Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

Way Station

(romaan aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Magazine» 1963; juuni - august [pealkirjaga «Here Gather the Stars»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Vahejaam»
Tallinn «Tänapäev» 2004 (42)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
11
4
0
0
Keskmine hinne
4.367
Arvustused (30)
Jüri Kallas

Romaani "Vahejaam" on sageli nimetatud CDSi parimaks. Anyway sai ta parima romaanina ameerika fännide aastaauhinna "Hugo". Romaani peategelane on Ameerika Kodusõjast osavõtnu, kes raamatu sündmustiku käivitumise hetkeks on elanud c.125 aastaseks. Sellega on ta ka pälvinud CIA tähelepanu. Tegelikkus on veelgi komplitseeritum Enoch Wallace (nimi võib vale olla, lugesin vene keeles), on Galaktikalise Sõprusühenduse transpordijaama hooldaja. Sihuke vaikne ja diskreetne filosofeeriv töömees, kuulsus kellest on saja aastaga üsna kaugele kosmosesse levinud ning sestap on see Maal asuv vahejaam üsna populaarne. Kõik oleks endiselt kena ja rahulik, aga CIA aktiivne huvi on tekitamas mitmeid pingeid... Oeh, ei tahagi rohkem rääkida, pole sügavat mõtet, siis tuleks kogu romaani sisu juba ümber jutustada. Soovituseks ütleks, et eesti keeles ilmunud Simaki romaanidest, meenutab "Vahejaam" kõige rohkem "Härjapõlvlaste kaitseala". Mitte süzheelt, pigem just kirjutamislaadilt: sihuke rahulikult voolav ja samas üsna pingeline ning põnev. "Härjapõlvlaste" huumori asemel on selles romaanis ülevus ning selle sõna parimas tähenduses. Lummav on ka see, kuidas Simak otsekui läbisegi ja juhuslikult viib lugejat kurssi varasemate sündmustega... Ka on võrratud igasuguste erinevate kosmiliste rasside kirjeldused. Üsna mõtlikuks teevad lugemisel peatükid ülelüldise sõja lävel seisvast Maast... ning vastuoludesse vajuvast Galaktikast. Ja loomulikult Talisman - Galaktika Püha Artefakt. Soovituseks võiks öelda, et tegu oleks justkui jutustuse "Suur eesõu" (ek. antoloogias "Lilled Algernonile") teemade edasiarendusega. Aga siin pole see lihtsalt jutustuse romaaniks venitamine, pigem tundis autor, et midagi jäi ütlemata ning kirjutas uue teksti, mis on teiste tegelastega ning täiesti omaette seisev. Teema on üsna sama: lihtne ja tavaline inimene, kui Maa värav ja läbipääsuluba Kosmosesse. Noh, kui aus olla, siis esineb seesama mõte väga paljudes Simaki tekstides. Selles romaanis on see lihtsalt sedavõrd täiusliku lahenduseni jõudnud. LOE!!!
Teksti loeti vene keeles
Andri Riid

Konkurentsitult kõige rahulikum ja mõtisklusterohkem Simaki raamat, kus madistamiseks läheb alles 10 lk. enne lõppu ja sedagi ainult hetkeks. Eelkõneleja on kõik olulise ja vähemolulise juba ära öelnud, minupoolne hinne on neli pluss, mis kajastab seda et miskil täiesti suvalisel põhjusel edenes selle raamatu lugemine erakordselt vaevaliselt (aga mäletan ma teda hästi). Kuigi raamat on iseenesest kaunikesti stiilne ja ilus, härib siinkohal liigne sentimentalism ning naiivsus, mis igast otsast vastu vaatab.Et "Vahejaama" üsna üksmeelselt Simaki tipmisemaks teoseks peetakse... noh üsna ilmselt meeldivad minule kirjaniku hoogsamad teosed rohkem. See on siiski raamat, mille läbilugemise üle ma siirast heameelt tunnen. Noh on teatud raamatud, mida igal juhul lugema peab.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Romaani tegevus toimub nn. “Simak country”-s, st. Wisconsini osariigis Millville’i linnakese lähedal. Selles teoses ilmnevad Simaki kirjanikuomadused kõige selgemalt: pastoraalses miljöös elab tagasihoidlikku erakuelu (nii näib!) maailma vanim inimene – Enoch Wallace. Tunnetele mõjuv romaan on väärt, et iga ulmehuviline ta läbi loeks. Paljude lugejate meelest on “Vahejaam” Simaki parim romaan. Teos võitis 1964 Hugo auhinna edestades Vonneguti “Cat’s Cradle”-it, Heinleini “Glory Road”-i ja “Düün”-i ajakirjavarianti. Millegipärast pean paremaks “Härjapõlvlaste kaitseala”. “Way Station”-ile siiski kindel 5.
Teksti loeti soome keeles
Indrek Hargla

