Olen täheldanud, et inimesed, kes on “SC”’d lugenud jagunevad kaheks – need kes seda taevani kiidavad ja need keda see üsna külmaks jätab. Päris sellist, kes raamatu sügavale mutta tambiks ja seda ulmekirjanduse häbiplekiks nimetaks paugust küll ei meenu. Ja kurat, ise oleksin kindlasti esimene, kes sellisele väitele tuliselt vastu vaidleks. Ometigi ei kuulu ma mitte sellesse esimesse, vaid teise gruppi. Raamat on hea, kuid ei suuda köita. Ei võõras ega ka emakeeles. Kordan lauset, mida ma mitmel korral olen selle teose austajatele öelnud: “Mulle ei lähe korda ühe pitsapoisi läbielamised ja hingeelu, olgu ta nii kõrgtehnoloogiline kui tahes.”. Ja justnimelt sellel tasemel kogu raamat ongi kirjutatud. Veel kindlasti üks märksõnadest on koomiksilikkus, mis mind kaunikesti külmaks jätab. Mida Strephenson väga hästi oskab on verbaalsete piltide joonistamine, kuid nagu juba öeldud, ei ärata see erilist vaimustust. Kindlasti ei saa nende piltide joonistamist talle pahaks panna, sest Stephenson on ju ise järelsõnas lausa maininud, et tahtis kõigepealt koomiksit teha. Ehk olekski ta koomuskina parem. Kärtsu ja mürtsu saab seal piisavalt, et visuaalset poolt ära kanda. Mis puutub aga sisusse, siis... nojah. Päris aus olles jättis see üsna abitu mulje. Ideid nagu oleks, aga midagi mõistlikku nendega peale hakata justkui ei osata. Eriti, mis puudutab kandvaid ideid. Kogu see sumeri ja viiruse värk. No andke kannatust, kogu fabuleerimine jäi umbes keskkoolipoisi tasemele. Olgu kõik see kompott küber ja punk ja mis kõik veel,aga õõnsaks kõnekõminaks kogu sibelemine ja teemaarendus jääbki. Detailid olid muidugi mõnusad ja selle eest kiitus. Kuulipritsile “Reason” nimeks panna, noh selleks peab nutti olema. Pahalane oli sümpaatne, mis sellest rääkidagi. Lausa hektarite viisi sümpaatsem, kui positiivne kangelane. Hiro aga oli tüüpiline praegusaja yankee. Hoolimata oma eksootilisest päritolust on tegemist kaunikesti piiratud mõttemaailmaga ja üsna fantaasiavaba tegelasega – ehk siis pitsapoisiga. Emotsioone ei tekitanud ka naissoost päätegelane (hoolimata raamatu mitmekordsest lugemisest ei tule mulle ta nimi meelde, sellevõrra õlgukehitama panev oli ta. Oli miskised kaks tähte, a las ta jääb). Maffia ja riik – siin ei ole kah midagi uut. Kui maffia seadustada oleks ta selgelt riikliku struktuuriga ja ega ta töötaks sugugi paremini, kui seda teeb riik. Vähemalt mina küll ei avastanud teosest tõendeid suurema haldussuutlikkuse kohta peale mõttetu maneeritsemise. OK, selle farsiga võrreldes, mida seal Yankistan kujutas oli ta muidugi tegija. Ja mister Wu’st ma ei räägigi, ehkki tema oli selgelt kogu pundi usutavaim ja meeldivaim tegelane. Ehk on ülekohtune Stephensoni liigses utreerimises süüdistada, täitsa võimalik, et see tema taotlus oligi. Paraku ei saa teda sellisena kuidagi tõsiselt võtta. Oijah ja kindlasti mitte least ei ole see lugu, kuis käis pidevalt äge põdemine, et aleuuti ei saa kutuks teha, kuna ta pisikest tuumakat kaasas tassib. My Ass! Kui asi lõpuks ikka ära tehti oli tulemus nagu oleks valge hiir kuskil veidi sooja õhku seedetraktist välja lasknud ja asi vossem.Resümeerikski sedasi, et kui raamatut, mis kirjutet mitte koomuskina, vaid tõsisena ja teda säändsena kuidagi võtta ei saa, pole mul põhjust mitte temale üle rahuldava panna. Gibsonit usun, aga Stephensoni kindlasti mitte.
