Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Silverberg ·

The Face of the Waters

(romaan aastast 1991)

Hinne
Hindajaid
5
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.833
Arvustused (6)
Milady

Face of the Waters of kaunis ja kurb lugu. See on lugu kodu kaotanud inimestest, lootusest ja lootusetusest. See on lüüriline lugu, ent haarav, ja kuigi lõpp on ehk ette aimatav, ei muuda see lugu sugugi halvemaks. Silverberg on siin loonud planeet Hyrdose, yleni veega kaetud planeedi. Ainsad saarekesed on loodud ühe planeedi intelligentse rassi poolt, ja neil saarekestel elab ka inimesi. Inimesi, kes on jäänud koduta, sest kaugel Maal on elu hävinud. Ja kui planeedi põliselanikud käsivad ühe saarekese inimestel sealt lahkuda, ei jää neil muud üle, kui asuda laevadele ja seilata mööda planeedisuurust ookeani. Legend müstilisest Face of the Water''ist meenub neile, ja sinna nad seilavad, läbi ookeani, mis kihab võõrast, tundmatust, intelligentsest elust.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Milady on hea ja ülevaatliku kokkuvõtte juba teinud. Silverberg kujutab planeediga kooskõlas elavate Hydrose põliselanike kõrval väga hästi ühe saare inimpagulaste kolooniat. Inimesest ärimees Delagarde kasutab kohalikke arukaid loomi sukeldajatena merepõhjast mineraalide ja maakide väljatoomiseks. Kord olid kolm neist olnud liiga sügaval ning liiga kaua vees ja hukkusid kessoontõve tagajärjel. Põliselanikele selline loomade röövkohtlemine ei meeldi ja saarel elavad inimesed muutuvad persona non grataks. Nende ainukeseks lootuseks elada kuival maal on “The Face of the Waters” – saladuslik ja õudusttekitav kauge saar, kuhu ka kohalikud ei julge minna. Suur osa romaanist jälgibki mereretke üle tormise ja ohtliku mere. Suurimad ohud ja üllatused ootavad reisilisi aga sihtpunktis. Kõigiti hea lugu!
Teksti loeti inglise keeles
Joonatan Beltzer

Ei, mõnus raamat on, paks kah nagu orikas. Huvi jätkub asja vastu kuni lõpuni (noh, peaaegu). Igasugused meres elavad imeelukad, keda kirjeldatakse, meenutavad keskaegse rännumehe lugusid kaugete maade ookeanikoletistest. Viiele tuleb miinus külge tänu minu meelest nõrgale inimsuhete kirjeldusele. Veemaailm on siiski usutav ja igati meisterlikult teostatud.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tõesti hea lugu, kuid kohe kindlasti mitte Silverbergi tipp. Kohati jääks nagu haaravusest puudu, samuti tundub ta mõnes kohas liiga venitatud olevat. Romaan on hästi usutavalt kirjutatud, veemaailma kirjeldus ja seal elavad elanikud/elukad hästi värvikalt ja mahlaselt kirja pandud. Kuid see merereis venis natuke liiga pikaks, muutus lõpupoole juba tüütavaks (nagu ka vist peategelastele, aina vesi ümberringi :). Samas aga lõpp oli täitsa korralik. Kokkuvõttes Silverbergi kõva keskmine. Neli.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Kaugel tulevikus on inimkond tähtede vahel pärast Maaga juhtunud katastroofi laiali pudenenud ja mõnituhat neist on asunud Hydrose nimelisele veeplaneedile, millel puudub kosmosesadam, nii et nad ka väga ja lõplikult üksikud. Elatakse kohaliku rassi gillie’de armust, nende ehitatud kunstlikel saartel , selline üsna lihtne ja tehnoloogiata elu on seal inimestel. Peategelane on keegi tohter Lawler, selline tüüpiline Silverbergi halisev intelligent, kes näeb unenägusid Maast ja ravib oma deprekat miskist mererohust distillitud narkootilise ainega. Juhtub nii, et gillied ajavad inimesed minema ja süüdlase ja kapteni Delegardi juhtimisel pakitakse oma asjad seitsmele laevale ja minnakse otsima uut kodu, lootuses, et üks naabersaar põgenikud vastu võtab. Poole tee peal selgub aga, et Delegard on kõiki ninapidi vedanud, ei suunduta mitte teisele saarele, vaid hoopis müütilise Face of the Water’i poole, mis on Delegardi ammune paleus. Face olevat kuiv maa (võib-olla), kuid kohalikud gillied hoiavad sealt eemale, kardavad seda ja ükski inimene pole seal käinud, peale ühe poologara joodiku. Face on müstika ja ohtlik, kuid ehk ainuke pääsemislootus. Vaimulik Quillan näiteks usub, et Face on Paradiis või siis Jumala(te) kodu.

Puänti välja lobisemata on selle romaani ideestikust raske rääkida. Üldiselt on see erinevalt paljudest teistest Silverbergi tekstidest selline, millel on tõesti olemas sidustatud ideestik, mis aitab konstrueerida sõnumit. Tihti on Silverbergi tekstid lihtsalt head või lihtsalt väga head, ilma, et kirjanik nendega midagi otseselt öelda oleks tahtnud või mingit sõnumit edastanud. „Face of the Waters” on teistsugune, suisa idee või sõnumiromaan.

Selle üks suur pluss ja samas ja miinus on üsna pikk reisikirjeldus üle mere. Teekond, Silverbergi tavaline metafoor, on siin väga tugevalt esitatud, suur osa romaanist ongi üks laevasõidu kirjeldus ja kohutavate mereelukate kirjeldus. See kõik on väga meisterlikult kirja pandud, samas aga hakkab mingil hetkel tüütama. Õnne jõutakse enne Face’ini, kui väga tüütuks läheb. Mis hindesse puutub, siis ei ole see mu Silverbergi lemmikromaan, samas on aga lõpuosa ideestik ja kangelase ette kerkiv dilemma nii võimas, et alla „viie” poleks paslik anda. Eriti kiidan ma seda, kuidas kogu romaani süzhee on konstrueeritud just seda lõpudilemmat silmas pidades, ja nii elegantselt konstrueeritud.
Teksti loeti inglise keeles
x
Joonatan Beltzer
1970
Kasutaja rollid
Viimased 7 arvustused:
Joonatan Beltzer

Ei, mõnus raamat on, paks kah nagu orikas. Huvi jätkub asja vastu kuni lõpuni (noh, peaaegu). Igasugused meres elavad imeelukad, keda kirjeldatakse, meenutavad keskaegse rännumehe lugusid kaugete maade ookeanikoletistest. Viiele tuleb miinus külge tänu minu meelest nõrgale inimsuhete kirjeldusele. Veemaailm on siiski usutav ja igati meisterlikult teostatud.
Teksti loeti inglise keeles
Joonatan Beltzer

See romaan kuulub George Henry Smithi fantasysarja, mille tegevus toimub Annwn-nimelises alternatiivmaailmas. Kuulu järgi olla tegemist Wales`i mütoloogia osava ärakasutamisega. Peategelane on üks raamatukaupmehest härra Duffus January (kuidas seda tegelikult kirjutatakse, Valgevene väljaandest ei selgunudki) kes juhuslikult kohtub salapärase Morrigani nimelise näitsikuga. Morrigan juhtub olema Lochlanni-maa valdjatar ning kui ta näeb, et Duffus suudab ühe käega rasket mõõka viibutada, võtab mehe pikema jututa oma maailma kaasa – sangariks. Morriganil on nimelt vaja oma õe Annisega arved klaarida...Lugu ise on tore ja loodud maailm piisavalt ere, et lugemisest mõnu tunda.
Teksti loeti vene keeles
Joonatan Beltzer

Romaani peategelane on Barney Meyerson, kes erineb mõnedest teistest Dicki sangaritest selle poolest, et on lugejale sümpaatne. Kurikuulsast Palmer Eldritch kuuleb lugeja suuremaltjaolt vaid kuulujutte. Enamaltjaolt seotud sellega, et Eldritch olla käinud kaugel Proxima Centauril ja toonud kaasa mõjuvat uut narkootikumi. Ka Barney Meyerson on sunnitud "Chew Z"-ks kutsutud rõõmutolmu neelama ja mis ta näeb? Aine võimaldab tarvitajal viibida päris omas maailmas. Ainult et selles maailmas on jumalaks Palmer Eldritch. Õudne lugu!
Teksti loeti vene keeles
Joonatan Beltzer

Väga hea lugu healt kirjanikult. See oleks väga sobinud eestikeelsesse novellikogusse "Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud" (või mis ta nimi nüüd oligi). Kuivõrd siin on ulmet vähem, kui enamikes minu loetud Ellisoni novellides, sobib see mulle isegi enam. (Minu tuttavad võivad teile kinnitada, et ulme ei ole "my cup of tea.") Ja lühike on ta mait, kah.
Teksti loeti inglise keeles
Joonatan Beltzer

Jason Taverner on tuntud teletäht. Ühel heal päeval viskab üks vihane naisterahvas teda mürgise seenega (!) ja kui ta järgmisel hommikul üles ärkab, on ta maailmas, kus keegi teda ei tunne ja ellujäämiseks on vaja isikutunnistust. Varsti on Taverneril loomulikult politsei ja armee kannul. Tuleb välja, et lahendus on seotud ühe kindrali "meeletult ilusa ja kohutavalt perversse" õega. Meeletu lugu meeletult kirjanikult. Minu hinnet mõjutab võib-olla ka see, et ma ei ole kunagi Philip K.Dickist eriti sisse võetud olnud. Nii palju kui ma tema teoseid lugenud olen, on nad kõik tundunud mulle üpris maitsetute ja igavatena; reaktiivlennuki kiirusega areneva tegevuse ja ilmselt meelemürkide mõjul sündinud ekspressionistlike ja süldina valguvate maailmate asemel oleks oodanud rohkem eredaid tegelasi, kellega samastuda!
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Joonatan Beltzer

Kõikidest Ellisoni lugudest, mida olen lugenud, on see kahtluseta kõige humoristlikum. Harlanil olid seda kirjutades ilmselt suunurgad ülespoole. Kogu oma moraliseerimise juures heidetakse siin ohtralt nalja selliste teoste, nagu "1984" ja "Clockwork orange" arvel. `nuff said!
Teksti loeti inglise keeles