Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929–22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

A Wizard of Earthsea

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Meremaa võlur»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 1)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
8
3
0
0
Keskmine hinne
4.682
Arvustused (44)
Raul Sulbi

Maamere võlur on üks väheseid fantaasiazhanrisse kuuluvaid teoseid, mis mulle meeldib, olemata samal ajal puhas mõõga-ja-maagia lugu. Sword&Sorcery lood on mulle alati meeldinud, seevastu selliseid tellislikke epic ehk high fantasy heietusi ma ei talu. Igasuguse muu fantasy vastu pole mul ka midagi halba öelda. Maamere sari kuulubki aga sellise "muu" fantaasia alla. Le Guin on maalinud detailse pildi huvitavast maailmast ning teinud seda klisheesid vältides. Maamere võluri üks olulisemaid märksõnu ongi nimed ja nende mõju inimestele. Sarja esimese raamatu ainsaks puuduseks võiks lugeda vaid teatvat venivust, mis läbematuma lugeja kohati haigutama võib ajada. Detailselt on autor käsitlenud maagiat kui sellist. Puudusena tuleb esile tuua veel esimese raamatu kurjami tiba haledat, nõrka ja kahvatut karakterit. Ma ei pea silmas peategelase varju. Väärt lugemine kindlasti. Krista Kaera tõlketöö on väga nauditav.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Hästi kirjutatud, kuid ... veider. Naljakas niimoodi fantasy kohta ütelda, kas pole? Raamat on väga poleemiline. Ka paistavad autorit painavat ideed, mis Jääplaneedi lugudes on pikemat lahtikirjutamist leidnud.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Imepärane teos. Pealtnäha paistab, nagu oleks tegu muinasjutuga (btw, poes, kust ma ta ostsin, oligi raamat lastekirjanduse riiulisse pandud), aga tegelikult on sinna kätketud terve hea ja kurja, pimeduse ja valguse vahelise võitluse, tasakaalu ja suhete filosoofia ning tagamaad. Siinkohal tuleb märkida, et 'Meremaa võlur' (Meremaa kõlab eesti keeles siiski märksa paremini kui Maameri IMHO) on selles peidetud filosoofiaga pikitud sarjas alles esimene raamat - selleks, et kogu lugu täielikult kohale jõuaks tuleb kogu Meremaa neljaosaline triloogia kindlasti läbi lugeda.
Ühtaegu on raamat ka ülistuslauluks inimlikule tahtele ja tema väele, mis (olgugi, et siin raamatus ainult võluritele kättesaadavana) suudab maailma omatahtsi muuta ning piisava tarkuse ja vastutustunde juures seda ka tasakaalus hoida ja paremaks muuta. Sellega seoses ja järelemõtlemiseks üks kuldne tsitaat: "Õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema..." (nii ütles Kutsumismeister Raudkullile).
Ahaa, siis üks väga võluv detail veel: Läbi kogu teose on ohtralt kasutatud mitmesugustele tavamõistes elutute nähtuste personifitseerimist, s.t. nende nimed kirjutatakse suure tähega, neil on oma eripärad ja eelkõige oma Vägi, mille poolest nad on sarnased kõigi muude Väge omavate olenditega. Seetõttu ongi ära kadunud range piir võlurist inimese ja pimeduseriigist tulnud varju vahel - nad ei puutu kokku mitte tavapärases mõistes, vaid vaimus, katsudes mitte rammu, vaid väe tugevust, ja nii käib see ka suvalise muu konflikti korral - äärmiselt lahe.
Muuseas, see asjaolu ja tegelikult ka kogu käesolevas karvustuses puudutatav käib tegelikult kogu sarja kohta, oluliselt ei lange autor kunagi oma esimeses osas saavutatud loominguliselt kõrguselt alla - väga teretulnud nähe.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

