Kasutajainfo

Clifford D. Simak

03.08.1904–25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Werewolf Principle

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Libahundi printsiip»
Tallinn «Kupar» 1997 (Thriller)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
18
18
9
1
0
Keskmine hinne
4.152
Arvustused (46)

Simak jälle eesti keeles ja ikka oma tuntud headuses. Sisetunne ütleb, et raamat võiks meeldida neile, kellele omal ajal meeldis ''Härjapõlvlaste kaitseala'', mõlemas esineb sarnaseid jooni. Muuseas, kas keegi teab, mis eriline suhe oli Simakil pesukarudega? Nii ''Härjapõlvlastes'' kui ka ''Libahundis'' figureerib Pesukarunaha tähesüsteem, ''Libainimestes'' mainitakse ka pesukarusid ja ka antud teoses vilksavad nad läbi. Oleks tore, kui keegi mõistaks kommenteerida.
Nüüd lühidalt toimuvast: Kunagi ammu, kahekümne kolmandal sajandil (tegevus ise toimub kahekümne viiendal) nuputasid kavalad Maa teadlased välja tehnoloogia, mis võimaldas toota nn. lõpetamata androide - organisme, mis on oma struktuurilt veel poolikud ja võivad seetõttu omandada veel mistahes kuju. Kogu selle asja teaduslikust põhjendusest libisetakse võrdlemisi kiiresti üle ja see jääb kaunis põgusaks, aga sellel ei peagi rõhk olema. Süsteemi ennast nimetataksegi libahundi printsiibiks. Androide oleks muidu kasutatud järgmisel viisil: maandutakse tundmatule planeedile, nabitakse kinni mõni kohalik elusolend ja analüüsitakse seda, android omastab selle olendi väliskuju ja ka teadvuse, uurib pisut aega planeeti ja tuleb seejärel tagasi, kaasas suurel hulgal väärtuslikku infot. Kaks sellist androidi tehaksegi valmis ja lähetatakse, kuid siis läheb miskit valesti ja ekspeditsioonidest ei kuule keegi enam midagi. Kogu lugu vaikitakse kahesajaks aastaks maha, kuni üks neist androididest leitakse külmutatud kujul kapslist ümber mingi suvalise asteroidi tiirlemas. Raamatu tegevustik algabki sellega, et peategelane, Andrew Blake, lõpetamata android, leiab end taas Maa elanike seast ja temaga juhtub kõiksugu kummalisi asju. Hiljem selgub, et kogemata on tema organismi jäänud peale tema enese oma jäänud jagama veel kaks teadvust, mis kusagilt mujalt üles korjatud. Sellisel kolmikul on hulk huvitavaid võimeid kujumuutmisest mingit laadi telepaatiani välja. Tavalise homo sapiens sapiensi esindajad saavad asjast muidugi omamoodi aru ja lähebki igaveseks madinaks... Lugeda tasub kindlasti, igav ei tohiks hakata. Simakil on tulevikumaailmast mõned võrdlemisi lahedad visioonid, lisaks veel selle kolmiku omavahelise läbisaamise kirjeldus - minu arvates hästi kirjutatud. Kui puudusi otsida, siis see happy end, kus mees- ja naispeategelane igaveseks ajaks õnnelikult kokku juhitakse, tundus hirmus otsituna, aga las ta olla, on hullematki ette tulnud, kokkuvõttes on siiski hea raamat.
PS Ühinen Andri Riidi ühes teises arvustuses esinenud arvamusega, et antud raamat originaalis võrdlemisi raske lugeda on, proovisin ise ka, aga Simaki keelekasutus on pisut liiga laiahaardeline siiski.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Leitakse kosmosest külmutatud sell ja tuuakse maale. Kes ta on või mis ta on, seda ei tea mitte keegi, ka peategelane mitte. Ja ülejäänud lugu tiirlebki selle selle selli (Andrew Blake`i) eneseavastamise ümber, ehk kes ta siis on või mis ta siis on: Inimene, libahunt või veel keegi teine??? (Otsija, Mõtleja, Muutuja, Android teise mehe mõistusega). Lugesin ja meeldis, ei ütle ühtegi halba sõna. Viimasel ajal üks paremaid mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Viis aastat tagasi mõtlesin, et olen juba kõva keelemees ja võtsin ette paar-kolm ulmeraamatut, paar Asimovi (''Nine Tomorrows'', ''Foundation and Earth'') ja käesoleva. Olgu nüüd Asimovidega kuidas on, 'Libahundi printsiip' käis mulle selgelt üle jõu ja kuskil poole peal loobusin raamatu lehitsemisest. Küll jäi mulje kui hästi segasest ja müstilisest teosest. Nüüd kui raamat ka maakeeles olemas ja läbi loetud, on ta kaotanud suure osa oma salapärasusest ja mõjub hämmastavalt üheplaanilisena. Suurejooneline idee ühes mateeriatombus paiknevast kolmest eri mõistusest ja füüsisest on ju tore küll, aga kuidagi ei jõua pärale, mida sellega öelda tahetakse. Lisaks hakkab suuremas koguses Simaki lugemisel häirima kirjaniku pehmelt öeldes nõrk teaduslik ettevalmistus. Raamatu lõpp sarnanes oma fiilingult vägagi Simaki ühe varasema teosega (''Time and Again'')... mulle selline lahendus puhtfüüsiliselt ei meeldi. Clifford Donald on oluliselt paremaid raamatuid kirjutanud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tüüpiline Simak. See libahundi printsiip ise on muidugi ehk liialt optimistlik fantaasia, kuid eks need "Simaki printsiibil" loodud olendid kipuvadki sellised olema. Teadus seda meest küll ei pidurdanud, kuigi tema looming on ikka eelkõige SF. Täitsa loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkirjutajate kiidusõnadega. Simaki plussiks on tema südamlik jutustamisviis, milles oma osa sellelgi, et kirjutamine ei muutunud tal mingiks massproduktsiooni vorpimiseks. Teaduse ja tehnoloogia areng pole autori jaoks peamine - aga kloonimise värgi üle on ta siiski ju üsna ammu mõtisklenud. Antud juhul miinuseks magusavõitu happy end. Tähelepanuks neile, kes vaid eestikeelset tõlget loevad: algupärandi brownie on siiski midagi muud kui tõlkija pakutud haldjas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga vahva raamat. Kui seda esimest korda lugesin, siis lugesin emale aeg-ajalt üksikuid lõike ette. "Mis raamat see on mida sa loed, nii palju mõtteid ühel leheküljel?" Sellest arvamusest oleks võib-olla retsensiooniks küllalt... Just mõtted, ideed olidki olulised... ja mitte niivõrd ulmelised ideed, kui lihtsalt filosoofilised mõtted. Ja loomulikult Simaki kirjutusviis.. Sõnavara on siin eespool juba kiidetud, mina mainin siis ära omapärase lauseehituse. Nauding oli lugeda... Lõpp jah, see oli nõrk. Aga see on Simaki viga üldse ("They walked like men" ntx ja "City"). Ja tegelikult on eelpoolmainitud ideed ka lihtsalt Simaki pluss. Sellepärast ma teda loengi. Aga lõpetada ta ei oska.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olin 70-ndate lõpuks läbi lugenud kaks suurepärast Simaki romaani: “Nagu õieke väljal” ja “Härjapõlvlaste kaitseala” (see vene keeles). Võlusid tema lahedad inimtüübid ning soe ja südamlik meeleolu. Eelöeldu põhjal ilmselge, et ostsin võimaluse avanedes ingliskeelse “Libahundi printsiibi”. See oli mu esimene inglise keeles loetud ulmeraamat ja algul arvasin, et romaani mittesimaklik kuiv atmosfäär on mu konarlikust keeleoskusest tulenev. Kuid ei! Teised ingliskeelsed raamatud pärast seda jätsid hea mulje. Kümmekond aastat hiljem kättesattunud arvustusi lugedes selgus, et seda romaani peetakse Simaki nõrgemate hulka kuuluvaks. Müüsin ingliskeelse raamatu rõõmuga ära ja arvasin, et ei kunagi enam... Kui romaan lõpuks eesti keeles ilmus (oli seda nüüd vaja!?), otsustasin ta kindluse mõttes uuesti läbi lugeda. Mulje on sama: ülejäänud 4 eestikeelset ja päris mitu muukeelset on kõvasti paremad. Kahju paberist, võinuks valida paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane raamat ja muidu tore, ainult, et viimane peatükk solgib kõik ära - kogu eelneva jutuga kokkusobimatu ning vastuoluline.
Teksti loeti eesti keeles

Hea märul, aga Simakilt ootaks enamat. Samas on ta ikkagi parem, kui need teised kaks tema 1967. aasta romaani... Omal ajal oli see raamat siin rublade eest müügil ning seetõttu on ta pea igas raamatukogus olemas. Ilmselt just seetõttu oli antud volume ka esimene minu originaalis loetud Simak... minu arust suht lihtne lugu, mis professionaalselt keeruliseks aetud. Mäletan, et kui perestroikajärgse kirjastamislaine harjal see romaan vene keeles ilmus, siis lugesin ma seda otsekui esimest korda: kõik oli ununenud. Ilmselt on sama rõõm mul taas, kui eestikeelse väljaande kunagi kätte võtan... Minu jaoks jääb see romaan sinna kusagile "Nagu õike väljal" ja "Libainimesed" vahele... õieke on parem, libad aga hundist kehvem... tegelikult on need kolm kõik sihukesed meistri keskpärase argipäeva ilmingud... ainult, et meister on sedavõrd kõva tegija, et tema keskpära juhuslikud helgid varjutavad enamike tavategijate tipphetked.
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Eesti lugejal on tõepoolest vedanud, et tutvumist Simakiga alustati "Nagu õieke..." ja "Härjapõlvlastest" (Algernoni kogumik muidugi ka). Seetõttu ongi Simak Eestis kultusautor. Oleks esimesed tõlketeosed olnud "Libahunt" või "They Walked Like Men", poleks Simak meil niisuurt populaarsust saavutanud. Sellega on vist kõik öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ja huvitav lugeda, aga kui läbi olin lugenud ei tekkinud sellist head tunnet, et nüüd on midagi täiuslikku loetud.. sestap neli.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ja ei meeldinud. Igav kuidagi. Ja muidugi see kohatu lõpp. Igavene üksindus ja väljatõugatus on hirmus küll, aga oli ju varem kulutatud hulk lehekülgi tõestamaks, et "üksi" on sellise olendi puhul suhteline mõiste. Ja siis lükata neid keha- ja hingeväänajaid ühte kohta mitu...
Teksti loeti eesti keeles

Üldkokkuvõttes mitte eriti hea lugu. Libahundi printsiip on tüüpiline ühele ideele üles ehitatud raamat. Nelja sundis siiski panema asjaolu, et vaatamata kesisele ideestikule õhkus raamatust tublisti Simakilikku inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles

Paar selgitavat märkust vastuseks mõnele eelnenud arvustustes esitatud küsimusele.Brownie tähendab tõepoolest pisut enam kui lihtsalt haldjat, kuid häda on selles, et eesti mütoloogiast ei leidunud niisugusele olevusele tabavamat nime. Seda küsimust sai arutatud päris mitme küllalt kompetentse inimesega, paremat vastet aga kahjuks välja ei tulnud. Oleks väga huvitav teie arvamust teada.Ühest põhjust, miks on tõlkimiseks valitud just see raamat, ei ole olemas. Kogu lugu sai alguse EV segastel algusaegadel, kui tuli leppida sellega, mis saadaval oli (copyright jms.). Muidugi on Simakil raamatuid, mis oleksid rohkem tõlkimist väärt (näiteks "Way Station"), kuid ma arvan millegipärast, et "Libahundi printsiip" ei jää viimaseks. Ja veel - ei usu, et lugejad või eesti kultuur "LP" ilmumisega midagi kaotanud oleks. Ning kui see raamat ongi halvem kõigist varem eesti keeles ilmunuist, nagu mitmed arvustajad arvanud on, siis ei tule seegi kahjuks - võrdlusmomendist on alati kasu.Esitaksin ühe endapoolse versiooni romaani tõepoolest totra lõpu selgitamiseks. Simak juba on kord niisugune autor, kellele meeldib teha ootamatuid, suisa absurdseid süzheepöördeid, üllatada lugejat siis, kui too seda kõige vähem ootab. Tasub meelde tuletada näiteks romaani "Time and Again", kus algul õnnelikuna tundunud lõpuosale järgneb hoopis teises laadis lõpp - "LP" puhul on vastupidi: stiilse kurva lõpu asemel ootab lugejat viimastel lehekülgedel hoopis ülimagus (lausa nõme) happy end. "Libahundi printsiibi" puhul on säärane võte kalliks maksma läinud, kuid mulle tundub, et Simak ei ole kirjanikuna nii loll, et ta poleks selle absurdsust tajunud. Vahest tahtis ta hoopis lugejatele väikest vingerpussi mängida, itsitades kahjurõõmsalt pihku ajal, mili kõik tema rumalust siunavad?Simaki kui autori suurimaks plussiks ja miinuseks on minu arvates see, et tema raamatud kas meeldivad või üldse ei meeldi. Mulle nad meeldivad. Sellega peaks kõik öeldud olema. Tore, et niisuguseid inimesi on veel.Tõlget puudutavate märkustega võib pöörduda aadressil lenx@uninet.ee
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hea raamat. Seda lugedes tuleb mulle alati silmade ette soe sügispäike mänglemas punakuldsetel lehtedel... Umbes sama fiiling mis "Härjapõlvlaste kaitsealas". Mõnus!
Teksti loeti eesti keeles

See on siiani kõige värskemalt loetud Simaki romaan ning siiani ka kõige vähem meeldinud. Raamat ei ole küll halb, kuid lõpp on liiga lääge ja on paremaidki tekste ette tulnud. Samas tundus seal lugemise ajal olevat ka toredaid momente. Needsamad Brownie`d näiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Libahundi printsiip on parim ulmeteos, mida olen lugenud.Algus tundub arusaamatu ja samas arusaadav.Simakil on palju häid teoseid, kuid see lööb kõik yle.Meister-likult kirjutatud teos!!!
Teksti loeti eesti keeles

Kui lo~pp a"ra unustada, oli see parim Simak, aga selle imaluse to~ttu hindan ""Ha"rjapo~lvlaste kaitseala" rohkem. Loos ko"itis just see ma"ng inimene inimese vastu. Inimene inimkonna vastu. Ja ka Simak na"is arvavat, et inimkonna yldhuvid ja soovid ei olesee ylim, millest juhinduma peaks. Jah, peategelane ei olnud pa"ris puhas inimene. Samas oli inimlik ta olemus, ta pa"ritolu... Olen igatahes to~lkijale selle teose eest ta"nulik.
Teksti loeti eesti keeles

Simakil on läinud korda teha üliinimene ja seejuures jätta ta väga maalähedaseks. Blake on päris mõnus mees ning tema teele ette jääv Maa uus asustus on samuti päris mõnus lugeda - pesukarud, haldjad jms.Teose nõrkuseks võib lugeda selle imelikku tausta alates inimestest ja lõpetades riigikorra ning loomadega.
Teksti loeti eesti keeles

Simakile omane mõnusalt hoogne, kergelt seeditav tekst, neelasin alla ühe suure suutäiena. Peategelane on igati sümpaatne tüüp (selline omamoodi kolmainus), teisedki kahejalgsed mõjuvad sobivalt. Ainult nood haldjad tunduvad olevat kuidagi veidi vägisi suurde skeemi sisse surutud, et asja müstilisemaks muuta. Omaette tüübid on Majad, selliseid oma silmaga parem ei näeks, nii jubedalt tüütud!

Loo ideestik pole küll midagi eriti suurejoonelist, kuid mind see ei häirinud, meeldis aga see, et lugejat ei hakatud vaevama teaduslike terminite hordidega.

Teksti loeti eesti keeles

Üks hea idee ja hästi palju andmist. Selles mõttes hea Simak, et tema ideed on teinekord päris võimsad. Ja madinal ei ole ka viga. Aga lõpp... nojah.
Teksti loeti eesti keeles

Eestikeelse väljaande kaanel reklaamitud "haarav ja intelligentne põnevuslugu" osutus tegelikult suhteliselt normaalseks ulmekaks. Mõningaid paralleele saab tõmmata Goblin Reservationiga, kus samuti kosmosest tagasi tulnud peategelane ei tea, kes või mis ta õieti on ja mida temast tahetakse. Siin aga saabub selgus ruttu ja see röövib loolt üksjagu seda "haaravat ja intelligentset põnevust".

Ka ei saa jätta kurtmata, et umbes 50 lehekülge enne lõppu saab lugu otsa. Kõik, mis toimub peale seda, kui Andrew Blake on otsustanud, mida oma eluga ette võtta, jätab kuidagi otsitud mulje ja oleks justkui pärit mingist teisest romaanist.

Aga ega Simak vist päris halba asja ei oskagi kirjutada. See kolm, mille ma talle panen, on igatahes rasvase plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Olen viimasel ajal sattunud lugema enam kui viletsaid ulmekaid. Sealhulgas "Consider Phlebas" oli väga kohutav. Nii oli "The Werewolf Principle" täiesti värskendav selle kommertsliku saasta (vabandust!) kõrval.

Tõepoolest, "Goblin Reservation" jääb ületamata, paneksin ka "They walked like men" libahundist ettepoole. Et libahunt on minu jaoks umbes võrdne kunagi Mirabelia-sarjas ilmunud "All Flesh Is Grass".

Nüüd sisust: põhiideele ei heida midagi ette, ent lööb välja õikese-romaani suur puudus - mingit muud tegevusliini eriti ei olegi. Nojah, senaator (oma tütrega)... aga see ei osutunud piisavaks.

Minu poolt Simakile 4. Ilus hinne ja ega teoselgi suurt viga polnud. Aga raamat ei sädelenud.

Teksti loeti eesti keeles

Simak on ja jääb üheks mu lemmik kirjanikuks. Ma ei saa sinna midagi parata. Mulle meeldib tema stiil, ideed ja probleemide käsitlus. Pole mingeid keerulisi tehnikaimesid, kõik on lihtne ning arusaadav, isegi inimlik ja vähe kurb.
Teksti loeti eesti keeles

44. arvustajana midagi uut öelda pole kerge... Mis mulle meeldis? Esiteks sisetrialoogid, väljapeetud ja vaimukad, natuke nagu Aldissi loos "Kes suudab asendada inimest". Teiseks Simakile igiomane joon - mõnusus. Simak on kõige mõnusam Anglo-Ameerika ulmekirjanik. Simak kirjutab nii, et lugejal hakkab hea, soe ja õdus. Vaadates salamõrtsuka sarja populaarsust, tekib natuke lootust, et ehk hakatakse jälle rohkem niimoodi kirjutama ning pühitakse tolm ka Simaki loomingult. Ameerika ulme suurtest meistritest on tema vist üks kõige rohkem unustatutumaid. Kolmandaks on Simak vististi üks väheseid tuntud ulmekirjanikke, kes kirjutab USA maakohtadest ja väikelinnadest (vähesel määral teeb seda ka Bradbury, kuigi "Võilillevein" pole eriti ulme). Simak kirjutab sellisest Ameerikast, kus isegi elada võiks, mitte betoonraamidesse pressitud klaasi, hamburgerite, laia lõuaga püstolikangelaste, räpparite ja muude ropparite Ameerikast.

Miinuste osas tuleb nõustuda eelkõnelejatega: lõpp oli muidugi jama, Simaki kõikvõimalikud printsiibid on teaduslikule maailmapildile näkku naermine ja nii edasi. Minu jaoks seisnebki Simaki erilisus selles, et hoolimata tema ülbevõitu kombest teadusulme sildi all teaduslikule tõepärale demonstratiivselt vilistada, peaaegu igasse juttu Towseri nimelist peni (või vähemalt pesukarusid) toppida ja nii edasi, kaaluvad tavaliselt plussid miinused üles. Väheste autorite kohta võib niimoodi öelda. Simak oma kõikjalt piiluva Väikese Rahvaga on nagu ulmemaailma Joan Miró. Või vähemalt midagi sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles
x
Killu
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oli küll hea, pean ma kõiki eelnevaid arvustajaid kordama....

Kui tõmmata paralleele, siis kõige enam on sarnasusi Dan Simmonsiga (kes on vaenlane? keda me kuidas hävitame) ja Ben Bovaga (mis on simulatsioon? mis on mäng? kus on tõelisuse piir). Samas on need ka kaks kolmest olulisimas joonest raamatus. Tulemus on paraku minu jaoks juba pisut trafaretne (surmav mäng), aga lugemiselamust see siiski palju ei vähendanud, kuivõrd haarav stiil, huvitavad detailid ja kaasakiskuvad tegelased selle kompenseerisid.Enderi kõrval, kui mitte rohkem, paelus mind Valentine. Sest mis Enderist saab oli teatud määral etteaimatav, samuti ta ei arenenud teab-kui palju, muutus küll osavamaks, kuid putukate hävitamise ajal oli ta täpselt samasugune inimene kui päris raamatu alguses (kuigi 11 aastane võiks 6 aastasest küllalt palju erineda). Valentine seevastu arenes enam, sai tasapisi ka täiskasvanuks jne jne. Oleks isegi tahtnud pisut enam Valentine`st lugeda :)
Raamat on kahes mõttes nukker ja hoiatav-- esiteks fakt, et Ender ei arenenud--niisugune üksluine (arvuti)mäng paneb mingi piiri isegi geniaalsele isikule, üksluisus ja ühe fakti treenimine lapseeas on ohtlik ühiskonna mõttes. Nii Valentine kui Peter olid kindlasti ühiskonnale vajalikumad, kasulikumad ja omaette ka õnnelikumad (eriti Peter). Eelkõige sellepärast, et neil oli vabadust normaalselt areneda.
Teiseks militarism. Me viime ka kõige andekama komandöri sinna, et ta ei mõtle. Me hävitame oma ümbrust kiiresti ja mõtetult, nagu oleks võimalik maailmale restart teha ja otsast peale proovida. Seda meil ei ole. Sõda ei tohiks võtta kui arvutimängu, kumab sellest (ja teistest sedasorti raamatutest). Mitte, et nad sõda ja tapmist hukka mõistaksid, aga totaalselt hävitamist, mõttetut rünnakut küll. Enderi kuriteod ei olnud mitte nonde poiste tapmine (kuigi geneetilise tulevikuga, aga siiski üksikud elemendid, kelle hävitamine ei muutnud oluliselt tsivilisatsooni-- poleks hävinud nemad, oleks hävinud Ender, aga maailm mitte), kuivõrd planeedi hävitamine terve tsivilisatsiooni, kultuuri hävitamine (kes vist ei tahtnudki meid lõpuks tappa). Sõda tuleb lõpetada enne hävingut...(et Ender nii kole paha ei oleks, talle jäetigi vist kookon).

Ja veel kaks asjaolu:
--raamatul oli lõpp. Ta sai otsa. Ühtegi järge küll enam lugeda ei taha, see lugu on läbi, midagi kaasakiskuvat pole enam ütelda. Hoian järgedest kaugele eemale

--Hiiglasemäng oli tore ja vahva, ainult, et iga laps, kes mõnevõrra arvutis seiklusmänge on mänginud tuleb hoobilt selle peale, mis hiiglaseda teha. Ja pärast mitmekordset katsetamist ka siis kui see on esimene seiklusmäng (adventure), mida ta üleüldse mängib. Kes ei tule, on ikka väga rumal. Ma imestan, miks nad nii suurt paanikat tegid :)=
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Idee oli väga hea, rõveduste konstentratsioon ehk veidi suur... Kuid kuni keskpaigani mõjuv (ei, ausõna, paari päeva jooksul, kui mõni mu tuttav jäi pikemaks ajaks tasaselt naeratama, tekkis soov küsida, "kas sul on tõugud peas" brrr). Ent lõpp tuli kuidagi tortsi, pärast filmilikku keerutamist, puänt läks selles pisut kaduma. Raamatu viimane kolmandik oli kuidagi väga "kokkusoditud", oleks oodanud senise rahuliku tooni ja arengu jätkumist. Sellepärast raamat nelja saabki. Loetav. Üle keskmise.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega pole midagi nii head lugenud kui käesolev raamat. Esiteks pani iga üksik lause vaimustuma, samuti tegevusliin, mis algab tüüpulmeteosest ja läheb aina segasemaks ja segasemaks, kuni jõuab järsku reaalsuse ja ulme piirimaile (st viimaseid sündmused lausa kisuvad end lihtsalt illustratsioonidena, ülekantud tähendusega võtma).

Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).

Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.

Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).

Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)

Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.

Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)

Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus selline üheplaaniline, logisev jne jne.

Aga kui ma avastasin juba kolmandat korda, et tahan seda raamatut veel lugeda, siis hakkasin tasapisi ümber hindama. Raamatu järgi ei tõusnud käsi mitte seepärast, et tunnikeseks head ajaviidet leida ja/või reaalsusest välja astuda (nagu näiteks Pratchetti puhul, keda ma ka omajagu hindan) vaid millegi muu pärast.

Esiteks on raamat kirjutatud väga kaasahaaraval viisil, minategelane on niivõrd tugev ja sugestiivne, et ka kaugelt raamaturiiulist tirib enese poole

.Raamat on eelkõige sellest, kuidas inimesed teineteist ei mõista. Borthanil leiti, et see pole võimalik, ning halvustati liigset oma isikust rääkimist-- nagunii ei tule midagi välja (see on minu hüpotees muidugi, aga loost jäi niisugune mulje). Ajapikku muutus ilmselt see tugevamaks, kuni igasugune mina-st rääkimine muutust keelatuks, see kõlas kui roppus... MIs tähendas seda, et inimene ei saanud ühiskonna poolt mingit tagasisidet, kas tema enesekujutlus on adekvaatne. Pisut parandasid seda küll sidusõed-vennad, aga siiski jäeti inimene endasse üksi.

Tegelikult ei parandanud see muidugi probleemi üksteisemõistmisel, sest nüüd ei parandanud keegi enam sinu kujutlust teistest. MInu arvates ongi Silverbergi üks probleeme just üksteise ja enesemõistmine ja hindamine. Liiga palju enesest kõneldes kaotab inimene reaalsustaju, aga ka vastupidi ne viib sinnasamasse. Tema rõhk on pigem sellel, et rääkimine on siiski ainus mis meil on, ent lisaks on siiski siin näidatud ka, et rääkijal peab olema kuulama, niisama tühjendajatest ei olnud kasu.

Ja imerohi-- oli see üldse rohi, minu silme läbi pigem midagi muud, narkootikum, mis ehk annab mingi tunnetuse, aga mis on selle reaalne kasu.. Kui seda sünnist saati kõik kasutaksid-- on siis enam vahet inimeste vahel, siis me pole enam indiviidid vaid suure indiviidi osakesed, kellel on ehk oma kitsas roll, aga isik kui niisugune kaoks. On see hea või halb, on tegelikult juba uue romaani teema.Hiljem tarvitama hakates võib mõju aga olla... hukatuslik, see rikub inimese lootused, kui hea oli Kinnallil mõelda armastusest sidusõe vastu ja tasapisi loota, et tedagi armastatakse, kuid see rohi võttis talt viimasegi, mis tal oli.

Selle rohu läbi toob Silverberg sisse teise küsimuse-- kui palju me peaksime teisest inimesest teadma, kas meil on vaja täielikku temaks muutumist. Ning siin annab ta konkreetsema vastuse: ei. Meil ei oleks lootust ja unistusi ning lõppude lõpuks natuke vildakad kujutluspildid annavad toitu fantaasiale. Ning samas, kas inimene suudaks enam midagi üleüldse luua, kui temas olev oleks kõigile kättesaadav kui üldse privaatsust ei jääks ? Millegipärast ühiskond , mis mainitud rohtu kasutas oli vähemarenenud, kui enesessekapseldunu. Planeedil oli valida kahe äärmuse vahel: kas teineteise ajudes hulkumine, otsimine, või siis enesearendamine, loomine ja ühiskonna ehitamine. Kuigi meie silme läbi probleemse, ent ma ei julgeks ütelda, et õnnetuma kui teise...

Seega-- inimene vajab privaatsust, kuid seda ei tohi siiski fetisheerida. Olge omaette, kuid tutvustage ennast vahel ka teistele, inimene on üksildane karjaloom :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jään nõusse, et liiga palju paralleele oli "Hiromandi kokteiliga", ainult et käesolev raamat on mõnevõrra kehvem. Siiski on tõepoolest omajagu toredat huumorit ja toredaid ideid. Lugedes pole piinlik, et autor on pingutanud, et iga hinna eest _ulme_lugu kirjutada, vaid on lihtsalt lugu jutustanud. Vahvat lugu, iga eestlasest ulmesõber peaks kindlasti lugema !
Teksti loeti eesti keeles

Väga armas Pratchett. Võluv. Teravmeelne. Nii hästi pole ameerika turiste keegi karrikeerinud. Ja ka mitte ainult turiste, vaid üldse teatavat pealiskaudset suhtumist (ja muide heatahtlikult, ta ei kritiseeri, vaid heidab mõnusat nalja, mitte välistades, et nii ongi hea elada. Kui keegi sinust aru ei saa, siis räägid aeglaselt ja kõva häälega).
Teksti loeti inglise keeles

Maailm oli kahjuks natuke liiga skemaatiliselt ehitatud, ei saa selle toimimisest ettekujutust.. Lohede ja ratsanike suhe oli päris huvitavalt esitatud ja küllaltki kaasakiskuv, lohede iseloomud olid huvitavad, kahjuks inimesed polnud nii täpselt välja arendatud (peale peategelase Lessa võib-olla). Parim raamatu juures on nn. "maailma hõng": muistendid, rääkimisstiil, suhtlusviisid... Lugeda soovitan küll, tuju teeb heaks, võimaldab pageda tavalissusest ära... Muide raamat algab väga kaasakiskuvalt... Siiamaani värisen ja kujutan elavalt ette tüdrukut, kes hirmust nuutsuvalt valvewheri pessa jookseb...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu ostmine läks mul täpselt nagu Väravaga Naiste Maale-- lugesin poes esimese lehekülje läbi ja see võlus niivõrd, et pidin raamatu kohe ära ostma.Natuke kippus see raamat küll venima, mõningad kohad tüütasid... Ja lõpp valmistas ka pisut pettumuse, mitte niivõrd süzee kuivõrd selle väljakirjutamise mõttes... Olen ka selles mõttes Kalevipojaga natuke nõus, et pole kindel, kas see maailm niisugusena püsida oleks suutnud, ma ei ole päris kindel, kas niisuguste parameetrite viimisel meie tavaühiskonda see just sel moel edasi toimiks...Aga tegelased olid taas huvitavad, tundus, nagu Tepper kritiseeriks just praegust ühiskonda (ehkki mitmed inimesed on mind veennud, et see on hoopis tüüpiline 1960-70 USA ühiskond... ei tea, ei oska ütelda, mulle siit maalt tundus asi kole kaasaegsena). Kummaline on lugeda raamatut, kus järsku tunned ära mõned iseenda vestlused kaaslastega. Kõikvõimalikud tehnilised aspektid mind ei häirinud, see polnud tähelepanu keskmes, oli suures osas välja kujundamata, nii et lugeja võis sinna ise ennast rahuldava süsteemi välja mõelda. See oli siiski raamat inimeste mõttemaailmast. Praeguste inimeste. (seega saab raamat siiski hindeks viie. Küll miinusega).Soovitan kõigil lugeda, ent hoiatan: ei ole nii hea, kui "Värav Naiste Maale"...
Teksti loeti eesti keeles

Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda
Teksti loeti eesti keeles

Kaks märksõna raamatu kohta oleksid: väikese lapse maailm ja hirm. Need on ühtlasi kaks head aspekti sellest raamatust. Raamatus on aeg-ajalt kirjeldatud maailma, kus teadmistel on tilluke roll, sest neid teadmisi õieti polegi, ainult taju... Rohu maitse, valguse taju, mitte niivõrd selge nägemine, kuivõrd abstraktne valguse-tunne. Fantastiline! Aga maailm ei lähe palju selgemaks, aga ta omandab reeglid. Ja kui harjunud reeglid ära võetakse ja laps paisatakse mujale, millest tal on ähmane ettekujutus ning mida ta ka kardab.... Siis kaotab ta pea... Keegi ei seleta talle uusi reegleid... Ei võta vaevaks tema mõisusesse süüvida, sest ei usuta, et see mõistus üldse olemas on.... Tüüpiline täiskasvanute ja laste suhete kirjeldamine, nii see aspekt, et last ei peeta mõistusega olendiks, kui ka see, et teda peetakse masinaks, mis täiskasvanu mõtteid hoobilt kinni püüab ja üheselt tõlgendab. Ja keegi ei võta vaevaks seletada....
Aga tegelikult oleks see raamat võinud märksa parem olla. Idee oli küll väga hea, aga lahendus keskpärane. Kokku neli :-) Algus, st proloog ja ühtlasi esimene lause oli jälle kole vilets... Mind millegipärast ärritavad romaanid, mis algavad: sinine (punane, valge...) päike valgustas.... Kuidagi odav... Ja lõppu sel lool nagu polnudki... Lihtsalt sai ootamatult otsa... Häiriv
Teksti loeti eesti keeles

Nii armas ühiskond oli. Lausa lust oleks niisuguses elada. Sellepärast raamat vist üldse hindamisväärt ongi :-). Rahulik oli lugeda, aeg-ajalt oli sündmusi... Olen lugenud niisugust, kus tegelased olid sarnased, aga ühiskonda peaaegu et polnud, sündmustest rääkimata. "Kuum maa" vist oli tolle nimi. See on igastahes märksa parem. Tõeline pisut alla keskpärase nõukogude kirjutis
Teksti loeti eesti keeles

Üks vaheseid King'i teoseid, mille kohta voin ytelda, et toesti meeldis. Tegelased olid olemas, mitte ainult skeemidena, kellele pean luha luudele kasvatada, vaid tegelased, kelle arengut sai jalgitud, taitsa ponevusega kohe. Muidugi liigne lohisevus nagu Kingil ikka, aga kunstlikku oudusetekitamist siin ei olnud. Nagu Carrie''s naiteks. Mehe "hulluksminek" oli fantastiliselt kirjeldatud... Lopp jai natukene kummaliseks, nagu noaga katkiloigatud. Jalle yks tyypiline Kingi viga. Tihti mul alles tekib huvi tegelaste vastu, kui romaan ara lopeb. See oli kyll natuke parem, nagu alguses yteldud, tegelased said marksa rutem omaseks ... Olen nainud ka kaht filmi, need olid selles suhtes paremad, et oli ara voetud pisut lohisevaid tegevusi, samuti lopp oli parem... Yldse olen alati motelnud, et Kingi teoste pohjal tehtavad filmid peaksid paremad olema, kui teosed ise... Sest seal on eelkoige tegevus, mitte kujud, vaadatavad syndmused, mitte ettekujutatavad ja motisklemapanevad.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vilets. Igav. Ei midagi uut, ei mingeid karaktereid... Lihtsalt pliiatsiotsast väljaimetud lugu.. Kas siis rahalistel või grafomaanlikel kaalutlustel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise oli hea, eriti Hal'i (arvuti) kuju. Ainult, et kuidagi ühekülgne, ühetähenduslik... Nimelt on selle loo põhjal tehtud arvutimäng (mille syzee on täielikult kirjutanud H. Ellison, kes mängib ka Hal'i). Selles on veel palju kõrvalliine, tegemist on märksa filosoofilisema ja põnevama looga, kui novell ise... Niisiis mängige, aga enne lugege noveel ka läbi, muidu kaotate suure hulge lugemisrõõmu :) Ei oska ise midagi optimismi või pessimismi kohta ütelda.... Aktsepteerin seda kui ühte tulevikuvarianti. Ja mulle meeldib Hal. Tema on see, kes eelkõige novellist meelde jääb... Tema monoloogid on impressiivsed... Pärast lugemist (/kuulmist Ellisoni esituses) kordasin ikka ja jälle Hate. Hate. .... Siiamaani kisub uuesti kätte võtma... Ent ikkagi, nii irooniline kui see ka pole, on see esimene novell, millest samateemaline arvutimäng mitmeid kordi paremaks on osutunud. Kas esimene samm Hal'i suunas ?
Teksti loeti inglise keeles

Lihtsalt andekas lugu. Nii idee kui teostus, mulle meeldisid karakterid.. kuidagi säravad ja inimlikud. Kõiki jälgides kiskus suu naerule, nii vahvad olid... Iga lause vääris läbilugemist, mitu korda kohe. Ja kõige andekam oli ssee, et need laused andsid kokku veel terviku ka. Meisterlik.
Teksti loeti inglise keeles

Idee on fantastiline... Ehkii mitte päriselt originaalne... Meenutagem selle koha peal Shaw `Pygmalioni`. See lugu siin ainult lõpeb teisiti. `Algernon` pole kahjuks täielikult välja kirjutatud. Häirivaks siin loos on kindlasti ebatõepärasus meditsiinilises mõttes. inimese taandareng ei kulge niimoodi, kui üldse see taandareg võimalik on. Algernoniga juhtunu oli veel kuidagi usutav, Charliega mitte... Charlie hakkas järsku kaotama oma mälust mõningaid fakte ja kirjaoskust... Aga kultuur jäi talle alles.. Kuidagi ebausutav... Aga edasi mõningaid emotsioone, mis tekkisid kohe pärast loo läbi lugemist

Ja nad tegid Charlie`st geeniuse. Charlie ise ei mõistnud veel, ta tahtis saada samasuguseks, nagu kõik teised...
Samasuguseks. Ja ühel hetkel sai temast geenius, mõistmata alguses, et teised ei ole võrdsed, pärast mõistes ja kurvastades ja siis leppides
. Geeniusel ja idioodil on sarnaseid jooni, aga idioot on märksa õnnelikum... Ta leiab alati palju sõpru, nagu Charlie isegi lõpus kommenteerib.
Geenius ei leia tavaliselt. Vaid mõne üksiku. Ja suur osa maailmast tõukab ta ära, keerab selja, loobib kividega: mis ta siis on nii intelligentne. Juba Aadam ja Eeva said karistatud teadmisejanu pärast, mainitakse. Hullukese üle ainult naerdakse, haletsetakse, mõnikord tuntakse ka lihtsat poolehoidu. Hulluke ise ei hooli, ei saa ehk aru...

Aga ma usun Charliesse ja tema tulevikku. Lõppude lõpuks oli tal "mottivatsjooni", tõsist, märksa rohkem kui Algernonil (ehkki too oli üks eriline hiir), tõsisemat kui juustutükk.
Tal oli tahe, kuskil kummalisest kohast tulnud abstraktne tahe saada targemaks, algul võrdseks, hiljem, kogenuna, tahtis ta tagasi seda tunnet, mis oli siniste räbaldunud kaantega raamatut lugedes..
. Ma-mõistan-tunne, ma-mõtlen-välja-tunne ja niisama naudingutunne... Ta oli neid kogenud.
Ja see kõik, ehkki faktid kadusid, andis talle järsku suure kohvritäie elutarkust. Charlie Gordon jäi mõnes mõttes geeniuseks edasi, ilmajäänuna aktiivsest, paindlikust mõistusest hakkas ta asju mõtestama, jäädes 37-aastaseks poolkirjaoskamatuks suhtlemishgeeniuseks.

Täiskasvanute kooli õpetajanna ei peaks kurb olema: operatsioon andis Charliele midagi, mida enamustel tavainimestest polnud. Lisaks veel tema lõpmatu tulevikuusk. Ilus sai olema see maailm ´, kus Charlie elas, sama ilus kui see, kus ta oleks saanud geeniusena elada. Erineva rikkusega, aga niisama hinnatav. Charlie jäi igavikku, nii avastuste kui paljude inimeste südames..

Ja Algernon? Teda meenutab vaid muinasjutt, mida üks vanaks jäänud õpetajanna oma lastelastele jutustab.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mnjah. Alguses oli raamat peaaegu et haarav, aga mida edasi,s eda rohkem ära vajus. Üks süzee, üks mõte, trafaretne arendus... Aga päris kenad asjade kirjeldused... Kirjutatud nii umbes 10-12-aastastele, "lahedaks lugemiseks" Ei tekita probleeme. Lugemisoskust ehk arendab... Ja ikkagi, ühest päästavad mõningad vahvad kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes neid arvustusi üritasin oma mälust välja kiskuda, seda kustkandist Jefremov häirivalt punane on. Ei leidnud. Ju 8 aastat tagasi ei pannud seda tähele. Lugesin raamatu üle... Ikka ei olnud häirivalt punane, ehkki kommunistlikke elemente oli küll. Aga Jefremov oli ju üks neist, kes sellesse tõsiselt uskus. Ja tema kirjeldatud tulevikumaailm oli tõesti selline, millena ta lootis kommunismimaailma näha. Aga päris ilus teine... Kõigil on riideid selga panna, kõigil on süüa, inimesed pürgivad vaimsete väärtuste järele... Loevad, naeravad, nutavad, armuvad õnnetult... Päris vahva maailm on. Ja Jefremov oskab seda kirjeldada. Hea on lugeda, nauditav kohe. Eriti praegu, mil poliitiline alatoon on kadunud. Hea ulmekirjandusega on üldse nii, et alguses on ta mingil moel poliitiline (ikka on, inimene elab ju mingis maailmas, ja ulmekirjanikud panevad ühiskonda teravalt tähele), inimesed loevad ja hindavad ühiskonnakriitikat. Pärast kaob alltekst ära, aga lugu on ikka hea lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Vahva oli. Tore lugemine, eriti inglise keeles... LUB-is ilmunud raamat (nagu pahatihti selles seerias) polnud väga hea tõlkega... Ehkki ka mitte väga hull, nauditav. :) Eriti vahav on loo humoristlik tõepärasus: rikkused ei tule kuskil plaff! vaid reaalselt... peategelane tahab osta maja Havaile (v6i miski muu sooja koha saar). Ta ei saa kuradilt mitte maja, aga kyll sureb ta onu, kes p2randab talle vajaliku summa. Ning ilmub üks arhitekt ka, vajaliku projektiga. Ja nii edasi ja nii edasi. Ning muidugi see osa, kus peategelane endale haiguse avastab ja pudelit tagasi tahab saada... Rääkimata fantastilisest lõpust (jätagi rääkimata, lugege ise). Niisiis ütleks veel, soovitan kõigil läbi lugeda... Hea on. Rohkem suurt polegi ütelda, miski väga sügav teos pole, aga eluterve, ebatavaliselt eluterve Stevenson :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alustasin saaga lugemist sellest raamatus (juhuslikult, sattus mulle näppu). Ja kui pärast ka teisi lugesin... siis ei tundunudki, et millestki palju ilma oleks jäänud :) Aga kummaline oli... Omapärane, huvitavate ideedega. Ideede väljaütlemine tunduski LeGuini eesmärk olevat... Ja üks mõte tuli veel raamatut lugedes pähe: hea adventure stiilis arvutimängu saaks... ja just sedasorti raamat, et hea kirjutamise puhul võiks mäng raamatu ülegi lüüa (nagu juhtus Harlan Ellisoni novelliga "I have no mouth, but I must scream"). Aga jah... kuigi oli vahva lugemine, jäi siiski midagi puudu... Võib olla peaks originaalis üle lugema. Aga ei taha enam. Miski on, mis ei pane seda raamatut uuesti kätte võtma... ja ma ei tea mis see on...
Teksti loeti eesti keeles

Millisest otsast see raamat küll ulme on, ei oska ma välja mõelda. Horror ta küll on, aga väga kaudselt. Jubedusmomendid tulevad inimesest enesest, sellest, et me oleme niisgused nagu oleme. Ent raamat ise on fantastiline ja kõik teised sõnad takkapihta. Tegelased on nii nelja kuni kaheteist aastased poisid (autor kommenteeris, et ei taha kujutada sugudevahelisi probleeme ega ka teismeliste omi). Nagu eelpool mainitud, satuvad nad lennuõnnetuse tagajärjel ühele saarele (saare kirjeldus on tohutu haarav, imeline). Kuna täiskasvanuid ei ole hakkavad nad oma ühiskonda looma.. Alguses on kena, võetakse eeskujuks "Korallsaar" ja puha... Edasi läheb aga kõik realistlikult, ei mingit korraldatust... Raamatus on 4 peategelast, väga uhke karakterid kõik... Väga inimlikud, niisugused ühed inglise poisid just on. Kaks neist saavad loo käigus surma: tapetakse teiste poolt... Lapsed on julmad, näitab Golding, eriti siis kui valvajat ei ole... Ja lapsed ei suuda end ise kasvatada. Veel leiab ta inimese hirm on kõige jubedam asi. Hirm ja viha teistuguse vastu paneb tegelased Põssat narrima: on ju too neist ehk targem, kuid saamatum. Autori sümpaatia tundub kalduvat Simonile, tagasihoidlikule, mõtlikule poisile... Mina aga ei oska niisugust tüüpi päriselt hinnata ja seetõttu ka tähele panna. Mulle meeldis Põssa, tema trahulik mõistlikus ja kummaline oskamatus (ja ehk ka tahtmatus) positsioone luua. Kõige huvitavam aga on ehk Ralphi areng: sündinud poliitik (nagu ka Jack). Ent kui Jack oli jõupoliitik, siis Ralph oli arenenud ühiskonna poliitik, "aumees". Ent laste ühiskond ei ole arenenud, ei saagi olla... Ehk ainult siis kui Ralphi suguseid oleks rohkem (neid on kahjuks aga alati vähe). Ta tundub vanem kui teised, ideaalide ja unistustega. Loo alguses on ta siiski vaid poisike, kes teoreetiliselt teab, kuidas on hea ja kuidas tuleb käituda... ja tahab seda kõike teha... Loo käigus hakkab ta järjest rohkem ja rohkem mõtlema. Tema saab targemaks, inimlikumaks, sel ajal, kui teised rohkem metsistuvad, või alluvad hirmule (mitte küll Põssa, aga tema saab surma, enne kui probleem täiesti teravaks läheb. Simon ka vähem, tema jääb endassetõmbunuks). Lapsed hakkavad sõdima... Kõigepealt nad mängivad, aga mängu käigus kaotavad nad tõelisusetaju... Sellele aitab kaasa söögihankimine: oma esimest siga ei suuda nad tappa, aga pärast ei tunta tapmise ees enam mingit hirmu, ega vastikust. Tantsitakse ümber lõkke, sõjamaalingud näol ja kätel... Võigas, kuid ometi nii usutav, nii realistlik. Kui hulk lapsi niiviisi omapäi jääks, siis midagi taolist kindlasti ka juhtuks. Metsikus on meis kõigis olemas. See kaob pikapeale, ideaalid saavad omaks... Kuidas? Erinevalt. Ralphi näide on raamatus toodud. Aga niisugusi on vähe. Ise tahaks endast teda uskuda, tahaks, olen palju mõelnud, aga ei suuda vastata. Ehkiki imetlen ikkagi Põssat. Tema oli tulevane suur teadlane, nagu Ralph tulevane poliitik... Mis sai teistest? Ei tea.. Usutatavasti muutusid nad taas vanemate (või kasvatajate) kuulekateks lasteks ja neist said päris mõistlikud inimesed... Üks asi väärib veel mainimist: merekarp, karp mis teeb puhudes suursugust häält. Karp, mis muutub korra sümboliks (ja näitab kuivõrd vastuvõtlikud me oleme kõiksugu sümbolitele). Karbi hääl kutsub kokku koosoleku, karp on võim. Ja selle purunemisega (ja Põssa surmaga) algab anarhia... Samuti jääb meelde Ralphi mõte raamatu lõpust, kui teised plaanivad teda tappa. On öö. Ralph teab, et järgmine hommik tuleb ajujaht ja et "üks teivas tehti mõlemast otsast teravaks". Siis mõtleb Ralph: mis oleks, kui ma nüüd läheksin laagrisse ja ütleksin "mul on praegu tsurr". Heidaksin magama ja sööks." Aga ta teab, ta tunneb, et see ei ole enam võimalik. Miski asi, miski harjumus ja usk on kadunud... Kui lihtsalt harjumused hävivad. Raamatu lõpp on ka ilus.. ma ei ootanud, et selline raamat niimoodi lõpeb... Eriti see osa kus Ralph vaatab saarele: "hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk". Kogu teoses on fanatstiline sümboolika, kuid mitte ülespuhutud, häiriv, vaid vajalik, sümboolika, mis teose nii sügavaks teeb.... Ja lõpuks, päris lõpuks, täiskasvanu ilmumise tõttu, hakkavad nad siiski inimesteks.. Ja Ralph, kes on vahepeal palju vanemaks saanud, lapseeast välja kasvanud, nutab "kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames ja sellepärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks".
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis mitmel korral lugemisel häiris kummaliste dekoratsioonidega, mis jätsid temast paljutki varju...Ulmega on sel raamatul küll kaudne seos, aga mnesugune siiski, fist fantastikaga eelkõige. Aga oma olemuselt on ta minu arvates siiski sromaan, sellest kuidas kurat kord armastas ühte naist, kelle nimeks oli Margarita. Armastuse ümber on palju lehvivaid kujundeid, muud siblivat maailma, mis paistab ehk isegi veider, kui sa ise vaatad eelkõige oma armastust.
Teksti loeti eesti keeles