Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Susanna Clarke ·

Jonathan Strange & Mr Norrell

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: «Jonathan Strange ja härra Norrell»
Tallinn «Pegasus» 2007 [I köide]
Tallinn «Pegasus» 2007 [II köide]
Tallinn «Pegasus» 2008 [III köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
1
1
4
1
Keskmine hinne
3.813
Arvustused (16)
7.2006
Must Kass

esteks ma ei salli nn aurupunki, st kirjanduslikku võtet, et miskisse ajastusse topitakse asju, mis sinna tegelt ei kuulu. antud juhul pole küll auru, aga on miski võluvägi, mis inglismaal kahe võluri vedamisel jälle jõudu hakkab koguma. teiseks ei ole ma üldse kindel, et miskist kaugemast ajastust kirjutades – sedapuhku umbes napoleoni sõdade aeg – peaks viljelema stiili, mida tolles ajastus kasutati. (no et eesti keeles ei saaks siis kristjanjaakpetersonist kaugemaid aegu üldse kujutada. mitte et väga vaja oleks, eks ole.) võib öelda, et 19 sajandi kirjandus on end minu jaoks ammendanud ja ma ei näe põhjust, miks keegi nüüd veel seda juurde toodab. kokkuvõttes siis kohutavalt igav raamat, millest oleks väga igav isegi sisukokkuvõtet kirjutada. pika aja jooksul püüdsin ma end sundida iga päev peatükikest lugema, aga vahel jäi mõni nädal siiski vahele. no ei kannata, kui autor oma väljamõeldud nublakaid edasi-tagasi tõstab ja sellest tõstmisest siis vaimustusega kirjutab. (st tegelased ei hakka lugeja jaoks elama.) tõsi, kui raamat on nii paks, siis võib tekkida see efekt, et kui mingit jama ikka väga palju kordi korratakse, võib lihtsameelsem lugeja jääda uskuma, et äkki nii ongi.kummaline, et isegi selle raamatu sisukokkuvõtet (kodanik rätsepa esituses) on õudselt igav lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaan kujutab endast segu fantasyst, huumorist, gootilikust müstikast ja veidi ka alternatiivajaloost. Ning muidugi üheksateistkümnenda sajandi inglise kirjandusest. Autori stiil on nii omapärane, et seda on raskegi millegi varemloetuga võrrelda. See üheksateistkümnenda sajandi stiil on taotluslik stiliseering-ja samas on tegu tekstiga, mida ükski tolleaegne kirjanik kindlasti poleks suutnud kirja panna-tegevus toimub alternatiivses maailmas ja sarnase konsteptsiooni peale poleks toona keegi ilmselt tulnud. Erinevalt eelarvustajast ei pea ma romaani absoluutselt igavaks ja arvan, et "Hugo" ning "Nebula" oli romaan rohkemgi ära teeninud, kui nii mõnigi teine laureaat. Samas eeldab Clarke`i nautimine teatud maitset ja inimesed, kes ei talu fantasyst , aurupunki või üheksateistkümnenda sajandi stiili või kelle mõttemaailm on liialt kaasaegne/postmodernistlik, võiksid romaanist heaga eemale hoida, neile on selle lugemine ilmselt massohism. Mina olen pikaaegse umbkeelsuse tõttu muinasulmega harjunud ja nii tekitab "Fantaasia" kopiraidivabadest produktsioonidest tuttav romantiline stiil pigem meeldivat äratundmisrõõmu.

Alternatiiivajaloolises tegevusmaailmas eksisteerib maagia, samuti puudub traditsiooniline religioosne viha selle vastu(mainitakse küll vaimulike-maagide kiskumisi, ent vilksatab isegi sõna "kirikumaagia" ja tuleriitadest on asi kaugel. Aastal 1110 on haldjate kasupojast võluri John Uskglassi juhtitud haldjaarmee okupeerinud terve Põhja-Inglismaa ja Uskglassist endast saanud mainitud piirkonna võlurist valitseja-Kaarnakuningas. Pärast mitme sajandi (!) pikkust valitsusaega on Uskglass lahkunud, ilmselt kuhugi paralleelmaailma, alus on aga pandud tugevale maagiatraditsioonile.

