Heinleini geniaalsuses on raske kahelda, ehkki senise kogemuse põhjal tundub, et kvaliteet pole tal just kõige ühtlasem. Vaieldamatult skaala plusspoolele paigutuv “Stranger in a Strange Land” on küll seni parim RAH, mis mulle ette sattunud, ehkki kui ma lugemise ajal parasjagu autoriga valjul häälel ei vaielnud, itsitasin ikka ja jälle pinnale vulpsava vanamoelise ujeduse üle või üritasin mõistatada, millised on need 60000 sõna, mis 1961. aastal ilmunud algupärasest täisversioonist välja jäid ning alles 1991. aastal lisati — ja miks.
Heinlein pakub peategelasteks terve galerii veenvaid ja vähem veenvaid tegelasi, kellest kõige ehedamana eristub “bon vivant, gurmaan, sübariit, erakordne menukirjanik, neopessimistlik filosoof, pühendunud agnostik, elukutseline kloun, amatöör-õõnestaja ning priitahtlik parasiit” Jubal Harshaw — tõenäoliselt autori elutruu koopia kombinatsioonis röökivalt lüüme soovmõtlemise, vaimuka enesekriitika, allasurutud biseksuaalsusest tuleneva sugulise frustratsiooni ja vastanduvate maailmavaadete sõnastamise vajadusega. Harshaw’ kõrval jääb isetu ja ebainimlik, emotsionaalselt kohitsetud superman Valentine Michael Smith enam kui pealiskaudseks, kuid raamat oleks tema lapsikute, ent samas raudselt loogiliste mõttekäikudeta kindlasti vaesem (ning Harshaw’ monoloogid tüütumad). Kui nentida täiendavat ning mõnevõrra nukrat tõika, et kõik Heinleini naistegelased on tegelikult naisekehas meestegelased, saab selgeks, et RAH/Harshaw kasutab kõiki teisi tegelasi-hampelmanne lihtsalt endaga vaidlemiseks. Kuna ta teeb seda bravuurikalt, siiralt ja kaasakiskuvalt, ei jäägi üle muud kui neelata “Strangerit” kulinal nagu külma vett soojal suvepäeval.
Muidugi on romaanil ohtralt omadusi, mida mõni lugeja võiks pidada puudusteks — taluvuse piire kompiv nartsissism, mõõdukas naiste- ja homovaen koos pimeda vihaga moodsa kunsti vastu, ideoloogilised ekstreemsused, tahtliku huumori tahtmatu puisus, tahtmatu huumori sage ilmnemine, übermenschi-vaimustus, jne, jne —, ent Heinlein ei oleks Heinlein, kui ta oma lugejat esmalt marru ja seejärel mõtlema ei ajaks. Rumal on see, kes sellise tühise asja pärast nagu isiklike vaadete radikaalne lahknemine autori omadest raamatu nurka viskab.
Vähemalt BAASi kontekstis kõige totram asi, mida nüüd veel teha võiks, oleks kirjeldada teose süžeed — esiteks on eelmised arvustajad juba kõik ära öelnud, teiseks seda va süžeed lihtsalt ei olegi eriti palju. Kümnekonnast messia-loost, mida lugenud olen, on Heinleini suurteos (miks seda küll seni veel maakeelde pole pandud???) kindlasti põhjalikem. Ma ei saa öelda, et oleksin nautinud iga viimast kui tilka või täielikult grokkinud näiteks kas või mänge nimemaagiaga, aga need osad, mida nautisin ja grokkisin, kaaluvad miinused üles. “Stranger in a Strange Land” on külluslik ja nüansirikas söömaaeg! Ehkki kohati ajale jalgu jäänud, kõlbab see süüa ka külmalt, ning kõhu saab täis ka siis, kui keedukaalikas, inimliha või muu konkreetse tarbija jaoks seedimatu või allergiattekitav aines taldrikuservale jätta.
