Karel Michal

Kunnase tulevikunägemuses on Maa pärast 23. sajandil toimunud tulnukate invasiooni ühtseks riigiks liidetud ja 30. sajandiks eksisteerib võimas galaktiline impeerium. Sõduritena kasutatakse mineviku kuulsate sõjaväelaste kloone (nagu ka peategelane, kes on loodud Vabadussõjas langenud Anton Irve põhjal), keda on holosimulatsioonide kaasabil lapsepõlvest peale sõduriteks koolitatud, kellel puuduvad igasugused õigused peale õiguse individuaalsusele (kaht klooni korraga ei tehta) ja kelle ainus eesmärk on sõdida. Sõjaväe teaduslaborites aga tegutsevad endiste kuulsate teadlaste kloonid. Väidetavalt motiveerib sõdureid ilmselt jaapani bushodost kopeeritud aukoodeks, ehkki hoopis tõenäolisemalt süütunne kamraadide kollektiivse karistamise pärast deserteerimise korral. Nii et suhteliselt masendav tulevikunägemus, mida iseloomustab hästi ka kurb armastuslugu loo teises pooles-Irv VIII-ndal ei lubata Annaga abielluda ning ebaseaduslike kontaktide pärast tsiviilelanikega saadetakse ta hoopis eriti karmi sõjakooli vaenulikul planeedil.

Hästi kirjutatud militaarulme, kus lisaks madinale ka filosoofiat ja kus kirjapandu parajalt mõtlemisainet pakub. Loodetavasti saab järgmistele köidetele rahumeeli maksimumhinded panna, millega aga pea 400-leheküljelist proloogi hästi pärjata ei tahaks.

Tahaksin alustada seda arvustust positiivses toonis, sest üldmulje romaanist on hea, teosel on õige mitu plaani ja eksisteerib tugev sisemine loogika. Ehk siis on tegemist korralikult teostatud ja läbimõeldud jutustusega, üsna sünge ja mõtliku looga, ning see kõik kokku on Eesti kirjandusmaastikul juba tohutult kõva sõna. Ma mõtlen just kirjandust tervikuna, mitte ainult ulmet – minuarust ilmub aastas 5-6 raamatut, kus kompositsioon paigas ja mõtteid leida. Leo Kunnasel on need tingimused täidetud.

Miks ma ikkagi "4" panen. Tõenäoliselt samadel põhjustel, miks enamik tühikirjanduse, st. peavoolu austajaid seda raamatut iial kätte ei võta -- tõeliselt masendav on lugeda lehekülg lehekülje järel väljamõeldud tehnika võimsuse ja võimaluse kirjeldusi ning nii äraleierdatud ja odav on võte, kus esimese asjana hakkavad kaks esimest tegelast raamatus seletama teineteisele ajalugu ja võrdlema seda "keskajaga", ehk siis tänapäevaga. Võib ju andeks anda, et terve see esimene jagu ongi tolle maailma paikapanek ja seda eesmärki täidab teos suurepäraselt, lisaks on tollele kahe mehe tegelikult näoga lugeja poole seismisele ja meile asjade selgitamisele ka omast kohast viisakas põhjendus välja mõeldud. Olgu, seedime selle ära. Raamatu teine pool aga ei suutnud huvi üleval hoida ühel lihtsal põhjusel -- autor on alguses põhimõtteliselt ära rääkinud, kuidas peategelasel tolle tšikiga läks, nii et kõik hilisem on vaid vormistamise küsimus.

Ise ma muide lugesin kõik need eespool mainitud kirjeldused läbi. Kasvõi professionaalsest kretinismist -- et kas see kõik ikka kokku sobib ja liigselt võimatustest ei kubise. Teate -- ei kubise, vastupidi -- mõneti väga lugupidamistvääriv oli lugeda selliste vidinate loogilise süsteemi kirjeldust. Ma ei riski öelda, kas ma üldse olen nii läbimõeldud ja loogikaaukudeta maailmast lugenud. Olgu, vastuolusid oli, aga see on juba tõepoolest norimine... Igatahes on näha ja tunda -- fakt, mida kõik siinmail muidugi teavad -- et mees on sõjanduses kodus ja üsna laia silmaringiga. Teisalt tuleneb sellest kõigest ka raamatu suurim miinus, kui lugeja ei ole just üsna tuima militaarulme austaja. Täpsustagem -- mul ei ole midagi militaarulme vastu, kuid isegi RAH-ile ei taha ma andeks anda, et pool "Starship Troopersist" koosneb minu jaoks sügavalt mõttetust militaarsest siblimisest. Ma tean, et see on päriselt ka teatud inimeste elu, kuid mulle on alati tundunud, et sellega hoitakse neid liikumas nagu eeslit nina ees rippuva porgandiga, et nad jumala eest hetkekski maha ei istuks ja mõtlema ei hakkaks. Olgu, Leo Kunnas mõtleb. Jällegi annan ma maksimumpunktid sellele, kuidas asjadel on mitu külge ja kuidas ühe loo seest koorub välja teine, enamasti laiema plaaniga; kuidas kogu sellele maailmale lisatakse värve, näidates nonde orisõdurite elu-olu -- jällegi minu jaoks, eks ole -- täielikult mõttetut võltshiilgust ja tuuakse selle tagant välja kogu skeemi tintmust ebainimlikkus. Kasutasin meelega sõna "orisõdur" -- ma ei tea ju, mida autor täpselt mõelnud on ja kuipalju ta hilisemates osades lubab oma peategelasel ajutegevust ilmutada, kuid perversselt hästi oli paigas ühelt poolt peategelase olemusest tasapisi avanev täielik õigusetus ja ta enda võimetus mõista oma lohutut olukorda, teiselt poolt arutlused kellegi enda eest võitlema panemisest ja inimese-masina vastuoludest, lisades sinna taustale kogu aeg fakte, mis muudavad arutleja suhteliselt eristamatuks neist, keda ta hukka mõistab. Nii jõudis tegelikult raamatu lõpuks kogu kirjeldatud maailma moraalse kriisi lävele, alustades sisuliselt "pahadena" seda, mis oli nende ülima motona kirjas, et seda ei tohi iial enam juhtuda. Kuradi hästi tehtud, Leo!

Ja ainus päris virin on illustratsioonide kohta, mis muidugi ei sega, kuid eriti midagi juurde ka ei anna. Raamatus killuviskamist ei esine ja naerma ajasid mu just need illustratsioonid, täpsemalt üks neist. Vaadake, raamatus seletatakse, et selle raamatu tegelased said kõhutäie naerda, imetledes "kunagi minevikus", ehk siis tänapäevas loodud võõrplaneetlasi -- inimese jaoks ilgete Maa eluvormide mugandusi -- ja et kui fantaasiavaene see on...
...Ja siis joonistab kunstnik raamatusse pildi, kus kohutavalt eemaletõukavalt mõjuv tulnukas on nelja käega sardell...

Igatahes mina küll jään huviga järgmisi osasid ootama.

Kahjuks on sellegi raamatuga nii.Tuues põhjaliku ja omanäolise ulme näol uut tuult, on see tuul paraku juba sumbumas...

Loodud on põnev ja täpne maailm.Olemas on igati intrigeeriv tegelaskuju.Koorumas on lugu aga...

aga:

1.Kompostisioon tundub olevat paigast ära. Kogu huvitav materajal esitatakse igava ja rohkesõnaliste vestluste raames. Sidusus (ja lehekülgede arv) oleks võitnud, kui see teave oleks edastatud mõnel muul moel.
Oli üks kena pärl.
Kolmandik raamatut oli vast läbi kui esimest korda virvendas sisse naine. Ja sedamoodi riivamisi, et andsin kohe mõttes 10 (ei 20) punkti lootuses, et nii jääbki. Paraku mitte. Aga see oli küll värske lähenemine selle hetkeni : "Naine kuskil kõrvalteemana ähmaselt kumamas. Tähtis. Meelierutav. Aga antud temaatikasse otseselt mitte puutuv ja seetõttu vaid viidatav." See lõi teatud hetkeni toreda pingeseisundi kuni läks lamedaks kätte...

2.Kunnas laskub liiga "tehnilistesse" detailidesse. Kas kujutate tänapäeva kirjandust, kus detailselt kirjeldatakse süütevõtme keeramist, pedaalide vajutamise vaheldusmist, käigukagi liigutamist ühest asendist teise ja tulukeste vilkumist ja näitude teavitust - ja nii lehekülgede kaupa? Mõjuks naeruväärselt... Mõjub ju siingi, sest ma ei näe põhjust miks ulmet hinnata mingite alaväärsete kriteeriumite järgi...

3.Ulmekirjanduses püütakse tihti uusi mõisteid ja ajaskaalasid raamatu sabas seletada. Harva kui see kukub loomulikuna välja. Siin tundub selle esituslaad kuidagi eriti lastekirjandusele omane. Ja mõttetu ta ju on. Kõik selgub raamatust, milleks sellist puust ettetegemist? Miks "Sõdurjumalateenris" näiteks ei olnud Patarei ajaloo või N-ajaloo kohta sellist ülevaadet!?

4.Takkajärgi mõjub kõige kehvemana kiri "1.osa" raamatu kaanel, sest pinge ja lugemisisu said juba enne selle raamatu lõppu otsa...

Läbi selle prisma ei paista säravvalge enam üldse valgena...

Nüüd on mul lootusetu Teid veenda, et pean Kunnast hetkel eesti sellelaadse ulme tipuks...

Aga nõnda ma arvan. Ja see ei tähenda, et teeksin hinnaalandust. Õigupoolest just see ei lubagi.

Hinde selgituseks:
Hinne kirjaniku sellele raamatule arvestades minu ettekujutust tema võimetest: 3
Hinne arvestades raamatut sarnase eesti ulme taustal: 5
Hinne konkreetsele liiga toorele raamatule: 3

Koondhinne: 3,6

Mind ei häirinud ei rohked ja pikad dialoogid, pikk sisse juhatus ja tagasivaated. Kõik oli väga kenasti esitatud. Kui ka sellele romaanile kunagi järge ei peaks tulema, ikkagi oleks ta väga hea.

Kui tegu on hea sarjaga siis tavaliselt tekib mul esimese osa lõppedes kange tahtmine et saaks nüüd kohe järgmise osa käsile võtta. Gort Ashryni puhul valdas mind pärast esimese osa läbilugemist sügav ükskõiksus. Peamine häda on selles, et pole ühtki tegelast, kellele kaasa elada või kelle käekäigu suhtes huvi tunda. Inimrobotina toimiv kloonsõjaväelane selleks ei kvalifitseeru. Ka ei kompenseeri tegelaskujude lamedust mingi muu faktor (mõnede teiste sarnase probleemiga teoste puhul on selleks näiteks ülilahe väljamõeldud maailm).

Pinget võiks tõsta seesama teose pealkirjas sisalduv konflikt, mis peaks ju kujutama endast sarja põhilist sisu. Paraku aga jõutakse sellele alles esimese osa viimasel leheküljel stardipauk anda.

Positiivset ka - erinevalt näiteks Siim Veskimehest ei karju Kunnas oma poliitilist platvormi lugejale filmitegelasliku drill-sergeanti riviesise häälega näkku vaid esitab seda teatava sordiiniga.

Ent kokkuvõtteks siiski - erinevalt Luurajast ei naudi mina kuigivõrd võimalust lugeda lihtsalt 400 lehekülge Galaktika Entsüklopeediat.

Jah, ajalooülevaate andmiseks valitud vorm veidi häiris, sest kommodoor ja vastselt küberunest äratatud kapten (peategelane) muudkui vestlevad ja vestlevad, veidi imelikus stiilis. Aga noh, võibolla 2991. aasta sõdurid niimoodi räägivadki. Mind aga häiris rohkem asjaolu, et nad pidid ju surmväsinud olema, kas nad magama ei lähegi, ise pidid juba jalapealt kukkuma?? Ja ikka veel ei lähegi?? Ja veel? Ja ikka veel? (Umbes nigu teismelised õhtul arvutis, no ei lähe magama, eks.)
Samas mõtlesin, et (üks) teine võimalus ajalooliseks positsioneerimiseks oleks otsene jutustamine ja ma ei ole kindel, kas see oleks olnud vestlusest parem. Võibolla ehk lühem. Aga jah, see osa raamatust mõjus kindlasti konstrueerituna. Nautisin seda sellegipoolest, iga viimse kui sõjaväelise pisiasjani.

Edasi tuli tüdruk ja lubamatu armastus (föderaalarmee sõduritel ei olnud ju lubatud tsiviilelanikega suhelda, saati siis abielluda), mis lisas oluliselt mõõtmeid peategelase moraalsesse maailma. Kogu suhe oli selge juba varasemast, aga sellele oli vaja anda liha luudele.
Ei ole nii kindel, kas “siirik” oleks parem kui “lahinguarvuti”, kuigi lühem võiks see sõna olla küll, kuna seda niivõrd palju kasutatakse ja teiste lühenduste taustal (GALNET, MILNET) kõlaks mingi lühendus hästi. LahArv... L-Arv... larv. Oh, kui õudne. Kunnas kindlasti oskab järgmises osas paremad lühendid välja mõelda. (Ja olgu ikka pikk ajalooline selgitus, miks mingi termin kasutusele võeti! ;);) )

Ja et illustratsioonid ulmeraamatus? NO SEE ON – no see on... NO TÕESTI HÄSTI LAHE! Tehke seda veel! Ma ei ole kindel, kas just kõik pildid sada prossa täppi läksid, aga kümme skaudipunkti Lauri Vahurile! Hõissaa! sci-fi ja fantasy romaanidele, kus on sees pilte! Vau ja uuenduslik ja retro. Äge.

Kogu militaarjutt on tegelikult täiesti talutav, kui pidada meeles, kes on autor, aga lehekülgedel 230 kuni 235 toodud „Tiigri” tanki kirjeldus läks minust küll täiesti mööda (erinevalt Annast, eks). Miskipärast on mul tunne, et autor pani selle sinna sisse toimetaja kiuste, ise vaikselt naerda kihistades (umbes nagu moos moos moos), sest raske on ülejäänud teksti taustal uskuda muud.

Olin pärast Veskimeest ja Pähklit jätnud eesti ulme sinnapaika kui lihasmeeste tibiparadiisi, aga Leo Kunnas on mind ümber pööranud.

Eesti mehed ikkagi oskavad korralikke jutte kirjutada. OOTAN JÄRGE!

PS! Ja ma ei saa üldse aru, mis sardellijutt siin käib – arwasharhingiritel olid ju kaitseülikonnad seljas (vt lk 95, eelviimane lause), ei saanudki ju neid ennast näha! Aga Gigeri võrdlemine selle raamatu illustraatoriga on ee... tobe.. AGA MILLAL TULEB JÄRKA OSA??!!! PILTIDEGA, PALUN!!

Ma ei saagi nüüd aru, kas raamatu maht tuleneb sellest, et Kunnas on tahtnud kasvõi plasmanui neljaks kõik oma geniaalsed ideed edasi anda, või sellest, et ta muretses lugeja taipamisvõime pärast ning püüdis kõik nanopuust ja kvantpunaselt ette teha. Või äkki mõlemast.

Asi pole isegi selles, nagu Gort Ashryn oleks mehe debüüt. Ta on oma kirjutusoskust juba mitmel korral tõestanud, lisaks dokumentaalromaanile “Viiv pikas sõjas” ka romaanid “Kustumatu valguse maailm” ja “Sõdurjumala teener”. Viimaste ühisväljaande võtsin ma kõige kibedamal ulmelugemise ajal (vähem kui kuu enne Stalkeri-hääletust) spetsiaalselt raamatukogust, veendumaks, et “Viivust” jäänud hea mulje tõele vastab. Vastab jah. Aga Gort Ashryniga on ta endale pikalt ja mõnuga vett tõmmanud.

Sulatatakse Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII pärast pikka kosmosereisi üles, ja niipea, kui ta enamvähem oma nime meenutada suudab (hehe), järgneb sada viiskümmend lehekülge ekspositsioonilist dialoogi stiilis “Nagu te hästi teate, [lehekülg detailset möla], ja kas te oskate selle põhjustest midagi rääkida?” — “Mul pole küll arvutti käepärast, aga minu eelkäijate mälestused [pool lehekülge detailset möla], mis küll asja sugugi selgemaks ei tee, oskaksite ehk mind valgustada?” Vähemalt niipalju viisakust on autoril olnud, et nimetada selle möla kogukestuseks realistlik kuus tundi — mis muidugi kuidagi ei selgita, miks ikkagi laipväsinud sõjaväelased teineteisele populaarteaduslikke loenguid peavad. Praktiliselt kõik dialoogid järgivad sama mustrit, ja teate mis, natuke nagu kehv on lugeda. Meile esimese köite jooksul katkematu joana kaela valatav maailm ei ole eriti huvitav, ammugi ei mängi need ajaloodetailid loos mingit olulist rolli.

Teksti puhtkirjanduslik tase on ikka väga nõrk, aga ulmeline osa ootab alles ees! Üsna lugemise alguses tekkisid mul tugevad paralleelid ühe enim sitta imitatsiooni sünnitanud ulmežanri, küberpungiga, ja ma mõtlesin Gort Ashryni iseloomustamiseks välja sõna ‘heinleinpunk’. Ebaaus Kunnase suhtes, aga ise ta ju hakkas norima…

Kogu atribuutika järgib põhimõtet, et kõik uus on lihtsalt hästiminiaturiseeritud vana. Tore muidugi, et autor suudab ette kujutada, et ükski tehnoloogia ei teki tühja koha peale, ja et see tavaliselt ka vidinate nimetustes kajastub, aga piirduda lihtsalt olemasolevatele asjadele hästi futude eesliidete lisamisega, ilma et nende olemuses midagi muutuks… Noh, et kõik asjad on väidetavalt tihkelt nanosid (vabandust, vananenud tehnoloogia, pikosid) täis, aga roboti alt ära kruvitud jalad on ikka kahtlaselt rauast ja õliplekilised. Tavaline õppevahend Gort Ashryni maailmas on täiuslikult reaalsust kopeeriv arvutisimulatsioon, aga selle nähtav ja kuuldav osa mängitakse ikkagi maha keskmise rokk-kontserti mahus hologrammi abil! Jättes kõrvale natuke naljaka fakti, et ulme-hologrammidel pole tõesti mitte midagi pistmist tegelike hologrammidega, peab ikkagi küsima: miks nii?

Peamiselt piirdub tehnika võimsuse edasiandmine hooletute möödaminnes märkustega, kuidas näiteks detsimeeritavad hukati lähidistantsilt (kolmsada meetrit), aga ei siin ega järgmises osas ei joonistu kuidagi välja, kuidas lähidistantsi selline tähendus lahingutaktikat mõjutab. Või siis mainib minategelane, kuidas ta hästi närvis oli ja mingi otsuse tegemine hullult kaua võttis, mingi neli millisekundit (ma jätan siinkohal väga hoolikalt norimata selle kallal, kuidas peaks kuitahes vahetult närvisüsteemi ühendatud arvuti suutma signaale ajus kiiremini edasi pressida kui see biokeemiliselt võimalik — määdzhik noh, tulevik). Arvutid, muide. Mingi nipiga ületab üksainus selline miljoneid kordi inimese ajupotentsiaali. Jätame — jällegi — kõrvale probleemi, kuidas saab arvuti võimsuselt inimest nii palju ületada ja ikkagi üheselt masinlikuks jääda (noh, see ‘potentsiaal’ võib ju tähendada näiteks elementide arvu riistvaras, mitte vaimset suutlikkust); häda on selles, et nonde arvutite suutlikkus ei avaldu kuidagi süsteemselt. Lisa sellisele hullvõimsale masinale üks armetu tattaeglane inimaju ja ongi võitmatu kooslus — nimetatud aeglus on oluline, sest piirab üsna rängalt reaktsioonikiirust. Võitlevad vennad (vist küll alles järgmises osas) isepaljunevate lahingurobotitega, ja ena imet, nood on täiesti abitud, sest suudavad arvutada korraga 2^{hästi_väike_n} käitumismustrit, ja väike bounding overwatch või midagi inimeste poolt muudab kogu robotite kiiruse ja võimekuse ebaoluliseks nende taktikaliste puudujääkide tõttu…

Absoluutselt kogu tehnika on hoolikalt lahti seletatud, muidugi nii, et olemusest aimu ei saaks (ei ole ju olemas neid asju), aga piisavalt, et väga puiselt mõjuda.

Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.

Biosensoorne akustika on siis elutajuv kuulmine? Nunuh, väga ilmekas… Q-kiired (nii üheksateistkümnes sajand on see nimi) aga imerohi, mis tagab, et kui tulevikus ikka väga vaja on, saavad tegelased kõigest läbi vaadata (selle kasutamine eeldatavasti nõuab samal tasemel leidlikkust kui kunagine tuumafüüsikute nali, neutriinopomm — kui see kõigest läbi võtab, siis on mingi pildi nägemine nagu komplitseeritud ju?).

Seal, kus tegelased vastastikku loengute pidamisest natuke puhata saavad ja autor midagi sisulisemat kirjeldab, on tulemus tavaliselt sama nõrk. Näide: peategelane tuli möödaminnes välja olulise taktikalise uuendusega, õpetades oma kompaniis endale lisaks välja tosin tulejuhti. Normaalselt on neid kaks. Neidsamu tulejuhte, kes, “nagu me kõik hästi teame”, esimesena surma kipuvad saama, sest kogu vastase tuli koondub neile. Selline tunne, nagu Henry Ford XXIX oleks välja tulnud olulise tehnilise uuendusega ja pannud kõigile autodele piduripedaali, kui varem olid need ainult igal kolmandal. Okei, äkki ilmnebki ammustandardiseeritud koosseisude juures täiesti rutiinselt selliseid kahe silma vahele jäänud elementaarseid võimalusi, aga siis võiks seda ju möödaminneski mainida. Ega kõik lugejad pole kogenud kaadrisõjaväelased. Ja noh, tegelastel selliste mainimistega juba hammas verel.

Ma ei saa kohe muidu, kui pean lisama lingid kahele kirjale ulmelisti arhiivis: 02.11.1999 ja 17.04.2007 (olulised on mõlema faili esimesed kirjad Juhan Habichtilt). Gort Ashryn kannatab väga tugevalt selle all, et kõik ideed, mida autor enamvähem seostatud tekstiks suutis vormida, on raamatusse sisse saanud, on nad mingitpidi olulised või mitte (üldiselt mitte…).

Jah, mastaapset tulevikuajalugu Eestis seni tõesti pole olnud. No ja siis, ega Gort Ashryn sellest paremaks ei muutu? Star Treki, khm, headus ei sõltu kübetki sellest, kui palju sündmusi ja kui täpselt nad lähemast kolmest sajandist paika panevad.

Sotsiaalsete ja moraalsete probleemide käsitlust raamatus ei taha ma torkidagi. Lõppeks kirjutab Uido Truijagi sotsiaalsetest ja moraalsetest probleemidest…

Ahjaa, illustratsioonid. Või hea küll, pildid, ei taha nende peale võõrsõnu raisata:-) Ulmes on pildid saatanast, kui just väga head põhjust pole. Kaanepilt on mõttekas, Gort Ashryni kaanekujundused on kenad tagasihoidlikud, aga pilte teksti sisse toppida, eriti veel nii abituid, on omapärane idee. Kui üldse, siis midagi abstraktsemat; mulle jääb vist alatiseks meelde Zelazny “Valguse isanda” kunstniku omapärane agressiivne stiil.

Mu esimene loetud Kunnase raamat Sõdurjumala teener rabas mind oma jõulisuse, räiguse ja teemaga. See siin on aga hoopis teine, kuid omamoodi mõjuv: väga põhjalikult on esitatud Maa Föderatsioon 900 aastat pärast meid. Föderatsiooni relvajõud on täielikult eraldatud tsiviilmaailmast: isegi seadused on neis erinevad, mitte üksnes infovõrgud (vastavalt MILNET ja GALNET). Raamatu peamine puudus on sama, mis peamine tugevus: ääretult põhjalik maailmaloome. Ligi pool raamatu algusest kulub sellele, et dialoogivormis selguks peategelase saatus minevikus ja mõistagi selle tulevikuühiskonna korraldus, ajalugu. Vast teine tugev külg on arutlused üksikisiku vabadustest ja militaarisikute pea „orja“ seisundist, et need vabadused oleks ikka kaitstud. Puuduseks pean seda, et väga kauge tuleviku relvastust on ikka liiga põhjalikult kirjeldatud (ühiskonnakorra kirjeldud on seevastu OK) – militaarulme austaja pole ma just kunagi olnud.   

Kuna lõpulehekülgedel selgub, et eetilist konflikti pole peategelasel võimalik vältida (orjalik allumine vs eetiline käitumine), siis ootan kärsitult, mis selgub teistes osades. On hea, et sellise tasemega ulmekaid Eestis ikka kirjutatakse.  

KOKKUVÕTE: raamatukaupluses tegin ostuvaliku Sõdurjumala teenri kasuks, Gort Ashryni võtsin raamatukogust (koduriiulid ei mahuta kõiki häid raamatuid) ja tegin õige valiku!