Romaani tegevus algab aastal 1806. Maagia on alates kusagilt seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust nõrgenud ja muutunud peaaegu olematuks, maagideks kutsuvad end selle ajalugu uurivad kabinetiteadlased. Ühel heal päeval saavad Yorki maagiaühingu liikmed teada üksildases Hurtfew Abbey mõisas elavast maagist Gilbert Norrellist, kes on väidetavalt elustanud praktilise maagia. Norrell võidab kihlveo ühinguga, teostades maagiaakti ja pannes rääkima Yorki katedraali muistsed kivikujud. Seejärel suundub Norrell Londonisse, püüdes maagiale toetust leida. Algul suhtutakse tasse põlglikult, kõik muutub aga hetkel, kui ta äratab haldjakuninga abiga ellu poliitiku Sir Walter Pole`i surnud pruudi. Vastutasuks soovib haldjas endale poolt pruudi elust ja lõikab maha ta sõrme. Reinkarnatsioon annab hiljem ebameeldivaid tagajärgi...

Pärast seda on Norrell muidugi tehtud mees ja ta unistus-toetada Briti armeed võitluses Napoleoniga maagia abil-saab teoks. Rindele ta otseselt ei lähe, küll aga teeb näiteks vihmast laevu, mis meenutavad pärislaevu ja ajavad prantslased Briti mereväe liikumiste osas täielikku segadusse. Mr. Norrell soovib endale kindlustada ainsa inglise maagi positsiooni. Kõiki teisi, kes end maagideks peavad, üritab ta sundida sellest aust loobuma. Peagi aga ilmub välja noor andekas maag-Jonathan Strange, kellest saab Norrelli õpilane. Meestest saavad sõbrad-mingiks ajaks...

Esimesed kakssada lehekülge ei tundunud kuigi huvitavad. Maagia esimene demonstratsioon rääkivate kivikujude näol polnud kuigi muljetavaldav ja romaani käivitumine võttis aega. Muidugi on tegelased tüüpilised üheksateistkümnenda sajandi inimesed ja nende käitumine vastav-iga veidigi talutavamast klassist inimene on "mister", "d˛entelmen" või "leedi", pidevalt vilksatavad tühjad fraasid nagu "šokeeriv", abielurikkumist ning hasartmänge peetakse kirjeldamatuteks pattudeks jne. Samas on selline vaid tegelaste jutt, negatiivseid iseloomuomadusi neil jätkub, kaasaarvatud kahel peategelasel, eriti Norrellil. Mis omakorda ei muuda neid ebasümpaatseteks, pigem üldinimlikeks. Romaanis puudubki positiivne peakangelane, küll aga on olemas kurjam, haldjakuningas, "gentleman with the thistle-down hair". Haldjad on kõnealuses maailmas üldse hullud ja julmad, meenutamata mingitpidi näiteks Tolkieni omi.

Tumedusele vaatamata on romaan kohati ka meeletult naljakas-näiteks stseen, kus tänavaprohvet Vinculus ronib salaja Norrelli majja, et kanda talle ette nostradamuslikult segane ettekuulutus. Või see, kuidas Strange`i isale tema sant iseloom saatuslikuks saab. Või episood, kus võlurid saadavad Napoleonile ja Aleksander I-le telepaatilisi õudusunenägusid ning vahepeal kaalutakse nende väljamõtlemiseks gooti romaanide autorite kaasamist. Jne. Jne. Kohati tekib lausa küsimus, et kui tõsiselt autor oma saagat üldse võtab. Nalja saab rohkem, kui nii mõneski Pratchetti raamatus.

