Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Vabaduse kõrgeim määr

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
11
7
6
0
0
Keskmine hinne
4.208
Arvustused (24)
Kalevipoeg

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Üle hulga aja üks selline raamat, millele saab viie panna vähimagi kõhkluseta. Ulmet on siin tõepoolest minimaalselt, aga tapmist ja tagaajamist jätkub piisavalt. Võitlusstseenid on vägagi realistlikud ja une-eelse lektüürina kasutamiseks ei pruugi "Vabaduse kõrgeim määr" hästi sobida.

Vägivald ei ole Hargla jaoks mõistagi mitte eesmärk omaette. Seda kasutatakse vaid illustreerimaks autori põhilist sõnumit - kättemaks on mõttetu. Kättemaksu lõpptulemuseks on see, et kättemaksja muutub samasuguseks närakaks, nagu see kellele ta kätte maksab.Happy endi sõpradele võib valmistada pettumuse, hea kirjanduse sõpradele tõeline maiuspala.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

Alustaks organisatsioonilistest küsimustest. Romaan koosnes kolmest osast, neist esimene oli ühes pikas jorus, mitte ühegi erilise liigenduseta. Keegi hea hing oli teksti vähemalt lõikudesse jaganud. Teises osas oli seevastu 41 (!) nummerdatud peatükki, mis oma liigendustöös mitte alati tekstiloogikat ei järginud. Kolmanda osa jagas tükkideks neli-viis komplekti kolme tärni. Jäi mulje, et sel oli kas mingi sügav tagamõte, milleni ma ei küündinud või siis ei olnud ei kirjanik ega toimetaja selliste küsimuste peale absoluutselt mõelnud. Muidu ei viriseks, aga sellist ilma peatükkideta (või ka mõttetult üleliigendatud) teksti on väga raske mitmeks päevaks lugemiseks jätta – kuidas sa paned raamatu poole lause pealt käest?

Sisust: alustaks nende üles loetlemisega, keda mina kulisside tagant arvasin nägevat. Taamal tegi kummarduse loomulikult Puzo. Raamatu keskpaiga õukonnaelu intriige ja sagimisi ning action-stseene ei peaks häbenema ka Dumas-vanem. Kuid kõige rohkem meenutas kogu värk Stilmarki "Pärijat Kalkutast" – isegi päris täpselt ei tea, miks, aga ilmselt põhiteema pärast, ehk väikse grupi rise&fall.

Poole raamatu pealt hakkas mind kummitama kummaline deja-vu tunne. Ma olin kindel, et ma olen midagi üpris sarnast juba kuskil lugenud ning üritasin meenutada, mis raamat see täpselt oli. Peale lõpetamist ragistasin veel viis minutit ajusid, aga jõudsin siis otsusele, et sellel teemal – võimuihast, kuidas võim inimest rikub, kuidas revolutsioon sööb oma lapsi – on kirjutatud paras virn raamatuid ning minust targemad ja lugenumad inimesed võiksid ilmselt poole minuti jooksul üles lugeda paarkümmend nimetust ning on`s see siis nüüd nii tähtis, millist mina neist juhtunud olen lugema.

See toob mind sujuvalt raamatu ilmselt põhivea juurde: ta ei ole just teab mis originaalne. Küllalt suure osa raamatu vältel saab rahulikult oletada, mis järgmiseks juhtuda võiks ja see enamasti ka juhtub ning ka lõpplahendus ei tule ilmselt kellelegi kuigi suure üllatusena. Aga õnneks on ta ebaoriginaalne suure hulga heade raamatutega võrreldes ka ühe teise asja suhtes: ta on pagana hästi kirjutatud, nii et süžee – ei, mitte lihtsus, aga just suhteline etteaimatavus ei ole kuigi häiriv.

Puuduvad ka "klassikalised" harglalikud vead – puänt, mida tegelikult ei ole (vt eelmine lõik), ei ole see-eest ka mage (a la Gondvana) ;-) ning ka tegelaste motiivid on enam-vähem paigas: esimese osa jooksul ma kartsin, et selle käejama taga on mingi Baiita needusega võrreldav bläkk, aga polnd hullu midagi (kuigi ega ma sellest meeletust häbitundest päris aru siiski ei saanud – aga hei, ma pole ka noobel rüütel ega midagist). Veel oli siin-seal kohti, kus tekkisid kahtlused, kas just kõik tegutsemismotiivid päris usutavad olid, aga üldiselt oli asi paigas ja tegu pigem pisivigadega. Ning ka seksiga oli piiri peetud, mõned pringid rinnad ja pepud on pundis, aga ühtegi seksistseeni seksistseeni enda pärast pole sisse punnitatud.

Mul oli millegipärast vahepeal tekkinud Hargla suhtes teatav eelarvamus, aga selle raamatuga rehabiliteeris ta end minu silmis küll üsna põhjalikult. Nüüd saan ma rahulikuma südamega "Palverännaku" kallale asuda, mis mul juba pool aastat riiulis vedeleb, kuna ma pole julenud teda ette võtta. :-)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Erinevalt Erkki-st meeldis mulle ainult raamatu esimene osa. Teine ja kolmas osa tundus puhtalt maffiajutustusena, mis muutis täiesti raamatu stiili. Fantasyt esines täpselt õiges koguses ja stiilis ainult esimeses osas, teises osas oli seda järel näputäis, kolmandas osas aga üldse mitte. Justkui oleks kaks erinevat raamatut kokku pandud.

Kui saaks raamatu osi eraldi hinnata, siis oleksid hinded 5,3,3.

Kuulsin kusagilt poole kõrvaga (aga kindel ei ole), et raamatule tulevad veel järjed...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hargla romaanidega on see huvitav lugu, et iga järgmine on eelmisest parem. "Vabaduse kõrgeimas määras" torkas silma vaid üks kerge näpuviga, nimelt Blagomiri tüli sõjaväelastega talupoegade hukkamise pärast, mille lahendas Arasthavani ootamatu saabumine-deus ex machina. Aga üldiselt võib öelda, et võimas ja suurepärane lugu. Hargla romaanidest kõige seikluslikum ja ühtlasi süngeim. Uneeelseks lektüüriks vist tõesti ei sobi. Tegelased pole jaotatud must-valgel printsiibil-võiksin kirjutada terve artikli teemal, milline tegelane mulle teatud olukorras sümpaatne, milline ebasümpaatne tundus jne. Eriti head olid romaani viimased laused-meenub Mao Zedongi väidetav tsitaat-tõde väljub relva torust. Võiks arvata, et romaan kuulub sellesse uude ala˛anrisse, millest Raul Sulbi 2002. aasta Estconil ettekande pidas. Puzot pole ma lugenud, nii et paralleele ei oska tõmmata. Need, kes arvavad, et Hargla lõputult üht-sama skeemi kordab, peavad pärast käesoleva romaani lugemist oma arvamust revideerima.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Hmmm...olen esimenem kes sellele romaanil 3 paneb. Pean selle korralikult ära seletama. Asi pole selles, nagu oleks romaan halvasti kirjutatud. Üldsegi mitte! Hargla särab siingi silmipimestavalt! Lugu on Harglale omapärases stiilis, mis on suurepärane, jutustatud! Aga siiski see mulle ei meeldinud!

Ma lugesin eelmise retsensioone ja panin tähele, et peale minu on vaid pks inimene(Kristjan Ruumet), kellele meeldis raamatu esimene osa rohkem, kui ülejäänud kaks! Ja sealt tulebki vastu-ülejäänud kaks ei meeldinud mulle mitte üks raas! Kui ausalt öelda, siis "Vabaduse kõrgeim määr" oli esimene raamat, mis mulle tõepoolest, nende tegelaste ja tegevuse tõttu vastu hakkas!

"Kui tahad teada, siis olete te varsti samasugused vereimejad ja röövlid kui too Kihva-Jerrid." (lk. 128) ütles veskimees Vaitol Zmaikole ja tal oli täiesti õigus väikese veaga. Ja selleks väikseks veaks oli see, et "õiglased" olid veelgi suuremad kaabakad kui Kihva-Jerrid oma kambaga, sest Kihva-Jerrid oli röövel ja kõik teadsid seda ning ta ei hakanud seda eitama, aga Zmaiko oma "õiglaste" kambaga olid tapjad, vargad, väljapressijad jne, kuid ise nad ütlesid, et on ausad mehed ja tqahavad vaid õiglust!

Neilt võiks küsida, et kas õiglus on mõrvamine, väljapressimine, röövimine, valetamine ja reetmine, kuid ma usun, et see, kes julgeks seda küsida, sureks üpris pea kellegi "õiglase" käe läbi! Need, kes end õiglasteks nimetasid, tegid seda kõike, mida ma nimetasin, ja enamgi veel!

"Handridi sõitis Zmaiko kuu aja pärast, ratsutades uhkel vanal kõrvil, kelle peremehe ta oli lasknud tappa."(lk.272) ja selline ongi neist "õiglastest" kõige "õiglasem"! Esimene osa, mis jutustas Blagomirist, Kandisest ja Pärnaoru esimese vabaduse saavutamisest mulle tõesti meeldis, kuid ülejäänud lihtsalt hakkas vastu. Kui Zmaiko käskis Afil käed ja jalad ära lõigata muutus ta samasuguseks nagu Arasthavani...isegi hullemaks! Kui nüüd järgi mõelda, siis selles raamatus oli vaid neli õiglast inimest-Blagomir, Kandis, Regon ja Agnes! Ülejäänud on suuremas osas enam-vähem halvaga seotud!

Usun, et just selline lugu oligi Hargla eesmärgiks ja vääriks kindlasti viite nagu ka suurem osa on pannud. Kusagil mujal paneksngi sellele võib olla viie, kuid siin, BAASis, on mul õigus avaldada oma arvamust ja panna selline hinne, mis minu arust sellele raamatule sobib ja mina panen selle tõttu kolme! Toredasti kirjutatud ja puha aga mulle ei meeldinud. "Õiglased" saavad oma kolme kätte(oleks kahe pannud, aga esimene osa päästis päeva).
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Raamat, millega Hargla teenis ära oma esimesed olulised loorberid (romaanivõistluse teine koht) ja astus ilmselt ka üldise tunnustuse leidnud autorite hulka. Kuigi üldjoontes jääb mulle selgusetuks, millega ta võistluse zhürii ära võlus, sest mingit erilist elamust selle teose lugemine nüüd küll ei pakkunud.

Teose tugevaimaks küljeks on ilmselt läbimõeldud, proloogiga varustatud ja sünge süzhee. See on loogiline, väljapeetud ja tõesti korralik. Süzhee on kuulekalt autori teenistuses, et rõhutada romaani sõnumit (sõnumiga romaane kirjutab meil Veskimees, kas tõesti kirjutas Hargla selle romaani selleks, et näidata Veskimehele, kuidas seda teha tuleks?). Muus osas näib aga antud romaan küllalt ilmekalt välja toovat puudused, mis Harglal lühemates vormides välja ei paista või lihtsalt ei häiri.

Peamine etteheide tekstile on see, et süzhee kui romaani selgroog elab oma elu muude romaanist läbivilksatavate inimeste arvelt. Praktiliselt kõik tegelased on minimaalselt motiveeritud, samuti ei ole inimesi, kellele kaasa elada (vähegi arvestatavad kandidaadid saadetakse kähku teise ilma). Jääb veel võimalus, et autori arvates on peategelaseks "õiglaste" organisatsioon, kuid viimase käekäigule kaasaelamine nõuab lugejatelt tegevuse arenedes juba suurt eneseületamist

Ka hakkas just käesolevas teoses tugevasti häirima Hargla deterministlik tegelaste kasutamine. Selguse huvides võiks ju autor lausa loobuda nimedest ja kasutada näiteks rolli näitavaid sildikesi - Palgamõrvar, Lits, Juht jne. Teoses on väga vähe elu ilmestavat juhuslikkust (kui mees ja naine ühe katuse alla satuvad, siis puhkeb seal peatselt lõkkele kustumatu armastus jms). Samuti puuduvad tegelastel neid ilmestavad detailid. Raamatus on palju konte ja vähe liha. Romaan oleks selle liha arvelt kaks korda paksem võinud olla, aga inimvõimetel on muidugi piirid.

Veel: teose lõpus tegevusse astuvad vabamüürlased (või nende analoogid) tegid etteaste ka "Tagasi tulevikku" IVs osas, millega seoses tekib hirm, et kas see edaspidi nii saabki olema? Ja nii nagu Bergil on relvad, on Harglal lambaliha, metseapraed ja muu nina all olevast avausest sisse topitav, aga see viimane on õigupoolest rohkem lõbustav kui häiriv.

Nii tobe kui see ka ei tundu, aga "Baiita needus" jättis omal ajal oluliselt parema mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Kirjutasin pika jutu. Unise peaga vajutasin valet nuppu. Masendav.

Yhesõnaga, neli.

Kui kunagi viitsin, pyyan arvustuse mälu järgi taastada. Ai-vai-vai-vai. Juhtub. (Hea vähemalt, et Harglal nii ei läinud.)
Teksti loeti eesti keeles
Evelin Kuiv

mmmmmmm..... Hargla looming on nagu vein, mida aeg edasi seda paremaks muutub!!!"Vabaduse kõrgeim määr" on ka selle näidis, mulle väga meeldis, kuigi lõpus hakkas veidikene tüütavaks muutuma. Kuid raamat oli SUPPER!!!
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

See on romaan suure ideaali (õigluse) realiseerimisest tõelises maailmas, ideaalriigi loomisest maa peale. Nii nagu lähiajaloos, tabab ka siin ettevõtmist krahh – üritus muutub iseenda vastandiks.
Romaani iga stseen on usutav, reaalne ja loogiline. Raske on leida algpunkti, mida pidada õigest rajast kõrvaleastumiseks. Kas on selleks õiglaste tegevuse laiendamine Cartnasse? Zmaiko idee ära kasutada oma poolvend? Aga teatud hetkest on õiglaste tegevusel maffia maik küljes. Ehk on kogu idee õigusemõistmise eneselevõtmisest väär? Küsimusi tekib ja see on hea.

Kindlaim argument hindele on see, et olen poole aasta jooksul seda romaani juba kaks korda lugenud: ajapuudusel ei loe ma viimasel ajal üle 5-6 romaani aastas.
Ainsaks puuduseks on see, et romaan pole eesti ulme parim – kõigi aegade parimaks pean “Palverännakut uude maailma”.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Linda Kaljula

Nõustun, et tegu oli väga hästi kirjutatud tekstiga, mis andis välja igati korraliku romaani mõõdu. Indrek Hargla üks kõige viimistletumaid ja põhjalikumaid asju. Sellest hoolimata ei tekitanud aga raamat minus vaimustust.

N-ö rohujuuretasandil oli tegevustik küll põnev ja pakkus ka ootamatuid pöördeid, aga üldises liinis või n-ö suures plaanis oli asi liiga moraliseeriv/lihtne. Oli teatud hulk häid inimesi, oli hulk häid inimesi, kes muutusid põhijoontes kättemaksust ajendatult halvaks. Aga ükski tegelane (kui Astrahavani välja arvata) ei jõudnud mingilgi määral selleni, et oleks oma tegudes kahelnud. Areng inimesena oli kõigil tegelastel nõrk.

Ja veel - oli ka mõningaid arusaamatusi. Näiteks Dvaioni muutumine lihtsast külavanemast, keda me nägime juba vähemalt keskealisena, millises vanuses inimene enam väga palju ei muutu, igasuguse südametunnistuseta mafioosoks ei olnud eriti põhjendatud. Ka oleks oodanud troonilt tõugatud kuninga (vt I osa) mingit uut väljailmumist. Tegelase saatus jäi täiesti lahtiseks.

Lõpetuseks lisaksin aga, et kokkuvõttes oli raamat ikkagi hea ja Eesti ulmekirjanduse/Indrek Hargla arenguga tutvumiseks on see kindlasti tänuväärt materjal.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Ei meeldinud mulle see romaan. Esimene osa oli hea, kuid edasi hakkas kõik vaikselt ära vajuma. Tegelikult oleks väärinud ilmselt kõik kolm osa eraldi avaldamist, põhjalikumana ja mahukamana loomulikult, sest sellisel kujul ühtede kaante vahele surutuna jättis asi suhteliselt pealiskaudse mulje. Mulle tundus, et terve romaan oli kirjutatud ainult sõnumi esile toomiseks. Tegelased olid visandlikud ja korralikult motiveerimata. Ainus õnnestunud kuju oli Blagomir, kes esimese osa lõpus juba lavalt kadus. Ülejäänud olid justkui kriipsujukud, ühekülgsed ja mõeldud ainult süzeed ning sõnumit edasi kandma. Nagu juba üks eelarvustaja mainis, palju konte aga vähe liha. Ma pean selle hinnanguga nõustuma. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Esimene osa oli hea, haarav. Paarikümne aasta pärast võiks selle ehk isegi Hargla Parimate Palade kogumikus eraldi välja anda. Teise ja kolmanda asemel loen parem "Ristiisa" uuesti läbi.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Viimane Hargla raamat, mis oli seni mul lugemata oli, on ka nüüd loetud. Väga kaasahaarav romaan, pole ammu nii kiiresti mõnd teost läbi lugenud. Eriti tugevalt tõstaksin esile esimest osa raamatust ning nõustun Maniakkide Tänava arvamusega, et see osa romaanist kuulub kindlasti Hargla "Best Of..." teosesse. Kuid osad tegevusliinid jäid kuidagi liiga lahtiseks (näiteks Rayanose edaspidine saatus) ning Zmaiko hingelist kujunemist autoritaarseks ja südametunnistuseta valitsejaks ei kirjeldatud piisavalt. Võrreldes Hargla samal aastal ilmunud "Palverännuga uude maailma", jäi selles teoses kujutatud maailma palju üheülbalisemaks. Seda detailirohkust ja viimistletust, mida Hargla loodud maailmates eriti armastan siin niivõrd ei leidunud. Suurem rõhk oli pandud lahingukirjeldustele(seetõttu sai pandud hindeks ka 4).Kuid kokkuvõttes ilmselt parim seikluslik rüütliromaan eesti kirjanduses, võrdsel pulgal Ristikivi keskaega kujutavate romaanidega.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Selle raamatu lugemine jättis minusse sügavalt rahulolematu tunde.

Alguses keegi lahingust maha jäänud mäluta ja ühekäeline (vigastatud) rüütel, kes sattub väikesesse külasse, mille elanikud võitlevad endi olemisõiguse eest. Edasi tema poeg kui algul lindprii ja sealt edasi valitseja. Lugu väärtustest, ideaalide mandumisest, kättemaksust, ühe maailma kokkuvarisemisest.Mulle meeldis see lugu, meeldis selle esitlemise viis; isegi need õiglased (a`la familia italia maffia) oli pigem positiivne kui negatiivne. Polnud õnnelikku lõppu. Vot mis.

Oli hoopiski selline kurb lugu...
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Ka seda lugesin sarnaselt "Palverännuga" aastate eest ja ka see jättis suhteliselt tugeva mulje. Taas hiliskeskaeg, fantasy-lugude meelisajastu. Lõpus tuleb sisse ka püssirohi ja püssid, seega Euroopas võinuks olla tegemist nii umbes 14. sajandi lõpu või 15. sajandi algusega. Ainult, et toonased püssid olid veel tuntavalt viletsamad kui ammud-nooled (eelkõige täpsuse ja kauguse poolest), mistõttu see kontinent, kust nad sisse tulid, pidi ikka oma 20 aastat kuni pool sajandit vähemalt relvatehnoloogias eespool olena.
Loo head ja vead on eelnevalt juba põhjalikult ära lahatud, ka mulle meeldis esimene osa enim, "õiglaste" korrumpeerumine jättis halva maigu, et kui õelaks fanaatikud minna saavad. Üldiselt meeldis aga mõneti rohkem kui "Palveränd", seega nõrga viie võib panna, erinevalt eelnimetatu tugevast neljast.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles