Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Childhood`s End

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Lapsepõlve lõpp»
Tartu «Elmatar» 1999 (Tempus fugit)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
19
5
1
0
Keskmine hinne
4.373
Arvustused (51)
Jüri Kallas

Ilmselt Arthur C. Clarke`i parim romaan.

Soovitan soojalt kõigile. Olemuselt üsna kummalise meeleoluga raamat. Kuulub sinna Arthur C. Clarke`i filosoofilise kõrgpilotaazi hulka.

Mulle kui inimesele oli ajuti üsna vastik lugeda lõike, kus selgub, et inimene oma praegusel füüsilisel kujul on vaid mingi algetapp. Aga autori veendumus ning teostuse efektsus lõid ka minu kummuli. Selline mõnus tõsiteadusliku loogikaga kirjutatud filosoofilis-müstiline põnevusromaan.

Ühel päeval saabuvad Maale hiiglaslikud võõrad kosmoselaevad ning iga suurema pealinna kohale jääb üks selline õhku rippuma...

Romaan on selle, ühe efektseima ulmelise kujundi suurim propagandist: ilmselt võtsid teleseriaali «V» tegijad selle just Clarke`ilt ning siis «Iseseisvuspäeva» tegijad omakorda neilt. Tõtt-öelda arvasin ma tükk aega, et Arthur C. Clarke ongi selle kujundi väljamõtleja... aga kirjanik ise tunnistab, et sai selle Theodore Sturgeoni jutust «The Sky Was Full Of Ships» (1947).
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Andri Riid

Ma ei pea raamatut küll teab mis tippsaavutuseks, pisut kuiv ja kandiline teostus, ent mõjuda suudab ta küll.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Raamatus kirjeldatu võib meeldida või mitte meeldida, ACC-le omaselt algupärane, julge ja meistriteos on ta ikkagi. "4" on võib-olla ebaõiglane, sest ei ole lihtne haarata jutustusse väga pikka ajavahemikku, ilma et süzee kohati rabedaks muutuks. Aga ega raamat ei meeldinud küll. Kõigepealt, nagu ka paljud teised ACC romaanid, põhineb ta mitte millegagi põhjendataval eelarvamusel, et teised mõistuslikud olendid on tingimusteta "head" (kuigi inimeste puhul see ju ilmselt ei kehti). Teiseks ei ole tema positiivsetena mõeldud tegelastes väärikust ja enesest lugupidamist. Lugesin teost ammu, ainsana on meeles - ACC poolt lootusetu reaktsionäärina mõeldud - pime mees, kes julges kosmosest tulnud kutsumata valitsejatele vastupanu osutada.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Mulle ei meeldinud. Oli sünge, lootusetu ja väljapääsuta. Nurkasurutud. Et see lapsepõlv iial ei lõppeks.....
Teksti loeti inglise keeles
Jaanis Tali

Seekord 100% Jyrkaga nõus. Just selline ulme, millepärast (muidugi mitte ainult) ise ulmesõber olen: püüab leida seletusi küsimusele, kes me oleme, kust tuleme, ja kas sellel kõigel ka mingi mõte on. Või on kõik üx tyhi töö ja vaimunärimine? .hr. Miller. Aga Clarke ju ei ütelnud, et teised on ilmtingimata head. Nad on tehniliselt ja sotsiaalselt kaugemale arenenud küll, aga head... See saatana väljanägemisega tegelaste tsivilisatsioon oli ju ainult vahendaja. Nende kohta, kes asja juhivad annab Clarke ainult väga uduseid viiteid. Me ei saa teada nende motiividest ega millestki muust peale selle aimduse, et ka ka nemad millegi (kellegi) poolt juhitud on.Ah jaa: Kes korraldas SUURE PAUGU? Ja kas ta oli Hea? Katjschaga olen rohkem nõus: ei tahaks küll, et minu eluajal niisugune värk käima läheks, või vähemalt tahax, et oma lapsed selleks momendiks täiskasvanux saaksid (tyypiline lapsevanemlik egoistlik reaktsioon muuseas peale kõige muu). Ja kui sehuke asi juhtuks, oleksin ilmselt nende seas, kes õigeks ajaks sinna saarele koliks ... või mine sa tea? .Teos oleks võinud anda tõuke uue religiooni tekkeks (või on see juba olemas?) aga on vist siiski filosoofiliselt natuke liiga keeruline, et masse haarata. .KOKKU: "Lapsepõlve lõpp" on kindlasti parimate hulgas, mis kunagi loetud ja mitte kitsalt ulmekirjanduse vallas.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Jentson

Seoses eestikeelse tõlke ilmumisega sai kõnealune teos jälle läbi loetud ja tõepoolest - lugu ON väga hea. Seekord tekkis mul üks assotsiatsioon, mida ma eelmisel lugemisel ei täheldanud. Nimelt, kogu loo juures võib tõmmata paralleele kristliku maailmalõpu käsitlusega. Või siis new-age jutuga inimkonna üleminemisest kõrgemasse dimensiooni.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Urmas Muinasmaa

Vaevalt et keegi sellisest inimkonna tulevikust eriti vaimustuses on, nagu seda meile ACC ette maalib. Kuid hoolimata tühjast, ebameeldivast tundest, mis peale lugemist hinge pakitsema jääb, pakub loetu ohtralt ainet elu üle järele mõtisklemiseks. Ei nõustu Jürkaga, et asi just tõsiteadusliku loogikaga kirja pandud oleks, pigem vastupidi. Raamatus toimuv on pigem seletus-õigustus sensitiividele, nõidadele, new-agele ja religioonidele. Ning seletatakse asja sellega, et universumis valitseb mingi kõrgem mõistus, mille mõistmiseni inimene ei küüni, küll aga mille osaks ta kunagi saab. Loodetavasti mõistavad inimesed asja siiski ulmena mitte absoluutse tõena. Minu jaoks oli tegu igatahes üsna nauditava ning mitmeplaanilise ulmekaga, mis väärib maksimuhinnet.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tuleb vist nõus olla, et ACC parim romaan, kuigi olen seni vaid kahte eestikeelset lugenud. Siin tundus kõik ühe "viie" väärilise jutu jaoks olemas olevat. Süzhee polnud kulunud, oli piisavalt huvitavaid ja ootamatuid käänakuid, tegelased olid päris inimesed, oli nauditavat fantaasialendu, põnevaid lahendusi ja mis peamine - keel, õigemini keelekasutus oli kirjanduslikult väga heal tasemel. St. polnud lihtsalt stoori üleskirjutus.

Kõige rohkem võlus mind aga loo mastaapsus ja selle tagant välja toodud idee! ACC kirjeldab ilmselt kõige sügavamat ja tõsisemat teemat üldse - inimeksistentsi mõtet ja inimrassi vajadust. Loo lahendus on julge, ütleksin isegi jõhkralt väljakutsuv. Aga ikkagi usutav.

Romaani keskel - kui kirjeldatakse seda uut ja head ilma, ilma kuritegevuse, sõdade ja muu halvata tundus autor noomima liigselt naiivne. Tegelikult paneb lõpp aga sellegi kenasti paika - mingit ülemäärast naiivsust loos pole, kõik eksisteerib oma loogilises süsteemis.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

90-ndate algul proovisin lugeda venekeelset "Lapsepõlve lõppu". Jõudsin Ruperti peo keskkohta, kui jätsin pooleli. Ainukeseks helgeks ideeks näis olevat Ülemvalitsejate välimus. Üsna tuim tekst.

Nüüd võtsin julguse kokku ja lugesin raamatu lõpuni (seekord eesti keeles). Teose teine pool oli hoopis parem. Clarke`i romaanid pole mus kunagi vaimustust äratanud. Ka seda ei paigutaks ma esimese saja soosikromaani hulka. Aga hinde 4 teenib ideede pärast auga ära.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Veider, kuid ebameeldiv oli see Clarke`i kujutelm inimkonna saatusest. Võib-olla olin oma ootused üles kruvinud, lugedes eelnevalt "Childhoodi" arvustusi... igatahes pärast raamatu lugemist ei suutnud ma aru saada, kust otsast tegu ehk-isegi-parima-Clarke`i-teosega on.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Raamat, mis vastupidiselt mõnes eelnevas arvustuses avaldatule pole sugugi sünge ega masendav: kõik oleneb lähenemisest. Muutused inimkonna arengus, unistustes ja soovides ei ole ACC-l siin sugugi esiplaanil. Läbivaks ideeks on ikkagi usk edasiminekusse ja selle võimaluse tunnetamine. The show must go on - kas siis inimestega või siis ka inimesteta. Viga oleks raamatu lugemisel aluseks võtta mingi inimkonna pseudoväärikus ja "oma" asjade status quo säilitamine. Tuleb mõista, et on protsesse milles meie võimalused kaasa rääkida on mõõtmatult tühised, sebigu me kohapeal palju tahame. Ilmselt just see lähenemisnurk ongi jaganud praegused arvustajad siin, BAAS-i veergudel kahte lehte: ühed, kes lähenevad kirja pandule üksiku so inimese ja tema mina seisukohast ning teised, kes püüavad vaadelda asju tervikuna, süsteemselt, kus otsene rõhuasetus ja keskpunkt puuduvad.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Esimest korda lugesin teost vene keeles ja kymme aastat tagasi. Tundus ilgelt cool. Nyyd kymme aastat hiljem, olles ise lapsevanem, lugesin eesti keeles yle ja siis tuli hirm peale. Inimese lõpp praegusel kujul. Ja sihukesed pehmelt öeldes õõvastavad vahendajad kõrgemale tasemele minekuks. Ma ei tea miks, aga meeleolu tuletas nagu pisut Bradbury Marsi kroonikaid meelde. Ilma happy end`ita, kus mingi suguvõsa võtab kätte ja jääb kõige kiuste hingitsema. Tunduvalt syngem ja hirmsam, kui suurem osa horrorist, mida ma lugenud olen. Järjekordselt yx häbematult hea romaan.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Dragofor

Ma ei ütleks, et tegu oli kohutavalt sünge teosega. Küll oli ta mõtlemapanev. Sest tekitab tunde, et kas sellel, mida me siin Maa peal teeme, omab tegelikult mingit väärtust? Või on kõik lihtsalt eelmäng millelegi suurele,palju võimsamale, kui inimmõistus seda iial haarata suudab. Võib-olla toimuva suurus ning arusaamatus ongi see, mis paljudele teevad sellisest Homo sapiens sapiens liigi tulevikust ühe hirmsaima võimalikest. Minu jaoks mitte. Mulle küll ei meeldi see idee Ülimast Mõistusest, kuid... Me keegi ei tea, mis on ja mis tuleb. Meie teadmised on piiratud ning mul on vaid soov, et see teadmiste laienemine ei alga veel minu eluajal. Tahan ise avastada ning maailmas uut leida!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ei ole ta midagi sünge ja masendav, nagu ta mõnele paistab tunduvat. Seda raamatut võb mõnes mõttes pigem optimistlikuks pidada, kuna ta annab mõista, et inimkonnast võib veel midagi asja saada... Igal juhul oleks tore, kui inimesed oma pisikestest poliitilistest/kultuurilistest/religioossetest eelarvamustest üle saaksid ja natukenegi edasi areneksid. Igal juhul viievääriline raamat, kuigi inimkond võiks seal natuke teistmoodi areneda.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

T6en2oliselt on see esimene ingliskeelne ulmeraamat, mis mulle pihku puuus, seega peab talle t2nus6nu 1tlema asjade eest, mis teosesse 1ldse ei puutu. Ideelt on raamat hea, teostusega on juba lugu kahtlasem. Kas l6pp saab ikka sedasi tulla? Aga kloonimine? Aga need, kes vanusepiiri 1letanud? Ja... ja veel mitu setukalist aga sinna otsa. Ohjah, ja tegelaste k2itumine oli ka suhteliselt konarlik, kuigi see Clarke teostest ehk Kuutolmu languse k6rval k6ige rohkem just sellele n2htusele p1hendatud. V6rdlus Iseseisvusp2evaga tuli k1ll ette jah, sealsete laevade kujundus n2is olevat t2pselt 1he selle raamatu ingliskeelse v2ljaande kaanelt maha v6etud olevat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Maniakkide Tänav

Kui ma esimese hooga sellele raamatule arvustust kirjutama hakkasin, siis ei meenunudki mulle selle sisu ja pidin tuge otsima eelkirjutajatelt. Ja seda kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis mitte sisu vaid kirjutamisviisi pärast. Clarki ideed on head aga kirjutab ta kuidagi puiselt. Seepärast ma nad läbi loen - uus ja huvitav, aga raske on ennast läbi vedada ja hiljem üle lugema ei kutsu. Ja tegevust on tema romaanides, ka selles, minu jaoks vist veidi vähe. Aga lugemata ka ei jäta. Vist ikka veidi meeldib siis.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

viimase viie aasta parim raamat! a.c.c. on kummaline kirjanik ja ka tema raamatud on kummalised, mõnele ehk võõradki... a.c.c. teostes seguneb seiklus filosoofiaga, teaduse ja tehnika võidukäik müstikaga, usk inimkonna võimetesse arusaamisega sama inimkonna küündimatusest, jne. jne. sama lugu on ka selle raamatuga siin. ei taha hakata kedagi ülivõrretega vaevama - lugege ise, kes seda veel teinud ei ole! a.c.c. on igal juhul kirjanik, keda võib kasutada ulmekirjaniku tõelise headuse etalonina ja see siin on kahtlemata raamat, mis suudab anda aimu a.c.c. suurusest.
Teksti loeti eesti keeles
Dope