Loogiliselt tekivad paralleelid sarnase asetusega Tim Powersi "Anubise väravatega" , mida sai hiljuti loetud. Seda muidugi sisu, mitte stiili poolest. On mõlemad ju aurupungi ˛anri kuuluvad teosed, mille tegevus toimub Napoleoni sõdade aegsel Inglismaal, juttu tuleb lord Byronist ja hullust kuningast George III-st jne. Samas on nad totaalselt erinevad-Powers kirjeldab asja kaasaja inimese vaatenurgast lähtudes, Clarke aimab järele ajastule omast stiili. Ja Powers on siiski parem, kuna suudab pinget paremini üleval hoida.
Teksti loeti inglise keeles
Andres Septer

Suurepärane, mitmekihiline raamat. Ohtralt peent huumorit ja varjatud irooniat. Nauditav lugemine, kindel "viis". Meeldiv, et tõlkija on viited tuntud (ja vähemtuntud) ajaloolistele tegelastele varustanud omapoolsete ääremärkustega -- kõik lugejad ei pruugi Inglismaa ajalooga kursis olla.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Mingis satiirilises võtmes on lugu isegi loetav, kuid minu jaoks on romaanil kaks viga:Esiteks pole stoori ise eriti huvitav ega usutav ja teiseks ei meeldi mulle kirjaniku stiil.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Tõesti suurepärane raamat. Algus ju tõepoolest venis, ent kui ükskord hoo sisse sai, ilmnes peagi, et tegu on põhjalikult läbimõeldud asjaga, mida autoril oli arvatavasti sama lõbus paberile panna, kui lugejal seda lugeda. See raamat on Inglismaast ja valmistab selle saareriigi ülemöödunud sajandi alguspoole ajalooga detailselt kursisolevale lugejale kindlasti suuremat naudingut, kui neile, kes peavad leppima joonealuste märkustega. Tuleb tunnustada tõlkija hiigeltööd, kes lisaks autori ohtratele (aga enamasti täiesti tema enda fantaasiast pärit) joonealustele oli lisanud tubli teist samapalju viiteid ja selgitusi kunagi tõeliselt elanud ja tegutsenud inglise väljapaistvate kirjanike, kindralite, poliitikute jne. kohta. Viited tegid lugemise natuke hõlpsamaks.

Aurupunk see nüüd küll ei olnud, ikka puhas fantasy, ütleme et georgiaanlik fantasy. Pseudovanaaegne kirjutamisstiil võis ju alguses pisut häirida aga selleks ajaks, kui selge mis loos toimub, on pisut kummaline kõnepruuk võrdlemisi märkamatuks muutunud.

Hea tõlkevalik kirjastuselt, hea tõlkija ja toimetaja. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Pean ausalt tunnistama, et suhtusin teatud eelarvamustega sellesse raamatusse. Kõigepalt tekitas kahtlusi täiesti tundmatu autor, kes tagatipuks on veel ka naine (mitte et mul tundmatute autorite ja naiste vastu midagi oleks, kuid üleüldiselt ei moodusta need tihtipeale kõige paremat kombinatsiooni). Teiseks jättis sisututvustus raamatu tagakaanel suhteliselt kesise mulje ning tükk aega pidasin ma teost selliseks nooremale koolieale mõeldud raamatuks nagu "Harry Potter". Õnneks olid mu kahtlused ja kõhklused igati alusetud. Raamat on hea. Isegi väga hea. Eelkõige vaimuka stiili ning huvitava ülesehituse poolest. Kõige nõrgema mulje jättis esimene osa. Kirjutamislaad tahtis harjumist ning tegevust oli vähe. Teine osa läks kõvasti paremaks ning kolmas oli juba igati tasemel. Muidugi jätsid tegelaste sebimised kohati üsna kaootilise mulje ning küsitav oli ka selle loogilisus, kuid lõppkokkuvõttes suutis autor kõik otsad kenasti kokku tõmmata. Igati hea lugemine. Viis
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Peaks alustama sellest, et minu meelest on see puhtas aurupungi-võtmes välja peetud teos üks 21. sajandi parimaid ulmeromaane. Hindasin selle ka oma Stalkeri-küsitlusel parimaks, mitte et konkurents tihe oleks olnud, aint miskid lukjanenkod, hearnid, tolkiinid ja vonnegutid... lisaks keeldusid korraldajad nimekirja lisamast omaenda lohakuse või laiskuse tõttu sealt esmalt välja jäänud Carlos Ruiz Zafoni "Tuule varju"... nojah.

Igatahes on Clarke`i mahukas romaan oma komponeeringult ning lõuendi, värvide ja pintslite valikult pea et täiuslikult välja kukkunud. Minule ei tundunud algus igav, kogu tekst arenes tõusvas joones põnevalt, stiil oli ebaloomulikult (et mitte öelda ebaeestilikult ja/või ebavenelikult) kerge ja õhus hõljuv, kuigi sündmustikku saadab pidev surutis ja rusuv tunne - vähemalt osa tegelaste jaoks.

Kindlasti võib paralleele leida teiste samast ajast ja kohast rääkivate tekstidega, nagu Powers või Naomi Noviku Briti-Prantsuse mere-/lohesõja tsükkel, aga Clarke`i stiili eripära on see, et autor on suutnud mõlemast soost tegelasi kujutada nii, et lugeja ei hakka mõtlema, et oot-oot, kummast soost nüüd autor on? Selles mõttes on Clarke väga erinev näiteks Robin Hobbist ning sarnaneb rohkem Mary Gentle`ile.

Igatahes on see romaan kõik oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Just selline on parim kirjandus. Tõusen püsti ja aplodeerin.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui Susanna Clarke`il paluti intervjuus nimetada viis oma lemmikraamatut, siis teiste hulgas mainis ta ka Arthur Conan Doyle`i "Sherlock Holmesi" lugusid. Tagantjärele mõeldes võib mingi paralleeli tõmmata küll, ja mitte üksnes sellepärast et mõlemad kirjutavad Vanast Heast Inglismaast. Doyle kirjutab kriminulli, Clarke fantasyt. Kumbki ei tee seda iseenesest viisil, mis sunniks lugedes erutusest küüsi närima ja palavikuliselt lehti keerama et teada saada "mis edasi saab" (möönan et oma avaldamise ajal Holmesi-lood ilmselt siiski sedasi mõjusid). Ja ometi on mõlema autori teoseid nauditav lugeda, sest nendes valitseb õhkkond, mille sisse on ennast mõnus lugemise ajaks unustada. Alati polegi vaja mingit kõrvulukustavat actionit.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Esimene katse paar aastat tagasi jooksis kinni -- ma ei suutnud seda lugeda. Siin midagi öelda tundus kohatu...
Nüüd alustasin uuesti -- noh, et ikkagi Hugo võitja...
No andke andeks, ei suuda! Elu on liiga lühike, et sellist kirjandust tarbida. Noh, jagelevad, sigatsevad üksteise kallal, on mõni hea detail, on stiiliga vaeva nähtud... veelkord -- ma ei saa aru, milles asi, aga pead vastu lauda taguda pakub rohkem rahuldust... sry.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Selle nautimiseks peab ilmselt omama geeni, mis paneks indiviidi end viktoriaanlikul ajastul koduselt tundma... Või vähemalt sundima nostalgiliselt tajuma, et KUI HEA oleks elada vanal Inglismaal... Või ikkagi viima mõtted külmas toas küdevale kaminale ja kellaviieteele... ptüi...

Loogiliselt võttes saan aru, et kogu inglisekeelne kirjandus omab sinatses sajandis elutähtsaid juuri, aga korda läheb see mulle sama palju kui näiteks eskimo-tšuktši kolmas tursasõda.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Olen täiesti põrutatud.
Vat SEE on hästi kirjutatud raamat. Ma tahaks istuda autori jalge ees ja talle teekandikut hoida või midagi sinnakanti. Naine teeb kõike vastupidi ilukirjanduse kirjutamist õpetavatele soovitustele - ja tulemus on fantastiliselt hea.

Ma hoolin tema tegelastest, kes esmaesitluses tundusid täiesti mõttetute 19. sajandi raamatutegelastena. Ka tema kiusakas teener ja lakkekrantsist hullvõlur on mul niimoodi südame küljes, et kasvõi niutsu - ja ometi ei kuluta ta nende tegutsemise peale isegi eriti aega. Pole ühtegi tegelast, kes poleks korraga koomiline, traagiline ja inimlik. Pole ühtegi süžeeliini, mis paneks mu ohkama ja "Oeh, jälle tema!" mõeldes lehekülgi edasi lappama, et näha, palju ma pean kannatama enne järgmise põneva sündmuse saabumist. Pole isegi seda vana head põnevust _vaja_ nii väga, segu muhedusest, põnevusest ja traagikast on omavahel kokku pandud sellise helge kerge stiiliga, et tõenäoliselt oleks ka kümmekond lehekülge värvi kuivamise kirjeldust Clarke`i esitluses lahe ja nauditav.

Arvestades, kui palju ma raamatut lugedes valju häälega naerda sain, võiks Clarke`i kõrvutada nt Pratchettiga. Huvitavalt kombel seaksin ma nad võrdlusse nii, et Pratchett on naljakas, aga Clarke muhe. Samas naersin ma Clarke`i lugedes reaalselt rohkem. Sest Pratchetti nali on selline, mida sa näed ette, mis kogu aeg tekstiga kaasa põrkab nagu teine rütm, ning mille aluse ära tabanud lugejat on autoril keeruline veel üllatada - kuigi tore on lugeda ikka.
Samas Clarke`i huumor on ootamatu ja natuke absurdne. See tabas mind iga kord üllatusena ja selle mehhanismi ma korrata ei oskaks. Ainult lembin.

V-o esimene osa teosest oli tõesti pisut selline... liiga stiili- liiga vähe loorääkimisraamat. Aga edasi muutus süžee juba arvestatavalt haaravaks ja seikluslikuks. Kes siis ei tahaks lugeda, kuidas lahinguvõlur Strange aitab Wellingtoni hertsogil Napoleoni võita? Meeleheites või lausa kadunud kaunid naised. Haldjamaailma õudused ja õndsused. Ettekuulutused.
Haaravuse puudust teisest raamatust alates enam kuidagi ette ei saa heita.

Ent raamatu teine ja kolmas osa, mille raamatukogust võtsin, olid esmalaenutused. Mitte keegi polnud neid lugenud enne mind. Neitsilikult puhtad leheküljed mu ees ainsagi murrujooneta pidid tutvuma minu kombega raamatuid kohelda ja said nii teeplekkide kui kergelt Merevaiguste näpujälgede osalisteks. Aga õudne pole mitte see. Õudne on, et need on nii head raamatud, ja keegi ei loe neid.
Esimest osa oli korra 2009. aastal Harju Maakonnaraamatukogust siiski lugeda ka võetud.

Kuskil millegagi tegi "Pegasus" seda raamatut turustades kohutava vea. V-o tagakaanetekstiga. V-o lakoonilise kujundusega, mis noortekad meelde toob.
Millegagi. Kuskil.
Sest tegu on tõeliselt hea kirjandusega ja nende raamatute olematu populaarsus murrab praegu natuke mu südant. No kuidas saab mitte armastada raamatut, kus sisaldub seesugune lõik:

Neist möödus võluv itaallanna. Byron kallutas pead, pani silmad poolkinni ja krimpsutas nägu, nagu vaevaksid teda kroonilised seedehäired. Doktor Greysteel võis vaid oletada, et lord näitab noorele daamile oma kuulsat byronlikku profiili ja ilmet.
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Triloogia võlukunstimaailmast, kus 19. sajandi lõpu Inglismaal on võlukunst välja suremas ning vaid kaks asjatundjast härrasmeest suudavad veel midagi selles vallas ette võtta. Ma ei tea kuidas teiega enda lugemiskogemust jagada kuid - PALUN ÄRGE SEDA RAAMATUT LUGEGE! Ausõna, see oli ehtinglaslikult halb ning tõsiselt ropp ja roojane käkk. Idee polnud paha ning kohati oli ka helgeid hetki aga üldiselt oli tegu veniva ning absoluutselt ebahuvitava juraga. Mulle jääb siiralt arusaamatuks kuidas seda kolmikteost paljud kiidavad aga noh, maitse üle ei vaielda. Autor on loonud täitsa okei maailma kuid selle sees ei toimu absoluutselt mitte midagi põnevat. Umbes nagu oleks Stephen King kümme korda mahlapressist läbi lastud, mõned korrad seedekulglast ka ja tulemus kaante vahele pandud. Hirmus!

Eriti jabur on see, et ma lugesin need kolm raamatut läbi sest MILLALGI PEAB JU OMETI HUVITAVAKS MINEMA! Aga ei läinud! Ausõna, mul on sellest kulutatud ajast kahju, viimase raamatu ma küll mingist hetkest sirvisin lõpuni läbi, et millega see jurr lõpuks päädib.

Tegelikult ma olen täiesti nõus sellega, et midagi peab selles raamatus olema (ning mu arvamus on äärmiselt subjektiivne). Aga vähemalt minu jaoks tundus see kõik äärmiselt mannetu ja nõder. Sellest on vähe kui lihtsalt loobid mingeid suvalise asju kastme sisse ja loodad, et tulemus süüa kõlbab. Mõnikord muidugi joppab ja tulemus on ekstraklassist. Antud juhul sattus kirjanikuproua kokkukeedetud supp minu jaoks skaala teise otsa.

Vabandust aga see oli tõesti kohutav lugemiselamus. Sain vähemalt hinge pealt ära kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Esmalt peaks ütlema, et tegemist on kahtlemata väga huvitava ja hästi kirjutatud raamatuga, millel on kindlasti mitmeid kihte ja varjatud tähendusrikkust, mis avavad end ilmselt alles mitmendal ja süvendatul ülelugemisel. Ülimalt positiivne oli ka teosest läbikumav bibliofiilia, mida mainis vist ka raamatu eesti keelde tõlkija.

Kuigi teost saab liigitada alternatiivajalooks, on selle "alternatiivsus" siiski hämmastavalt vähene, vähemalt teose põhitegevustiku osas – pingutavad võlurid, mis nad pingutavad, ajalugu läheb ikka oma rada.

Ent vähemalt minu jaoks oli sel ka mitmeid puuduseid, mitte küll siiski selliseid, mis oleks lugemiselamust väga tugevalt rikkunud; vastasel juhul poleks ma kolmandat osa vaid kahe päevaga (või pigem ööga) läbi lugenud. Aga kohati kippus raamat siiski lohisema, ilmselt siis see 19. sajandi pikaks-laiaks venitatud, kirjeldav ja pajatav stiil, millega tänapäeva tekstidega harjunul on raske kohaneda. Peale selle leidus ka asju, mis vähemalt mulle mõjusid loogikavigade või siis ärritavate seletamatustena, nagu näiteks: miks oli võlukunst olemas ainult Inglismaal? Hea küll, tegelikult võib sellele enam-vähem vastuse leida. Aga eriti tekitas hämmeldust see, miks teine võlur, kelle naine suri ja keda ta kindlasti väga armastas, ei teinud katsetki teda ellu äratada, ehkki esimene võlur oli ju mõne aasta eest ühe teisega seda (näiliselt) edukalt teinud? Võib-olla on vastus kuskil ridade vahel, aga praegusel juhul seda ära ei tabanud.

Need ja mõned teised väiksemad ärritavad asjad mõjusid selliselt, et kolmanda köite algupoolel tundsin küll vahepeal tahtmist hakata asja edasi lappama ning näis, et tegemist ei ole ikka kõrget hinnet vääriva kirjutisega. Ent lõpp muutis asja täielikult, siis läksid asjad võrreldes eelnevaga päris kiiresti käima ja asju hakati sümpaatselt kokku sõlmima. Seega pole kahtlust – emotsioon on väga hea ja hinne kõrgeim.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles