Olles ostnud nimetatud raamatu ei suutnud ma kuidagi oodata kuni koju jõuan ja hakkasin juba teel lugema. Esimene lehekylg võttis mõnusalt muhelema. Esimesed kymme olid rahuldavad. Järgmise kümne lõpul vaatasin, kas autor on ikka Pratchett. Siis tekkis mul tunne, et loen LeGuini mingit Earthsea avaldamata ja kaunikesti nadit lugu. Sai esimene veerand läbi ja ma avastasin, et tegu on siiski Pratcehttiga. Kui ikka keegi on sama tundeerk, kui kuullaager, siis on asi kuidagi Pratchettiga seotud. Mida edasi, seda rohkema Prachettiga tegu oli. Ja nii läkski, et sain öösel magada tubli kolm tundi.Aga asja juurde. Nagu Discworldis kenaks kombeks, on kõik väheke jaburad. Kasvõi see, et kaheksanda poja kaheksas poeg igati vinge posija (loe: võlur) on kõlab kuidagi kenasti. Na a mis saab siis, kui kaheksandal pojal kaheksanda poja asemel hoopis tytar synnib? Ja kui yks hingevaakuv võlur sellele tytrekesele enne surma oma võlusaua kätte surub? Nagu arvatagi, ei saa sellest syndmustes osalejale midagi teab mis meeldivat sündida, kyll aga on seda huvitav kõrvalt jälgida. Mis ma siis oskan veel selle loo peale kosta. Tegelt on ta sama tasemel kui Color of Magic ja Light Fantastic, aga esimene veerand kisub hinde alla. Mitte sellepärast, et ta hirmus nõrk oleks vaid lihtsalt selle pärast, et ta pole Pratchett. See, et meestel ja naistel juuste all pisut erinevalt asjad käivad, pole minu meelest ammu mingi uudis ja selle kallal 60 lehekülge targutada on suht tulutu tegevus. On kirjanikke, kellele selline targutamine sobib, aga antud juhul oli see minu jaoks suht mahavistaud aeg. Kogu esimese veeraqndi oleks saanud kokku võtta oma kaks kolmandikku lühemalt ilma et asi midagi kaotanud oleks. Hää kyll, mis ma ikka virisen. Lõppkokkuvõttes oli raamat ju ikkagi hea, kuigi ei vastanud päris ootustele. Neli on VÄGA tugev neli ja teos sobib kaunistama igat raamaturiiulit.P.S. See, et kaanaekujundus on Hillar Metsalt on väga teretulnud ja minu loodan siiralt, et nii see jääbki.