Kasutajainfo

Arvo Vallikivi

14.12.1935-

  • Eesti

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Werewolf Principle

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Libahundi printsiip»
Tallinn «Kupar» 1997 (Thriller)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
18
18
9
1
0
Keskmine hinne
4.152
Arvustused (46)

Simak jälle eesti keeles ja ikka oma tuntud headuses. Sisetunne ütleb, et raamat võiks meeldida neile, kellele omal ajal meeldis ''Härjapõlvlaste kaitseala'', mõlemas esineb sarnaseid jooni. Muuseas, kas keegi teab, mis eriline suhe oli Simakil pesukarudega? Nii ''Härjapõlvlastes'' kui ka ''Libahundis'' figureerib Pesukarunaha tähesüsteem, ''Libainimestes'' mainitakse ka pesukarusid ja ka antud teoses vilksavad nad läbi. Oleks tore, kui keegi mõistaks kommenteerida.
Nüüd lühidalt toimuvast: Kunagi ammu, kahekümne kolmandal sajandil (tegevus ise toimub kahekümne viiendal) nuputasid kavalad Maa teadlased välja tehnoloogia, mis võimaldas toota nn. lõpetamata androide - organisme, mis on oma struktuurilt veel poolikud ja võivad seetõttu omandada veel mistahes kuju. Kogu selle asja teaduslikust põhjendusest libisetakse võrdlemisi kiiresti üle ja see jääb kaunis põgusaks, aga sellel ei peagi rõhk olema. Süsteemi ennast nimetataksegi libahundi printsiibiks. Androide oleks muidu kasutatud järgmisel viisil: maandutakse tundmatule planeedile, nabitakse kinni mõni kohalik elusolend ja analüüsitakse seda, android omastab selle olendi väliskuju ja ka teadvuse, uurib pisut aega planeeti ja tuleb seejärel tagasi, kaasas suurel hulgal väärtuslikku infot. Kaks sellist androidi tehaksegi valmis ja lähetatakse, kuid siis läheb miskit valesti ja ekspeditsioonidest ei kuule keegi enam midagi. Kogu lugu vaikitakse kahesajaks aastaks maha, kuni üks neist androididest leitakse külmutatud kujul kapslist ümber mingi suvalise asteroidi tiirlemas. Raamatu tegevustik algabki sellega, et peategelane, Andrew Blake, lõpetamata android, leiab end taas Maa elanike seast ja temaga juhtub kõiksugu kummalisi asju. Hiljem selgub, et kogemata on tema organismi jäänud peale tema enese oma jäänud jagama veel kaks teadvust, mis kusagilt mujalt üles korjatud. Sellisel kolmikul on hulk huvitavaid võimeid kujumuutmisest mingit laadi telepaatiani välja. Tavalise homo sapiens sapiensi esindajad saavad asjast muidugi omamoodi aru ja lähebki igaveseks madinaks... Lugeda tasub kindlasti, igav ei tohiks hakata. Simakil on tulevikumaailmast mõned võrdlemisi lahedad visioonid, lisaks veel selle kolmiku omavahelise läbisaamise kirjeldus - minu arvates hästi kirjutatud. Kui puudusi otsida, siis see happy end, kus mees- ja naispeategelane igaveseks ajaks õnnelikult kokku juhitakse, tundus hirmus otsituna, aga las ta olla, on hullematki ette tulnud, kokkuvõttes on siiski hea raamat.
PS Ühinen Andri Riidi ühes teises arvustuses esinenud arvamusega, et antud raamat originaalis võrdlemisi raske lugeda on, proovisin ise ka, aga Simaki keelekasutus on pisut liiga laiahaardeline siiski.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Leitakse kosmosest külmutatud sell ja tuuakse maale. Kes ta on või mis ta on, seda ei tea mitte keegi, ka peategelane mitte. Ja ülejäänud lugu tiirlebki selle selle selli (Andrew Blake`i) eneseavastamise ümber, ehk kes ta siis on või mis ta siis on: Inimene, libahunt või veel keegi teine??? (Otsija, Mõtleja, Muutuja, Android teise mehe mõistusega). Lugesin ja meeldis, ei ütle ühtegi halba sõna. Viimasel ajal üks paremaid mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Viis aastat tagasi mõtlesin, et olen juba kõva keelemees ja võtsin ette paar-kolm ulmeraamatut, paar