Raamat, mis oleks võinud olla eesti keelda tõlgitud "Libainimeste ja/või "Libahundi princiibi" asemel. Tasemelt nesit kõvasti üle. Olen hindamisel raskustes, nelja ja viie vahel. Raamatu esimene pool on kindlat viis, hiljem läheb kuidagi liiga trafaretseks ja sentimentaalseks. Niisiis, on "jaamaülem" Enoch ligi sajandi Wisconsinis Milleville`i lähedal Galaktika vahejaama pidanud. Enoch peab päevikut, on teadmishimuline, aus ja kõrge moraaliga inimene. Igati eeskujulik tüüp, liigagi eeskujulik ühe romaanikangelase kohta. Enoch on ühe maavälise statistikasüsteemi alusel välja rehkendanud, et Maal läheb varsti jälle suureks sõjaks. Ja loomulikult elab ta kogu maailmavalu seal üksildases kolkas kõvasti üle. Siis hakkab kõik korraga juhtuma, CIA varastab ühe tulnuka laiba, paravõimetega kurttumm plika tõmbab Enochi konflikti naabritega, vahejaama plaanitakse Galaktika Keskuse poolt sulgeda, Galaktika ülienergia Talisman on kaduma läinud jne. Eriti kiidan raamatu algust. Simak hoolib oma lugejast ja ta tahab lugemise kergeks ja nauditavaks teha. Kui juba pihta hakkad, siis käest enam ei pane! Sügavamad mõtted tulevad alles poole pealt. Kuid Simak pole õnneks ka targutaja, oma maailmavalu elab ta välja kiirest ja konkreetselt. Raamatus on mitmed tähelepanuväärivaid ideid. Maailma ilu ja väärtust oskab kõige rohkem tunnetada inimene, kes ise maailmast praktiliselt äralõigatud ja elab erakuelu. Suurt sõda suudab Maal ärahoida ainult maavälise vaimsuseenergia sekkumine, ise on inimesed selleks liiga piiratud. Jälle tuleb välja autori põlgus linnaelau vastu ja tema maalähedus, Simak armastab loodust ja kõike seal leiduvat (jälle on mängus ka pesukarud ja penid!). Kompositsioon meenutab väga "Härjapõlvlasi" - Simak kuhjab igasugus detaile (mis nagu suhteliselt juhuslikult korraga ühes kohas ilmnevad) ja siis seob nad kõik puntrasse üheks hetkeks ja leiab sealt oma loo lahenduse ning moraali. Üllatusi on vähevõitu, kui iriseda kah. Ja muidugi on see väga naiivne lugu. Kujutan ette, et mõnel hard sf fännil on irve näol kui loeb, et maaima päästab mingi maaplika, kelle USA riigisekretär on rahv. konverentsile tarinud ja kes seal miskist helendavast vidinast headuseenergiat jagab! Kogu raamatu seos "Suure eesõuega" on muidugi olemas, ideestik on väga sarnane. Tegelasena on "Eesõue" Hiram aga palju usutavam ja mõnusam.
Teksti loeti vene keeles
Markko Meriniit

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Räägitakse, et "Way Station" on Simaki parim teos. Ning see romaan ongi hea, väga hea. Siin avaldub kõige paremini Simaki kirjutamisviis. Raamat on rahulik, sentimentaalne ning ehk vahest isegi naiivne. Aga see ei sega absoluutselt.

LUGEGE!!!
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Ats Miller

Kogu oma eespool korduvalt mainitud naiivsusest hoolimata suurepärane raamat. Rahulik, köitev, mõjus. Aga "5" ei pane. Kui keegi tahab teada, miks, siis lugege Golikovi arvustuse viimast kuute rida...
Teksti loeti inglise keeles
Riivo Mägi

Vägagi tüüpiline Simaki romaan, kergelt naiivne aga samas küllaltki haaravalt kirjutatud. Lõpplahendus oli liiga läbinähtav, kui juba Talismanist juttu tuli, siis pidi ta kindlasti maal leitama ja maa päästma.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kunagi aastaid tagasi sai seegi teos Baasist loetud arvustuste põhjal oma isiklikku "kohustusliku kirjanduse" nimekirja lülitatud. Nüüd, kus ma ta ootamatult täitsa eestikeelsena raamatupoest avastasin, avaneski hea võimalus nimekirja üks linnuke juurde teha.

Aga. Paraku ei jätnud minule see teos nii head muljet, nagu eelarvustajatele. Kuidagi ei saa üle tundest, et Simak on vingest ja palju võimalusi pakkuvast teemast kergelt ja pealiskaudselt üle lennanud. Suur filosoofiline sügavus ja teaduslik tõepära ei olegi ilmselt kunagi Simaki taotluste hulka kuulunud, aga selles teoses ei ole ka midagi, mis nende puudumist tasakaalustaks, nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" muhe huumor, "Libainimeste" tempokas action või "Nagu lilleke väljal" täiesti fantastiliste sündmuste tulevärk. Kui ma hakkaksin kellelegi Simakit soovitama, siis seaksingi nimetatud teosed siinarvustatavast kindlalt ettepoole.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

ega see ei ole õige koht simaki kõige parema romaani selgitamiseks, aga ei saa ka üle kiusatusest mainida, et mulle meeldis city rohkem. aga way station oli mul lugemata ning järsku tundus, et tahaks ühe õhtu veeta millegi heatahtliku või lausa südamlikuga. ja kuna ootused said õigustatud, pole ka hindes kahtlust. oli küll naiivne lõpp ja ega vahepealsedki arutlused Suurte Probleemide ümber palju paremad olnud, aga vahel harva võib inimene ju rõõmu tunda ka õnneliku lõpuga raamatust?
Teksti loeti inglise keeles
Chris

Simaki stiil ja looming (niipalju kui ma teda lugenud olen) lihtalt meeldib mulle. Ei saa miskit sinna parata. Olid üksikud kohad, mis häirisid (eelkõige Mary/David mõttearenduse ettekäändena)), aga üldmuljet ja kandvat ideed ning õhustikku need õnneks ei rikkunud. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Minule ka Simaki stiil ja looming üldjoontes meeldivad, aga vaat se raamat ei meeldinud. Ega eriti ei ärritanud kah. Minu arust oli ilmselgelt tegu "best before" tähtaja ületanud teosega. Lugemist siiski ei kahetse, aga vaevalt et veel kunagi selle raamatu kätte võtan.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

On vaikne, on rahulik, on leidlikud kirjeldused võõrtsivilisatsioonidest, on inimlik ja mitteinimlik psyhholoogia, on isegi pesukarud, aga millegipärast ikkagi ei lumma. Olgu selle yleilmse rahuriigiga kuidas on, happy-happy-clap-your-hands-jubina abil võib see ju isegi olla ja jupstykk oli ise ka leidlik, ainult et selle töökirjeldus kuidagi... ei mõjunud. Ju pole mind sellega piisavalt töödeldud või olen siis lihtsalt immuunne. Mis sest, et Simaki enda tegelasena ei tohiks Oop Looja vastu kobiseda, mõnigi muu Simak tundub siiski parem olevat.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Vastandina "City"le on see äsja loetud ning hästi meeles. Suurem osa raamatust lugesin vabade tundide ajal kursusepäeval läbi, kandudes eemale kõigest muust kärast, kuigi vabade tundide ajal on tegelikult tavaliselt vaikne. Raamat oli imelik. Imelik selles mõttest, et ei üritatudki varjata lugeja eest, mis värk tegelikult on. Algul arvasin, et tegevuse pea tegelaseks on agent aga üllatus oli suur kui selleks osutus Einoch(loodan, et kirjutasin nime õigest-mul on nimede peale jube mälu). Tegevusest puudust ei tulnud, kuid samas oli selline meeldivalt "mõtlema" panev raamat, ja hea lugeda. Vahel ongi midagi sellist hea lugeda, nii et minult viis kukub. Huvitav nägemus Universumist ja kõigest, kuigi planeetide taha numbrite panemine andis mingit lapsikust, tunne, et tahaks planeeti tugevamalt näidata, või raamatut lahedamalt, kuid veaks seda lugeda vist ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

" Härjapõlvlaste kaitseala" järel parim eestikeelne Simaki romaan. Võib-olla tõesti veidi naiivne, ent eks kuuekümnendad olidki naiivsem ajastu kui kaasaeg. Sentimentaalsust ma üldjuhul ei salli, ent selle romaani puhul absoluutselt ei häirinud. Kosmiliste rasside kirjeldused on tõesti suurepärased, nagu Jyrka mainis. Julgen soovitada!
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Neli pluss.Olen Simakilt paremat lugenud. Aga hea oli ikkagi. Häirivaid detaile oli. Näiteks see üleuniversumiline viipekeel. Kuidas see võimalik on, kui enamikel olenditel universumis polnudki jäsemeid ja kel oli, need olid erineva ehituse ja liikuvusega. Samuti see, et planeedi elanikud kutsusid oma planeete nummerdatult, näiteks Veega XXI. Oma koduplaneet on midagi ainulaadset ja seda ei nummerdata, ei ole ju mõeldav, et maalased kutsuvad oma planeeti Maa III-ks. Aga need olid pisiasjad. Tunnetatav oli 60-date alguse ängistus. Nagu mu vend tabavalt märkis, olles raamatut lugenud, et ilmselt kirjutati raamat Kuuba raketikriisi ajal, mil inimkond seisis tuumasõja lävel. Kohe kõvasti on seda meeleolu tunda.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tegelikult ei tahaks midagi halba öelda. Hea raamat, pisut naiivne ja ajast natuke maha jäänud, kuid siiski nauditav. Einus asi, mis mind tõsiselt häiris, oli peategelase suutmatus kainelt ja loogiliselt käituda. Tal oli üle saja aasta aega mõelda, mis juhtub siis kui ta avastatakse, aga tema käitus lõppkokkuvõttes ikka nagu poisike. Nõustun Golikoviga, "Suure Eesõue" Hiram oli usutavam ja ka mõnusam. Aga väärt raamat sellegipoolest. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nõustun Indrekuga - algus oli hea, lõpuosa kesisevõitu. Ei meeldi mulle, kui kõik tegevusliinid mõne päeva jooksul ülegalaktikaliseks probleemipuntraks kokku jooksevad ja siis jälle otsekui nõiaväel hetkega lahti hargnevad. No mitte kohe ei meeldi. Eriti ei meeldi just see maailmapäästmise motiiv - kohe kindlasti peab mõnele lihtsale inimesele inimsugu / maailma / galaktikat / Universumit päästev jubin kätte sattuma... Lihtsad inimesed võivad ilma selliste jubinatetagi huvtavad olla, kas teate.

Kui kõrvutada teiste Simaki teostega, siis osaliselt sama ideestikku hõlmav "Suurt eesõue" on juba mainitud. Lausa samal ajal ja samas universumis aga võiks toimuda "New Folks` Home". "Shotgun Cure" võiks olla lugu sellest, mis juhtunuks, kui "Vahejaama" probleemisõlm poleks niimoodi lahti hargnenud ja Wallace oleks oma Otsuse ära teinud.

Taseme poolest niisugune keskmine Simak - paljud jutud ja "Härjapõlvlaste kaitseala" olid paremad.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

 Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Vahejaam on pastoraalne ulmeromaan. Peategelane Enoch Wallace pole eriti tähelepanuväärne - olles sündinud aastal 1940, on ta lihtsalt üks neist paljudest noormeestest, kes Ameerika Ühendriikide kodusõjast osa võttis. Kuid sada aastat hiljem avastavad julgeolekuasutused, et Enoch elab ikka veel oma vanemate ehitatud talus ja ei näe välja vanem kui kolmekümnene.
 
Kõigile teadmata on Enoch sada aastat tagasi sõlminud lepingu tulnukatega ning tema talust on tollest ajast peale saanud üle-galaktikalise transpordivõrgu vahejaam. Kuid nüüd on valitsus lõpuks midagi kahtlast märganud - ja mis veel hullem, segadus ja võimuvõitlus on haaranud ka galaktika seni rahumeelsete tulnukate ühendust. Enochi elu ja tööd ähvardavad mõlemad...
 
See lugu on isegi Simaki enda kohta märkimisväärselt kammerlik, sest praktiliselt kogu tegevus toimub Enochi talus ja taluõues, samuti on tegelasi vaevalt käputäis. Harva võib lugeda ulmeromaani, mida oleks võimalik üsna lihtsalt teatrilavastusena etendada. "Vahejaama" puhul saaks seda teha isegi musta kasti tüüpi teatris ja umbes neljaliikmelise trupiga.
 
Selle kõigega läheb väga hästi kokku äratuntavalt simaklik rahuarmastus. Kõige suurem mure tulebki siin sellest, et rahu on võimalik nii lihtsalt kaotada. Tuumasõja-hirmu on siin ikka väga palju (teos on kirjutatud kas Kuuba raketikriisi ajal või vahetult peale seda). Sarnaselt saame teada, et kuigi tulnukad enam ammu sõdu ei pea, pole omakasupüüdlikud tülid neilgi kadunud.
 
Kui teost üldse kritiseerida, siis tundub lõpplahendus natuke kiirustatuna kirja pandud ja seda toetab pisut liiga palju õnnelikke kokkusattumusi. Samuti pole teosel kogu oma lihtsa ilu juures päris sellist mõttehaaret nagu romaanil "Linn" (mida mina pean jätkuvalt Simaki parimaks saavutuseks). Mida selle kõrval "Vahejaam" üldse öelda püüab?
 
Vahest peitub vastus peategelases Enochis. Sündinud lihtsa maapoisina on ta kulutanud kõik need sada aastat tulnukate heaks töötamise kõrvalt selleks, et õppida. Lihtne oleks lüüa käega ja tõdeda, et tulnukate teadmised on inimeste omadest liiga kaugel, et nende mõistmist isegi üritada. Enoch aga teeb, mida suudab - ja seda iga päev. Paremat tõde on raske välja mõelda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles