Karel Michal

Kaks esimest osa ei ole omavahel teatavasti üldse seotud ja alles pärast nende lõppu hakkab autor seoseid looma. Et mis on siis ikkagi ühist fanaatilisel kultusel planeedil Hunt ja kaevurite "kuurortlaagritel" nagu planeedil Memphis? Ega väga palju tahakski välja lobiseda. On niigi ilmne, et kuna tegu on romaaniga, need kaks liini segunevad ja põimuvad ning mis edasi saab, lugegu kõik juba ise.

Romaani näol on tegu filosoofilise seiklusulmega. Jah, teoseid, kus kirjeldatakse kord lahinguid ja tagaajamisi ning siis filosofeeritakse igavikuliste küsimuste üle, on viimasel ajal vägagi palju loetud-Simmons, Pullman ja Stephenson meenuvad esimestena. Ja eks neid ole veel ja veel. See kombinatsioon mõjub kusjuures täiesti loomulikult, Belialsi õhukese romaani juures torkab aga rohkem silma kui eelpoolmainitute puhul. Ma ei mõelnud seda etteheitena, mainitud segastiil meeldib mulle. Samuti on romaani eri osade stiil äärmiselt erinev-kes on lugenud kaht juttudena ilmunud osa, aimab seda niikuinii. Romaanis on filosoofilisi arutlusi, võitlusi ja tagaajamist, armastust ning erootikat jne. Samas ka midagi justkui Belialsile ainuomast. Vaid üks episood hakkas tõsiselt pinda käima-peatükis 21 kirjeldatud tagaajamine kosmoselaevadel on mõttetult üledramatiseeritud nagu mingis Hollywoodi märulifilmis ja sü˛ee kui terviku seisukohast täiesti ebavajalik. Me ju kõik teame juba lapsepõlvest peale, et kangelase suunas tulistatud kuulid lähevad tast napilt mööda, mitte ei jäta otsaette ilusaid auke jne... "A-rühma" stiili oleks autor küll vältima pidanud.

Muidu on romaan tore ja tuletas mulle millegipärast meelde neid ilusaid aegu, kui ma veel algaja ulmehuviline olin. Ja see kaanekujundus! Kiitus Toomas Niklusele, näib, et eestlased on lõpuks õppinud kaanepilte tegema. Tükk aega sai vaadatud ja imetletud.

Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.

Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.

Romaani ilmumine lahendab ühe suure müsteeriumi eesti ulmes, ehk selle, kes peitus(id) pseudonüümi B.S. Bailey taga (kuigi BAASis on selle Must Kass juba 2004. a. lõpus välja lobisenud). Tagantjärele tark olles, oleks asjatundjad Bergi osalust B.S. Bailey müstifikatsioonis võinud vähemalt oletada, niivõrd vaid Bergile omaseid lõike leiab jutustusest "Memphis, igaveseks" (mina polnud ei seda ega ka "Pika tee algust" varem lugenud).

Sellisena on "Jumalate vandenõu" nn. fix-up tüüpi romaan, mis tähendab, et romaan patchitakse kokku varem trükis ilmunud juttudest, millise tehnika kõige kuulsam praktiseerija oli kunagi A.E. van Vogt.

Viimasest tuleneb ka esimene etteheide romaanile. Autor oleks pidanud rohkem algmaterjali muutma. Nii näiteks masendab mind, et Belials ei kasutanud lihtsat võimalust tõsta põnevust, jättes peategelase arusaamise alguses külastatud planeedil toimuvast kuhugi hilisemasse. Siis oleks ka kauemaks mõistatuseks jäänud, miks tema elule ajujahti peetakse. Salapära ei tule teosele kunagi kahjuks! Algtekstide lihtviisilise teosesse järjestikku lükkimise asemel oleks võinud nad kohe üksteisse liigendada täpselt nii nagu tegevus juurdekirjutatud osas sujuvalt osaliste vahel lülitub (eriti lahe on kui kaks tegelast viiakse üksteisest lahku ja tekib uus tegevusliin, ning lõpupoole kohtuvad osad neist ja üks liin kaob seeläbi ära). Tükeldamise tagajärjel oleks tegu olnud lõppkokkuvõttes homogeensema teosega.

Teine peamine etteheide autorile on põnevuse kruttimise mittevaldamine. Belials kasutab põnevuse kruvimiseks peaasjalikult peategelaste viimist juba halvast situatsioonist veel halvemasse olukorda. Sellega liialdamine viib loogiliselt situatsiooni, kust väljapääsu pole. Ja siis tuleb viimase abinõuna appi deus-ex-machina tehnika, nii toob ka Belials lõpus tegelastele appi inimesed ja organisatsioonid, millest lugejal senimaani aimu ei olnud, et kujunenud väljapääsmatust olukorrale veel vähegi usutavat lahendust anda.

Tekstil on plussid ka, Belialsile tüüpiliselt on see üliloetav (ja mida muud me Veikost ootaksimegi), religioonialased mõtisklused on selle teose jaoks täpselt parajalt doseeritud, tore on respektaabel suhtumine Hargla kunagistesse praeguseks hetkeks marginaalsetesse tekstidesse, millest tuleneb teose maailm, aga järgmise romaani puhul tuleks rohkem pöörata tähelepanu teose kompositsioonile ja süzhee konstrueerimisele. Pakun, et romaanide kirjutamise alal on Belials hetkel umbes sealmaal, kus Hargla oli 2001. aastal. Neli miinus.

Veiko Belials ei tohiks olla eesti lugejale päris võõras nimi. Kellele seostub ta luuletajana, kellele ulmeautori, kellele aga hoopis lastekirjanikuna. Belialsi lasteraamat “Ossum-Possum, pannkoogielukas” oli eesti lastekirjanduse aastapreemia nominent ning kirjanikul on ette näidata viis üpris head luulekogu. Kuid Veiko Belials on teadlikult ˛anriulmet kirjutav autor, kes jõudis esimesena raamatuni. Enne teda oli küll Eestis ulmega tiiba ripsutatud, see jutt siin, too jutt seal, aga teadlikult ulmekirjanikuks keegi ennast varem ei nimetanud. Ja just see viimati mainitu on mõneti tähelepanuväärne. Liisi Ojamaa sõnadega: „Tahab, kirjutab ulmejutu, tahab, kirjutab hoopis lasteraamatu või luuletuse. Nood viimased pälviksid tegelikult rohkem tähelepanu, aga kuna muhedaid lastekirjanikke või hingeminevaid looduslüürikuid on selle maa keelel ette näidata kümnete kaupa ja teenelisi ulmekirjanikke peaaegu poolteist, siis...” (Postimees, 20.07.2006)

Indrek Hargla on kunagi nimetanud Veiko Belialsi «poeediks, paganaks ja pedagoogiks» ühes isikus – need on mõisted, mis suuresti kujundavad tema loomingu tunnetusvälja. (Postimees, 20.07.2006) Kummatigi said mõlemad varem ilmunud romaanid suure kriitika osaliseks. Esimene romaan – “Ashinari kroonikad” – on piltlikult öeldes “vaese mehe Conan”. Teise romaani kirjutus ta kahasse Marek Simpsoniga ja teos saanud vägagi ambivalentse vastuvõtu osaliseks. Ühelt poolt materdav kriitika, teisalt aga olen kohtunud inimestega, kelle jaoks “Existerion” oli ilmutuslik ning väljaspool igasugust kriitikat. Mu meelest aga oli Belials rohkem jutukirjanik kui suuremate kirjanduslike vormide harrastaja. Eks ole kõnekas seegi, et jutukogu “Helesiniste Liivade laul” pälvis 2002. aastal ulmeauhinna Stalker parima omamaise ulmeraamatu kategoorias. Sellega oli ka “Existerioni” tabanud ebaedu pea täielikult pestud. Kuid oma kolmanda romaaniga näitas kirjanik, et ta on praeguseks võimeline kirjutama heal tasemel mahult suuremaid kirjanduslikke vorme.

