On vähe romaane, mis juba esimestes lõikudes põnevust tekitavad ja seda mitte mingi võitlustseeni ega muu aktsioonikirjeldusega vaid tõsimeelse filosoofilise aruteluga inimkonna saatuse üle.Peale valussünge `Mjagkaja possadka` lõpetamist asusin vaimustunult kohe Gromovilt veel midagi otsima - nii hea tundus. "Shag ..." sai järgmisena ette võetud tõenäoliselt ka seetõttu, et prelüüdis/preambulas on öeldud, et see lugu nii koleda maandumisega ei lõppe.
"Nam prosto povezlo, ja tak stshitaju. Nam tshasto vezlo na protjazheni nashej istori. Mõ privõkli k vezeniju." Kuid paar lõiku edasi juba hoiatavalt isegi fatalistlikult: "... odnazhdõ nam otshen krupno ne povezjet."
Lugu ise algab proloogis sellega kuidas harrastusastronoom Ivanov 2010 a. märtsiööl jälgib mingi tähe varjutust Jupiteti kaaslase poolt. Unistab pälvida kunagi mõne komeedi esmaavasamise au ja jäädvustada oma nimi taevalaotusesse. Ja ennäe! Seal ta ongi! Mingi objekt, mis puudub kõigist teadaolevatest kataloogidest ja nimekirjadest varjutab tähe veidi enne jälgitavat ja prognoositud varjutust.
Mõned kuud peale seda avastust hakkab Maal toimuma imelikke asju...
Ahjaa. Ainuke tähelepanuvääriv olustikuline erinevus praeguse Venemaaga on see, et IBM-i on leiutanud, tootmisse juurutanud ja ligi pool inimkonna hallollusest varustanud elektrooniliste kiipidega (k.a. Venemaal).
Romaani minategelaseks on ametialaselt silmapaistmatu kagebee kapten Aleksei Rõlski, kes tegeleb tööstusspioonide püüdmisega (mitte eriti edukalt), kellel on kodus rahulolematu/rahuldamata naine ja ravimatult nõrgamõistuslik tütar.
Brrr! Sel kohal tundsin, et Gromov ei ole sugugi oma värvikomplektist musta välja unustanud. Ja hilisemast selgus, et mul oli õigus...
Rõlski ülemus on saanud uue uurimisteema - anomaalsed nähtused ja nende enneolematu sagenemine viimasel ajal. Ülemusel tuleb taastada kusagil 90. aastatel KGB-st laialisaadetud anomaaliate uurimise osakonna tegevus.
Anomaaliad on aga üsna kummalised (njah, aga anomaalia ongi ju kummaline?), küll on mingi maja pooleks lõigatud aga lõikeriista, -kiire või muu inimese kujutlusvõimesse mahtuva jälgi ei õnnestu tuvastada, küll teleporteeritakse täiesti süütu inimene saunalavalt otse linnaväljakule või siis auto koos juhiga Peterburist India oolkeani. Nalja saab palju. Gromov oskab kõike seda ka väga muhedalt kirjeldada. A.Rõlski võetakse gruppi eelkõige seetõttu, et omab pea unikaalset immuniteeti müstilise jõu suhtes, mis ülejäänud inimesi anomaaliakoldest eemale tõrjub.
Rohkem sisust ei lobise, muidu võtan järgmistel lugejatel põnevuse ära.Gromov on naljamees :-) Tegelikult ka. Ja naljad on tal väga laia diapasooniga, alates lõbusast tögamisest kuni sarkastilise künismini.
Gromov ei seleta lugejale triviaalsusi, vaid laseb palju endal ära arvata, tunnetada.
Põhiline sarnasus "possadkaga" on aga peategelase asetamine kohutavate valikute ette, milles ei olegi nagu võimalik valida. Siit ka see ülalmainit must värv
Miinuseks võib lugeda seda, et, kohati tundus lugu natuke venitatud olevat. Pikad targutused ja mõningad IMHO põhjendamatult pikad looduskirjeldused sundisid silmadega mõttest ette ruttama, et "kas lõpuks miskit toimuma ka hakkab?" Selle mõningase venitamise tasub aga lõpp kuhjaga. Sündmuste, ootamatuste tulevärk võtab silmade eest kirjuks.
VÄGA HEA. SOOVITAN.
