Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Daniela Piegai

11.01.1943-

Teosed

· Guy Gavriel Kay ·

Tigana

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Tigana»
Tallinn «Varrak» 2011 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
6
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.077
Arvustused (13)
Milady

Guy Gavriel Kay raamatuid soovitan soojalt igale fantasy austajale, eriti neile, kellele meeldib ajalooline fantasy. Kay kirjutab tõesti hästi (erinevalt paljudest teistest fantasy kirjanikest) ning tal on piisavalt teadmisi ajaloost ja poliitikast, et luua enamat kui mõni pinnapealne maailm. Kui fantasy kirjanikud nagu Jordan ja Eddings ilmselt ei ole viitsinud mõelda või ei saa aru ei poliitikast ega sellest, kuidas ühiskond võiks olla kokku pandud, on Kay ilmselt asja tõsiselt uurinud ja võtnud mõtlemiseks aega. Tigana baseerub renessansi-ajastu Itaalial. See on linnriikide maa, mida domineerivad kaks võlurit. Üks loo liin keskendub võlur-kuningas Brandini ja tema konkubiin Dianora traagilisel armastusel. Teine liin keskendub rühmal maagiliselt hävitatud Tigana riigist pärit põgenikel. Loo liinid on suurepäraselt kokku põimitud, tegelaskujud kutsuvad endaga kaasa elama ja süzhee on peenelt ent mõjuvalt üles ehitatud. Tigana on fantasy at its best. Ekstraklass!
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Tänud Miladyle kes selle raamatu siin sedaviisi yles kiitis. Kui enne lugemist ei oleks kõrgendatud ootusi omanud, oleksin ta vististi paarikymne lehekylje järel pooleli jätnud. Sissejuhatus (esimesed 100+ lk.) on nimelt ysna hyplik ja segane. Sellest hetkest alates kui autor lõpuks kaardid lauale lahti lööb, läheb aga asi tõusvas joones aina paremaks, kuni fantastiliselt mõnusa lõpuni välja.

Tegevus, nagu Milady juba mainis, toimub samas maailmas kus ylejäänud Kay ajaloolised fantaasiad, poolsaarel mis meenutab kujult labakinnast ja kõigi ylejäänud omaduste poolest yhte meie maailmas tuntud saapakujulist poolsaart.

Mitukymmend aastat tagasi laekusid tollele poolsaarele kaks eriti võimast maagi-väepealikut, kahest naabruses paiknevast impeeriumist. Poliitiliselt killustatud minikuningriigid vallutati ja jagati kahe anastaja vahel ära. Yhes nimetatud kuningriikidest aga osutasid kohalikud ägedat vastupanu ning lõid mättasse yhe maagi poja. Maag sattus selle peale tohutusse raevu ja tegi tolle kuningriigi eriti julmalt maatasa. Ja veel sellise needusega, et ykski inimene kes ei ole tolles piirkonnas syndinud, ei suuda meenutada tolle kuningriigi nime. Selleks nimeks on - Tigana.

Vähesed ellujäänud põgenesid Tiganast kes kuhu said. Minema pääses ka kohaliku printsi poisiohtu poeg, tulevane Tasuja.

Nagu hilisemas romaanis ”Lions of Al-Rassan” on ka siin yheks nauditavamaks kyljeks plejaad mõnusalt sygavaid kõrvaltegelasi. Yhtlasi on ta vähem pseudoajalooline romaan ja rohkem fantasy kui hilisemad sama maailma raamatud. On see pluss või miinus? Ei oskagi öelda. Igal juhul on fantastilise elemendina kasutatud maagia ja myytilised elukad siin märksa asjakohasemad ja maailmaga orgaaniliselt seotumad kui Sarantiumi sarja esimeses raamatus.

Lõppkokkuvõttes meeldis ”Lions of Al-Rassan” mulle pisut rohkem. Eeskätt käesoleva romaani kohmaka alguse pärast. Hindeks viis hästi tillukese miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Eelmiste arvustajate kiidujutt on täiesti omal kohal:tegemist on tõesti hea raamatuga.Kui natuke segasest algusest üle saada , hakkab avanema sedavõrd huvitav lugu ,et ei taha kuidagi käest ära panna.Erinevalt väga paljudest teistest raamatutest ei olnud "Tigana" puhul kahju kaotatud öötundidest.Sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt palju rääkinud,lisada jääb vaid seda ,et pinget ,mis hakkab tõusma algusest peale ,jätkub sõna otseses mõttes viimaste lehekylgedeni.Küll on kahju ,et eesti keelde tõlgitakse igasugu mäkaffreid ja teppereid.Guy Gavriel Kay oleks teretulnud vaheldus muidu pisut imalas eesti keelde tõlgitud fantasykirjanduses.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Paljudes tänapäevastes ajaloolise fantaasiakirjanduse teostes rõhutakse tugevalt vägivallale, mis tundub olevat kujutatava pseudo-keskaja peamine iseloomustav element. "Tigana" maailmas on see samuti olemas, kuid ei tüki eriti esiplaanile. Järelsõnas kirjutab autor, et tema sooviks oli käsitleda enda jaoks olulisi teemasid mitte sepavasara vaid pigem skalpelliga. Selle tulemusena on teose üldine meeleolu välja kukkunud suhteliselt pastoraalne, hoolimata asjaolust et ega inimesed tapmata jää kui neid vaja on tappa.

Romaani peamiseks teemaks on inimeste ja rahvaste ajalooline mälu, täpsemalt sellega manipuleerimine rahvaste alistamise eesmärgil. Teema peaks meile, arvestades kust riigist me tuleme, olema üsna hingelähedane. Asendati ju meilgi hulk eestiaegseid kohanimesid nõukogude omadega, mis pidi ilmselt kaasa aitama meie muutumisele "nõukogude rahvaks". Mäletame ka näiteks fotosid juhtivate seltsimeeste osalusel toimunud üritustest, kus hilisema aja fotodelt oli järsku ära kadunud mõni ebasoosingusse sattunud seltsimees nagu ei oleks teda kunagi olemas olnudki. Teema olulisust arvestades võiks "Tigana" peaaegu et koolis kohustuslik kirjandus olla, kui keegi võtaks selle ära tõlkida.

Ette saab teosele heita ainult seda, et kuskil keskkohas tundub tal olevat sadakond lehekülge ülearu. Kui vandenõulased on juba tegutsema asunud, siis kulub liiga palju aega selle kirjeldamiseks kuidas rännatakse mingisse järgmisse külla kus tegevusse kaasatakse mingi järgmine kohalik capo. See kõik muutub omajagu üksluiseks ja kui öötunde kaotama ei suutnud "Tigana" mind üleüldse sundida siis nendest kohtadest enese läbitöötamine nõudis lausa pingutust. Lõpp õnneks oli seda pingutust väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Eelarvustajad on romaani kõvasti kiitnud, ja jääb omalt poolt üle vaid takka kiita-tõesti äärmiselt hea raamat. Jah, mingil hetkel ei suutnud tekst niiväga kaasa haarata, kui lõpupoole, ent lõppmulje raamatust oli väga hea.

Minu jaoks pole see esimene kokkupuude Kay loominguga, olen varem lugenud originaalis tema romaani "Song for Arbonne". Teatud sarnasusi nende kahe romaani vahel leidub-mõlemas on teemaks julmade röövvallutajate teele ette jäänud vahemerelise kliimaga maa. Viimatimainitud romaani tegevuskoht baseerub otseselt Provence`il, "Tiganas" kirjeldatud Laba poolsaar peaks aga Itaaliale vastama... Siiski on "Tiganat" lugedes märksa rohkem tunne, et loed fantasyt. Laba meenutab Itaaliat ikka väga kaudselt, eksisteerib küll teatud nimede sarnasusi itaalia keelega. Keskaegne Itaalia oli küll feodaalselt killustunud, ent võõrvallutajate võimu alla hakkas see maa langema alles uusaja alguses.

Toomas Aasa arvustuses tõmmatud paralleele Eesti ajalooga on lihtne leida, ja mitte ainult mäluga manipuleerimises osas... ka kogu see poolsaare jäämine kahe vaenlase vahele ja kohalike katsed sellest välja nihverdada tuletavad veidi meie minevikku eelmisel sajandil meelde. Sarnaseid paralleele leidub mitmeidki, ent siinkohal poleks päris sobilik pikalt-laialt ajalooalaseid teadmisi demonstreerida ega võrreldamatuid asju võrrelda...

Võiks veel mainida, et minu jaoks jäi romaani kõige ebameeldivamaks tegelaseks Brandin, hoolimata autori kohatistest katsetest teda inimlikuna näidata. Ennast kaitsnud rahva brutaalse "karistamise" põhjendamine mingi isikliku kaotusvaluga on lihtsalt tülgastav.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

HOIATUS: järgneb (küll vaid mõnevõrra) SPOILERDAV arvustus
***

Üldiselt meeldis. Põnev lugu, sellised kirglikud ja autundega inimesed, nagu enamik tegelastest, sobivad mulle, ja asi ei kiskunud ka väga roosamannaks ära.
Siiski: lugedes ootasin kogu aeg, et viimaks keegi peategelaste lähedastest (panused olid kaupmehe perekonnal, eriti innaajas tütrel) rattale tõmmatakse. Mitte et ma sellist saatust kellelegi sooviksin, aga "vabadusel on hind" tõdemus, mida korduvalt rõhutati, tahtis sellist arengut väga väga.
Praeguses variandis tuli välja, et vabadusel on hind sel moel, et tõsiseid, kohutavaid ohvreid toob keegi teine ja isegi sõbra poolne enda surnukshüppamine ajab peategelastel juba pea kärssama ning nad muutuvad õudusest ja leinast muredateks.
Tegelikult riskiti ikka kohutavate asjadega - ja paljudega need juhtusidki. Peategelaste pundil _endil_ ent oli ses osas ainult õhata ja end õilsalt süüdi tunda. Ei tulnud elada üle vahetut õudust teemal "kas vabadus tõesti ON selle armsa neiu, kes asjast midagi ei teadnudki, aeglast ja kohutavat surma väärt?"
Ainus põhipundist, kes sedalaadi koormat kandis, oli S., aga tema oli vana tark mees ja sellest kellegagi ei rääkinud ja üldse, see oli ta oma süü, et miks ta nii sita plaani tegi. Pealegi maksis OMA suguvõsaga, mis on mõneti - noh - kergem ses mõttes, et hertsog saabki otsustada, et "need on minu inimesed" ja nad mängu panna. Panusena. Erinevalt inimestest, kes on nii lugeja kui tegelaste südamele armsad, kuid kelle on väheteadlikult või lausa teadmatult mängu pannud keegi kolmas, naiivsem ja lootusrikkam isik. Ja kes maksab siis kohutavat hinda lihtsalt selle eest, et tema isal on täiesti valet sorti sõbrad.

Kuna üldiselt tundusid vabadusvõitlejad ses osas vastikult silmaklappidega olevat, oli minu lemmiktegelane Erlein, kes vahelduse mõttes sai asjadest aru ka. Et mis seal vahet on, kes sind valitseb, kuni teed on sirged ja ohutud ning sa kõnnid neil, kuhu ise tahad.

Soovitaksin lugemiseks küll, eriti neile, kellele ajaloolised seiklusjutud on vähemalt kunagi meeldinud. Aga tegelikult on mulle autori poliitiline maailmanägemus tuntavalt ebameeldiv. Vaatan iseennast talupojana - ja mul on õigupoolest sügavalt kama, kas kuskil on rattaletõmbamise õigusega bossuks mingi võlurist anastaja või kohalik kuningas, kes mõistab sedalaadi kohut ohates ja sõnadega "ma küll soovin, et ei peaks rohkem verd valama".
Nagu. Kuni see on legaalne ja aktsepteeritud hukkamisviis, siis on selle kasutajaks kas Peeter, Raul või Susanna, pole mul nende alamana rohkem vabadust nii ehk nii.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Pastoraalne, liiga pastoraalne. Katariinaga nõus ja Triinuga nõus. Ma lugesin ja ühtelugu kerkis tune, et mingi jamps, ilge naistekas. Tundub, et eksisin.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raamat inimestele, kes vihkavad oma eluaega.
Ma annan raamatutele võimaluse. Sellele raamatule pidin ma andma kolm -- lugesin paarkümmend lehte: tüüpiline pseudokeskaegne jura, ei kõneta mind; siis lugesin siin arvustusi ja alustasin uuesti ca 100-ndalt lehelt: mitte oluliselt parem, nõus teise eelarvustajaga, et ka keskelt oleks võinud sadakond lehekülge kokku hoida. Ja siis see lõpp, oi õudust! Meenub üks eelmise sajandi Algernoni tekst, mis käis sünopsisena nii, et kollased hakkasid peksa saama, aga siis tuli üks kollane, hästi suur, siis hakkasid rohelised peksa saama, aga siis tuli veel üks roheline, hirmus suur, jälle hakkasid kollased peksa saama, aga siis tuli veel üks kollane, veeeeeel suuuuuurem jne jne jne jne. See on ju hale -- ei sõjavägedel, intriigidel, kangelaslikkusel ega üldse millelgi ei ole tähtsust, tulemuse otsustab see, kes paremini posida oskab -- miks mõned küll iialgi täiskasvanuks ei saa?

Miks ma halvemat hinnet ei pane? Nagu eelpool mainitud, tekkis teatud kaasaelamine alistatud rahvale, kes etturiks suurte mängus. Eesti reaalsus polnud muidugi kunagi nii ülepingutatult julm, kuid eks läksid 49-ndal erit need külad, kelle mehed metsas probleeme põhjustasid. Ja kommuvärdjad ju karistasid ka dissidentide lähedasi, eks ole. Jah, Brandini hingepiinad läksid mulle korda umbes sama palju kui Stalini omad. Ning just selle kõige taustal tundub vandenõulaste-vabadusvõitlejate sebimine kuidagi eriti tädilik, läila ja eluvõõras; idealistlik poosetamine, vigade eest maksavad teised ja lõpuks, nagu öeldud, tuleb piinlik purjus dirigentide tants (võlujõuga vehkimine).
Teksti loeti eesti keeles
Kaupo Rebane

Kaitsku triaad meid küüniliste vabadusvõitlejate eest, kes kõhklematult provotseerivad surmarattale süütuid kõrvaleseisjad, kuid upuvad pisaratesse oma isiklike sõprade pärast. Kes on valmis lahinguväljal ohverdama rahvaid, et taastada riigi nimi. Kes mõtisklevad kakskümmend aastat, kuidas, oh kuidas küll intrigeerida kaks anastajat üksteise kõri kallale. Kes ei kõhkle kuulutamast asjaolude kokkulangemiste soodsaid tagajärgi iseenda teeneks (meenutuseks, 3 + n võlurit, kes saatusliku lahingu otsustasid, sattusid prints-kangelase teele alles viimasel aastal, ta ei otsinud neid teadlikult vaid lihtsalt komistas otsa).

Hästi kirjutatud, kohati veniv.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Njah, lugeda ju võis, aga teist korda seda raamatut kätte võtma ei hakka. Põhjus ehk selles, et kuigi tegevusliin oli ju haaravgi, siis pidevalt kumas läbi selles peituvate klotside konstrueeritus. Nagu lego. On kangelased, on pahad, tehakse vanainimeste asja, lüüakse mõned tüübid mättasse jne, jne. Selle asemel, et oma lugu kirjutada, on hoolega jälgitud, et sedalaadi tellistele kohustuslikud elemendid ikka kenasti sees oleksid ja müügiedu kindlustaksid. Sestap ka madalam hinne.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles