(romaan aastast 1958)
eesti keeles: «Andromeeda udukogu», Tallinn, ERK, 1962 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
Kommunist on siin öeldud selle sõna neutraalses tähenduses, ma ei mõtle sellega siin traditsioonilist kompartei nomenklatuuri... neile oli Ivan Antonovitsh Jefremov suisa hirmus inimene. Autor on siiski (nagu ka Stanislaw Lem) eelkõige filosoof ja ühiskonna vaatleja ning kusagil n-järjekorras alles kirjanik... kirjutamistehnikalt ja kompositsioonilt on «Andromeeda udukogu» ajuti suisa abitu... lummab hoopis visioonide võimsus ja ülevus.
Romaanile on ette heidetud ekskursioonlikku vormi... see etteheide on üsna alusetu, peaaegu kõik utoopiad (mida ju «Andromeeda udukogu» vaieldamatult on) järgivad sedasama skeemi. Raamatu põhiline pluss ühiskonna võimalikult paljude tahkude asjalik ning kompetentne kujutamine... visiooni kompleksus lihtsalt lummab... kuigi olen üsna põhjalik individualist, suudaksin ma vist üsna hästi hakkama saada säherduses kollektiivil baseeruvas ühiskonnas.
Tulles tagasi Lemi juurde (eelpool olev võrdlus polnud juhuslik), peab mainima, et «Andromeeda udukogu» süüdistatakse üsna sageli selles, et see on Lemi romaani «Oblok Magellana» plagiaat ja see Unustuse saar tuletas mulle meelde Edmond Hamiltoni juttu «The Island of Unreason». Jefremov ise ütles küll, et romaan on kirjutatud polemiseerides anglo-ameerika ulmega, iseäranis mainis ta Edmond Hamiltoni romaani «The Star Kings»... noh seda viimatinimetatut ei paistnud ses romaanis küll kuskil. Aga siin oleks sobilik tsiteerida «kunstnikku» Mark Kalev Kostabit: «Algajad plagieerivad, meistrid varastavad.» Jefremov on ilmne meister.
Plussiks on aga selle romaani ilmne vabastav roll vene ja üldse (endise) sotsialistliku sõprusühenduse ulmekirjanduses... tänu sellele romaanile sai võimalikuks paljude suurepäraste tekstide (sh. ka Strugatskite) ilmumine.
Lõpuks veel ka keelest: seda romaani on (minu arust) parem lugeda eesti keeles... lugesin seda hiljem ka originaalis ning originaal tundus märksa punasem... lihtsalt eesti keeles läks ideoloogiline sõnavara pisut teist teed... hea ongi...
Täitsa tore raamat, eriti esimene pool. Kommunistliku ideoloogiaga ei ole tõesti suurt liialdatud, see mis seal on tundub isegi kohati sobivat. Seda raamatut tuleb lugeda just sellise tagasivaatena kuldroosasse kommunismi...
Aga kõike seda arvesse võttes on tegemist siiski hästi kirjutatud ja ka tõlgitud raamatuga.
Monumentaalne on ta küll. Millegipärast tulid hoopis pähe võrdlused Simaki "Linnaga" - püüd haarata suuri ajavahemikke ja tohutuid, keerukaid sündmusi. Elujaatav - jah! Kui "Linn" on kantud melanhooliast ja inimvihkajalikkusest, siis võrdluseks on "viimase kommunisti" lugu küll mõnus, kuigi nende üheplaaniliste, igal sammul nagu varrukast tõsise näoga totraid sofisme raudkindlate teaduslike tõdede pähe puistavate inimeste keskel elamine paneks vähemalt minu pead vastu seina taguma. Ma tahaks näha, kui juhmi näoga nad oleksid, kui neile knopka toolile panna…
Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).
Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.
Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).
Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)
Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.
Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)
Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.