Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Francis Carsac ·

Ceux de nulle part

(romaan aastast 1954)
https://www.etera.ee/zoom/87007/view?page=4

eesti keeles: «Tulnukad eikusagilt»
Tallinn «Kuldsulg» 1994 (Põnevusjutt)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
9
6
5
8
2
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (30)
Jüri Kallas

Lugesin seda romaani kunagi keskoolipäevil ning siis jättis väga võimsa mulje. Tagantjärele, võib muidugi öelda, et üsna tüüpiline space opera, aga praegugi võlub see, et erinevalt samasugustest USA autorite tekstidest tegutseb siin kollektiiv (parimas tähenduses). Ma lihtsalt ei usu, et üldkosmilistes mastaapides probleemidega saab hakkama vaid üks inimene, olgu ta või üliinimene.

Hindan viiega just nostalgia mõttes, praeguse lugemusega saaks vist küll nelja. Lugesin ajalehe («Noorte Hääl»?) väljalõigetena ning seal oli otse öeldud, et tõlge venekeelsest 1967. a. väljaandest. Umbes viis aastat tagasi andis kirjastus «Kuldsulg» selle romaani samas tõlkes oma sarjas «Põnevusjutt» uuesti välja ning siis oli Carsacist saanud ameerika kirjanik ja tõlge oli inglise keelest. Nali vist!?

Aga raamat on hea!!!

Lihtsalt ei maksa seiklusulmelt oodata filosoofilist koogamist.

PS: Olen aegajalt üle lugenud alljärgnevaid arvustusi ning mind panevad ikka mõned asjad imestama küll!
Mispidi see armastuslugu inimese ja tulnuka nii jube oli?
Minu arust olid sinsuun ja inimene üksteisele märksa lähedasemad kui neeger ja valge... ning romaanis öeldi ju selge sõnaga, et nad bioloogiliselt omavahel sobisid... nagu ka see toit.
Pealegi ilmus raamat 1954. aastal ning oli paljuski üldse pärastsõjaaegse rahvusliku ulmebuumi põhjustaja Prantsusmaal!!!Jõuaks see eesti ulme kasvõi aastaks 2004 sellisele tasemele!

Lugesin romaani äsja taas üle ning leian, et viis viie plussiga, ei mingit nostalgiat, ehe ulmekirjanduse kullafond... loomulikult seiklusulme kullafond!!!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Targo Tennisberg

Võib-olla olen ma rumal, aga kuidagi ei jõudnud kohale selle raamatu sügav mõte. Kogu tegevustik tundus kuidagi kohutavalt otsituna - korjatakse kusagilt üles mingi suvaline tegelane, kes lihtsalt läheb ja heast peast universumi ära päästab. Olen kuulnud, et seegi raamat on kehva tõlke nahka läinud, muudes keeltes kahjuks lugenud ei ole. Praegu on asi igal juhul äärmiselt usutamatu - kogu see targa näoga seletamine, et punase verega tegelased ikka palju paremad on, kui kõik teised, hirmus absurdne ...
Ja siis veel see jabur armastuslugu peategelase ja suvalise tulnuka vahel, brr ... autor peab ikka mingi kiiksuga olema, et sellist asja ette kujutada.
Miinimumhinde olen pannud sellepärast, et selliste raamatute pärast paljud inimesed ulmet kuidagi alaväärtuslikuks peavadki (reetmine, noh!), sellisest raamatust ei ole tõesti midagi kunstiväärtuslikku otsida.
PS Paistab, et Jyrkat (vt. eelmist arvustust) ajab kangesti närvi see, et näiteks minule see raamat ei meeldinud. Selle kohta nii palju,et on asju, mis mulle raamatute lugemisel põhimõtteliselt ei meeldi, näiteks idiootliku jutu juurde tõsise ja targa näo tegemine. Adamsi juures mind eri rasside intiimne läbikäimine näiteks ei häiri. Ja mina sain raamatust aru, et inimesed olid seal kõigist teistest kohe kardinaalselt erinevad, see teeb asja eriti absurdseks. Ja kui asi minu meelest saast on, siis võib oponent olla kuitahes suur asjatundja, minu arvamust see ei kõiguta.
Teksti loeti eesti keeles
stiff

"Põnevusromaani" ostsin kaanereklaami põhjal. Lugeda suutsin umbes 20 lehekülge ja siis viskasin nurka. Kui kunagi midagi tõesti lugeda pole, siis ehk üritan uuesti. Raamatut keeldusin lugemast seetõttu, kuna algus tundus nii lapsik ja naiivne, ning millegipärast ei usu, et lõpu poole paremaks läheb. Üldiselt mina kesksed mulle teosed ei meeldi, kuid kui lugu hakkab kohe vedama, siis loen hea meelega.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mulle käis selle romaani puhul kõige rohkem pinda too parun Münhauseni stiilis imede üleslugemine: "ja kosmoselaeva nimetasid nad ksilliks ja sõid nad sellist maitsvat värvilist tarretist, mida kutsusid XXX-ks ja jõid nad sellist viski taolist asja, mida nimetati Y-ks"...
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Tegelikult raamat mis minust üldse ulmehuvilise tegi, või vähemalt üks esimesi ulmekaid mida lugesin. Tagantjärele meenutades raamat natuke ehk ''punane'', ent see ei teinud teda teps mitte halvaks. Idee _hoopis_ teistsugustest elu(?)vormidest kelle eesmärk on hävitada world as we know it ei ole ulmekirjanduses väga haruldane, ent selles raamatus ona ta esitataud küllaltki omapäraselt. Raamat oli täiesti nauditav.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Map tea kas see raamat on punane vai sinine aga üks suur jahu oli ta küll. Kui tagantjärele mõelda, siis tegevust ju oli ja kõik ja puha aga oli see tõesti tõlke süü või ongi carsacil sihuke kirjutamismaneer mis põnevaimagi asja igavalt edasi annab.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Minu meelest oli küll päris põnev raamat. Polnud seal midagi nii jubedat või igavat, et lugeda ei kõlbaks. Mina lugesin huviga ja tõenäoliselt vaatan ta lähemas tulevikus uuesti üle. Kuna see on lihtsalt üks lahe meelelahutuslik lugemine, siis ei ole siit mõtet ka mingit sügavat allteksti otsida. Omas zhanris (põnevusulme) on ta üks paremaid. Hindeks on tugev "5".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Sellist asja on suht raske hinnata. Kui seda vaadelda üldkirjanduslkiust vaatepunktist ja võrrelda säravalt omapäraste filosoofiliste teostega ("Meister ja Margareta") on hindeks üks. Kui seda pidada tavaliseks kommertslikuks vähenõudlikule lugejale mõeldud ruumiooperiks, on hindeks neli (viie annaks Murray Leinsteri lugudele). Kokku kolm. Rahvale aga kunagi, kui "Noorte Hääles" ilmus, täitsa meeldis. "Ahuuni minema" võeti kohe kasutusele ja mõned muud väljendused veel. Mislik on tegelikult päris hea leiutis, sellise elektrilise eluka kirjeldust pole nagu mujal näinud. Teoses on muidugi rida täielikke mõttetusi (inimene sööb tulnukate toitu ja paaritub tulnukaga). Ka eespool nimetatud "Münchauseni stiil" ei kõlba kuhugi, kahjuks teevad väga paljud autorid selle vea. Kõige selle tõttu riputan kolmele miinuse taha.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No niisuguse asja väljaandmise eesti keeles oli küll täielik paberi ja trükimusta raiskamine. Aga kui vastab tõele Jyrka arvamus tõlke päritolu kohta siis on ehk majanduslikult arusaadav.See selleks. Teos on nõrk. Niigi on eestikeelse ulmega lood nigu on. Täiesti nõus, et sellised tekstid (kui nad sattuvad ettevalmistamata lugeja või mitte ulmefänni kätte) tekitavadki inimesi, kes ulmet ei salli.No mulle kohe käib närvidele kui kirjutaja loogikast kohe üldse miskit ei pea, aga samas ise hirmtõsiselt visioone manab. Kui juba üks punasevereline Maalt ära toodi ja ta mislikkide vastase võitluse testi edukalt läbinud oli, mille pagana pärast siis kohe uute järele ei mindud? Ometi tundus see lihtsam kui Kopli trammiga Balti jaama sõita. Ainult kolksub paar korda pöörangul (ahuunis) ja kõik. Selle asemel lasti peategelasel kõige tähtsama koha peal kangi põhimõte ära unustada ja kogu universum hukkumise äärele asetada. Kohalikku galaktikat hõlmav tsivilisatsioon aga ei olnud koopainimese tasemel mehhaanikast hoopiski midagi kuulnud!Ja need maastaabid, need maastaabid. Ka 1954 teati, mis asi on galaktika ja millest ta koosneb.Action? Põnevik? No tänan! Igav oli ja piinlik mõne koha peal.Päikesesööjate idee on muidu ju päris hea, tugevam kirjanik oleks võinud selle najal päris kobeda jutu või ka romaani treida. Paraku …Hea, et vähemalt sihuke õhuke ja kähku otsa sai.Väljaandmisaasta tõttu siiski ühte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Ütleks eelkirjutajale kommentariks, et äkki tuleks eesti keelde tõesti ainult Bulgakovit ning teisi maailmakirjanduses tipptegijaid tõlkida? ... Kahtlen selles ... kuidagi väääga üksluiseks läheks ... Niisiis - minu arvates on tegu sellise lihtsalt mõnusa seiklus-ulmekaga, umbes nagu 60ndate ulmefilmid. Ja hea, et eesti keeles ikka olemas on.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamatu lugemise edenemisel hakkas nagu rohkem meeldima, kuid algul ei meeldinud kohe üldse. Vähemalt need tähtede kustutajad olid huvitavad tüübid. See, et tähtede kustumine ja sellega ähvardav lõpp raamatus tegevuse käivitavaks liiniks oli, tegi selle raamatu loetavaks. Muidu aga ajas asi kohati iiveldama küll.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ma annan talle "nelja" ja seda põhjusel, et autor on prantslane! Ja julges see prantsalne 1954.aastal kirjutada fantaasiaküllase romaani, mis väga palju erines tolleaegseist anglo-ameerika ulmekaanoneist. Nagu näha on teos oma aja üle elanud, et sajandilõpul seda veel tosin eestlast arvustavad!