See Maamere-sarja sissejuhatav teos on tõesti hea, seda ka eelreklaamiks teistele osadele (kui esimene osa kehv oleks, siis ilmselt ju ei hakkaks teisi osi enam otsima). Selline teos, mis sunnib ostma ka kõik ülejäänud Maamere-sarja raamatud. Ei ole selline üheülbaline madistamine, nagu suur osa võlukunstilugusid paistab olevat, vaid selline suhteliselt sügav ja etnolikuna tunduv lugu (seda on ju tegelikult kogu see sari). Kindlapeale mingi omade fännide kummardamisobjekt jälle. Sedapuhku ka õigustatult.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Peaks olema teooria initsiaalteoste (sarja esimesed teosed) kirjutamise kohta. Kahtlemata on mitmeid elemente, mis seal on hädavajalikud, kuid isikule, kes on ka ülejäänud osi lugenud, võivad takkajärge paista üleliigsed. Meremaa võlur pole initsiaalteos klassikalises mõttes, sest noore Gedi lugu seisab minu arust kogu tetraloogias eraldi ülejäänud kolmest osast, kus on tegemist juba ülivõimsa tippmaagi seiklustega. Siit tulenevalt pole mitte Tehanu triloogia järg, vaid Meremaa võlur selle proloog. Teose põhiliin on vastutus ja enda leidmine eneseületuses. Gedi ja varju duot võiks iseloomustada malemängust tuntud tõega: kõige raskem on võita iseennast. Või idamaise filosoofia abil: sa saavutad rahu siis, kui saavutad terviklikkuse. Elusolend saavutab terviklikkuse, kui hakkab oma surma armastama. Äärmiselt tugev teos.

17. nov. 2001 üle loetud. Tahaks veel paarile asjale tähelepanu juhtida. Esiteks on väe avaldumise ning maagiakirjeldused esmaklassilised, hästi on õnnestunud ka Roke ja Ogioni "koolkondade" eristamine. Suurepärane on stseen, milles Ged lumisel väljal gebbethi eest ära jookseb -- hoolimata sellest, et ta väsib ning ta samm aeglustub, ei saa varielajas teda kätte, jääb tast kogu aeg ühe sammu võrra maha. Ka siis, kui Ged oleks kukkunud ja edasi roomanud, poleks tont teda kätte saanud -- seni mitte, kuni Gedil oli olemas tahe talle vastu panna. Alles siis oleks vari võitnud, kui Ged oleks lõplikult kurnatuna käega löönud ja oma saatust ootama jäänud. Tõlkest. See, kuidas Earthsead peaks tõlkima, on nii keeruline küsimus, et mina sellele küll vastata ei oska. Maameri kõlab eesti keeles võõrikult, kuid minu meelest kõlab võõrikult ka Earthsea inglise keeles. Meremaa on kahtlemata kõige kergema vastupanu teed minek, tegelikult oleks võib-olla kõige parem mingisugune kaugem, metafoorne tõlge. Raudkull on muidugi ebaõnnestumine, seda ka seetõttu, et kõlab liialt mingi kangelasnime moodi, mis on aga Le Guiniga kaunis sobimatu. Ülejäänud nimed on ju kaugel kangleasnimedest -- Kuusekäbi (Ogion), Kurehernes... Arhimaag oleks igal juhul tulnud peamaagiks tõlkida, otsene analoogia: archbishop - peapiiskop.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Võrratu lasteraamat, hea fantasy, vinge filosoofia jne. Le Guin on võrratu trikiga hakkama saanud. Raamat, mis on kirjutatud lastele, on tuumakam kui enamik täiskavanuile mõeldut. Ikka ja jälle peab mainima Le Guini etnograafiahuvi ja idaihalust. Haarav süzhee, detailirohke ning tõetruu maailm. Huvitav ja pingeline intriig. Mida sa hing veel ihaldad. Soovitan KÕIGIL lugeda. Ise loen seda sarja praegu neljandat korda ning olen kohutavalt endaga (et jälle loen) ja raamatutega (et nii head on) rahul. Pisut viriseks tõlke kallal, mis ajuti on üsna uljas, ajuti kisub aga lihtsustama. Aga viriseda tuleks eelkõige pisiasjade kallal ning seda ma ei tahaks teha. Ainuke suur tõlkeprohmakas on Earthsea tõlkimine Meremaaks. Kurat, igal pool on ta Maameri (Erdsee, Zemnomorje), meil aga toodi tekst taas siia räämas maailma. See Meremaa on ju kui mingi Uus-Meremaa lühendvariant. Aga ülejäänus on Krista Kaera tõlge (peaaegu) priima. Kordan veelkord. Kes pole lugenud, see lugegu!
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Jaanus Trolla

Mõnus lugemine ja mõtlemapanev filosoofia. Selliseid, pealtnäha lastele mõeldud kuid sisult tuumakaid raamatuid tuleb paraku harva ette. Hea algus Meramaa sarjale. Lugu sellest kuidas õpipoisist meister sai.
Teksti loeti eesti keeles
Ulmik

Miks seda keegi lastekaks nimetas, Kääbik on ju sama rida siis. Võimas oli...ausõna.Väga suur oli tuju hakata võluriks.Kui tolkien ja Terry Brooks välja arvata siis oma alal parim.Väga tempokas.
Teksti loeti eesti keeles
Martin A. Jalakas

See raamat tegeleb Earthsea neljaosalisest triloogiast kõige rohkem Võlurite ja Maagiaga. Mis aga ei tee teda sarja parimaks raamatuks. Sellegipoolest hea raamat ning ma loodan et saan lähemal ajal ingliskeelse versiooni kätte kuskilt. Tõlge pole kõige parem just.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Ma olin kunagi ammu lugenud Le Guin''i "Pimeduse pahemat kätt", mis mulle eriti ei meeldinud. Seetõttu tekkis minus väike kahtlus kas tema "Meremaa" triloogiat on üldse mõtet lugeda. Õnneks otsustasin ma katsetada. Pole midagi öelda, raamat oli tõesti päris vägev. Le Guin on suutnud Meremaa, sealsed tegelased ja sündmused väga usutava ja huvitavana kirjutada. Minu meelest väga hea "fantasy". Ilgelt huvitavad ideed: kõigil on oma päris nimi Vanas Keeles, võlurihakatised õpivad koolis loitse jne jne. Minu meelest on kõik triloogia osad suhteliselt sarnasel (heal) tasemel, seega ei oska ma ühte teisele eelistada. Tõlge pole minu meelest ka kõige kehvem. Mis hindesse puutub siis see on kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kutsub Maremaa sarja edasi lugema kuigi edasine enam _nii_ hea ei ole... Aga on siiski hea...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Romaan lummab eeskätt oma maailmaloomisega. Ged on veel noor ja tema polegi nii tähtis. Meelde jääb rohkem Meremaa ja võlurite kool.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ainult kiitvaid sõnu. Toetan arvamust, et tegelt oli tegu mitte tetraloogi pärisliikmena mõeldud raamatuga, vaid rohkem nigu proloogiga. A see mitte tema väärtust ei vähenda (ega ka ülejäänd sarja oma). Ja tõlge oli kah tegelt peris ia (ku see va Maamer-Meremaa apsakas välja arvata). Olen lugend ka englismani keeles ja ei saa mitte öelda, et maakeelne teos vähem mõjuvam oleks olnd või ehk siis midagist ütlemata jätnud. Igati viis (sest kuute panna ei lubata).
Teksti loeti eesti keeles
Henri Laupmaa

Ingliskeelse versiooni puhul jagan eelkirjutatute kiitvat arvamust.

Vahest väljaarvatud viimane raamat mis paistab kui "afterthought" - umbessamasugune nagu Douglas Adamsi "MostlyHarmless" mis liialt kordab eelnevat.

Ebameeldiv oli eestikeelne tôlge, lugesin paar lehte enne kui tundsinet rohkem ei taha. Eriti konarlik oli nimede tôlkimise kohalt; Sparrowhawk - Raudkull on lausrôve;üks Pääsuhaugas, kerge ja lendlev -teine raske nagu pähevajutatud teraskiiver. `Ea loomisloo` "Ainult vaikuses sôna, ainult pimeduses valgus on..." oli ka äratundmatuseni moonutatud.Kui vôimalik laseks uuesti tôlkida.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Seisid päris kaua need neli raamatukest mul peale ostmist riiulis, enne kui neid lugema asusin. Sellel oli minu jaoks mitu põhjust: 1) negatiivne eelarvamus "Pimeduse pahema käe" pärast 2) pole eriline fantasy fänn 3) raamatute kujundus (kaaneillustratsioonid) ei kutsunud kohe üldse lugema, st. ei meeldinud. Kuna kõik aga seda autorit ning seda tetraloogiat kangesti kiitnud on, sai asi siis lõpuks ette võetud. Ning polnudki väga viga. Selline filosoofiline maagia ja võlukunsti käsitlus oli minu jaoks uudne ja huvitav. Samuti meeldis mulle hästi inimlik lähenemine võluritle: võlur oli siiski ennekõike inimene, inimene, kes valdas omas maailmas suurimat tarkust ja kunsti. Samas ei olnud võimalik kõigil võluriks saada, vajalikuks eeltingimuseks oli vastava "väe" olemasolu. Esimene osa pajatabki, kuidas üks külapoiss endas selle väe avastab ning sellest, kuidas temast võlur saab. Samuti saab ta siin väga valusa õppetunni sellest, et lisaks väele peab võluril olema mõistust ja vastutustunnet selle kasutamiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Minule ei meeldi ühiskonnad, mis peamiselt maagia abil oma asju ajavad. Sellepärast hakkasin lugema väga tugeva eelarvamusega. Ent Le Guin suutis kirjutada nii, et isegi mina vaimustunult mõtlesin: kirjuta, mida iganes tahad, ma armastan sind, Ursula!

Maamerel elati vägagi spartalikes tingimustes. Mugavust mitte mingisugust. Teadjad võisid küll paljugi loitsida, aga Euroopas aastal 2000 elavad inimesed paremini, kuigi võlukunsti abita. Minu jaoks kinnitab Maamere tetraloogia, et võlukunsti ei tasu investeerida, imedele ei tasu loota. Muudest teadustest on lõppkokkuvõttes rohkem kasu.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Suurepärane raamat, minu arust triloogia parimgi. Raamatu leidsin täiesti kogemata raamatukogust lasteraamatute seast ja ei osanud kuidagi midagi arvata. Autorit teades otsustasin lugeda ja ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Olen enne seda Le Guini teost üritanud lugeda ka tema romaani "Pimeduse pahem käsi" aga ei ole suutnud seda lõpuni lugeda. Seetõttu oli "Meremaa võlur" mulle meeldivaks üllatuseks. Iseenesest raamat mulle meeldis ja võtsin juba raamatukogust ka kaks järgmist osa...
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Kogu tegevus meeldis. Maailm istus isegi väga. Tasus isegi üle lugeda. Taolist ei tule iga päev poodi...
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Ainus raamat, mida ma olen üle 10 korra üle lugenud ja alati huviga - raamatu filosoofiline külg istub mulle lihtsalt niivõrd hästi. Kahju, et üle 5 hinnet panna ei saa ...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Tugev ja hea raamat. Samuti korduvalt loetud. Esimesel korral kindel "5", edaspidi olen teoses natuke kahtlema hakanud, aga pigem autori, kui teose enda pärast. Suurepärane lugemisvara, kuigi pean teda tunduvalt "kergemaks", kui paljud eelarvustajad - no mis erilist filosoofiat seal siis oli? Pigem parajalt loetavuse seisukohalt, mis kahjuks automaatselt tähendab - vähe, ainult paar deklaratsiooni.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Hea raamat ja sisukas filosoofia. Ei teagi kas seda tasub ikka lasteraamatuks nimetada. Kunagi ammu lapsena seda lugedes ei jäänud sellest küll eriti head muljet. Pigem igav oli siis. Nüüd ülelugedes nautisin aga seda raamatut täiel rinnal. Üldiselt see raamat rehabiliteeris minu silmis Ursula K. LeGuini maine, mille ma olin kujundanud endale peale "Pimeduse pahemat kätt" lugedes.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Kaalusin pikalt, kas anda viis miinus või neli pluss. Lõpuks jäi peale viimane. Olin seda sarja lugenud üle 10 aasta tagasi ja mäletan, et väga meeldis. Seekord oli lugemiselamus kraadi võrra lahjem, eks inimesed ikka ajas muutuvad ja koos inimesega tema maitse, eelistused, suhtumine ja mis kõik veel. Einoh, väärt lugemine oli see raamat ka seekord. Tegemist siis "road-trip"-iga, kus autot asendab paat või laev ning püssi võlurisau. Seekordsel lugemisel jättis kogu lugu vähe tehisliku mulje, Ursula on justkui võtnud pähe sokutada peategelane võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul võimalikult paljudele saartele. Meenutab "linnukese-turismi", kus turisti eesmärk on külastada võimalikult palju riike, et siis riigi nime taha linnuke teha, seda maad ligilähedaseltki tundma õppimata. Samas, mulle kui kaardi-friigile üldiselt selline teos väga sobis, pidevalt näppisin kaarti raamatu taga ja uurisin, et milliste saarte vahelt võlur nüüd küll läbi purjetas/aerutas. Samuti ei mõjunud mulle täielikult usutavalt see pööre tagaajamises, kus jälitatavast sai jälitaja. "Kui sa põgened, siis liigud sinna, kuhu jälitaja soovib ning üksnes siis kui ise jälitad kedagi, siis liigud sinna kuhu sa ise soovid". Selline filosoofia mõjub pseudona a`la "elu on surm ja surm on elu" või "jänes on hunt ja hunt on jänes". Muidu oli valdavalt suurepärane, väga inimlik raamat. Ahjaa, mulle ka raamatu kujundus ei istunud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugesin samuti toda teost vast 10 aasta eest esimest korda, nüüd siis uuesti. Mulje oli ikka igati positiivne, seega kõrgeim hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Lugesin seda esimest korda siis, kui see eesti keeles ilmus, 1994. aastal. Arvestades et mulle Le Guini tädilik - etnograafiline feministliku alatooniga fantasy üldjoontes ei meeldi, on see siin päris tõhus tükk. Meremaa-sari eristub tädi muust loomingust minu meelest päris teravalt (ja meeldivalt). Ei jää muud üle kui lisada oma hääl üldisesse heakskiidukoori.

P.S."Meremaa" on vaatamata sarnasusele Uus-Meremaaga oluliselt suupärasem ja mõnusam kui "Maameri", mis mu kõrvu kostub mõnusalt debiilselt.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Meremaa võlur" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Meremaa-nimelises maailmas, mis koosneb polaaraladelt kuni ekvaatorini laiali pillatud saarestikust, kasvab vaesel põhjapoolsel Gonti saarel üles Raudkulli-hüüdnime kandev poiss, kelle juures märgatakse juba varakult võlukunsti annet. Samas on poisil aga oma uhkuse ja impulsiivsuse tõttu komme ette võtta rohkem, kui teadmised lubaksid.
 
Kuna võluvägi on kogu Meremaal kõrgelt hinnatud, siis antakse ta õpilaseks kohaliku võluri juurde - kuid läbematul poisil on ekstsentrilise õpetajaga raske harjuda. Lõpuks liigubki Raudkull edasi Roke saarele, kus asub võlukunsti suurkool. Seal ootavad teda kõik unistused, mis tal võlukunsti osas olnud on, kuid teda ootavad ees ka suur eksimus ja valus õppetund, mille tagajärgi ta hiljem heaks tegema peab.
 
Ma mainisin seda J. R. R. Tolkieni romaanist "Kääbik" kirjutades ning paslik oleks üle korrata, et keeruline on kirjutada raamatust, mis on kuidagi isiklikult oluline. "Meremaa võlur" ja üldse kogu Meremaa triloogia (hilisemaid järgesid ja lisasid ma siin praegu ei arvesta) on mul samuti aastate jooksul kümneid kordi loetud ning "Kääbiku" järel on need kohe järgmised aluskivid minu fantaasiaarmastuse vundamendis.
 
Mingil viisil olen ma vanemana isegi rohkem hakanud hindama Tolkieni-tüüpi kõrgfantaasia puhast siirust. Samas aga tundub mulle järjest enam, et sellist asja on tegelikult raske kirjutada. Nõrgema kirjaniku käes jääb kõrgfantaasia tihti vaid õõnsaks muinasjutuks. Tolkieni maailma hoiab näiteks püsti see säravalt kõigutamatu usk, millega see kirjutatud on, Le Guin kirjutab küll pealtnäha täpselt samamoodi, kuid sisult on ta hoopis testsugune.
 
Le Guini maailmas ei ole jumalikku õnnistust ning seal pole ka pimedusevürste. Kurjus eksisteerib, kuid võimu saab see ainult inimeste kaudu. Tõeline võitlus ei ole mitte lahinguväljal vaid igaühe enda sisemuses. Julgus vaadata enda hinge pimedusse ja astuda vastu enda varjule on see, mida õppima peab ning kõige suurem võit on võit iseenda üle. Le Guini armastus taoismi vastu on see, mis annabki loole tõelise südame.
 
Muidugi on siin lisaks veel väga palju, mida kiita. Idee, et võlukunsti-süsteem on seotud praktiliselt kõigi meie maailma kultuurides levinud usuga tabusõnade mõjust on just nii geniaalselt lihtne, et see on lugejale instinktiivselt mõistetav. Mulle meeldib, kui efektiivselt eraldab Le Guin olulist ebaolulisest - näiteks võetakse siin Raudkulli kooliaastad kokku kahe peatükiga.
 
Eraldi tuleb muidugi märkida, et siin loos on pikki vaheosi, kus pealtnäha nagu midagi ei juhtu. Kui aga natuke sügavamale vaadata, siis need eraldatuse hetked on vajalikud peategelasele mõtlemiseks - sest nagu öeldud, see on just see koht, kus võitlus tõeliselt võidetakse või kaotatakse. Le Guini töödele on selline kirjutamisviis ka laiemalt väga omane ja mulle meeldib see väga.
 
Lõpuks aga ei tohiks mööda vaadata ka sellest, kui hästi see lugu ettelugemisel töötab (asi, mida ma ise olen ka läbi teinud). Mul oleks hea meel, kui kirjanikud püüaks üldiselt oma tekste töö käigus rohkem valjusti lugeda, sest paber kannatab nii mõndagi, kuid jutustajahääl on üsna armutu. "Meremaa võlur" on selgelt jutustaja lugu, mitte vanamoeline vaid kuulajale lausa iidse mõjuga.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Jaanis Tali
1964
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Jaanis Tali

Alustan kommentaari isand Sulbi viimase lause kommentaariga et: lapsed ON KINDLASTI mõtlevad olevused . Enamasti rohkem mõtlevad kui paljudki "täiskasvanud", kes tihti lihtsalt enam mõtelda ei viitsi..

Lugesin ise seda lugu lapseeas, ilmselt kohe ilmumisjärgselt (s.o. siis 14-15 vanuselt) ja pean tunnistama, et paljud geoloogiaalased teadmised (teadmisealged) on mul tõenäoliselt pärit just sellest raamatust?

Ei ole mul halba mälestust. Samas ei tea ka midagi väga head ütelda (millegipärast pole olnud viitsimist raamatut uuesti kätte võtta) nii, et viite ei söenda anda..
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No kes meist poleks teatud `õrnas` eas unistanud nähtamatuna naistesaunas olla? (meie=meesterahvad muidugi) :>))

Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.

Mind veenis.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Jaanis Tali

Väga hea jutuke ju. Kõik jutu elemendid korralikult kohal.
Intriig - tüüpiline venelik sumatohha, keegi pannakse peldikusse kinni, kellegi toatuhvlid on ära reenatud, keegi näeb viirastusi ja arvab, et on hulluks läinud.
Point - ei olegi keegi hulluks läind, hoopis võõrplaneetlased on ...
Häppi end - kõik saavad kõigist aru, vaenlased lepivad ära, kõik teevad head ja parandavad pahateod ja on iseendaga rahul.Ilus lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Kui oleksin pidanud seda raamatut hindama kohe peale lugemist (u. 1979) oleksin kindlasti `viie` andnud. Tõenäoliselt saaks ta `viie` ka juhul kui ma teda praegu esmakordselt loeksin.

Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Lorajutt remondimehest, kelle ülesanne on kosmosemajakatel silm peal hoida ja neid vajadusel putitada.

Katki on läinud Alfa Kentauri planeedile kunagi väga ammu püstitstud majakas. Kohale jõudes selgub, et planeedil pesitsev sisalikurahvas, keda majaka rajamise ajal tähelegi ei pandud on vahepeal tsivilisatsiooniga hakkama saanud ja religiooni leiutanud. Kultusobjektiks on muidugimõista kosmosemajakas ...

Noh oli kah. Natuke naljakas, natuke totter
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Suurest sõjast inimkonna ja mingi paha orjandusimpeeriumi vahel on möödas 50 aastat. Inimkond on võitnud ja üritab orjusest päästetud planeetidel sisse seada normaalset elu.

Kosmoselaev, mille meeskonnas on kaks vana kosmesehunti ja nolk on saanud ülesandeks otsida ühte orjapidjate poolt väljalastud planeedihävitaja torpeedot ja ühtlasi uurida planeeti, mille peale see torpeedo kunagi sihiti ja millest midagi ei teata.

Kosmosest märgatakse inimasustust. Maandudes selgub, et nähtud inimesed on kadunud. Esimesel päeval põhjustab nolk kogemata ühe kohaliku tüdruku surma.

Edasi oli jutt veel tobedam kui algus, puänti kah ei olnud, või oli see nii lame, et mina ei märganud.

Loo moraal: "orjandus on paha ja kui vägisi orjaks tehakse siis inimesed hakkavad vastu" on ka ju triviaalne.

Mina olen ka narr, et nii kehvast jutust nii pikalt jahun.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Paraku Harrison lobiseb jah juba teises kolmandikus loo idee välja, nii, et puänt jääb peaaegu ära.Kahjuks ei mäleta enam lugemise esmamuljet kuid nüüd üle lugedes tuli küll kogu sisu kohe meelde.

Lõpus tekkis mul naljakas mõte: kas mitte soveedi kosmosekindralid Harrisoni pealt maha ei viksinud ja nüüd jahub terve ilm juba pea 40 aastat, et kas gagarin ikka käis esimesena kosmoses ja kas üldse käis.

Päris hea jutt aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

On vähe romaane, mis juba esimestes lõikudes põnevust tekitavad ja seda mitte mingi võitlustseeni ega muu aktsioonikirjeldusega vaid tõsimeelse filosoofilise aruteluga inimkonna saatuse üle.

Peale valussünge `Mjagkaja possadka` lõpetamist asusin vaimustunult kohe Gromovilt veel midagi otsima - nii hea tundus. "Shag ..." sai järgmisena ette võetud tõenäoliselt ka seetõttu, et prelüüdis/preambulas on öeldud, et see lugu nii koleda maandumisega ei lõppe.

"Nam prosto povezlo, ja tak stshitaju. Nam tshasto vezlo na protjazheni nashej istori. Mõ privõkli k vezeniju." Kuid paar lõiku edasi juba hoiatavalt isegi fatalistlikult: "... odnazhdõ nam otshen krupno ne povezjet."

Lugu ise algab proloogis sellega kuidas harrastusastronoom Ivanov 2010 a. märtsiööl jälgib mingi tähe varjutust Jupiteti kaaslase poolt. Unistab pälvida kunagi mõne komeedi esmaavasamise au ja jäädvustada oma nimi taevalaotusesse. Ja ennäe! Seal ta ongi! Mingi objekt, mis puudub kõigist teadaolevatest kataloogidest ja nimekirjadest varjutab tähe veidi enne jälgitavat ja prognoositud varjutust.

Mõned kuud peale seda avastust hakkab Maal toimuma imelikke asju...

Ahjaa. Ainuke tähelepanuvääriv olustikuline erinevus praeguse Venemaaga on see, et IBM-i on leiutanud, tootmisse juurutanud ja ligi pool inimkonna hallollusest varustanud elektrooniliste kiipidega (k.a. Venemaal).

Romaani minategelaseks on ametialaselt silmapaistmatu kagebee kapten Aleksei Rõlski, kes tegeleb tööstusspioonide püüdmisega (mitte eriti edukalt), kellel on kodus rahulolematu/rahuldamata naine ja ravimatult nõrgamõistuslik tütar.
Brrr! Sel kohal tundsin, et Gromov ei ole sugugi oma värvikomplektist musta välja unustanud. Ja hilisemast selgus, et mul oli õigus...

Rõlski ülemus on saanud uue uurimisteema - anomaalsed nähtused ja nende enneolematu sagenemine viimasel ajal. Ülemusel tuleb taastada kusagil 90. aastatel KGB-st laialisaadetud anomaaliate uurimise osakonna tegevus.

Anomaaliad on aga üsna kummalised (njah, aga anomaalia ongi ju kummaline?), küll on mingi maja pooleks lõigatud aga lõikeriista, -kiire või muu inimese kujutlusvõimesse mahtuva jälgi ei õnnestu tuvastada, küll teleporteeritakse täiesti süütu inimene saunalavalt otse linnaväljakule või siis auto koos juhiga Peterburist India oolkeani. Nalja saab palju. Gromov oskab kõike seda ka väga muhedalt kirjeldada. A.Rõlski võetakse gruppi eelkõige seetõttu, et omab pea unikaalset immuniteeti müstilise jõu suhtes, mis ülejäänud inimesi anomaaliakoldest eemale tõrjub.

Rohkem sisust ei lobise, muidu võtan järgmistel lugejatel põnevuse ära.

Gromov on naljamees :-) Tegelikult ka. Ja naljad on tal väga laia diapasooniga, alates lõbusast tögamisest kuni sarkastilise künismini.

Gromov ei seleta lugejale triviaalsusi, vaid laseb palju endal ära arvata, tunnetada.

Põhiline sarnasus "possadkaga" on aga peategelase asetamine kohutavate valikute ette, milles ei olegi nagu võimalik valida. Siit ka see ülalmainit must värv

Miinuseks võib lugeda seda, et, kohati tundus lugu natuke venitatud olevat. Pikad targutused ja mõningad IMHO põhjendamatult pikad looduskirjeldused sundisid silmadega mõttest ette ruttama, et "kas lõpuks miskit toimuma ka hakkab?" Selle mõningase venitamise tasub aga lõpp kuhjaga. Sündmuste, ootamatuste tulevärk võtab silmade eest kirjuks.

VÄGA HEA. SOOVITAN.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Minu jaoks oli sarja paremuselt viimane (kuidagi ei saanud kirjutada `halvim`) osa. Paradoksaalselt samadel põhjustel, miks mõnedki just seda osa kiitnud on. Nimelt kaob siin ära see tonaalsus, mis mind Meremaas võlus. Alguses pidin juba nelja panema aga siis tundsin, et oleks ebaõiglane - noh kümnepallisüsteemis ehk saaks üheksa.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Täiesti nõus eelarvustajaga.

No aga, miks siis ikka _tervelt_ kolm?

Esiteks arvan, Lucky Starri lugude puhul on eelkõige tegemist poistekatega. Niimoodi lihtsalt, et paha on väga paha ja hea on väga hea ja hea võidab kurja ja kuri saab oma teenitud palga. Nii võib ju ka. Igatahes on poiste jaoks hea ja kuri paikas.

Teiseks need poistekad in ilmutatud 1950. aastatel. Jo siis sel ajal võis ka lihtsmaalt(primitiivsemalt) asju seletada.

Kolmandaks need lood on kohati nii tobedad, et ajavad naerma. Lehitsesin hiljuti üle ja päris mitu korda sain Asimovi ebaloogilisustest kõhutäie naerda. Effekt võrdlemisi sama, mis mul tekib kui juhtun mõnda vandammekat või analoogilist "kinoshedöövrit" telekast vaatama.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Õudukad on asi, mida ma tavaliselt ei loe. Peapõhjus selles, et nad ei ole hirmsad, vaid tihtipeale lihtsalt halenaljakad. See jutt on meeldiv :-} erand.

Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.

Brr!
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Tuleb tunnistada, et ehmatasin kohe kui BAASis Strugatskite asju sorides avastasin, et see sarja?? kuulub... Kohe lugesin läbi ka.

Kuna loo enda kohta on ülal juba kõik öeldud, lisaksin et autorit tuleks kiita ka väga hea eessõna eest.

Lugege!
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.

Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.

Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.

Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!

Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.

No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Jaanis Tali

Inimestel peavad olema võrdsed võimalused - vähemalt elu alustades.Siiani ei ole ükski ühiskond sellega hakkama saanud.Gromov pakub meetodi kuidas seda saavutada ja näitab ära, mis see endaga kaasa toob. Lühitutvustust asja liigselt äraseletamata anda ei oska. Meisterlik sotsiaalkriitiline teos.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Võimas ja julm lugu.Nappo on loo algusest juba pildi andnud. Lisada võib vaid, et edasi läheb veelgi hullemaks, julmemaks -lootusetuks.Ei tea, kas mõjus mulle nii Gromov või kauaks lahtijäetud aken aga külmavärinad tulid peale.Lootusetus on siiski pikitud musta huumoriga, mis hoolimata üldisest süngusest mõneski kohas naerust turtsuma pani.Ainuke, mis kergelt kripeldama jäi oli epiloog. Olin vist veelgi hullemat lõppu oodanud?
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Noh. Haipimine mõjus. Ostsin ära. Täna kell 3 p.l. Jüst lõpetasin. Vot on kohe niisugune tükk, et _pean_ baasi arvustuse panema. Nii kiire reageering tähendab loomulikku valikut: _väga_ halb-_väga_ hea. Minu hinne on viis. Loetu häid külgi kirjeldama-põhjendama ei hakka. esiteks on kõik hea juba öeldud, teiseks olen purjus, kolmandaks ei viitsi...Halvast on põhiline see, et alates peategelase vangilangemisest läks lugu rappa - kaotas ona usutavuse ja loogilisuse. ühesõnaga fiiling, mis alguses oli kadus ära...Ahjaa RZ-lt olen ju lugenud (aint e.k.) neetud alleed ja maskide vahetust - olid paremad ja sisukamad. Tundub.P.S. Targemaks sain ikka ka. Kui sa palud Amberi tõelisel printsil midagi ... pista, siis ta seda ei tee (lk. 136). Vahend nende va printside identifitseerimiseks varjudemaailmas?!P.P.S. Habihcti tõlkijajärelsõna on kah viite väärt.P.P.S. Ostsin ka teise Amberi, lähen toon veits õlut ja vaatan, mis edasi ssaab.
Teksti loeti eesti keeles