Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Equal Rites

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Võluv võrdsus»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
24
11
4
1
0
Keskmine hinne
4.45
Arvustused (40)

Olles ostnud nimetatud raamatu ei suutnud ma kuidagi oodata kuni koju jõuan ja hakkasin juba teel lugema. Esimene lehekylg võttis mõnusalt muhelema. Esimesed kymme olid rahuldavad. Järgmise kümne lõpul vaatasin, kas autor on ikka Pratchett. Siis tekkis mul tunne, et loen LeGuini mingit Earthsea avaldamata ja kaunikesti nadit lugu. Sai esimene veerand läbi ja ma avastasin, et tegu on siiski Pratcehttiga. Kui ikka keegi on sama tundeerk, kui kuullaager, siis on asi kuidagi Pratchettiga seotud. Mida edasi, seda rohkema Prachettiga tegu oli. Ja nii läkski, et sain öösel magada tubli kolm tundi.Aga asja juurde. Nagu Discworldis kenaks kombeks, on kõik väheke jaburad. Kasvõi see, et kaheksanda poja kaheksas poeg igati vinge posija (loe: võlur) on kõlab kuidagi kenasti. Na a mis saab siis, kui kaheksandal pojal kaheksanda poja asemel hoopis tytar synnib? Ja kui yks hingevaakuv võlur sellele tytrekesele enne surma oma võlusaua kätte surub? Nagu arvatagi, ei saa sellest syndmustes osalejale midagi teab mis meeldivat sündida, kyll aga on seda huvitav kõrvalt jälgida. Mis ma siis oskan veel selle loo peale kosta. Tegelt on ta sama tasemel kui Color of Magic ja Light Fantastic, aga esimene veerand kisub hinde alla. Mitte sellepärast, et ta hirmus nõrk oleks vaid lihtsalt selle pärast, et ta pole Pratchett. See, et meestel ja naistel juuste all pisut erinevalt asjad käivad, pole minu meelest ammu mingi uudis ja selle kallal 60 lehekülge targutada on suht tulutu tegevus. On kirjanikke, kellele selline targutamine sobib, aga antud juhul oli see minu jaoks suht mahavistaud aeg. Kogu esimese veeraqndi oleks saanud kokku võtta oma kaks kolmandikku lühemalt ilma et asi midagi kaotanud oleks. Hää kyll, mis ma ikka virisen. Lõppkokkuvõttes oli raamat ju ikkagi hea, kuigi ei vastanud päris ootustele. Neli on VÄGA tugev neli ja teos sobib kaunistama igat raamaturiiulit.P.S. See, et kaanaekujundus on Hillar Metsalt on väga teretulnud ja minu loodan siiralt, et nii see jääbki.
Teksti loeti eesti keeles

olen lugenud seda juba 3 korda , mõnusust ei kaota . Parem ku vaibarahvas kuid nati kehvem kui fantastiline valgus ja võlukunsti värv . 5 ikkagi sest Pratchettit muud moodi hinnata ei ole võimalik
Teksti loeti eesti keeles

Lahja tundus - eriti Fantastilise Valguse kõrval. Paar head stseeni tõepoolest oli - nagu see, kuidas tydruk oma võlurisauaga (mis ulatus yle kõrtsileti nagu periskoop) kõrtsmiku käest piima nõudis. Siis oli palju head keskmist Pratchetit ja natuke päris lahjat Pratchetit. Mina panen kyll sydamerahuga nelja ja leian, et arvestades kirjaniku enda kõrgeleseatud latiga on seegi päris hästi pandud. Teiste kirjutajate neljadest on Pratcheti neli aga vähe kobedam kyll - lihtsalt hea mõnusa stiili pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane. Tegelikult oli mul väga suuri raskusi sellest raamatust läbinärimisega, kogu aeg oli tunne nagu kuulaks vana anekdooti ja viisakusest venitad endal suunurga kõveraks. Tunnistan, et hakkan sellistest vahvatest naljameestest, nagu Adams või Pratchett, väsima. Oma osa mängib ka see, et nagu juhtud kellelegi suvalisele mainima oma kiindumust ulmekirjandusse, kukub see kohe tagant kiitma, et jah, vanasti ei pidanud lugu, aga vot Hitchhiker ja Kettamaailm on maailmakirjanduse kullafond. Kolm ei tulnud siiski mitte selle pärast, vaid Pratchetti enda ja teiste kirjanike taset võrreldes — Equal Rites on Pratchetti kohta keskpärane, aga üle suurest osast maailmas raamatukaante vahele pressitavast saastast.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tore raamat, ehkki osad naljad juba varem kuuldud-nähtud. aga Pratchett on nad nii toredasti uude konteksti pannud, et seda nagu tähelegi ei pane. Tõsiasi on, et see teos ei küündi kahe eelmise raamatuga saavutatuni. Need olid kahtlemata tase omaette. Ja ehkki ühestki nendest raamatutest ei maksa otsida mingit sügavamat sisu (ehkki hea tahtmise korral selle kindlasti leiaks), on tegu siiski hea meelelahutusega, mida on eriti tore lugeda peale JRRT-d, mille tõttu viimane nüüd hoopis teises valguses paistab...
Teksti loeti eesti keeles

Mina pole veel teisi Prachetti raamatuid lugenud ja sellepärast ei kisu hinnet alla ka see, et mõned nendest võivad paremad olla. Mulle istus see stiil päris hästi, kuigi lõpp tundus natuke jama.
Teksti loeti eesti keeles

Algus on hea, vist viitsis esimese paarikümne lehekülje kallal autor tööd teha, edasi aga ladus tuimalt texti. Jah, needsamad kohad, mis mullegi LeGuini meenutasid. Edasi...polnud päris quest, oli lihtsalt mingi jahmerdamine, mida vaid mõned head naljad loetavaks muutsid.

Näiteks see Spielbergi kopirait; muusikatööstus, kui ilma tööta rahateenimine; eks iga autoomanik tundis midagi tuttavat ka Vanaema töökojas käiku lugedes... Muide sellest kääbuste töökojast.

Mu meelest tähendab kääbus eesti keeles haiglaselt väikest kasvu inimest, mitte mägedes elutsevat maagiavõimetega kaevurit. Ka näiteks gnoom oleks vist rohkem sobinud. Või härjapõlvlane.

Osaliselt oli text üsna lovkräftlik. Kas siis paroodiana või tõsiselt, sellest ma ei saanudki aru. Igatahes mulje samasugune, kui Orlau päkapikundust lugedes... Et iga kingsepp jne.

Olgu peale - Vanaema oli sümpaatne tegelane, kuid Pratchettil jäi siin just sellisest tegelasest puudu, kelle najal omad head võimed välja elada. Rincewind jäi puudu!

Pealkirja tõlge oli küll super! Ise poleks selle peale küll tulnud. Inglise `rite` ja eesti `riitus` on vist üks sõna küll - kuid selle etümoloogia uurimine vaevalt lahendust oleks andnud. Ja sõna `võluv` tuleb vist pealkirjas mõista rohkem otseses, kuid levinumas kaudses tähenduses.

Ja lõpetuseks paar sõna võrdõiguslikkusest. Pratchett pilab siin üsna mitut asja. Inglismaa ongi üks väheseid maid, kus on sellised kinnised meeste klubud, kuhu naisi ei lasta. Golfi ja kriketi ja dzhentelmenide jms klubid... Ni pole seal naistel midagi teha! Asutagu oma klubid, kes neid keelab. Feminist-aktivistid käivad neid piketeerimas... Naljakas on. Aga inglaste jaoks tõsine teema, no ja pilabki TP seda. Eestisse on võrdõiguslikkus sotsiaalse teemanda imporditud ja tähendust ei oma. Võõras asi. Ja selle romaani iva oli ju ikka selles, et igasugused nõuded võrdsuse jms järele tulenavad naiste soovist meeste maailma pääseda. Ju seal on siis huvitavam...
Teksti loeti eesti keeles

Kaalusin pikalt, kas panna 4 või 5...Aga eks ta tiba lahjem tundu, kui "Fantastiline valgus". Sellegipoolest hea raamat, nõustun eelpool mainituga, et kaanekujundus igati paslik ja tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Imho ei ole "Võluv võrdsus" esimesest kahest sama sarja raamatust kehvem, lihtsalt erinev. Niisama mööda maailma ringi sebimisele ja killu loopimisele on lisandunud rohkem süzeed, mida oli küll ka esimestes osades, kuid tuli üsna kehvasti / vähe välja.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundus see raamat tsipa kehvem TP muudest kirjatükkidest, kuid siiski ka seda teost oli täiesti võimalik nautida. Mis ma siin ikka jahun, kõik juba eespool öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest isegi mõnevõrra etem kui esimesed eestikeelsed Pratchettid. Mõned naljad hakkasid küll vanu kordama, kuid sisu oli rohkem kui esimeste osade suhteliselt mõttetul sebimisel. Üldiselt on Kettailmaga nagu Asterixi koomiksigagi, käib samasugune trall, tegelased ja tegevuspaik vahel pisut muutuvad, aga muidu selline hea turvaline juba nähtud värk. Ajaviiteks just paras.
Teksti loeti eesti keeles