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Clarke on kahtlemata üks mu lemmikutest ulmevallas ja üldse ka. Mulle meeldib ta just eelkõige seetõttu, et ta EI OLE sünge, seda eelkõige igasuguste kosmosesõdade, tapmiste ja muude õudukate puudumise tõttu. Tema teostes on alati mingi imeline rahu, hoolimata sellest, et ta üsnagi kurjakuulutavalt vihjab, et on olemas veel Keegi, keegi meist palju võimsam ja kõrgem. Kuid ühtlasi annab ta ka mõista, et see Keegi pole hoolimatu mängija, kes teeb inimkonnaga, mida soovib, vaid inimkond on tema jaoks äärmiselt oluline lüli. Mitte indiviid pole tema jaoks tähtis, vaid inimkond tervikuna. Just see tervik mängib olulist rolli ülima eesmärgi saavutamisel ja see peaks meid panema uhkust tundma eneste üle, aga ainult siis, kui me võtame õppust sellest ideest - me oleme väärtuslikud just KOOS tegutsedes, mitte üksteist maha nottides, varastades, valetades...
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Masendav. Kas me siis polegi täiuslikud? Noh, arenguruumi on alati, aga niiiii hull see asi vast ka ei ole...
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Kindlasti autori üks õnnestunumaid romaane, nii vähe kui neid tal ka tegelikult on. Päris parimaks ma ise seda ei pea, kuid raamatu eestindamine oli muidugi hädavajalik. Paneksin romaanile kindlasti "viie", kui lõpp oleks vähem radikaalne; allergia selliste lõppude suhtes on arusaadavalt mu isiklik traagika, kuid ega sinna suurt midagi parata kah ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Raamat on väga sisukas. Olles sedavõrd mitmekihiline on teda võimalik iga lugemiskorraga uuesti avastada. Mulle endale teose lõpplahendus ei meeldinud, ent kui töö on meisterlikult kirjutatud, pole mõtet viriseda. Hindeks on loomulikult 5 plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Kõigepealt niipalju, et minu ajas see raamat ikka tõsiselt karvaseks! See, et inimkond hukkub on minu jaoks ikka väga valus teema - ei ole me selle ju tegelikult kunagi kaugel olnud...

Aga raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Esimene kord kui lugesin, siis ei pannud enne käest, kui läbi oli.

Teksti loeti eesti keeles
Shakti

jah, ei saa minagi aru mida on yhist arthur c. clarke`l ja filosoofilisel kõrgpilotaazhil... ideed on tal ju tavaliselt head, aga ega ta nyyd eriline jutuvestja kyll ei ole. Linn ja Tähed meeldis selles mõttes rohkem et filosoofilist kõrgpilotaazhi oli vähem, ja jutt jooksis kuidagi soravamalt ja oli mõnusamalt loetav. mis see ulmekirjandus muud ikka on kui yks seiklusjuttude zhanr?? muidu tahtsin kolme panna, aga kuna visioon oli suhteliselt hingemattev, siis sai 4.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Lugesil u aasta tagasi, aga isegi ei mäleta täpselt mis seal oli, igatahes vist ei köitnud, et meelde oleks jäänud ja see paneb mõtlema. Olen nüüd lugenud teisi arvustusi ja arvan et peaks uuesti lugema, ehk siis annan marema hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Tunnistan, et ei ole kunagi kuulunud Clarke`i kui romaanikirjaniku eriliste austajate hulka. Mehel on küll rida suurepäraseid lühijutte, kuid tema pikemad asjad on minu jaoks tapvalt tehnitsistlikud, kuivad, väheeksootilised, Maa-lähedase lähituleviku külge ahistatud.

"Lapsepõlve lõpp" on mõnes mõttes erandlik, kuigi üsna mitmest aspektist ka mitte. Siiski on see mulle seniloetud Clarke`i romaanidest kõige sümpaatsem, eelkõige tänu oma nö. avaramale mõõtmele. Mastaapne tulevikuvisioon igatahes, ühtaegu inimliku piiratuse ja inimvõimete piirituse apoteoos. "Nelja" pälvib see vaid puhtsubjektiivsel põhjusel - romaani lõpplahendus tekitas minus kui omasajastus ja selle väärtushinnangutes vastikult kinni istuvas inimeses lihtsalt ebameeldiva tunde. Kirjaniku fantaasiat reaalsusse projitseerides - ei suudaks küll kuidagi siiralt vaimustuda totaalselt alienlike järelpõlvede tähelennust kuhugi aegruumi teise otsa, kui minu vana hea Emake Maa selle tagajärjel tükkideks laguneb nagu kõdunenud pähkel...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Orcus K.

Põnev ja ühtlasi kurb raamat meie suurusest ja saatusest kõiksuse mastaapides. Olen alati imetlenud ACC oskust jutustada n-ö jumala positsioonist. Enamasti kaldub ühe või teise autori sümpaatia kas siis minategelase või peategelase poole, kuid käsolev teos mõjub kui neutraalne kroonika. Mõned peategelased vilksavad teosest läbi, kuid erilisele sümpaatiale nad ei pretendeeri.

Teosest ohkub New Age´likku maailmakäsitlust. Tõsi, mitte küll otseselt, nagu meie seda teame, küll on aga finaalne hoiak selline: Inimese areng lõpeb uhkelt - olla rakuke jumalast (Ülemmõistusest), kus igasugune individuaalsus suubub kollekstiivseks... ma ei teagi... substantsiks (?)

Kui Universumil (või kuidas iganes seda nimetada) ongi mingi plaan ja inimesed on osa sellest, siis kahtlemata loodame oma inimlikus suurusehulluses, et see plaan seab meid kuidagi auväärsemale positsioonile, kui seda kirjeldab Clarke´i fantaasia.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Ma pigem ei nimetaks Clarke’i loo ülesehitust New Ageilikuks vaid hoopis gnostitsistlikuks. Aioonide (Suur Pauk) alguses toimunud/tekkinud emanatsioonid (galaktikad, tähed) liiguvad järjest eemale oma keskmest (Jumalast/Abraxasest/vms) ja koos nendega ka olendid, kes on selle eemaldumise käigus tekkinud või loodud – näiteks – demiurgi poolt. Teatud aja jooksul suubub kõik aga algusesse tagasi (tihtipeale võttes abi ja õpetust teiste kõrgemate olendite poolt). Füüsilised kehad, kui kaduv vorm, jäetakse muidugi maha ning täiusesse jõuab vaid surematu hing või selle osa, mis on veel säilitanud oma jumaliku olemuse.

Nii saab seda teost pidada üsna heaks mõistujutuks igavese ringkäigu teemadel. Aga nagu tänapäeval kombeks, ei rüütata oma ideid enam religioossesse kostüümi vaid esitatakse nn demütologiseeritud kujul. St kujul, mis on tänapäeva lugeja jaoks palju mõistetavam kui oleks olnud mingi 2. sajandi tekst, mis kubiseb kummalistest terminitest ning ekstaatilistest aruteludest.

Seetõttu ei saa antud teost algupäraseks kuulutada. Küll aga väga heaks. Ja kindlasti kirjutatakse selliseid lugusid tulevikus veel, kuid siis juba sellele ajastule mõistetavas keeles, sest selleks hetkeks on Clarke’i üllitis muutunud samasuguseks arhailiseks visiooniks nagu varakristliku aja gnostikute inspiratsioonipuhangudki. – Ehh, kas läksin nüüd väga rappa?
Teksti loeti inglise keeles
Eevur Tumm

On ta nüüd new age`lik või gnostitsistlik müstika, ei suuda hinnata. Minu jaoks seal mingit alustugesid raputavat filosoofiat küll polnud. Raamat mõjus pigem emotsioonidele. Kurb hakkas nende vahendajate pärast, kes küll saavad peaaegu pihta, aga ainult peaaegu. Ehkki tegelikult, kui ikka ei tea, siis ei tea ka tahta. Vahest see ülimõistusesse ühinemine polegi asi, mida igatseda. Teisest küljest, läbi suremise saame selle ehk kõik teada:).Lugeda sai ja emotsioone tekkis. Võibolla u.10-15 aastat tagasi(muidugi minu isiklikul eluskaalal) oleks võimsamalt mõjunud.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Hindeks pandud 4 on saadud kahest osahindest: miinusega kolm selle osa eest mis jutustab ajast kui Ülemvalitsejate lõppeesmärk ei olnud veel selge ja miinusega viisteise osa eest.

Esimese osa juures ei meeldinud mulle põrmugi selle poliitiline naiivsus. Kes tänapäeval vähegi rahvusvahelisi uudiseid jälgib, sellel on ikka väga raske uskuda etisegi kõrgema tasemega võõrtsivilisatsiooni saabumine võiks ühe inimpõlve jooksul kogu sellele nääklemisele lõpu teha. Et mõõgad taotatakse atradeks japäevapealt saabub üleüldine õitseng. Lugedes meenus, kuidas meile, oktoobrilastele, koolis õpetati, milline saab olema elu kommunismis. Kuna kommunismiülesehitamisega läks nii nagu läks, on täna raske sellistesse tekstidesse muigeta suhtuda.

Õnneks ei jää see utoopia teose lõpuni kestma. Romaani teist poolt võib ehk tõesti nimetada üheks paremaks Clarke`i romaani teiseks pooleks. Clarke`i kujutatudmaailmalõpu idee võib kellelegi meeldida või mitte, aga kirja pandud on see igatahes hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Ma ajan seda raamatu sisu millegi pärast kogu aeg segi Ray Bradbury raamatuga "Vist on kuri tulekul". Ma ei tea isegi miks, sest sisud on ju täiesti erinevad! Aga arvatavasti selle tõttu, et selle raamatu pealkiri on ju "Lapsepõlve lõpp" ja "Vist on kuri tulekul" sisu(kaks noort poisikest on peategelaseks ja nad peavad võitu saama värdjalikust tsirkusest) meenutab rohkem "Lapsepõlve lõpu" pealkirja! Aga, kui natuke mälu pingutan, tuleb meelde, et tegevus oli ju täiesti teistsugune! :o

Aga nüüd "Lapsepõlve lõpu" kohta. Mulle meeldis see, et neid tulnukaid kirjeldati, kui inimeste nägemust kuradist! Selline kraam on lahe!
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Mart Pechter

Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
 
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
 
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
 
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
 
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
 
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
 
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
 
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Jaanis Tali
1964
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Jaanis Tali

Alustan kommentaari isand Sulbi viimase lause kommentaariga et: lapsed ON KINDLASTI mõtlevad olevused . Enamasti rohkem mõtlevad kui paljudki "täiskasvanud", kes tihti lihtsalt enam mõtelda ei viitsi..

Lugesin ise seda lugu lapseeas, ilmselt kohe ilmumisjärgselt (s.o. siis 14-15 vanuselt) ja pean tunnistama, et paljud geoloogiaalased teadmised (teadmisealged) on mul tõenäoliselt pärit just sellest raamatust?

Ei ole mul halba mälestust. Samas ei tea ka midagi väga head ütelda (millegipärast pole olnud viitsimist raamatut uuesti kätte võtta) nii, et viite ei söenda anda..
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No kes meist poleks teatud `õrnas` eas unistanud nähtamatuna naistesaunas olla? (meie=meesterahvad muidugi) :>))

Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.

Mind veenis.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Jaanis Tali

Väga hea jutuke ju. Kõik jutu elemendid korralikult kohal.
Intriig - tüüpiline venelik sumatohha, keegi pannakse peldikusse kinni, kellegi toatuhvlid on ära reenatud, keegi näeb viirastusi ja arvab, et on hulluks läinud.
Point - ei olegi keegi hulluks läind, hoopis võõrplaneetlased on ...
Häppi end - kõik saavad kõigist aru, vaenlased lepivad ära, kõik teevad head ja parandavad pahateod ja on iseendaga rahul.Ilus lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Kui oleksin pidanud seda raamatut hindama kohe peale lugemist (u. 1979) oleksin kindlasti `viie` andnud. Tõenäoliselt saaks ta `viie` ka juhul kui ma teda praegu esmakordselt loeksin.

Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Lorajutt remondimehest, kelle ülesanne on kosmosemajakatel silm peal hoida ja neid vajadusel putitada.

Katki on läinud Alfa Kentauri planeedile kunagi väga ammu püstitstud majakas. Kohale jõudes selgub, et planeedil pesitsev sisalikurahvas, keda majaka rajamise ajal tähelegi ei pandud on vahepeal tsivilisatsiooniga hakkama saanud ja religiooni leiutanud. Kultusobjektiks on muidugimõista kosmosemajakas ...

Noh oli kah. Natuke naljakas, natuke totter
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Suurest sõjast inimkonna ja mingi paha orjandusimpeeriumi vahel on möödas 50 aastat. Inimkond on võitnud ja üritab orjusest päästetud planeetidel sisse seada normaalset elu.

Kosmoselaev, mille meeskonnas on kaks vana kosmesehunti ja nolk on saanud ülesandeks otsida ühte orjapidjate poolt väljalastud planeedihävitaja torpeedot ja ühtlasi uurida planeeti, mille peale see torpeedo kunagi sihiti ja millest midagi ei teata.

Kosmosest märgatakse inimasustust. Maandudes selgub, et nähtud inimesed on kadunud. Esimesel päeval põhjustab nolk kogemata ühe kohaliku tüdruku surma.

Edasi oli jutt veel tobedam kui algus, puänti kah ei olnud, või oli see nii lame, et mina ei märganud.

Loo moraal: "orjandus on paha ja kui vägisi orjaks tehakse siis inimesed hakkavad vastu" on ka ju triviaalne.

Mina olen ka narr, et nii kehvast jutust nii pikalt jahun.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Paraku Harrison lobiseb jah juba teises kolmandikus loo idee välja, nii, et puänt jääb peaaegu ära.Kahjuks ei mäleta enam lugemise esmamuljet kuid nüüd üle lugedes tuli küll kogu sisu kohe meelde.

Lõpus tekkis mul naljakas mõte: kas mitte soveedi kosmosekindralid Harrisoni pealt maha ei viksinud ja nüüd jahub terve ilm juba pea 40 aastat, et kas gagarin ikka käis esimesena kosmoses ja kas üldse käis.

Päris hea jutt aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

On vähe romaane, mis juba esimestes lõikudes põnevust tekitavad ja seda mitte mingi võitlustseeni ega muu aktsioonikirjeldusega vaid tõsimeelse filosoofilise aruteluga inimkonna saatuse üle.

Peale valussünge `Mjagkaja possadka` lõpetamist asusin vaimustunult kohe Gromovilt veel midagi otsima - nii hea tundus. "Shag ..." sai järgmisena ette võetud tõenäoliselt ka seetõttu, et prelüüdis/preambulas on öeldud, et see lugu nii koleda maandumisega ei lõppe.

"Nam prosto povezlo, ja tak stshitaju. Nam tshasto vezlo na protjazheni nashej istori. Mõ privõkli k vezeniju." Kuid paar lõiku edasi juba hoiatavalt isegi fatalistlikult: "... odnazhdõ nam otshen krupno ne povezjet."

Lugu ise algab proloogis sellega kuidas harrastusastronoom Ivanov 2010 a. märtsiööl jälgib mingi tähe varjutust Jupiteti kaaslase poolt. Unistab pälvida kunagi mõne komeedi esmaavasamise au ja jäädvustada oma nimi taevalaotusesse. Ja ennäe! Seal ta ongi! Mingi objekt, mis puudub kõigist teadaolevatest kataloogidest ja nimekirjadest varjutab tähe veidi enne jälgitavat ja prognoositud varjutust.

Mõned kuud peale seda avastust hakkab Maal toimuma imelikke asju...

Ahjaa. Ainuke tähelepanuvääriv olustikuline erinevus praeguse Venemaaga on see, et IBM-i on leiutanud, tootmisse juurutanud ja ligi pool inimkonna hallollusest varustanud elektrooniliste kiipidega (k.a. Venemaal).

Romaani minategelaseks on ametialaselt silmapaistmatu kagebee kapten Aleksei Rõlski, kes tegeleb tööstusspioonide püüdmisega (mitte eriti edukalt), kellel on kodus rahulolematu/rahuldamata naine ja ravimatult nõrgamõistuslik tütar.
Brrr! Sel kohal tundsin, et Gromov ei ole sugugi oma värvikomplektist musta välja unustanud. Ja hilisemast selgus, et mul oli õigus...

Rõlski ülemus on saanud uue uurimisteema - anomaalsed nähtused ja nende enneolematu sagenemine viimasel ajal. Ülemusel tuleb taastada kusagil 90. aastatel KGB-st laialisaadetud anomaaliate uurimise osakonna tegevus.

Anomaaliad on aga üsna kummalised (njah, aga anomaalia ongi ju kummaline?), küll on mingi maja pooleks lõigatud aga lõikeriista, -kiire või muu inimese kujutlusvõimesse mahtuva jälgi ei õnnestu tuvastada, küll teleporteeritakse täiesti süütu inimene saunalavalt otse linnaväljakule või siis auto koos juhiga Peterburist India oolkeani. Nalja saab palju. Gromov oskab kõike seda ka väga muhedalt kirjeldada. A.Rõlski võetakse gruppi eelkõige seetõttu, et omab pea unikaalset immuniteeti müstilise jõu suhtes, mis ülejäänud inimesi anomaaliakoldest eemale tõrjub.

Rohkem sisust ei lobise, muidu võtan järgmistel lugejatel põnevuse ära.

Gromov on naljamees :-) Tegelikult ka. Ja naljad on tal väga laia diapasooniga, alates lõbusast tögamisest kuni sarkastilise künismini.

Gromov ei seleta lugejale triviaalsusi, vaid laseb palju endal ära arvata, tunnetada.

Põhiline sarnasus "possadkaga" on aga peategelase asetamine kohutavate valikute ette, milles ei olegi nagu võimalik valida. Siit ka see ülalmainit must värv

Miinuseks võib lugeda seda, et, kohati tundus lugu natuke venitatud olevat. Pikad targutused ja mõningad IMHO põhjendamatult pikad looduskirjeldused sundisid silmadega mõttest ette ruttama, et "kas lõpuks miskit toimuma ka hakkab?" Selle mõningase venitamise tasub aga lõpp kuhjaga. Sündmuste, ootamatuste tulevärk võtab silmade eest kirjuks.

VÄGA HEA. SOOVITAN.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Minu jaoks oli sarja paremuselt viimane (kuidagi ei saanud kirjutada `halvim`) osa. Paradoksaalselt samadel põhjustel, miks mõnedki just seda osa kiitnud on. Nimelt kaob siin ära see tonaalsus, mis mind Meremaas võlus. Alguses pidin juba nelja panema aga siis tundsin, et oleks ebaõiglane - noh kümnepallisüsteemis ehk saaks üheksa.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Täiesti nõus eelarvustajaga.

No aga, miks siis ikka _tervelt_ kolm?

Esiteks arvan, Lucky Starri lugude puhul on eelkõige tegemist poistekatega. Niimoodi lihtsalt, et paha on väga paha ja hea on väga hea ja hea võidab kurja ja kuri saab oma teenitud palga. Nii võib ju ka. Igatahes on poiste jaoks hea ja kuri paikas.

Teiseks need poistekad in ilmutatud 1950. aastatel. Jo siis sel ajal võis ka lihtsmaalt(primitiivsemalt) asju seletada.

Kolmandaks need lood on kohati nii tobedad, et ajavad naerma. Lehitsesin hiljuti üle ja päris mitu korda sain Asimovi ebaloogilisustest kõhutäie naerda. Effekt võrdlemisi sama, mis mul tekib kui juhtun mõnda vandammekat või analoogilist "kinoshedöövrit" telekast vaatama.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Õudukad on asi, mida ma tavaliselt ei loe. Peapõhjus selles, et nad ei ole hirmsad, vaid tihtipeale lihtsalt halenaljakad. See jutt on meeldiv :-} erand.

Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.

Brr!
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Tuleb tunnistada, et ehmatasin kohe kui BAASis Strugatskite asju sorides avastasin, et see sarja?? kuulub... Kohe lugesin läbi ka.

Kuna loo enda kohta on ülal juba kõik öeldud, lisaksin et autorit tuleks kiita ka väga hea eessõna eest.

Lugege!
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.

Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.

Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.

Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!

Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.

No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Jaanis Tali

Inimestel peavad olema võrdsed võimalused - vähemalt elu alustades.Siiani ei ole ükski ühiskond sellega hakkama saanud.Gromov pakub meetodi kuidas seda saavutada ja näitab ära, mis see endaga kaasa toob. Lühitutvustust asja liigselt äraseletamata anda ei oska. Meisterlik sotsiaalkriitiline teos.
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Võimas ja julm lugu.Nappo on loo algusest juba pildi andnud. Lisada võib vaid, et edasi läheb veelgi hullemaks, julmemaks -lootusetuks.Ei tea, kas mõjus mulle nii Gromov või kauaks lahtijäetud aken aga külmavärinad tulid peale.Lootusetus on siiski pikitud musta huumoriga, mis hoolimata üldisest süngusest mõneski kohas naerust turtsuma pani.Ainuke, mis kergelt kripeldama jäi oli epiloog. Olin vist veelgi hullemat lõppu oodanud?
Teksti loeti vene keeles
Jaanis Tali

Noh. Haipimine mõjus. Ostsin ära. Täna kell 3 p.l. Jüst lõpetasin. Vot on kohe niisugune tükk, et _pean_ baasi arvustuse panema. Nii kiire reageering tähendab loomulikku valikut: _väga_ halb-_väga_ hea. Minu hinne on viis. Loetu häid külgi kirjeldama-põhjendama ei hakka. esiteks on kõik hea juba öeldud, teiseks olen purjus, kolmandaks ei viitsi...Halvast on põhiline see, et alates peategelase vangilangemisest läks lugu rappa - kaotas ona usutavuse ja loogilisuse. ühesõnaga fiiling, mis alguses oli kadus ära...Ahjaa RZ-lt olen ju lugenud (aint e.k.) neetud alleed ja maskide vahetust - olid paremad ja sisukamad. Tundub.P.S. Targemaks sain ikka ka. Kui sa palud Amberi tõelisel printsil midagi ... pista, siis ta seda ei tee (lk. 136). Vahend nende va printside identifitseerimiseks varjudemaailmas?!P.P.S. Habihcti tõlkijajärelsõna on kah viite väärt.P.P.S. Ostsin ka teise Amberi, lähen toon veits õlut ja vaatan, mis edasi ssaab.
Teksti loeti eesti keeles