Laias laastus jagunevad sõjast kirjutatud romaanid kaheks - sõjavastased ja sõda kui mitte pooldavad, siis vähemalt sellesse kui paratamatusesse suhtuvad. Sõjavastastes romaanides kuvatakse meile kõikmõeldavaid sõjakoledusi ja sõja mõttetust tihti läbi intellektuaalse taustaga üldmobilisatsiooni korras väkke kutsutud "süütu pealtvaataja" silmade. Teised, sageli memuaarilaadsed teosed, keskenduvad rõhutatult positiivsele, mida sõjas leidub - sõdurpoisi kiirendatud korras mehistumine, patriotismi, relvavendluse jt. positiivsete väärtushinnangute kinnistumine inimeses, relva kasutamine rõhutute vabastamiseks jne. Lew R. Bergi luigelauluks jäänud romaan sellisele liigitusele ei allu, suhtumiselt kooslusesse relv+inimene on "Must kaardivägi" üpris erakordne teos.Romaani peategelaseks on pisut üle 20 aasta vanune Lex Rogan, rahutu hing, kes kord sõda kogenuna ei leia tsiviilelus endale õiget kohta (ka tavaelu normidest kõrvale kalduvad tänavakaklused ja tuunitud autodega võidukihutamine ei kompenseeri nooruki adrenaliinivajadust), ning seetõttu reageerib ta koheselt värbamiskuulutusele, mille kaudu otsitakse mingigi militaarse ettevalmistusega inimesi täpsustamata eesmärgiga missioonile - seda ka hoolimata naise (kelle ta erusoleku ajal endale soetanud on) kindlast vastuseisust. Ülejäänud romaan käsitleb loodud väeüksuse korraloomist teenistuslepingu kolme aasta pikkuse perioodi vältel ühel teisejärgulisel planeedil. Väeüksus on Rogani kõrval teine loo peategelane, ülejäänud tüübid jäävad üsna visandlikeks.
Võrreldes varasema loominguga, milles on vähe silmapaistvat, on autor teinud läbi suure, kohati isegi uskumatu arenguhüppe. Tõsi, Bergi tuntud puudused pole otseselt kuhugi kadunud, tema proosa, milles siinkohal välgatavad üksikud jõulised sähvatused, on valdavalt siiski üsna konarlik. Küll on aga autorile ühekorraga jõukohaseks saanud elemendid, milleks tal varemkirjutatus polnud kas oskust või viitsimist - s.o. tekstil on sõnum ja peategelasel on taust. Ning pikemas perspektiivis seljatavad loo tugevad küljed selle puudused.
Bergi suurimaks hooleks kirjanikuna näis olevat selle eest seismine, et lugejale mitte midagi ebaselgeks ei jääks. Nii kaasneb näiteks dialoogis iga repliigiga tavaliselt ka selgitus, miks üks või teine tegelane niiviisi ütles. Iga otsus, mille tegelane teeb, on üldjuhul detailselt põhjendatud, jne. Kui selline asi on omal kohal näiteks lõikudes, kus käsitletakse sõjaliste operatsioonide üksikasju, mille loogika vast igale lugejale jõukohane pole, siis enamikul juhtudel on see ikkagi liigne - autor nagu ei näi üldse arvestavat, et lugeja mõtleb kaasa ja suudab iseseisvalt tegelaste motiividele pihta saada. Teiseks teeb selline stiil teksti lamedaks, hävitab eos mitmekihilisuse, mitmetimõistetavuse võimaluse. Üleseletamine muutub kohati sedavõrd groteskseks nagu unustaks autor end valjusti mõtlema, näiteks lk. 132, kust pärineb järgnev väljavõte:
"Vanasti oli üks tore ütlus," vastas Callo. "Pidu katku ajal või..."Lex ei öelnud midagi, kuid noogutas nõusolevalt. Linnas suuremaid haigusepideemiaid praegu polnud, kuid kujutluslikuks võrdluseks sobiks see lause hästi."
Nii et ühest küljest - rohujuure tasandil - ei valda Berg ütlematajätmise kunsti üldse ning teisest küljest - ja kõige kõrgemal tasandil - valdab ta seda filigraanselt.
Kõige kõrgema tasandi all pean loomulikult silmas seda, mida autor meile oma teosega ütleb. Bergi romaanis peaaegu puudub moraliseerimine. Autoripositsioon samuti nagu puuduks, aga ridade vahel on see jõuliselt olemas (lõpuststseenis jõutakse ka mõtte väljaütlemiseni peategelase naise poolt, aga see on juba valmiskirjutatule rasvase punkti panek). Lugeja vaatab õudusega, kuidas must kaardivägi iseenesestmõistetava kergusega üha enam ja enam mähkub põhjendamatusse vägivalda ja läbi käed rüpes vaatamisega saabub mõistmine - täpselt samamoodi on see iga kord juhtunud. Nii muutuvad arusaadavaks SS-lased, kes peale "päevatööd" naasesid koju armastava perekonna rüppe või punaarmeelased, kes 1945. a. langesid raisakullidena Saksamaa ning sealsete sõdurileskede peale ning kes tagantjärgi pärast sõda ja siiani näevad endis ennekõike vabastajaid, kes purustasid fashistliku ikke ning paljud teised enne ja pärast neid.
Kooslus “vaenlaste vastu halastamatu, omadele piiritult ustav” on just täpselt see, mida ühelt relvakandjalt oodatakse ning võim (iseäranis püssikaba poolt antav võim) laostab inimese ilma mingi moraalse murdumise praksuta. Kõik sünnib loomulikku rada pidi, pisitasa, üks sündmus viib teiseni, teine vääramatult kolmandani. Ning ehkki Bergil koguneb musta kaardiväkke peamiselt ühiskonna põhjakiht, võib seda mõtet siin laiendada ja nentida, et sobivatel asjaoludel sulanduks kaardiväkke ükspuha kes, sõltumata seljale kogutud kultuurikihist. Stseen, kus Lexi sunnitakse vange hukkama, illustreerib selliseid asjaolusid hästi.
Paradoksaalselt on selles atribuutiliselt fantastika valdkonda kuuluvas teoses rohkem realismi kui enamikes nn. kriitilise realismi joont järgivais teostes. Just sedasorti valusat realismi, mis räägib asjadest kiretult, õigete nimedega ning midagi enda teada ei jäta.
Ulmelisest aspektist autor kahtlemata millegi erilisega silma ei paista. Süzhee monotoonsuselt (eriti romaani teises pooles) meenutab "Must Kaardivägi" Norman Spinradi "Terasunelmat" ning zooride olemuse koha pealt Robert A. Heinleini "Nukkude isandaid", kuigi tõenäoliselt Berg neid raamatuid ei tundnud. Samas on ulmelise tausta kasutamine antud loos enam kui õigustatud, kuna suurendab veelgi teksti mõjuvust.
Asjaolu, et autor vahetult enne romaani ilmumist ootamatult meie hulgast lahkus, tegelikult sunnib nägema raamatus seda, mida seal tõenäoliselt ei ole ja segab oluliselt teose adekvaatset interpreteerimist. Jah, autor oli militaarse taustaga, jah, peategelase füüsilised parameetrid ja mõned eluloolised seigad sarnanevad Lex Rogani omadega, jah, isegi peategelase nime esitähed langevad kokku Bergi kodanikunime initsiaalidega. Sellest hoolimata on iga arvestatava kirjaniku puhul endastmõistetav, et ta ei kirjuta mitte iseendast, vaid et kirjapandu on segu kogetust, kuuldust ja ettekujutatust (ja nii palju arvan ma Bergis kirjanikku küll olnud olevat). Sõltumata interpretatsioonist on tegu Bergi meistritööga ja kas see juhtus tal kogemata või plaanituna, seda fakti ei muuda.
