(romaan aastast 1989)
eesti keeles: «Rohtmaa»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)
No nüüd sai küll kõvasti kritiseeritud nii hea hinde kui 4 kohta... 3.51 on ju aga ümardatult ka 4.
Mis vanaproual tõesti hästi välja tulevad, on kirjeldused. Rohtmaa maailm on lummav, heas mõttes ulmeline. Sellega aga kiidusõnad piirduvad. Raamatut ei tasu kõrvale heita veel ka mitte selle pärast, et suurepärased kirjeldused on tegelikult pinnapealsed, allpool on autori sügav võhiklikkus lihtsamateski asjades. Science`it sealt otsida ei maksa, aga lõpuks, nagu eelmistest arvustustest nähtub, kui lugeja on samasugune, ei ole ju viga midagi ;-) Masendav on vaid, kui paljutõotavad visioonid taanduvad koomiksimaailma üheplaanilisuseks. Näiteks katku olemuse lapsiku kirjelduse raamatu lõpus oleks ta võinud lihtsalt ära jätta - selleks ajaks polnud enam mingit tähtsust, millega õieti tegemist.
üks teos ei ole ulme sellepärast, et tegevus toimub "kusagil kaugel". Võib-olla selline atribuutika meelitab ligi inimesi, kes sedalaadi probleemide vastu muidu huvi ei tunneks. Ent "suuri küsimusi" on korduvalt ja palju paremini küsitud. Ei laida kellegi maitset, aga logisevad skeemid, usutamatud karakterid ja otsitud konflikt ei ole põhjuseks, miks ma peaksin mitmesajal lehel lugema, kuidas supertädi möödaminnes kogu ülejäänud maailmale pasunasse annab. Otsustades maailma saatuse suurema küla mõõtu planeedil, sellal kui kogu ülejäänud inimkond tölbilt katku sureb.
Üldiselt ütleks, et “Rohtmaa” on sisult korralik sf - selline, nagu neid juba ilmatul hulgal olemas on ja juurdegi tuleb. Autor on välja mõelnud korraliku oma maailma, suhestatud ja sidustatud igasugu pehmete ja tugevate teadustega. Alla selle poleks tõsisemat sf’i üldse mõtet kirjutadagi.Kuivõrd Rohtmaa usutav või võimalik on, pole mu meelest hindamisel kuigi oluline. Esiteks on tegu ulmega, ja teiseks kirjandusega. Ja selles viimases kehtivad muud nõuded. Õnneks subjektiivsed.
Ma olen nõus võtma ja olen alati võtnud omaks kõik maailmad ja süzheed, juhul kui need on hästi kirja pandud, kui neid on huvitav lugeda. Ja mõni väga harv kord virisen arvustuses selle üle, et kas see nüüd üldse võimalik oli või mitte. Võiks öelda, et kui on hästi kirjutatud, siis peab kõik tunduma võimalikuna. “Rohtmaa” on minu maitse jaoks väga halvasti ja igavalt kirjutatud. Seepärast kaob ka huvi, et kas rebased muutuvad hippusteks, külgkorviga jawa’deks või iljamuurometsideks. Minu meelest peaks tädi S.Tepper näiteks Robert Silverbergi käest tunde võtma, kuidas selliseid lugusid kirjutada.
Kui veidi konstruktiivsemalt, siis lohistati esimel paarisajal leheküljel higiselt dekoratsioone kokku ja nende vahel ei toimunud õieti midagi (huvitavat). Infot Rohtmaa ja tegelaste kohta kuhjati ennastsalgava ohjeldamatusega - sisu oli sel kõigel aga lühiromaani jagu. Siis üritas autor edasi anda mingit rohtlaseiklust segamini katoliiklise teoloogia (kriitika) ja tänapäeva naise peredraamaga, mille käigus tehti nagu lambist suurte saladuste lahendusi. Jällegi - sisu kohta ei oska ma midagi ette heita, sest stiil, milles see kirja pandud, ei kannata minu meelest kriitikat. Igav, lõputult igav raamat. Hoidke eemale kui katkust! Kohati võis siiski täheldada huvitavaid mõtteid ja osavaid lauseid ning mõnda ristsuhet (Marjorie-Sylvain-Rigo). No aga “kolme” ei venita kuidagi välja.
Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).
Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.
Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).
Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)
Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.
Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)
Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.