(romaan aastast 1971)
eesti keeles: «Atuani hauad»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 5)
Atuani haudu pean ma triloogia initsiaalteoseks igas mõttes. Siin me kohtume esmakordselt juba tugeva ja elukogenud Gediga ja samuti puudub Meremaa võluris sarja ülejäänud osadele omane loo ülemeremaaline tähtsus, mis tingib suurejoonelisema fantaasialennu ja paksemate värvide kasutamise. Kargadi pühamu kirjeldus ning kogu teos järgib mõneti sedalaadi fantastika stampe, jõudmata samal aja kahele viimasele osale omase üldinimliku sügavuseni. Triloogia esimesele osale võib selle andeks anda, kuid kogu sarja lõikes on teos nõrgim.
Üle loetud 22. nov. 2001 ning pärast järelemõtlemist otsustasin siiski hinde 5 peale tõsta. Seda ühe kõrvaltegelase -- Penthe pärast. Nimelt on autor ilmselt kujutanud Penthes Kossili tütarlapsepõlve ning kui poleks olnud Gedi, oleks Tenarist arvatavasti saanud Thari analoog. Penthe muretuse asendab kibestumine, lapsepõlvesõpruse hõõguv vaen... Nüanss, mis lisab kirjanduslikku väärtust.
Raamatu sisekaanel olev koobastiku plaan ei lähe kokku tekstiga. Võib-olla oleks koos tõlkimisega saanud uue plaani koostada?
Mina oleksin Arha asemel koobastiku kaardistanud ja igale käänakule seinale märgid maalinud, kuhu tuleb minna. Lõpus oleks sellest kasu olnud.
Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.
Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.
Kohe väga meeldis mulle see lugu. Veidike sünge ja mõnes mõttes kurb kah. Eriti tore oli see et eraldi raamatuna, kui pole esimest osa lugenud ei olnud aru saadagi et seal eespool veel üks raamat on olemas.
Lugesin ise seda lugu lapseeas, ilmselt kohe ilmumisjärgselt (s.o. siis 14-15 vanuselt) ja pean tunnistama, et paljud geoloogiaalased teadmised (teadmisealged) on mul tõenäoliselt pärit just sellest raamatust?
Ei ole mul halba mälestust. Samas ei tea ka midagi väga head ütelda (millegipärast pole olnud viitsimist raamatut uuesti kätte võtta) nii, et viite ei söenda anda..
Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.
Mind veenis.
Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.
Katki on läinud Alfa Kentauri planeedile kunagi väga ammu püstitstud majakas. Kohale jõudes selgub, et planeedil pesitsev sisalikurahvas, keda majaka rajamise ajal tähelegi ei pandud on vahepeal tsivilisatsiooniga hakkama saanud ja religiooni leiutanud. Kultusobjektiks on muidugimõista kosmosemajakas ...
Noh oli kah. Natuke naljakas, natuke totter
Kosmoselaev, mille meeskonnas on kaks vana kosmesehunti ja nolk on saanud ülesandeks otsida ühte orjapidjate poolt väljalastud planeedihävitaja torpeedot ja ühtlasi uurida planeeti, mille peale see torpeedo kunagi sihiti ja millest midagi ei teata.
Kosmosest märgatakse inimasustust. Maandudes selgub, et nähtud inimesed on kadunud. Esimesel päeval põhjustab nolk kogemata ühe kohaliku tüdruku surma.
Edasi oli jutt veel tobedam kui algus, puänti kah ei olnud, või oli see nii lame, et mina ei märganud.
Loo moraal: "orjandus on paha ja kui vägisi orjaks tehakse siis inimesed hakkavad vastu" on ka ju triviaalne.
Mina olen ka narr, et nii kehvast jutust nii pikalt jahun.
Lõpus tekkis mul naljakas mõte: kas mitte soveedi kosmosekindralid Harrisoni pealt maha ei viksinud ja nüüd jahub terve ilm juba pea 40 aastat, et kas gagarin ikka käis esimesena kosmoses ja kas üldse käis.
Päris hea jutt aga ei midagi erilist.
Peale valussünge `Mjagkaja possadka` lõpetamist asusin vaimustunult kohe Gromovilt veel midagi otsima - nii hea tundus. "Shag ..." sai järgmisena ette võetud tõenäoliselt ka seetõttu, et prelüüdis/preambulas on öeldud, et see lugu nii koleda maandumisega ei lõppe.
"Nam prosto povezlo, ja tak stshitaju. Nam tshasto vezlo na protjazheni nashej istori. Mõ privõkli k vezeniju." Kuid paar lõiku edasi juba hoiatavalt isegi fatalistlikult: "... odnazhdõ nam otshen krupno ne povezjet."
Lugu ise algab proloogis sellega kuidas harrastusastronoom Ivanov 2010 a. märtsiööl jälgib mingi tähe varjutust Jupiteti kaaslase poolt. Unistab pälvida kunagi mõne komeedi esmaavasamise au ja jäädvustada oma nimi taevalaotusesse. Ja ennäe! Seal ta ongi! Mingi objekt, mis puudub kõigist teadaolevatest kataloogidest ja nimekirjadest varjutab tähe veidi enne jälgitavat ja prognoositud varjutust.
Mõned kuud peale seda avastust hakkab Maal toimuma imelikke asju...
Ahjaa. Ainuke tähelepanuvääriv olustikuline erinevus praeguse Venemaaga on see, et IBM-i on leiutanud, tootmisse juurutanud ja ligi pool inimkonna hallollusest varustanud elektrooniliste kiipidega (k.a. Venemaal).
Romaani minategelaseks on ametialaselt silmapaistmatu kagebee kapten Aleksei Rõlski, kes tegeleb tööstusspioonide püüdmisega (mitte eriti edukalt), kellel on kodus rahulolematu/rahuldamata naine ja ravimatult nõrgamõistuslik tütar.
Brrr! Sel kohal tundsin, et Gromov ei ole sugugi oma värvikomplektist musta välja unustanud. Ja hilisemast selgus, et mul oli õigus...
Rõlski ülemus on saanud uue uurimisteema - anomaalsed nähtused ja nende enneolematu sagenemine viimasel ajal. Ülemusel tuleb taastada kusagil 90. aastatel KGB-st laialisaadetud anomaaliate uurimise osakonna tegevus.
Anomaaliad on aga üsna kummalised (njah, aga anomaalia ongi ju kummaline?), küll on mingi maja pooleks lõigatud aga lõikeriista, -kiire või muu inimese kujutlusvõimesse mahtuva jälgi ei õnnestu tuvastada, küll teleporteeritakse täiesti süütu inimene saunalavalt otse linnaväljakule või siis auto koos juhiga Peterburist India oolkeani. Nalja saab palju. Gromov oskab kõike seda ka väga muhedalt kirjeldada. A.Rõlski võetakse gruppi eelkõige seetõttu, et omab pea unikaalset immuniteeti müstilise jõu suhtes, mis ülejäänud inimesi anomaaliakoldest eemale tõrjub.
Rohkem sisust ei lobise, muidu võtan järgmistel lugejatel põnevuse ära.Gromov on naljamees :-) Tegelikult ka. Ja naljad on tal väga laia diapasooniga, alates lõbusast tögamisest kuni sarkastilise künismini.
Gromov ei seleta lugejale triviaalsusi, vaid laseb palju endal ära arvata, tunnetada.
Põhiline sarnasus "possadkaga" on aga peategelase asetamine kohutavate valikute ette, milles ei olegi nagu võimalik valida. Siit ka see ülalmainit must värv
Miinuseks võib lugeda seda, et, kohati tundus lugu natuke venitatud olevat. Pikad targutused ja mõningad IMHO põhjendamatult pikad looduskirjeldused sundisid silmadega mõttest ette ruttama, et "kas lõpuks miskit toimuma ka hakkab?" Selle mõningase venitamise tasub aga lõpp kuhjaga. Sündmuste, ootamatuste tulevärk võtab silmade eest kirjuks.
VÄGA HEA. SOOVITAN.No aga, miks siis ikka _tervelt_ kolm?
Esiteks arvan, Lucky Starri lugude puhul on eelkõige tegemist poistekatega. Niimoodi lihtsalt, et paha on väga paha ja hea on väga hea ja hea võidab kurja ja kuri saab oma teenitud palga. Nii võib ju ka. Igatahes on poiste jaoks hea ja kuri paikas.
Teiseks need poistekad in ilmutatud 1950. aastatel. Jo siis sel ajal võis ka lihtsmaalt(primitiivsemalt) asju seletada.
Kolmandaks need lood on kohati nii tobedad, et ajavad naerma. Lehitsesin hiljuti üle ja päris mitu korda sain Asimovi ebaloogilisustest kõhutäie naerda. Effekt võrdlemisi sama, mis mul tekib kui juhtun mõnda vandammekat või analoogilist "kinoshedöövrit" telekast vaatama.Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.
Brr!
Kuna loo enda kohta on ülal juba kõik öeldud, lisaksin et autorit tuleks kiita ka väga hea eessõna eest.
Lugege!Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.
Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.
Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.
Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!
Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.
No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma
