(romaan aastast 1960)
eesti keeles: «Taltsutamatu planeet»
««Tänapäeva» Jutulisa» 1991; nr 18 – nr 28
«Surmailm I»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tõeliselt võimas ning tugev sotsioloogiline seiklusulme. Võid lugeda kui tõelist sopakat ning on ka mille üle mõelda.
Jason dinAlt on üks paremini loodud kangelasi Harrisonil. Võluv on ka see suure kondiga võimas naisterahvas, hilisem Jason dinAlti abikaasa.
Romaan läheb kohe alguses hästi käima ning autor jalga pedaalilt eriti ei tõsta. Samas tunnen siiralt kaasa neile õnnetutele eesti lugejatele, kes peavad käppa imema ja järgesid ootama. Mul oli nii, et hakkasin esimesest romaanist peale ning ei saanud ennem pidama, kui kogu sari läbi oli. Kaks päeva oli elust maas, aga need olid ilusad päevad.
Mul on tõeliselt hea meel, et Harrison sai õigel ajal pidama ning piirdus vaid 3,25 tekstiga. Kole oleks kui ta teeks Surmailmaga seda, mida tegi Roostevaba Terasroti ja Galaktikangelase Billiga.
Mis häiris: Mind on alati pead vangutama pannud kui kirjeldatakse ühiskonda, kus raamatud(ilukirjandus) on ära kadunud, hävinud ja siis täielikult unustatud. See on sotsiaalselt ebaloogiline. Aru saaks kui raamatud oleks keelatud või põletatud jne. aga ka siis leiduks ikka keegi, kes mõned alles hoiab. Kasvõi needsamad ärakeelajad. Inimene on juba niisugune. Paljast tehnilise kirjanduse tarbimisest ühiskond püsti ei seisa, ka selline nagu see Pyrrosel on kirjeldatud. See oli ka kõige ebaloogilisem moment raamatu juures.
Olen seda raamatut mitu korda lugenud ja loen tõenäoliselt veel. Järelikult kindel viis.
Miinuspoole pealt: kasutatud on USA actionlugude tüüpskeemi, mis juba ammu ära tüüdanud ("Kondori kolm päeva" jne.) kahe tule vahele jäänud isikust, kes ometi peab piiratud aja jooksul (yo`v got forty eight ours, yo now!) midagi ära tegema - antud juhul siis planeedi päästma. No ega ikka ei tohiks see küll nii kiiresti ja lambist käia, et tuleb lihtsalt mingi vend kohale, vaatab veidi ringi ja teeb ära! Juba see stseen, kuidas keldriraamatukogust esimese 10 minutiga logiraamat üles leiti, ajab südame täis.
Kui asja oleks ette võtnud Herbert või Le Guin, oleks meil kindlasti üks SF tähtteos juures, sest idee on ju väga hea, aga Harrison on ikkagi lihtsalt kollane kirjanik. Selline, kelle käes head ideed paratamutult ära kolletavad, mis sest et suht loetavaks siiski jäävad. Ja õigus on ka neil, kelle arust oleks kogu triloogia võinud ühtede kaante vahel ilmuda, ilmselt on siin äriliste nüanssidega tegemist.
Kokku siis kolm plussiga ja mul pole vähimatki plaani järgesid osta või lugeda.
18.01.2013: Allpool ühes arvustuses peetakse mõtet LeGuini poolt sama teema käsitlemisest "tõeliselt õudseks". Maitse üle ei vaadelda, aga selle seisukoha argumentatsioon reedab paraku mitte maitse-erinevusi, vaid vähest lugemust ja tundub ka, et on lihtsalt ajale jalgu jäänud. LeGuini tegelased ei ole kaugeltki ainult filosofeerivad kitsekarjused. Kolm aastat pärast kõnealust arvustust sai ka tema kõigiti kompetente kosmoselennu looga maha ("Paradises Lost", 2002).
Väga korralikult kirjutatud seiklusulme, kus seikluste kõrval ka huvitavid ideid, nagu sissetungijatega võitlev planeedi elusloodus. Aga põhiline on ikkagi action, kus jalga pedaalilt tõesti maha ei võeta. Ja sellisena tulebki seda raamatut võtta.
Lugesin ise seda lugu lapseeas, ilmselt kohe ilmumisjärgselt (s.o. siis 14-15 vanuselt) ja pean tunnistama, et paljud geoloogiaalased teadmised (teadmisealged) on mul tõenäoliselt pärit just sellest raamatust?
Ei ole mul halba mälestust. Samas ei tea ka midagi väga head ütelda (millegipärast pole olnud viitsimist raamatut uuesti kätte võtta) nii, et viite ei söenda anda..
Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.
Mind veenis.
Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.
Katki on läinud Alfa Kentauri planeedile kunagi väga ammu püstitstud majakas. Kohale jõudes selgub, et planeedil pesitsev sisalikurahvas, keda majaka rajamise ajal tähelegi ei pandud on vahepeal tsivilisatsiooniga hakkama saanud ja religiooni leiutanud. Kultusobjektiks on muidugimõista kosmosemajakas ...
Noh oli kah. Natuke naljakas, natuke totter
Kosmoselaev, mille meeskonnas on kaks vana kosmesehunti ja nolk on saanud ülesandeks otsida ühte orjapidjate poolt väljalastud planeedihävitaja torpeedot ja ühtlasi uurida planeeti, mille peale see torpeedo kunagi sihiti ja millest midagi ei teata.
Kosmosest märgatakse inimasustust. Maandudes selgub, et nähtud inimesed on kadunud. Esimesel päeval põhjustab nolk kogemata ühe kohaliku tüdruku surma.
Edasi oli jutt veel tobedam kui algus, puänti kah ei olnud, või oli see nii lame, et mina ei märganud.
Loo moraal: "orjandus on paha ja kui vägisi orjaks tehakse siis inimesed hakkavad vastu" on ka ju triviaalne.
Mina olen ka narr, et nii kehvast jutust nii pikalt jahun.
Lõpus tekkis mul naljakas mõte: kas mitte soveedi kosmosekindralid Harrisoni pealt maha ei viksinud ja nüüd jahub terve ilm juba pea 40 aastat, et kas gagarin ikka käis esimesena kosmoses ja kas üldse käis.
Päris hea jutt aga ei midagi erilist.
Peale valussünge `Mjagkaja possadka` lõpetamist asusin vaimustunult kohe Gromovilt veel midagi otsima - nii hea tundus. "Shag ..." sai järgmisena ette võetud tõenäoliselt ka seetõttu, et prelüüdis/preambulas on öeldud, et see lugu nii koleda maandumisega ei lõppe.
"Nam prosto povezlo, ja tak stshitaju. Nam tshasto vezlo na protjazheni nashej istori. Mõ privõkli k vezeniju." Kuid paar lõiku edasi juba hoiatavalt isegi fatalistlikult: "... odnazhdõ nam otshen krupno ne povezjet."
Lugu ise algab proloogis sellega kuidas harrastusastronoom Ivanov 2010 a. märtsiööl jälgib mingi tähe varjutust Jupiteti kaaslase poolt. Unistab pälvida kunagi mõne komeedi esmaavasamise au ja jäädvustada oma nimi taevalaotusesse. Ja ennäe! Seal ta ongi! Mingi objekt, mis puudub kõigist teadaolevatest kataloogidest ja nimekirjadest varjutab tähe veidi enne jälgitavat ja prognoositud varjutust.
Mõned kuud peale seda avastust hakkab Maal toimuma imelikke asju...
Ahjaa. Ainuke tähelepanuvääriv olustikuline erinevus praeguse Venemaaga on see, et IBM-i on leiutanud, tootmisse juurutanud ja ligi pool inimkonna hallollusest varustanud elektrooniliste kiipidega (k.a. Venemaal).
Romaani minategelaseks on ametialaselt silmapaistmatu kagebee kapten Aleksei Rõlski, kes tegeleb tööstusspioonide püüdmisega (mitte eriti edukalt), kellel on kodus rahulolematu/rahuldamata naine ja ravimatult nõrgamõistuslik tütar.
Brrr! Sel kohal tundsin, et Gromov ei ole sugugi oma värvikomplektist musta välja unustanud. Ja hilisemast selgus, et mul oli õigus...
Rõlski ülemus on saanud uue uurimisteema - anomaalsed nähtused ja nende enneolematu sagenemine viimasel ajal. Ülemusel tuleb taastada kusagil 90. aastatel KGB-st laialisaadetud anomaaliate uurimise osakonna tegevus.
Anomaaliad on aga üsna kummalised (njah, aga anomaalia ongi ju kummaline?), küll on mingi maja pooleks lõigatud aga lõikeriista, -kiire või muu inimese kujutlusvõimesse mahtuva jälgi ei õnnestu tuvastada, küll teleporteeritakse täiesti süütu inimene saunalavalt otse linnaväljakule või siis auto koos juhiga Peterburist India oolkeani. Nalja saab palju. Gromov oskab kõike seda ka väga muhedalt kirjeldada. A.Rõlski võetakse gruppi eelkõige seetõttu, et omab pea unikaalset immuniteeti müstilise jõu suhtes, mis ülejäänud inimesi anomaaliakoldest eemale tõrjub.
Rohkem sisust ei lobise, muidu võtan järgmistel lugejatel põnevuse ära.Gromov on naljamees :-) Tegelikult ka. Ja naljad on tal väga laia diapasooniga, alates lõbusast tögamisest kuni sarkastilise künismini.
Gromov ei seleta lugejale triviaalsusi, vaid laseb palju endal ära arvata, tunnetada.
Põhiline sarnasus "possadkaga" on aga peategelase asetamine kohutavate valikute ette, milles ei olegi nagu võimalik valida. Siit ka see ülalmainit must värv
Miinuseks võib lugeda seda, et, kohati tundus lugu natuke venitatud olevat. Pikad targutused ja mõningad IMHO põhjendamatult pikad looduskirjeldused sundisid silmadega mõttest ette ruttama, et "kas lõpuks miskit toimuma ka hakkab?" Selle mõningase venitamise tasub aga lõpp kuhjaga. Sündmuste, ootamatuste tulevärk võtab silmade eest kirjuks.
VÄGA HEA. SOOVITAN.No aga, miks siis ikka _tervelt_ kolm?
Esiteks arvan, Lucky Starri lugude puhul on eelkõige tegemist poistekatega. Niimoodi lihtsalt, et paha on väga paha ja hea on väga hea ja hea võidab kurja ja kuri saab oma teenitud palga. Nii võib ju ka. Igatahes on poiste jaoks hea ja kuri paikas.
Teiseks need poistekad in ilmutatud 1950. aastatel. Jo siis sel ajal võis ka lihtsmaalt(primitiivsemalt) asju seletada.
Kolmandaks need lood on kohati nii tobedad, et ajavad naerma. Lehitsesin hiljuti üle ja päris mitu korda sain Asimovi ebaloogilisustest kõhutäie naerda. Effekt võrdlemisi sama, mis mul tekib kui juhtun mõnda vandammekat või analoogilist "kinoshedöövrit" telekast vaatama.Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.
Brr!
Kuna loo enda kohta on ülal juba kõik öeldud, lisaksin et autorit tuleks kiita ka väga hea eessõna eest.
Lugege!Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.
Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.
Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.
Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!
Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.
No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma