi jääks, siis midagi taolist kindlasti ka juhtuks. Metsikus on meis kõigis olemas. See kaob pikapeale, ideaalid saavad omaks... Kuidas? Erinevalt. Ralphi näide on raamatus toodud. Aga niisugusi on vähe. Ise tahaks endast teda uskuda, tahaks, olen palju mõelnud, aga ei suuda vastata. Ehkiki imetlen ikkagi Põssat. Tema oli tulevane suur teadlane, nagu Ralph tulevane poliitik... Mis sai teistest? Ei tea.. Usutatavasti muutusid nad taas vanemate (või kasvatajate) kuulekateks lasteks ja neist said päris mõistlikud inimesed... Üks asi väärib veel mainimist: merekarp, karp mis teeb puhudes suursugust häält. Karp, mis muutub korra sümboliks (ja näitab kuivõrd vastuvõtlikud me oleme kõiksugu sümbolitele). Karbi hääl kutsub kokku koosoleku, karp on võim. Ja selle purunemisega (ja Põssa surmaga) algab anarhia... Samuti jääb meelde Ralphi mõte raamatu lõpust, kui teised plaanivad teda tappa. On öö. Ralph teab, et järgmine hommik tuleb ajujaht ja et "üks teivas tehti mõlemast otsast teravaks". Siis mõtleb Ralph: mis oleks, kui ma nüüd läheksin laagrisse ja ütleksin "mul on praegu tsurr". Heidaksin magama ja sööks." Aga ta teab, ta tunneb, et see ei ole enam võimalik. Miski asi, miski harjumus ja usk on kadunud... Kui lihtsalt harjumused hävivad. Raamatu lõpp on ka ilus.. ma ei ootanud, et selline raamat niimoodi lõpeb... Eriti see osa kus Ralph vaatab saarele: "hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk". Kogu teoses on fanatstiline sümboolika, kuid mitte ülespuhutud, häiriv, vaid vajalik, sümboolika, mis teose nii sügavaks teeb.... Ja lõpuks, päris lõpuks, täiskasvanu ilmumise tõttu, hakkavad nad siiski inimesteks.. Ja Ralph, kes on vahepeal palju vanemaks saanud, lapseeast välja kasvanud, nutab "kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames ja sellepärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks".
    Teksti loeti eesti keeles

    Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
    Teksti loeti eesti keeles

    Raamat, mis mitmel korral lugemisel häiris kummaliste dekoratsioonidega, mis jätsid temast paljutki varju...Ulmega on sel raamatul küll kaudne seos, aga mnesugune siiski, fist fantastikaga eelkõige. Aga oma olemuselt on ta minu arvates siiski sromaan, sellest kuidas kurat kord armastas ühte naist, kelle nimeks oli Margarita. Armastuse ümber on palju lehvivaid kujundeid, muud siblivat maailma, mis paistab ehk isegi veider, kui sa ise vaatad eelkõige oma armastust.
    Teksti loeti eesti keeles