Jah, kohati oli üsna jama. Aga omanäoline käsitlus ja hea fantaasia sundisid lõpuni lugema, mahavisatuks aega ei pea. Kas raamatus mitmed stseenid usutavad või teaduslikult põhjendatud on, mind ei huvita! Pole eriti kunagi huvitanud - autor otsustas oma ideed just niimoodi vormida - ja mina viitsisin need läbi lugeda.

Sisu poolest võibolla väga ei hiilga, oli pisut naiivne ja liigromantiline. Samas, minus tekkis küll mingi umbmäärane ohutunne ning suutsin ka kangelastele kaasa elada. Ühesõnaga - eesti keelde on tõlgitud palju hullemaid asju ja minul on küll hea meel, et ka prantsuse ulme ühe teosega rohkem esindatud-eestindatud on.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Aarrgh!! Põhimõtte pärast ei pannud poole pealt käest... aga oleks vist pidanud. Mis stiili puutub, siis mu arvamus ühtib täielikult M. Freudenthali omaga.
Ajaraisk.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Enne selle lugemist ootasin midagi Welsi laadset, kuid ma üllatusin. Raamatu mõte on hea, kuigi ma arvan, et oleks võinud olla veidi pikem. Minule meeldid eriti see inimkoloonia loomise asi kaugel tähtede taga.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Tohutult Hea! Suure algustähega. Seda lugedes olin ma veel nolk ja andke andeks minu naiivsust, aga ma uskusin tõsimeeli, et see on tõsi. Kuna raamatu taga olevas lõigus räägiti selle käsikija leidmisest jne. Võib-olla sellepärast kuna ma tahtsin seda uskuda, ma ei tea, aga igastahes on see üks suurepärane teos kindlasti! Ja ma jään lootma, et kogu see raamat oli tõsi! Ausõna!
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Kunagi populaarne teos jah ja rahvale meeldis siis kah... aga nyyd tundub tasahilju aeguvat. Kui to~eline raamatupo~ud käes, siis ehk ju ka uuesti lugeda ko~lbab, aga muidu... pudeneb peost... ununeb... Jah, on ju sealgi midagi head - näiteks mislikid... aga eespool arvustustes on puudused ka yles loetud. Ja neid ei olnud mitte va"he.
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Lugeda oli üsna hea. Enam pole ka nii üksildane tunne - Seal on need neljasõrmelised õed-vennad.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ikka see lõputu vabandamine, et no vaadake, mis aastal kirjutatud... Kurat, viimaste aastakümnete head kraami tõlkimata kogustes, mida Eesti keskmist arvestades jätkuks sajanditeks! Sigadus - tüübid leidsid lihtsalt vana käsikirja ja tahtsid raha teha - mingi sekretär toksis selle arvutisse ja tuld!, et oleks keegi vaevunud originaali lugema ja nimedki ära parandama... a mis sa sellistelt tahad.

Nojah, mingi seiklusjutt ta ehk on, kui kusine keelekasutus maha arvata. Nii et põletage oma loogikablokk maha ja läheb peale küll. Mislik on ainus hea idee. Muide, kui päikeses lakkaksid täna tuumareaktsioonid, kiirgaks ta paar miljonit aastat edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Meeldis nooremas põlves, kõlbas lugeda ka nüüd. Ehtne kosmoseooper, mille teevad sümpaatseks kaks asjaolu. Esiteks ei päästa maailma mitte üksik ülikiiresti arenev ja ülivõmetega hero, vaid võitluseks on vaja mitme tsivilisatsiooni pikaajalist koostööda. Teine hea leid on "mislikud". Juba idee madataltemperatuurse ülijuhtivuse baasil tekkivast eluvormist on hiilgav. Lisandub aga veel täiesti võõras maailmavaade, mis mitte ainult ei sobi kokku maalastega (ja teiste tsivilisatsioonidega), vaid on mõistetamatu isegi elementaarsemalgi tasemel. Ja õnneks seda probleemi ei lahendatagi.

Mis puutub sõnavarasse, siis selle romaani kirjutamise ajal ei olnudki veel väljakujunenud termineid nagu näiteks hüperruum või blaster, autor pidi ise midagi välja mõtlema.