Asimovi (''Nine Tomorrows'', ''Foundation and Earth'') ja käesoleva. Olgu nüüd Asimovidega kuidas on, 'Libahundi printsiip' käis mulle selgelt üle jõu ja kuskil poole peal loobusin raamatu lehitsemisest. Küll jäi mulje kui hästi segasest ja müstilisest teosest. Nüüd kui raamat ka maakeeles olemas ja läbi loetud, on ta kaotanud suure osa oma salapärasusest ja mõjub hämmastavalt üheplaanilisena. Suurejooneline idee ühes mateeriatombus paiknevast kolmest eri mõistusest ja füüsisest on ju tore küll, aga kuidagi ei jõua pärale, mida sellega öelda tahetakse. Lisaks hakkab suuremas koguses Simaki lugemisel häirima kirjaniku pehmelt öeldes nõrk teaduslik ettevalmistus. Raamatu lõpp sarnanes oma fiilingult vägagi Simaki ühe varasema teosega (''Time and Again'')... mulle selline lahendus puhtfüüsiliselt ei meeldi. Clifford Donald on oluliselt paremaid raamatuid kirjutanud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tüüpiline Simak. See libahundi printsiip ise on muidugi ehk liialt optimistlik fantaasia, kuid eks need "Simaki printsiibil" loodud olendid kipuvadki sellised olema. Teadus seda meest küll ei pidurdanud, kuigi tema looming on ikka eelkõige SF. Täitsa loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkirjutajate kiidusõnadega. Simaki plussiks on tema südamlik jutustamisviis, milles oma osa sellelgi, et kirjutamine ei muutunud tal mingiks massproduktsiooni vorpimiseks. Teaduse ja tehnoloogia areng pole autori jaoks peamine - aga kloonimise värgi üle on ta siiski ju üsna ammu mõtisklenud. Antud juhul miinuseks magusavõitu happy end. Tähelepanuks neile, kes vaid eestikeelset tõlget loevad: algupärandi brownie on siiski midagi muud kui tõlkija pakutud haldjas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga vahva raamat. Kui seda esimest korda lugesin, siis lugesin emale aeg-ajalt üksikuid lõike ette. "Mis raamat see on mida sa loed, nii palju mõtteid ühel leheküljel?" Sellest arvamusest oleks võib-olla retsensiooniks küllalt... Just mõtted, ideed olidki olulised... ja mitte niivõrd ulmelised ideed, kui lihtsalt filosoofilised mõtted. Ja loomulikult Simaki kirjutusviis.. Sõnavara on siin eespool juba kiidetud, mina mainin siis ära omapärase lauseehituse. Nauding oli lugeda... Lõpp jah, see oli nõrk. Aga see on Simaki viga üldse ("They walked like men" ntx ja "City"). Ja tegelikult on eelpoolmainitud ideed ka lihtsalt Simaki pluss. Sellepärast ma teda loengi. Aga lõpetada ta ei oska.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olin 70-ndate lõpuks läbi lugenud kaks suurepärast Simaki romaani: “Nagu õieke väljal” ja “Härjapõlvlaste kaitseala” (see vene keeles). Võlusid tema lahedad inimtüübid ning soe ja südamlik meeleolu. Eelöeldu põhjal ilmselge, et ostsin võimaluse avanedes ingliskeelse “Libahundi printsiibi”. See oli mu esimene inglise keeles loetud ulmeraamat ja algul arvasin, et romaani mittesimaklik kuiv atmosfäär on mu konarlikust keeleoskusest tulenev. Kuid ei! Teised ingliskeelsed raamatud pärast seda jätsid hea mulje. Kümmekond aastat hiljem kättesattunud arvustusi lugedes selgus, et seda romaani peetakse Simaki nõrgemate hulka kuuluvaks. Müüsin ingliskeelse raamatu rõõmuga ära ja arvasin, et ei kunagi enam... Kui romaan lõpuks eesti keeles ilmus (oli seda nüüd vaja!?), otsustasin ta kindluse mõttes uuesti läbi lugeda. Mulje on sama: ülejäänud 4 eestikeelset ja päris mitu muukeelset on kõvasti paremad. Kahju paberist, võinuks valida paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane raamat ja muidu tore, ainult, et viimane peatükk solgib kõik ära - kogu eelneva jutuga kokkusobimatu ning vastuoluline.
Teksti loeti eesti keeles

Hea märul, aga Simakilt ootaks enamat. Samas on ta ikkagi parem, kui need teised kaks tema 1967. aasta romaani... Omal ajal oli see raamat siin rublade eest müügil ning seetõttu on ta pea igas raamatukogus olemas. Ilmselt just seetõttu oli antud volume ka esimene minu originaalis loetud Simak... minu arust suht lihtne lugu, mis professionaalselt keeruliseks aetud. Mäletan, et kui perestroikajärgse kirjastamislaine harjal see romaan vene keeles ilmus, siis lugesin ma seda otsekui esimest korda: kõik oli ununenud. Ilmselt on sama rõõm mul taas, kui eestikeelse väljaande kunagi kätte võtan... Minu jaoks jääb see romaan sinna kusagile "Nagu õike väljal" ja "Libainimesed" vahele... õieke on parem, libad aga hundist kehvem... tegelikult on need kolm kõik sihukesed meistri keskpärase argipäeva ilmingud... ainult, et meister on sedavõrd kõva tegija, et tema keskpära juhuslikud helgid varjutavad enamike tavategijate tipphetked.
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Eesti lugejal on tõepoolest vedanud, et tutvumist Simakiga alustati "Nagu õieke..." ja "Härjapõlvlastest" (Algernoni kogumik muidugi ka). Seetõttu ongi Simak Eestis kultusautor. Oleks esimesed tõlketeosed olnud "Libahunt" või "They Walked Like Men", poleks Simak meil niisuurt populaarsust saavutanud. Sellega on vist kõik öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ja huvitav lugeda, aga kui läbi olin lugenud ei tekkinud sellist head tunnet, et nüüd on midagi täiuslikku loetud.. sestap neli.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ja ei meeldinud. Igav kuidagi. Ja muidugi see kohatu lõpp. Igavene üksindus ja väljatõugatus on hirmus küll, aga oli ju varem kulutatud hulk lehekülgi tõestamaks, et "üksi" on sellise olendi puhul suhteline mõiste. Ja siis lükata neid keha- ja hingeväänajaid ühte kohta mitu...
Teksti loeti eesti keeles

Üldkokkuvõttes mitte eriti hea lugu. Libahundi printsiip on tüüpiline ühele ideele üles ehitatud raamat. Nelja sundis siiski panema asjaolu, et vaatamata kesisele ideestikule õhkus raamatust tublisti Simakilikku inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles

Paar selgitavat märkust vastuseks mõnele eelnenud arvustustes esitatud küsimusele.Brownie tähendab tõepoolest pisut enam kui lihtsalt haldjat, kuid häda on selles, et eesti mütoloogiast ei leidunud niisugusele olevusele tabavamat nime. Seda küsimust sai arutatud päris mitme küllalt kompetentse inimesega, paremat vastet aga kahjuks välja ei tulnud. Oleks väga huvitav teie arvamust teada.Ühest põhjust, miks on tõlkimiseks valitud just see raamat, ei ole olemas. Kogu lugu sai alguse EV segastel algusaegadel, kui tuli leppida sellega, mis saadaval oli (copyright jms.). Muidugi on Simakil raamatuid, mis oleksid rohkem tõlkimist väärt (näiteks "Way Station"), kuid ma arvan millegipärast, et "Libahundi printsiip" ei jää viimaseks. Ja veel - ei usu, et lugejad või eesti kultuur "LP" ilmumisega midagi kaotanud oleks. Ning kui see raamat ongi halvem kõigist varem eesti keeles ilmunuist, nagu mitmed arvustajad arvanud on, siis ei tule seegi kahjuks - võrdlusmomendist on alati kasu.Esitaksin ühe endapoolse versiooni romaani tõepoolest totra lõpu selgitamiseks. Simak juba on kord niisugune autor, kellele meeldib teha ootamatuid, suisa absurdseid süzheepöördeid, üllatada lugejat siis, kui too seda kõige vähem ootab. Tasub meelde tuletada näiteks romaani "Time and Again", kus algul õnnelikuna tundunud lõpuosale järgneb hoopis teises laadis lõpp - "LP" puhul on vastupidi: stiilse kurva lõpu asemel ootab lugejat viimastel lehekülgedel hoopis ülimagus (lausa nõme) happy end. "Libahundi printsiibi" puhul on säärane võte kalliks maksma läinud, kuid mulle tundub, et Simak ei ole kirjanikuna nii loll, et ta poleks selle absurdsust tajunud. Vahest tahtis ta hoopis lugejatele väikest vingerpussi mängida, itsitades kahjurõõmsalt pihku ajal, mili kõik tema rumalust siunavad?Simaki kui autori suurimaks plussiks ja miinuseks on minu arvates see, et tema raamatud kas meeldivad või üldse ei meeldi. Mulle nad meeldivad. Sellega peaks kõik öeldud olema. Tore, et niisuguseid inimesi on veel.Tõlget puudutavate märkustega võib pöörduda aadressil lenx@uninet.ee
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hea raamat. Seda lugedes tuleb mulle alati silmade ette soe sügispäike mänglemas punakuldsetel lehtedel... Umbes sama fiiling mis "Härjapõlvlaste kaitsealas". Mõnus!
Teksti loeti eesti keeles

See on siiani kõige värskemalt loetud Simaki romaan ning siiani ka kõige vähem meeldinud. Raamat ei ole küll halb, kuid lõpp on liiga lääge ja on paremaidki tekste ette tulnud. Samas tundus seal lugemise ajal olevat ka toredaid momente. Needsamad Brownie`d näiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Libahundi printsiip on parim ulmeteos, mida olen lugenud.Algus tundub arusaamatu ja samas arusaadav.Simakil on palju häid teoseid, kuid see lööb kõik yle.Meister-likult kirjutatud teos!!!
Teksti loeti eesti keeles

Kui lo~pp a"ra unustada, oli see parim Simak, aga selle imaluse to~ttu hindan ""Ha"rjapo~lvlaste kaitseala" rohkem. Loos ko"itis just see ma"ng inimene inimese vastu. Inimene inimkonna vastu. Ja ka Simak na"is arvavat, et inimkonna yldhuvid ja soovid ei olesee ylim, millest juhinduma peaks. Jah, peategelane ei olnud pa"ris puhas inimene. Samas oli inimlik ta olemus, ta pa"ritolu... Olen igatahes to~lkijale selle teose eest ta"nulik.
Teksti loeti eesti keeles

Simakil on läinud korda teha üliinimene ja seejuures jätta ta väga maalähedaseks. Blake on päris mõnus mees ning tema teele ette jääv Maa uus asustus on samuti päris mõnus lugeda - pesukarud, haldjad jms.Teose nõrkuseks võib lugeda selle imelikku tausta alates inimestest ja lõpetades riigikorra ning loomadega.
Teksti loeti eesti keeles

Simakile omane mõnusalt hoogne, kergelt seeditav tekst, neelasin alla ühe suure suutäiena. Peategelane on igati sümpaatne tüüp (selline omamoodi kolmainus), teisedki kahejalgsed mõjuvad sobivalt. Ainult nood haldjad tunduvad olevat kuidagi veidi vägisi suurde skeemi sisse surutud, et asja müstilisemaks muuta. Omaette tüübid on Majad, selliseid oma silmaga parem ei näeks, nii jubedalt tüütud!

Loo ideestik pole küll midagi eriti suurejoonelist, kuid mind see ei häirinud, meeldis aga see, et lugejat ei hakatud vaevama teaduslike terminite hordidega.

Teksti loeti eesti keeles

Üks hea idee ja hästi palju andmist. Selles mõttes hea Simak, et tema ideed on teinekord päris võimsad. Ja madinal ei ole ka viga. Aga lõpp... nojah.
Teksti loeti eesti keeles

Eestikeelse väljaande kaanel reklaamitud "haarav ja intelligentne põnevuslugu" osutus tegelikult suhteliselt normaalseks ulmekaks. Mõningaid paralleele saab tõmmata Goblin Reservationiga, kus samuti kosmosest tagasi tulnud peategelane ei tea, kes või mis ta õieti on ja mida temast tahetakse. Siin aga saabub selgus ruttu ja see röövib loolt üksjagu seda "haaravat ja intelligentset põnevust".

Ka ei saa jätta kurtmata, et umbes 50 lehekülge enne lõppu saab lugu otsa. Kõik, mis toimub peale seda, kui Andrew Blake on otsustanud, mida oma eluga ette võtta, jätab kuidagi otsitud mulje ja oleks justkui pärit mingist teisest romaanist.

Aga ega Simak vist päris halba asja ei oskagi kirjutada. See kolm, mille ma talle panen, on igatahes rasvase plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Olen viimasel ajal sattunud lugema enam kui viletsaid ulmekaid. Sealhulgas "Consider Phlebas" oli väga kohutav. Nii oli "The Werewolf Principle" täiesti värskendav selle kommertsliku saasta (vabandust!) kõrval.

Tõepoolest, "Goblin Reservation" jääb ületamata, paneksin ka "They walked like men" libahundist ettepoole. Et libahunt on minu jaoks umbes võrdne kunagi Mirabelia-sarjas ilmunud "All Flesh Is Grass".

Nüüd sisust: põhiideele ei heida midagi ette, ent lööb välja õikese-romaani suur puudus - mingit muud tegevusliini eriti ei olegi. Nojah, senaator (oma tütrega)... aga see ei osutunud piisavaks.

Minu poolt Simakile 4. Ilus hinne ja ega teoselgi suurt viga polnud. Aga raamat ei sädelenud.

Teksti loeti eesti keeles

Simak on ja jääb üheks mu lemmik kirjanikuks. Ma ei saa sinna midagi parata. Mulle meeldib tema stiil, ideed ja probleemide käsitlus. Pole mingeid keerulisi tehnikaimesid, kõik on lihtne ning arusaadav, isegi inimlik ja vähe kurb.
Teksti loeti eesti keeles

44. arvustajana midagi uut öelda pole kerge... Mis mulle meeldis? Esiteks sisetrialoogid, väljapeetud ja vaimukad, natuke nagu Aldissi loos "Kes suudab asendada inimest". Teiseks Simakile igiomane joon - mõnusus. Simak on kõige mõnusam Anglo-Ameerika ulmekirjanik. Simak kirjutab nii, et lugejal hakkab hea, soe ja õdus. Vaadates salamõrtsuka sarja populaarsust, tekib natuke lootust, et ehk hakatakse jälle rohkem niimoodi kirjutama ning pühitakse tolm ka Simaki loomingult. Ameerika ulme suurtest meistritest on tema vist üks kõige rohkem unustatutumaid. Kolmandaks on Simak vististi üks väheseid tuntud ulmekirjanikke, kes kirjutab USA maakohtadest ja väikelinnadest (vähesel määral teeb seda ka Bradbury, kuigi "Võilillevein" pole eriti ulme). Simak kirjutab sellisest Ameerikast, kus isegi elada võiks, mitte betoonraamidesse pressitud klaasi, hamburgerite, laia lõuaga püstolikangelaste, räpparite ja muude ropparite Ameerikast.

Miinuste osas tuleb nõustuda eelkõnelejatega: lõpp oli muidugi jama, Simaki kõikvõimalikud printsiibid on teaduslikule maailmapildile näkku naermine ja nii edasi. Minu jaoks seisnebki Simaki erilisus selles, et hoolimata tema ülbevõitu kombest teadusulme sildi all teaduslikule tõepärale demonstratiivselt vilistada, peaaegu igasse juttu Towseri nimelist peni (või vähemalt pesukarusid) toppida ja nii edasi, kaaluvad tavaliselt plussid miinused üles. Väheste autorite kohta võib niimoodi öelda. Simak oma kõikjalt piiluva Väikese Rahvaga on nagu ulmemaailma Joan Miró. Või vähemalt midagi sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles
x
Jaanis Tali
1964
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Alustan kommentaari isand Sulbi viimase lause kommentaariga et: lapsed ON KINDLASTI mõtlevad olevused . Enamasti rohkem mõtlevad kui paljudki "täiskasvanud", kes tihti lihtsalt enam mõtelda ei viitsi..

Lugesin ise seda lugu lapseeas, ilmselt kohe ilmumisjärgselt (s.o. siis 14-15 vanuselt) ja pean tunnistama, et paljud geoloogiaalased teadmised (teadmisealged) on mul tõenäoliselt pärit just sellest raamatust?

Ei ole mul halba mälestust. Samas ei tea ka midagi väga head ütelda (millegipärast pole olnud viitsimist raamatut uuesti kätte võtta) nii, et viite ei söenda anda..

Teksti loeti eesti keeles

No kes meist poleks teatud `õrnas` eas unistanud nähtamatuna naistesaunas olla? (meie=meesterahvad muidugi) :>))

Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.

Mind veenis.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Väga hea jutuke ju. Kõik jutu elemendid korralikult kohal.
Intriig - tüüpiline venelik sumatohha, keegi pannakse peldikusse kinni, kellegi toatuhvlid on ära reenatud, keegi näeb viirastusi ja arvab, et on hulluks läinud.
Point - ei olegi keegi hulluks läind, hoopis võõrplaneetlased on ...
Häppi end - kõik saavad kõigist aru, vaenlased lepivad ära, kõik teevad head ja parandavad pahateod ja on iseendaga rahul.Ilus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kui oleksin pidanud seda raamatut hindama kohe peale lugemist (u. 1979) oleksin kindlasti `viie` andnud. Tõenäoliselt saaks ta `viie` ka juhul kui ma teda praegu esmakordselt loeksin.

Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.

Teksti loeti eesti keeles

Lorajutt remondimehest, kelle ülesanne on kosmosemajakatel silm peal hoida ja neid vajadusel putitada.

Katki on läinud Alfa Kentauri planeedile kunagi väga ammu püstitstud majakas. Kohale jõudes selgub, et planeedil pesitsev sisalikurahvas, keda majaka rajamise ajal tähelegi ei pandud on vahepeal tsivilisatsiooniga hakkama saanud ja religiooni leiutanud. Kultusobjektiks on muidugimõista kosmosemajakas ...

Noh oli kah. Natuke naljakas, natuke totter

Teksti loeti vene keeles

Suurest sõjast inimkonna ja mingi paha orjandusimpeeriumi vahel on möödas 50 aastat. Inimkond on võitnud ja üritab orjusest päästetud planeetidel sisse seada normaalset elu.

Kosmoselaev, mille meeskonnas on kaks vana kosmesehunti ja nolk on saanud ülesandeks otsida ühte orjapidjate poolt väljalastud planeedihävitaja torpeedot ja ühtlasi uurida planeeti, mille peale see torpeedo kunagi sihiti ja millest midagi ei teata.

Kosmosest märgatakse inimasustust. Maandudes selgub, et nähtud inimesed on kadunud. Esimesel päeval põhjustab nolk kogemata ühe kohaliku tüdruku surma.

Edasi oli jutt veel tobedam kui algus, puänti kah ei olnud, või oli see nii lame, et mina ei märganud.

Loo moraal: "orjandus on paha ja kui vägisi orjaks tehakse siis inimesed hakkavad vastu" on ka ju triviaalne.

Mina olen ka narr, et nii kehvast jutust nii pikalt jahun.

Teksti loeti vene keeles

Paraku Harrison lobiseb jah juba teises kolmandikus loo idee välja, nii, et puänt jääb peaaegu ära.Kahjuks ei mäleta enam lugemise esmamuljet kuid nüüd üle lugedes tuli küll kogu sisu kohe meelde.

Lõpus tekkis mul naljakas mõte: kas mitte soveedi kosmosekindralid Harrisoni pealt maha ei viksinud ja nüüd jahub terve ilm juba pea 40 aastat, et kas gagarin ikka käis esimesena kosmoses ja kas üldse käis.

Päris hea jutt aga ei midagi erilist.

Teksti loeti eesti keeles

On vähe romaane, mis juba esimestes lõikudes põnevust tekitavad ja seda mitte mingi võitlustseeni ega muu aktsioonikirjeldusega vaid tõsimeelse filosoofilise aruteluga inimkonna saatuse üle.

Peale valussünge `Mjagkaja possadka` lõpetamist asusin vaimustunult kohe Gromovilt veel midagi otsima - nii hea tundus. "Shag ..." sai järgmisena ette võetud tõenäoliselt ka seetõttu, et prelüüdis/preambulas on öeldud, et see lugu nii koleda maandumisega ei lõppe.

"Nam prosto povezlo, ja tak stshitaju. Nam tshasto vezlo na protjazheni nashej istori. Mõ privõkli k vezeniju." Kuid paar lõiku edasi juba hoiatavalt isegi fatalistlikult: "... odnazhdõ nam otshen krupno ne povezjet."

Lugu ise algab proloogis sellega kuidas harrastusastronoom Ivanov 2010 a. märtsiööl jälgib mingi tähe varjutust Jupiteti kaaslase poolt. Unistab pälvida kunagi mõne komeedi esmaavasamise au ja jäädvustada oma nimi taevalaotusesse. Ja ennäe! Seal ta ongi! Mingi objekt, mis puudub kõigist teadaolevatest kataloogidest ja nimekirjadest varjutab tähe veidi enne jälgitavat ja prognoositud varjutust.

Mõned kuud peale seda avastust hakkab Maal toimuma imelikke asju...

Ahjaa. Ainuke tähelepanuvääriv olustikuline erinevus praeguse Venemaaga on see, et IBM-i on leiutanud, tootmisse juurutanud ja ligi pool inimkonna hallollusest varustanud elektrooniliste kiipidega (k.a. Venemaal).

Romaani minategelaseks on ametialaselt silmapaistmatu kagebee kapten Aleksei Rõlski, kes tegeleb tööstusspioonide püüdmisega (mitte eriti edukalt), kellel on kodus rahulolematu/rahuldamata naine ja ravimatult nõrgamõistuslik tütar.
Brrr! Sel kohal tundsin, et Gromov ei ole sugugi oma värvikomplektist musta välja unustanud. Ja hilisemast selgus, et mul oli õigus...

Rõlski ülemus on saanud uue uurimisteema - anomaalsed nähtused ja nende enneolematu sagenemine viimasel ajal. Ülemusel tuleb taastada kusagil 90. aastatel KGB-st laialisaadetud anomaaliate uurimise osakonna tegevus.

Anomaaliad on aga üsna kummalised (njah, aga anomaalia ongi ju kummaline?), küll on mingi maja pooleks lõigatud aga lõikeriista, -kiire või muu inimese kujutlusvõimesse mahtuva jälgi ei õnnestu tuvastada, küll teleporteeritakse täiesti süütu inimene saunalavalt otse linnaväljakule või siis auto koos juhiga Peterburist India oolkeani. Nalja saab palju. Gromov oskab kõike seda ka väga muhedalt kirjeldada. A.Rõlski võetakse gruppi eelkõige seetõttu, et omab pea unikaalset immuniteeti müstilise jõu suhtes, mis ülejäänud inimesi anomaaliakoldest eemale tõrjub.

Rohkem sisust ei lobise, muidu võtan järgmistel lugejatel põnevuse ära.

Gromov on naljamees :-) Tegelikult ka. Ja naljad on tal väga laia diapasooniga, alates lõbusast tögamisest kuni sarkastilise künismini.

Gromov ei seleta lugejale triviaalsusi, vaid laseb palju endal ära arvata, tunnetada.

Põhiline sarnasus "possadkaga" on aga peategelase asetamine kohutavate valikute ette, milles ei olegi nagu võimalik valida. Siit ka see ülalmainit must värv

Miinuseks võib lugeda seda, et, kohati tundus lugu natuke venitatud olevat. Pikad targutused ja mõningad IMHO põhjendamatult pikad looduskirjeldused sundisid silmadega mõttest ette ruttama, et "kas lõpuks miskit toimuma ka hakkab?" Selle mõningase venitamise tasub aga lõpp kuhjaga. Sündmuste, ootamatuste tulevärk võtab silmade eest kirjuks.

VÄGA HEA. SOOVITAN.
Teksti loeti vene keeles

Minu jaoks oli sarja paremuselt viimane (kuidagi ei saanud kirjutada `halvim`) osa. Paradoksaalselt samadel põhjustel, miks mõnedki just seda osa kiitnud on. Nimelt kaob siin ära see tonaalsus, mis mind Meremaas võlus. Alguses pidin juba nelja panema aga siis tundsin, et oleks ebaõiglane - noh kümnepallisüsteemis ehk saaks üheksa.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti nõus eelarvustajaga.

No aga, miks siis ikka _tervelt_ kolm?

Esiteks arvan, Lucky Starri lugude puhul on eelkõige tegemist poistekatega. Niimoodi lihtsalt, et paha on väga paha ja hea on väga hea ja hea võidab kurja ja kuri saab oma teenitud palga. Nii võib ju ka. Igatahes on poiste jaoks hea ja kuri paikas.

Teiseks need poistekad in ilmutatud 1950. aastatel. Jo siis sel ajal võis ka lihtsmaalt(primitiivsemalt) asju seletada.

Kolmandaks need lood on kohati nii tobedad, et ajavad naerma. Lehitsesin hiljuti üle ja päris mitu korda sain Asimovi ebaloogilisustest kõhutäie naerda. Effekt võrdlemisi sama, mis mul tekib kui juhtun mõnda vandammekat või analoogilist "kinoshedöövrit" telekast vaatama.
Teksti loeti vene keeles

Õudukad on asi, mida ma tavaliselt ei loe. Peapõhjus selles, et nad ei ole hirmsad, vaid tihtipeale lihtsalt halenaljakad. See jutt on meeldiv :-} erand.

Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.

Brr!

Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et ehmatasin kohe kui BAASis Strugatskite asju sorides avastasin, et see sarja?? kuulub... Kohe lugesin läbi ka.

Kuna loo enda kohta on ülal juba kõik öeldud, lisaksin et autorit tuleks kiita ka väga hea eessõna eest.

Lugege!
Teksti loeti vene keeles

Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.

Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.

Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.

Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!

Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.

No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Inimestel peavad olema võrdsed võimalused - vähemalt elu alustades.Siiani ei ole ükski ühiskond sellega hakkama saanud.Gromov pakub meetodi kuidas seda saavutada ja näitab ära, mis see endaga kaasa toob. Lühitutvustust asja liigselt äraseletamata anda ei oska. Meisterlik sotsiaalkriitiline teos.
Teksti loeti vene keeles

Võimas ja julm lugu.Nappo on loo algusest juba pildi andnud. Lisada võib vaid, et edasi läheb veelgi hullemaks, julmemaks -lootusetuks.Ei tea, kas mõjus mulle nii Gromov või kauaks lahtijäetud aken aga külmavärinad tulid peale.Lootusetus on siiski pikitud musta huumoriga, mis hoolimata üldisest süngusest mõneski kohas naerust turtsuma pani.Ainuke, mis kergelt kripeldama jäi oli epiloog. Olin vist veelgi hullemat lõppu oodanud?
Teksti loeti vene keeles

Noh. Haipimine mõjus. Ostsin ära. Täna kell 3 p.l. Jüst lõpetasin. Vot on kohe niisugune tükk, et _pean_ baasi arvustuse panema. Nii kiire reageering tähendab loomulikku valikut: _väga_ halb-_väga_ hea. Minu hinne on viis. Loetu häid külgi kirjeldama-põhjendama ei hakka. esiteks on kõik hea juba öeldud, teiseks olen purjus, kolmandaks ei viitsi...Halvast on põhiline see, et alates peategelase vangilangemisest läks lugu rappa - kaotas ona usutavuse ja loogilisuse. ühesõnaga fiiling, mis alguses oli kadus ära...Ahjaa RZ-lt olen ju lugenud (aint e.k.) neetud alleed ja maskide vahetust - olid paremad ja sisukamad. Tundub.P.S. Targemaks sain ikka ka. Kui sa palud Amberi tõelisel printsil midagi ... pista, siis ta seda ei tee (lk. 136). Vahend nende va printside identifitseerimiseks varjudemaailmas?!P.P.S. Habihcti tõlkijajärelsõna on kah viite väärt.P.P.S. Ostsin ka teise Amberi, lähen toon veits õlut ja vaatan, mis edasi ssaab.
Teksti loeti eesti keeles