“Jumalate vandenõu” esimene proloog on jutt “Pika tee algus”. Selle kohta on üsna sarkastlisi märkusi tehtud stiilis: “Hea, et ainult algus, kogu teed ei oleks viitsind kaasa vantsida,” ja “et kui algus oli pigem detailides urgitsemine, siis lõpus kapati rohmakalt lõpplahenduseni”. Eks ta üldiselt nii oligi, kuid siin tutvustatakse kahte peategelast (õpetlane ja palverändur), kes otsivad seletust n-ö massihüpnoosile. Sest mida muud on surm ja sellele järgnev ülestõusmine kui joovastav elamus, millest ei taheta loobuda. Taju teravdamiseks näljutatakse ja piitsutatakse füüsist ning tagasiteed ei ole. Arvan, et väga ei eksi, kui tõmban mõttelise paralleeli Dan Simmonsiga (romaan “Hyperion”) ja sõnalise-tehnoloogise poole pealt Ian M. Banksiga («Mõtle Phlebasest».

“Jumalate vandenõu” teine proloog ilmus tegelikult kahe autori ühisloomena. Kes oli see saladuslik B. S. Bailey, “Memphis, igaveseks” autor, sai tuntuks laiemale avalikusele alles pärast Lew. R. Bergi (1968–2005) surma. B. S. Bailey on Bergi ja Belialsi pseudonüüm. Tuleb tunnistada, et mulle oli see jutt isegi niimoodi, iseseisvana, sümpaatne. Kuigi lool ei ole lõppu ja sisuliselt autor tegeleb pealkirja lahtiseletamisega. Siin tutvustatakse romaani peamist tegevuskohta ning kolmandat ja neljandat peategelast – kaevurit ja nn sunnitöölist. Kahjuks tutvusin tagakaane tekstiga enne raamatu lugemist ja aimasin, mis roll oli sellel müstilisel sunnitöölisel ja miks ta nii kangesti kuurortplaneedile Memphis kippus. Siit moraal: pigem tekstilõik romaanist kui raamatut tutvustav ja nn lugema innustav toimetaja-poolne märkus tagakaanele.

Romaani ennast saab nimetada filosoofiliseks ja kosmiliseks seiklusulmeks. Iseenesest see filosoofiliste ja teoloogiliste küsimuste üle arutlemine on kaunis tüütu ja suhteliselt üleekspluateeritud teema ulmes, kuid kui segada see madina, tagaajamiste ja aktiivse sooviga hinges püsida, siis tulemus võib olla hea. Mis on ühist templiplaneedil Hunt ja kuurortplaneedil Memphis, see selgub tegevuse käigus. Kuigi, etteruttavalt pean mainima, et liiga palju oli selliseid olukordi, kus tundus, et hullemaks minna enam ei saa, aga näe, sai. Ja mismoodi oma peategelased siiski välja mängida, kui oled nad nurka surunud, ei olnud mu meelest Belialsil väga hästi läbi mõeldud. Deus ex machina ‘t võib modus operandi’na muidugi alati kasutada, kuid siiski mõjub see kuidagi kunstliku ja rebituna. Las need pealegi koolevad (ja ikka nii, et üles ei tõuse), kui nad kõigi reeglite järgi peaks seda tegema. Aga ei, autoril on neist kahju, ja selle asemel, et nad ilusti ja viisakalt maha matta, visatakse neile ootamatu päästeköis kõige hullemas olukorras. Ja see tegelikult ongi peaaegu ainus asjaolu, mille kallal ma virisen “Jumalate vandenõu” puhul. Teine aga on sümpomaatiline paljudele eesti ulmetekstidele. Kui algus on hea ja naudinguga loetav, siis lõpus tõmmatakse riie nii ruttu katki, et ainult kärinat kuuledki. Ma ei ütle, et lõpp peaks olema samamoodi detailides kinni nagu algus, kuid lõpuakordid võiksid siiski veidi vaiksemalt ja tasakaalukamalt kõlada.