Kokkuvõttes väikese miinusega neli.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

See oli esimesi ulmekaid,mida ma üldse lugesin...Hiljem sai muidugi veel üle loetud.Arvasin aastaid,et tegu on angloameerika kirjanikuga,kuna eestikeelne tõlge oli tehtud inglise keele kaudu.Pärast tõe selgumist mu arvamus prantsuse ulmest paranes,kuna Carsaci romaan on oluliselt parem näiteks Bernard Werberi "Sipelgatest"(mis on ka muide üsna hea raamat).Kui midagi üldse ette heita,siis üleforsseeritud patsifismi(mima küll ei usu,et ükski tsivilisaytsioon kunagi sõdimisest täielikult loobub,tapaiha ja vägivald on juba looduse poolt inimloomuse sisse kodeeritud).Aga jah,värvikas ja põnev raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Millegi niisuguseni võiks areneda Kristjan-Jaak Rätsep: huvitav ja loogikavaba sündmustik.

Täielike absurdsuste valda kuuluvat kangi põhimõtte unustamist on juba mainitud. Veel ei saa ma aru, miks peab ksilli meeskonnas olema viiskümmend liiget. Miks ühest ei piisa? Miks ükski peaks olema: kas täisautomaatsed laevad ei aja asja teinekord ära? Näiteks saata mislikke luurama?
Nüüd mislikkide planeedi hävitamisest. Algul tehakse dessant, lüüakse neid karjakaupa maha, suurte kaotuste hinnaga luuakse platsdarm, lõpuks lennatakse minema ja ... visatakse tuumapomm lõpuks järele. Miks lõpuks? küsin ma. Miks ei alustatud Suure Pommi viskamisest?
Kõigest hoolimata pannuks ma loole kolme, kui polenuks kaht viimast lõiku. Kui mind tuldaks värbama mislikkidevastasesse sõtta, siis ma kahtlustaksin, et värbajad on hullud, ja teataksin politseisse, mistõttu asi saaks mingil määral avalikuks. Ja et nende sadade hulgast keegi asja avalikuks ei teinud, ongi hinne 2+.

Kui nüüd head meenutada, siis 1) mislikid, 2) peategelane ei päästnud üksinda maailma, 3) maailm ei saanud romaani lõpukski päästetud.

«Tõeline maiuspala igale ulmesõbrale,» seisab raamatu tagakaanel. See pole nii. Vähenõudlikule, mitte igale. Aga kui aju lugemise ajaks varna riputada, siis on küll tore lugeda. Mõistan neid, kes on seda teinud ja kiidavad, aga mina ei taha.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Algus oli tõepoolest jube igav ja naiivne. Ei meeldi raamatud, kus püütakse kõike ära seletada ja nime anda. Sundisin ennast edasi lugema ja üldiselt ma ei kahetse. Piisavalt hoogne ja põnev ajaviiteromaan, millele ei maks eriti suuri lootusi panna.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Roolaid

Kangesti naiivne, lapsik, pealiskaudne ja seetõttu igavavõitu. Isegi 1954. aasta kohta. Hirmus palju väga erinevaid asju oli tahetud ühte raamatusse ära mahutada.Ainus tõesti hea leid olid mislikid. Tänu neile 2.
Teksti loeti inglise keeles
11.2021
Toomas Tursk

Lapsepõlves oli see minu jaoks üsna oluline raamat. (Vahepeal arvasin, et “Purpurpunaste pilvede maa” järel üks esimesi loetud ulmeromaane üldse, aga see ei saa mingil juhul tõsi olla, sest 94. aastaks, kui Kuldsule väljaanne ilmus, olin ma juba päris mitu aastat nii linna- kui kooliraamatukogus leiduvat läbi töötanud.) Ma mäletan, et pisut peale selle lugemist olin koos isaga bussi oodates poes soojas, keksisin ringi, vehkisin kätega ja seletasin õhinal, kuidas rohelistel nelja sõrmega tulnukatel olid ksillid ja nad tankidega kiirgavaid mislikke tapma sõitsid :-D
 
Tegelikult on madinastseenid loos suhteliselt ebaolulised; et peategelane on arst, mitte löömamees, ei tundunud mulle lapsena sugugi tähtis, aga nüüd torkas see silma küll. Erinevalt Tarzani-raamatutest, mida ma tollal neelasin, ei ajenda seiklusi mitte tema kalduvus kõigile molli sõita, vaid soov vigastatud ja surevaid võõraid aidata, niivõrd kui ta olude kiuste suudab. Ajuti võib ta ju oma rammu poolest silma paista, aga tõeliselt oluliste probleemide lahendamisel on toore jõuga vähe teha. Peategelane on kõigest suurde keerukasse universumisse sattunud tühine putukas ja temast kui üksikisikust sõltub väga vähe; millegi saavutamiseks peavad väga paljud pikaajaliselt koostööd tegema. Terved tsivilisatsioonid ja potentsiaalselt aastatuhandeid, kui täpne olla.
 
Ilukirjanduslikest konventsioonidest taipasin ma tollal nii vähe, et olin lausa nördinud autorit valetamiselt tabades — kaanel on kirjas Francis Carsac, aga peategelase jutustust annab meile edasi hoopis keegi F. Bory?!? Muidugi, sellistest *kirtsutab nina* puudustest võis tänu loo haaravusele mööda vaadata. Omal ajal köitis mind just see idee, et minagi võiksin ju teoreetiliselt kurjade robotvallutajate vastases võitluses kaasa lüüa.
 
See raamat innustas mind mitmel korral omaenese maailma loomist katsetama. Mul on siiani alles pisut hallitanud vihik, mille kaanel seisab “Ulme”, esimesel leheküljel päikest ja planeedisüsteemi kujutavate mummude rida, nende juures järjestikku nimed Tambo, Kalint, Saul, Kan Sater jne. Kord püüdsin lausa ise romaani kirjutada. Selle esimene peatükk võttis joonelises vihikus enda alla umbes lehekülje lühilauseid stiilis “Lendav taldrik sisenes atmosfääri. Sellele lähenenud hävitaja tulistas välja kaks raketti. Taldrik kukkus alla” ja paar peatükki hiljem jäi lugu pooleli. Tõsi küll, parandamatu originaalitsejana tegin mina oma tulnukad hoopis teistsuguseks: neil oli sinine nahk.
 
Vahepeal ei lugenud ma “Tulnukaid” vähemalt viisteist aastat üle ja hakkasin sellest ähmaste mälestuste põhjal ikka väga halvasti arvama. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, lendavad taldrikud ja rohelised mehikesed on ju selline lollakavõitu värk. Hiljuti ostsin ma raamatu omale riiulisse ja leidsin, et see pole sugugi halb, kui suudad autori muigamapanevalt naiivsest maailmakujutamisest mööda vaadata. Mingit teaduslikkust ei maksa kogu selle fantastika vahelt otsida, selles suhtes on Carsac täiesti lootusetu. Erinevaid mõistuslikke liike eristab peamiselt nahavärv ja kulinaarsed eelistused. Galaktikad on keskmise Eesti väikelinna suurused; kord jäävad peategelased seniuurimata galaktika juhusliku tähesüsteemi suvalisel planeedil surnud linnas lõksu ja leitakse ikkagi üles!
 
Puuduliku keeleoskuse tõttu ei oska ma öelda, kas stiil on originaalis sama sujuv, aga üldiselt eeldaks, et tekst muutub kaudtõlkes pigem kohmakamaks. Romaani üle lugedes üllatas mind kõige enam, kuivõrd poeetiliseks, otse tajutavaks kirjeldused ajuti muutuvad:
 
Meie laager oli nii hirmuäratav ja masendav, et ma ei oska seda kirjeldada. Püüa siiski kujutleda ääretut sünget lagendikku, hämarat punakaslillat taevast, künkanõlvadel ebamääraste piirjoontega pehmeid lumehangi, küngaste vahel ksillide tumedaid ja sädelevaid, lumme vajunud läätsi ning pisitillukesi skafandrites kogusid, kes endale vaevaliselt ühe lennuaparaadi juurest teise juurde teed rajasid. Kalvenolt laskus väsinult lameda silmapiiri taha ja ta valgus meenutas veriseid sõrmi, mis mööda jäävälja meie poole sirutusid. Piiritusse universumisse eksinud haletsusväärse, abitu olendina tundsin, kui kaugel minust on Maa, ning tajusin äkki kõiki neid miljardeid ja miljardeid kilomeetreid, mis mind lahutasid mu koduplaneedist. Mulle näis, et aeg on peatunud ja on tulnud maailma lõpp. Isegi issid olid mulle sel hetkel võõrad, olendid teisest maailmast, mida miski ei sidunud minu omaga. Ulna tundis arvatavasti sedasama: ma nägin, kuidas ta kahvatas ja värisema hakkas. Akeion ja teised sinsuunid istusid läbitungimatute nägudega liikumatult ekraani ees.
 
Tänaseks olen ma vana, väsinud ja küüniline, aga selle romaani ülelugemine lasi mul jälle tunda samustki sensawundat, mis ulmefänniks saama määratud rahvast nagu magnetiga külge tõmbab. (Ei teagi, kas enamik inimesi on selle suhtes tundetud või leiavad seda mujalt?) See puhas, rikkumata entusiasm, millega autor kõigele läheneb, lubab paljustki mööda vaadata. Muidugi, kui ma “Tulnukaid” täna esimest korda loeksin, hindaksin seda märksa madalamalt, aga eks inimene ole paratamatult üks subjektiivne loom.
 
Algselt ilmus see Ralf Tominga tõlge 1968. aastal järjejutuna Noorte Hääles (2. veebruar kuni 29. märts). ETERAs on peaaegu kõik need numbrid olemas, aga paraku ei saa sellele ajavahemikule otse linkida, sest see sait tuletab oma püüdlikus veebistandardite ja heade tavade ignoreerimises lausa Flashi-ajastut meelde. Peate ise filtritel klõpsima, et kõigi trükiste seast õige nimetus ja aasta kätte saada.
 
Tõlgitud on see üsna kindlasti vene keelest (hoolimata raamatuversiooni tiitellehel olevast väitest pole seda inglise keeles kunagi ilmunudki). Pealkiri kattub vene variandiga ja kõik maavälised nimed nagu Souilik, Kalvénault, Beichitinsiantorépanséroset (kes kuulub hr’benide hulka) on umbkaudses foneetilises kirjapildis. Prantsuse nimedega on kas tõlkija või toimetaja korraliku töö teinud ja need on pea viimseni korrektsed, ainult Magnoust on saanud Magniou. Issid muide on nii originaalis kui ka vene keeles hissid, aga keegi tekstiga tegelenutest teadis, et prantsuse keeles on sõnaalguse H puhtalt kosmeetiline, ja valis tõlkesse hääldusele vastava kirjapildi. Kui palju sel mõtet oli, on iseküsimus, sest “issidest” on eestlasel ikkagi natuke naljakas lugeda.
 
Ennastsalgav kuldsulglane, kes selle arvutisse trükkis, on kahes kohas teinud silmnähtava vea ja natuke teksti vahele jätnud: lk 42, kus on juttu rakettidest ja sisepõlemismootoritest, on kahe eri kõneleja read ühte sulanud, ja lk 126, kus tuleb juttu vaprast Ossinsist, on peategelase küsimus “Kes on Ossinsi?” kaduma läinud. Algses Noorte Hääle versioonis on kõik korrektne. Muide, mitmel pool wõrgus liikuv prantsuskeelne tekst on 15+ aastat uuem ja pisut ümber töötatud; tolles rakettidest rääkivas stseenis on juba vihjatud Apollo kuulendudele (“Cependant, nous avons déjà atteint notre satellite avec nos fusées”) ja sisepõlemismootoritega lennukitest pole enam juttu. Võibolla on teksti veelgi muudetud, aga need kohad jäävad minust avastamata, kuna prantsuse keelt oskan ma ainult niipalju, et merde ja mdr segi ei läheks.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jaanis Tali
1964
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Jaanis Tali

Alustan kommentaari isand Sulbi viimase lause kommentaariga et: lapsed ON KINDLASTI mõtlevad olevused . Enamasti rohkem mõtlevad kui paljudki "täiskasvanud", kes tihti lihtsalt enam mõtelda ei viitsi..

Lugesin ise seda lugu lapseeas, ilmselt kohe ilmumisjärgselt (s.o. siis 14-15 vanuselt) ja pean tunnistama, et paljud geoloogiaalased teadmised (teadmisealged) on mul tõenäoliselt pärit just sellest raamatust?

Ei ole mul halba mälestust. Samas ei tea ka midagi väga head ütelda (millegipärast pole olnud viitsimist raamatut uuesti kätte võtta) nii, et viite ei söenda anda..
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No kes meist poleks teatud `õrnas` eas unistanud nähtamatuna naistesaunas olla? (meie=meesterahvad muidugi) :>))

Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.

Mind veenis.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Jaanis Tali

Väga hea jutuke ju. Kõik jutu elemendid korralikult kohal.
Intriig - tüüpiline venelik sumatohha, keegi pannakse peldikusse kinni, kellegi toatuhvlid on ära reenatud, keegi näeb viirastusi ja arvab, et on hulluks läinud.
Point - ei olegi keegi hulluks läind, hoopis võõrplaneetlased on ...
Häppi end - kõik saavad kõigist aru, vaenlased lepivad ära, kõik teevad head ja parandavad pahateod ja on iseendaga rahul.Ilus lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Kui oleksin pidanud seda raamatut hindama kohe peale lugemist (u. 1979) oleksin kindlasti `viie` andnud. Tõenäoliselt saaks ta `viie` ka juhul kui ma teda praegu esmakordselt loeksin.

Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Lorajutt remondimehest, kelle ülesanne on kosmosemajakatel silm peal hoida ja neid vajadusel putitada.

Katki on läinud Alfa Kentauri planeedile kunagi väga ammu püstitstud majakas. Kohale jõudes selgub, et planeedil pesitsev sisalikurahvas, keda majaka rajamise ajal tähelegi ei pandud on vahepeal tsivilisatsiooniga hakkama saanud ja religiooni leiutanud. Kultusobjektiks on muidugimõista kosmosemajakas ...

Noh oli kah. Natuke naljakas, natuke totter
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Suurest sõjast inimkonna ja mingi paha orjandusimpeeriumi vahel on möödas 50 aastat. Inimkond on võitnud ja üritab orjusest päästetud planeetidel sisse seada normaalset elu.

Kosmoselaev, mille meeskonnas on kaks vana kosmesehunti ja nolk on saanud ülesandeks otsida ühte orjapidjate poolt väljalastud planeedihävitaja torpeedot ja ühtlasi uurida planeeti, mille peale see torpeedo kunagi sihiti ja millest midagi ei teata.

Kosmosest märgatakse inimasustust. Maandudes selgub, et nähtud inimesed on kadunud. Esimesel päeval põhjustab nolk kogemata ühe kohaliku tüdruku surma.

Edasi oli jutt veel tobedam kui algus, puänti kah ei olnud, või oli see nii lame, et mina ei märganud.

Loo moraal: "orjandus on paha ja kui vägisi orjaks tehakse siis inimesed hakkavad vastu" on ka ju triviaalne.

Mina olen ka narr, et nii kehvast jutust nii pikalt jahun.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Paraku Harrison lobiseb jah juba teises kolmandikus loo idee välja, nii, et puänt jääb peaaegu ära.Kahjuks ei mäleta enam lugemise esmamuljet kuid nüüd üle lugedes tuli küll kogu sisu kohe meelde.

Lõpus tekkis mul naljakas mõte: kas mitte soveedi kosmosekindralid Harrisoni pealt maha ei viksinud ja nüüd jahub terve ilm juba pea 40 aastat, et kas gagarin ikka käis esimesena kosmoses ja kas üldse käis.

Päris hea jutt aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

On vähe romaane, mis juba esimestes lõikudes põnevust tekitavad ja seda mitte mingi võitlustseeni ega muu aktsioonikirjeldusega vaid tõsimeelse filosoofilise aruteluga inimkonna saatuse üle.

Peale valussünge `Mjagkaja possadka` lõpetamist asusin vaimustunult kohe Gromovilt veel midagi otsima - nii hea tundus. "Shag ..." sai järgmisena ette võetud tõenäoliselt ka seetõttu, et prelüüdis/preambulas on öeldud, et see lugu nii koleda maandumisega ei lõppe.

"Nam prosto povezlo, ja tak stshitaju. Nam tshasto vezlo na protjazheni nashej istori. Mõ privõkli k vezeniju." Kuid paar lõiku edasi juba hoiatavalt isegi fatalistlikult: "... odnazhdõ nam otshen krupno ne povezjet."

Lugu ise algab proloogis sellega kuidas harrastusastronoom Ivanov 2010 a. märtsiööl jälgib mingi tähe varjutust Jupiteti kaaslase poolt. Unistab pälvida kunagi mõne komeedi esmaavasamise au ja jäädvustada oma nimi taevalaotusesse. Ja ennäe! Seal ta ongi! Mingi objekt, mis puudub kõigist teadaolevatest kataloogidest ja nimekirjadest varjutab tähe veidi enne jälgitavat ja prognoositud varjutust.

Mõned kuud peale seda avastust hakkab Maal toimuma imelikke asju...

Ahjaa. Ainuke tähelepanuvääriv olustikuline erinevus praeguse Venemaaga on see, et IBM-i on leiutanud, tootmisse juurutanud ja ligi pool inimkonna hallollusest varustanud elektrooniliste kiipidega (k.a. Venemaal).

Romaani minategelaseks on ametialaselt silmapaistmatu kagebee kapten Aleksei Rõlski, kes tegeleb tööstusspioonide püüdmisega (mitte eriti edukalt), kellel on kodus rahulolematu/rahuldamata naine ja ravimatult nõrgamõistuslik tütar.
Brrr! Sel kohal tundsin, et Gromov ei ole sugugi oma värvikomplektist musta välja unustanud. Ja hilisemast selgus, et mul oli õigus...

Rõlski ülemus on saanud uue uurimisteema - anomaalsed nähtused ja nende enneolematu sagenemine viimasel ajal. Ülemusel tuleb taastada kusagil 90. aastatel KGB-st laialisaadetud anomaaliate uurimise osakonna tegevus.

Anomaaliad on aga üsna kummalised (njah, aga anomaalia ongi ju kummaline?), küll on mingi maja pooleks lõigatud aga lõikeriista, -kiire või muu inimese kujutlusvõimesse mahtuva jälgi ei õnnestu tuvastada, küll teleporteeritakse täiesti süütu inimene saunalavalt otse linnaväljakule või siis auto koos juhiga Peterburist India oolkeani. Nalja saab palju. Gromov oskab kõike seda ka väga muhedalt kirjeldada. A.Rõlski võetakse gruppi eelkõige seetõttu, et omab pea unikaalset immuniteeti müstilise jõu suhtes, mis ülejäänud inimesi anomaaliakoldest eemale tõrjub.

Rohkem sisust ei lobise, muidu võtan järgmistel lugejatel põnevuse ära.

Gromov on naljamees :-) Tegelikult ka. Ja naljad on tal väga laia diapasooniga, alates lõbusast tögamisest kuni sarkastilise künismini.

Gromov ei seleta lugejale triviaalsusi, vaid laseb palju endal ära arvata, tunnetada.

Põhiline sarnasus "possadkaga" on aga peategelase asetamine kohutavate valikute ette, milles ei olegi nagu võimalik valida. Siit ka see ülalmainit must värv

Miinuseks võib lugeda seda, et, kohati tundus lugu natuke venitatud olevat. Pikad targutused ja mõningad IMHO põhjendamatult pikad looduskirjeldused sundisid silmadega mõttest ette ruttama, et "kas lõpuks miskit toimuma ka hakkab?" Selle mõningase venitamise tasub aga lõpp kuhjaga. Sündmuste, ootamatuste tulevärk võtab silmade eest kirjuks.

VÄGA HEA. SOOVITAN.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Minu jaoks oli sarja paremuselt viimane (kuidagi ei saanud kirjutada `halvim`) osa. Paradoksaalselt samadel põhjustel, miks mõnedki just seda osa kiitnud on. Nimelt kaob siin ära see tonaalsus, mis mind Meremaas võlus. Alguses pidin juba nelja panema aga siis tundsin, et oleks ebaõiglane - noh kümnepallisüsteemis ehk saaks üheksa.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Täiesti nõus eelarvustajaga.

No aga, miks siis ikka _tervelt_ kolm?

Esiteks arvan, Lucky Starri lugude puhul on eelkõige tegemist poistekatega. Niimoodi lihtsalt, et paha on väga paha ja hea on väga hea ja hea võidab kurja ja kuri saab oma teenitud palga. Nii võib ju ka. Igatahes on poiste jaoks hea ja kuri paikas.

Teiseks need poistekad in ilmutatud 1950. aastatel. Jo siis sel ajal võis ka lihtsmaalt(primitiivsemalt) asju seletada.

Kolmandaks need lood on kohati nii tobedad, et ajavad naerma. Lehitsesin hiljuti üle ja päris mitu korda sain Asimovi ebaloogilisustest kõhutäie naerda. Effekt võrdlemisi sama, mis mul tekib kui juhtun mõnda vandammekat või analoogilist "kinoshedöövrit" telekast vaatama.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Õudukad on asi, mida ma tavaliselt ei loe. Peapõhjus selles, et nad ei ole hirmsad, vaid tihtipeale lihtsalt halenaljakad. See jutt on meeldiv :-} erand.

Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.

Brr!
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Tuleb tunnistada, et ehmatasin kohe kui BAASis Strugatskite asju sorides avastasin, et see sarja?? kuulub... Kohe lugesin läbi ka.

Kuna loo enda kohta on ülal juba kõik öeldud, lisaksin et autorit tuleks kiita ka väga hea eessõna eest.

Lugege!
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.

Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.

Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.

Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!

Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.

No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Jaanis Tali

Inimestel peavad olema võrdsed võimalused - vähemalt elu alustades.Siiani ei ole ükski ühiskond sellega hakkama saanud.Gromov pakub meetodi kuidas seda saavutada ja näitab ära, mis see endaga kaasa toob. Lühitutvustust asja liigselt äraseletamata anda ei oska. Meisterlik sotsiaalkriitiline teos.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Võimas ja julm lugu.Nappo on loo algusest juba pildi andnud. Lisada võib vaid, et edasi läheb veelgi hullemaks, julmemaks -lootusetuks.Ei tea, kas mõjus mulle nii Gromov või kauaks lahtijäetud aken aga külmavärinad tulid peale.Lootusetus on siiski pikitud musta huumoriga, mis hoolimata üldisest süngusest mõneski kohas naerust turtsuma pani.Ainuke, mis kergelt kripeldama jäi oli epiloog. Olin vist veelgi hullemat lõppu oodanud?
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Noh. Haipimine mõjus. Ostsin ära. Täna kell 3 p.l. Jüst lõpetasin. Vot on kohe niisugune tükk, et _pean_ baasi arvustuse panema. Nii kiire reageering tähendab loomulikku valikut: _väga_ halb-_väga_ hea. Minu hinne on viis. Loetu häid külgi kirjeldama-põhjendama ei hakka. esiteks on kõik hea juba öeldud, teiseks olen purjus, kolmandaks ei viitsi...Halvast on põhiline see, et alates peategelase vangilangemisest läks lugu rappa - kaotas ona usutavuse ja loogilisuse. ühesõnaga fiiling, mis alguses oli kadus ära...Ahjaa RZ-lt olen ju lugenud (aint e.k.) neetud alleed ja maskide vahetust - olid paremad ja sisukamad. Tundub.P.S. Targemaks sain ikka ka. Kui sa palud Amberi tõelisel printsil midagi ... pista, siis ta seda ei tee (lk. 136). Vahend nende va printside identifitseerimiseks varjudemaailmas?!P.P.S. Habihcti tõlkijajärelsõna on kah viite väärt.P.P.S. Ostsin ka teise Amberi, lähen toon veits õlut ja vaatan, mis edasi ssaab.
Teksti loeti eesti keeles