Hmmmmm. Ometi kord võlurimaailmas meestele koht kätte näidatud. Muidu ikka ainult pikahabemelised võlurid ja taimerohupoti kohal koogutavad nõiaeidekesed. Kellele ei meeldinud, siis neile teadmiseks niipalju, et kitsede tähelepanu äratamiseks pole tõesti palju vaja. Saage siis aru nii nagu meeldib.
Teksti loeti eesti keeles

Kas meestele koha kättenäitamine Pratchettil eesmärgiks oli seatud.. on mõnevõrra kysitav. See selleks. Neile kes raamatust erilisse vaimustusse ei sattunud: ärge kaotage lootust. See sari läheb edaspidi paremaks. Ausalt.
Teksti loeti inglise keeles

kõige lahjem kettamaailma raamat, mida olen siiani lugenud! võimalik, et siin on midagi tegemist ka tõlkimisega (iga raamat on erineva tõlkija poolt tehtud)? oli üksikuid häid kohti, mida ikka ja jälle üle lugesin ja endamisi itsitasin, aga üldmulje... lugeda siiski kannatab.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ütlema, et see on esimene Terry Pratchetti raamat, mille lugemisest ma ka teatava naudingu sain... ei valetan, üsna muhelema võttis.

Paljud räägivad, et oli kehv ning peavad halva hinde, nelja panema... Oh sa püha pask, kas neli on halb hinne? Et kas Terry Pratchetti puhul tohib vaid kahte hinnet kasutada? Minuarust on tegu üsnagi tugeva raamatuga, kui selliseid muidugi hulgi tuleb, siis nii kindlat nelja Terry Pratchett minu käest enam ei saa... see neli siin markeerib teatvat üllatust, et Terry Pratchett saab mingigi elementaarselt loetava raamatuga hakkama. Ausaltöelda olin suisa üllatunud!

Lugedes keerles mul muide kogu aeg peas selline lause, et vaese inimese Astrid Lindgren. Minuarust on see tabav määratlus, sest Astrid Lindgren saaks sama tasemega raamatu eest vedela kolme, kui isegi mitte kahe... aga liiga on ju erinev!

Romaanis oli olemas asi, mis sarja kahes esimeses raamatus üsna täielikult puudus – süzhee!

Ausaltöelda ei saa ma aru, et mida paljud selle feminismi ja võrdõiguslikkuse koha pealt virisevad? Peategelane oli ju plikatirts, kes sai mehe ameti... selge, et konflikt eeldas vastandumist... ning ega neid naisi ju kah eriti heas valguses näidatud, ühed hädad olid need mõlemad sood... Pratchett rõhus ju üsna normaalsetele väärtustele ning kui see raamat on feministlik, siis olen mina küll Multiversumi maahärra... sm. Golikovile märgiks veel eraldi, et võrdõiguslikkus pole mingi importprobleem... siinsamas Eestis on sel teemal piisavalt palju probleeme, loomulikult mitte sedavõrd nõmedal ja banaalsel tasemel nagu kohalike ajalehtede valvefeministid seda näevad...

Laialivalguva jutu kokkuvõtteks ütlen, et kui «Mort» vähemasti sedasama taset hoida suudab, siis ma jätkan Terry Pratchetti lugemist!

Teksti loeti eesti keeles

Esimene Terry raamat mul.Päris lahe oli. Tegelased olid originaalsed.Jah piima küsimise koht oli raamatus vaieldamatult üks paremaid.Vanaema oli väga lahe tegelane.Ja surm jättis ka hea mulje.Nii et jätkaku samas vaimus
Teksti loeti eesti keeles

Ka minul esimene Pratchetti raamat. Igatepidi mõnusalt jaburad tegelased ja maailm. Algul, enne lugemist, arvasin, et autor võib selle jaburusega üle pingutada, aga Pratchett oskab hästi igasugu tobedusi naljakalt kirja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Ma otsisin seda teost millegipärast nimealt "Victor Collancz"?, ei saa aru, igaljuhul teos on hea ja ma ei julge siin öelda ühtegi paha sõna hoolimata kulunud naljadest ja siin vahepeal kuidagi labaseks muutuvast sisust aga see kõik oli siiski kokku päris loetav ja julgen siiski panna 5, sest 4 oleks juba raamat mida ma poleks sellise huviga lugenud ja oodanud
Teksti loeti eesti keeles

Mõnes mõttes parem, kui esimesed kettamaailma lood, sest juba hakkas aimuma ka mingit ideenatukest... mille autor siis rõõmuga kohe ise sorinal vasakule laseb. Kui esimeses pooles kogu aeg nagu juba midagi lõi, siis edasi läks TP-le tüüpiline ajuvaba hookuspookus, kus ka parimad leiud üldisesse totrusse surevad. Võtame kasvõi lõigu kus ta selgitab, et ükskõik, mis värvi värvitakse mõne ülikoolivõi muu säärase asutuse seinad, välja tuleb ikka neli kohutavalt ilget värvi, ja need ruumid haisevad alati keedetud kapsa järele - sellised leiud on rohkem, kui mõnel teisel terves raamatus, aga neid ei hoia miski koos.
Teksti loeti eesti keeles

Igav, oh kui igav!

Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.

"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.

"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...

Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).

Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.

Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat on teistsugune kui kaks esimest Kettamaailma lugu. Ei, ei ole halvem. Hoopis parem on. Eriti tajub seda teistkordsel lugemisel. Esimesel korral võib lugejat, kes ootab Color Of Magic`u sarnast muretut janditamist, tabada tõesti teatav hämming, mis sunnib raamatut halvemaks pidama kui eelmised osad. Aga kui kord sellest üle saada, siis mõistad, et halvemaks ei ole asi kohe päris kindlasti läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles

Peale võlurite on Kettamaailmas ka nõiad. Võlurid on rangelt mehed ja nõiad naised. Nüüd saab ühe nõia lapselaps võluriks. Loomulikult tuleb sellest jama. Eriti, kuna Vanaema ei taha võluritest kuuldagi. Pratchett on kirjutanud esimesest kahest Kettamaailma raamatust täiesti erineva ja IMHO tunduvalt parema raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat `Kettamaailma` nö. `Nõidade`-seeriast. Kindlasti tugevaim. Pratchett näitab ennast minu jaoks täiesti uuest küljest (seda näitab ka see, et minu ema küsis peale raamatu lõpetamist `kas autor on naine`). Huumor ei olenii pingutatud (loe: peale pressitud), kui järgnevates Kettamaailma raamatutes. Üks kolmest parimast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Algus oli üks parimaid Pratchetti omadest üldse (see, kuidas kogu segadus nõidade-võlurite ümber alguse sai).
Minu arvates ka polnud Võluv võrdsus halvem eelmistest. Vähemalt pole Pratchett kogu seda võrdõiguslikkuse värki liiga tõsiselt võtnud, nagu tänapäeval kombeks on, ta on sellele huumoriga lähenenud ja see võiks olla eeskujuks paljudele kirjanikele.
Vanaema on igati õnnestunud tegelane.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse vingerpussina saab võluriks tüdruk - asi, mida kunagi varem pole juhtunud. Aga tüdruku vanaema on nõid, kes otsustab tüdrukule ka ühtteist oma kunstidest õpetada. Hiljem ongi plika sügavas identiteedikriisis: kumb ta siis õigupoolest on?

Üldiselt: jäi lahjaks. Tegevuse rõhk kandub üldse lõpus tüdrukult üle tema vanaemale. Kas plika jõuab endas selgusele või mitte, jääb vastuseta.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses otsustasin raamatule hindeks panna viie, aga romaani lõpupoole muutus tekst kohati tüütavaks ja sellest tuleb ka neli. Kõige rohkem ajas naerma kettamaailma ainus käimajoostav luud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma tutvusin siin esimest korda pahase vanaema Weatherwaxiga ja ta jättis kohe sügava mulje! Pratchetti jutud on mulle kõik meeldinud ja seegi ei erine teistest. Lahe lugeda ja imetlus, kui seisab su raamaturiiulis! Mul kahjuks mitte, sest olen sunnitud raamatukogust laenutama...Aga raamat oli lahe!
Teksti loeti eesti keeles

5 miinusega. Üks Pratchetti paremate teoste hulka kuuluv, aga mitte minu lemmik. Huumor ei ole enam nii kõikehõlmav kui varasemates Kettamaailma teostes, see-eest on tugevam süžee. Kokkuvõttes vägagi loetav, annab hea meeleolu tükiks ajaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles