Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Speaker for the Dead

(romaan aastast 1986)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
17
8
4
0
0
Keskmine hinne
4.448
Arvustused (29)
Milady

Ender's Game'i esimene ja"rg ei ole pooltki nii hea kui triloogia esimene raamat. Speaker võitis kyll Hugo ja Nebula aga minu arvates mitte päris teenitult. Speaker on kaugel Ender's Game'i yhtlaselt k@rgest tasemest ja läbimõeldud, haaravast ja mõtlema panevast syzheest. Kui Ender's Game''i juures häiris geeniuslaste suur osakaal, siis nyyd on see veel suurem. Romaani tegevus toimub 3000 aastat pärast esimest raamatut aga kõik peategelased on elus -- nad kõik sõitsid valguse kiiruse läheduses ühelt tähelt teisele ja nii ei vananenud. Ender on muutunud sõjakangelasest/genotsiidi toimepanejast poisikesest, kelle arengut oli huvitav jälgida mingiks jutlustajaks, kes on väga igav. Card unustab ka vahepeal ära, et ta on romaanikirjanik mitte jutlustav preester. Siiski, romaanis on küllalt originaalsust ja mõnevõrra haarav syzhee.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Cardi esimene ulmenovell “Ender’s Game” avaldati 1977 “Analog”-is. Aastaid hiljem sai ta idee inimesest, kes ameti poolest rääkis koolnutest nende matustel tõtt, “Speaker of Death”. Idee ei andnud tulemust enne kui lisandus veel teinegi: peategelaseks võiks olla debüütnovelli Ender. Et kavatsetud romaan tõekõnelejast teostuks, tuli Enderile luua minevik ja nii sündiski 1985 ilmunud “Ender’s Game”. Järgmisel aastal oli müügil juba pearomaan, milles tegutseb täiskasvanud ja mõtlev Ender. Esmakordselt võitis üks kirjanik kahel järjestikusel aastal mõlemad ulmekirjanduse peaauhinnad (Hugo, Nebula). Pean seda osa eelmisest paremaks, hindeks 5.
Teksti loeti soome keeles
Andri Riid

Mõtlesin kaua selle arvustusse ümber ja siin see nüüd on.

Sellesse romaani ei ole vast nii lihtne sisse elada kui Ender`s Game`i, kuid kuidagi ei taha nõustuda Miladyga, "läbimõeldud, haaravat ja mõtlema panevat süzheed" on siin minu meelest isegi enam kui sarja esikteoses. Romaani keskne intriig ja sellesse mässitud Novinha pere on igatahes tähelepanuvaarsed saavutused. (märkima peaks ka, et pere lapsed ei ole siiski sellise kaliibri geeniuslapsed nagu Ender seda esimeses raamatus oli)

Millest siis lugu on. Ca 3000 aastat peale Enderi Genotsiidi koloniseeritakse planeet, nimetatakse ta Lusitaniaks ning avastatakse sealt suhteliselt madala arengutasemega kuid mõistuslikud olendid pequeninod (kogu raamatut on ohtralt vürtsitatud portugali keelega kui Lusitanial kõneldava) ehk maakeeli vast põssad. Õppinuna ajaloost, otsustab miski suunav kongress seekord rakendada mittesekkumispoliitikat. Ainsad inimesed, kes põssadega suhtlevad on zenadorid, nemadki teatud reegleid järgides; kui nende eesmärgiks on õppida põssasid tundma niipalju kui võimalik, siis teha tuleb seda ettevaatlikult, et mitte välja anda infot inimkultuuri kohta (mis võiks põssade arengut ebaloomulikul moel kiirendada). Eriti hästi see ei õnnestu, õige pea mõrvatakse esimene zenador (Pipo) põssade poolt inimeste jaoks metsikul kombel teadmata põhjusel. Orb Novinha, kellele Pipo oli aastate jooksul isa eest, laseb kutsuda Surnute Eest Kõneleja. Siinkohal astub mängu Ender alias Andrew Wiggin, mees kelle hüüdnimi on sõimusõnaks universumi lõikes. 3000 aastast suurema osa on veetnud ta kosmoses, Lusitanialegi jõuab ta 22 aastat peale kutse laekumist, ikkagi veel ainult 35-aastasena. Ülejäänud lehekülgedel lahkab Card nüansirikkalt perekonda, religiooni ja kultuuri. Raamatu kandva ja seda eelmise osaga siduva liini - Enderi lunastuse - jätan ma siin targu puudutamata.

Romaani peamiseks puuduseks on aga tema raskepärasus. Kõik mis ette võetakse, võetakse ette asja pärast. Peale selle on teatud määral ebaloomulik Enderi vagatsev kuju. Kaua võib põdeda! Olen samas ka juba teatud määral väsinud lugema kirjeldusi eriliste inimeste erilisest elust. Need n-ö lihtsad inimesed, kelleks selles raamatus on Novinha pojad ja tütred, on minu meelest oma tragöödias palju eredamad ja ligitõmbavamad kui Ender oma õe, missiooni ja kübermaailmas pesitseva abilisega.

Ja lõpetuseks. See romaan täiendab ja kompenseerib eelmise osa mõneti lünklikku lõppu ja olen arvamusel, et inimesel tuleb läbi mõlemad raamatud ning püüda tajuda seda tervikuna. "Ender`s War`i" hinne oleks puhas viis, tema osadele antud viitele tuleks aga miinused juurde mõelda. Ja Enderi sari lõpebki selle raamatuga, see mis edasi tuleb, ei kuulu enam siia.
Teksti loeti inglise keeles
Pronto

Oleks väga küündimatu lugeda seda raamatut igavapoolseks ning klisheerikkaks. Pigem vastupidi, üle pikka aja leidsin ma mingist raamatust teatavat värskust. Süzhee ning teemaarendus on kindlalt viied, samuti tegelaste motiivid ning sünsmuste areng. Mis jätab (mõnikord isegi üsna palju) soovida on mõningased teisejärgulised detailid, nagu näiteks pequeninode kultuur ning traditsioonid, mis kohati üsna kohmakalt ja kunstlike vahenditega püütud teha inimestega võrreldes võimalikult kontrastseteks. Õnneks on need n.ö. otsitud taustaprobleemid üsnagi teisejärgulised ja pean tunnistama, et seda raamatut sai loetud mõnuga. Pean tunnistama, et Speakerite nimetamine teatavaks religiooniks on omamoodi suur pluss. Tõde on inimeste jaoks olnud alati peaagu religioosse tähtsusega -- kõik otsivad tõde, kuid kui paljud suudavad seda mõista? Kui tõde on valus, kas inimene ikka veel soovib seda kuulda? Või veelgi enam, kas ta siis ikka veel peab seda tõeks? Religioon on "Seaker for the Dead"-s kirjeldatud kohati ülepaisutatult, kuid samas pean tunnnistama, et loetavusele tuleb see igati kasuks -- vastasel korral peaks raamat olema tunduvalt mahukam ja samas ka tunduvalt koormavam. Muide, need zenadorid pärinevad tegelikult portugali keelt kõnelevate inimeste nimetusest xenoloogide kohta. Kogu raamat on omamoodi mõeldud analüüsina hea ja kurja olemustele. Kõik hea ei pruugi olla alati hea ning kõik halb ei pruugi olla ka halb. Medalil on alati teine pool. Ender, keda omal ajal kutsuti inimkonna päästjaks, kutsutakse nüüd xenotsiidi läbiviijaks ning unversumi põlatumaks persooniks. Samas on ta xenotsiidi ohvrite viimane päästerõngas. Kogu tema tegevus on suunatud oma tegevuse hüvitamiseks, lähendes oma pühendatuses juba religioonile.

Üldiselt pean tunnistama, et igati väärtuslik kirjatükk. Kohati pisut raske, kuid aju on inimestel siiski mõeldud mõtlemiseks, mitte kolba sisemuse vooderdamiseks. Mõtlemisainet leiab siit piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Andres Järviste

Ka mulle avaldas Surnute Eest Kõneleja - institutsiooni idee sügavat muljet. Mulle isiklikult meeldiks, kui pärast surma minu kohta taoline ettekanne tehtaks - aus, ja täpselt nii nagu oli, aga heast südamest.Muide, autor ütleb eessõnas selgesti, et SftD ei ole järg Ender`s Game`ile. Too on hoopis sissejuhatuseks SftD`ile.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

On küll hea stoory ja head tegelased ja komplitseeritud ökosüsteem, aga paraku võtab ideoloogia sedapuhku kaks punki alla. Vähe puudus, et oleksin raamatu mõnekümne lehekülje järel üldse sinnapaika jätnud ja ühega hinnanud. Väga võimalik, et olen paha inimene, aga sveitseri aukartus elu ees ja vahitorn ja muu siuke värk ei lähe kohe üldse peale. Rumal olen muidugi ka, ei oska rõõmu tunda siukesest filoloogilisest haruldusest nagu inglise-portugali segakeel ja jälgida neid suhtenüansse, et millal kasutatakse täis-, millal pool- ja millal hellitusnimesid: juba kuuelapseline perekond suudab oma nimederohkusega segadusse ajada.
Ender ehk esimene osa mulle meeldis, kuigi teatud kahtlused maailmavaate suhtes tekkisid ka sellega seoses. Autori enda sõnade kohaselt oli Ender tal nägemusena peas kuueteistkümnendast eluaastast saadik, see nägemus ei saanud jääda kirja panemata. No et nägemus oli kirjutajast suurem ja sundis teda kui instrumenti tegutsema, autor ei suutnud asja omapoolse (mormooni)suhtumisega ära rikkuda. Teise osa puhul on tegemist kaalutletud kirjanikutööga, milles sisu ja tehnika on moraali teenistuses. Ja see nutune headus ei meeldinud.
Inimeste, sitikate ja põssade kõral asub tegutsema veel neljas mõistusega osaline ehk AI. Millega seoses oli mul tõsiselt hea meel lugeda, et kolm tuhat aastat pärast sitikate õhkulaskmist ja üleüldist kosmose koloniseerimist kasutatakse arvutiga suheldes jälle klaviatuuri, millelt tuleb sisse toksida pikki sõnalisi korraldusi. Ender on tulemas, windooza päevad on loetud ;)
Teksti loeti inglise keeles
Lupus

Hea jupi võrra parem, kui `Ender`. Häirivad (taas) imelapsed ja väga Card`ilik sügav usk jumalasse osade tegelaste poolt.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Enders Game järg(jed) on kirjutatud pisut teise stiiliga, kui esimene osa. Kuid siiski on ta hästi kirjutatud ja täiesti nauditav. Häirib ainult katoliikluse ja selle dogmade ebausutavalt suur mõju tulevikus...
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Enderi saaga peateos (nii vähemalt väidab Orson Scott Card ise) pole nii hästi kirjutatud kui sarja sissejuhatav osa "Ender`s Game". See raamat on kirjutatud hoopis teises stiilis kui "Enderi mäng", pole enam sellist pidevat madinat ja tampi taga. Hoogsustki on väheke kadunud, teos on natuke liiga raskepärane. Samuti muutub see teos kohati liiga seebiks kätte ära. Lahatakse sügavuti Novinha ja Libo perekondi, kes keda armastab, kes kellega abiellub (no loomulikult mitte oma armastatuga), kes on kelle isa ja vend ja õde ja poeg jne., nagu ühes korralikus Mehhiko seebis kunagi. Võib-olla on asi selles, et enamus tegelasi on brasiillaste järeltulijad, ei tea. Samas selle tasakaalustavad põssad. Nad on igati vahvad tegelased. Just nemad teevad selle raamatu heaks. Kui "Ender`s Game" sai minult "5" paari plussiga, siis "Speaker for the Dead" saab "5" paari miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Hoopis teist masti raamat kui Enderi mäng. Keskendub väärastunud perekonna, ühiskonna, ususu ja liigisuhetele. Teeb seda hästi, aga minule isiklikult on psühhopaatidest, hüsteerikutest ja usuhulludest lugemine alati vastu hakanud, mistõttu üks punkt maha.
Teksti loeti inglise keeles
Annaliisa

Meeldiv raamat. Ma küll ei pannud tähele et ta nüüd nii raskepäraselt loetav oli. Jah tõesti ei olnud enam seda tampi taga, liiga palju Pipot ja katoliiklust, aga sellegipoolest tore raamat. Meeldisid sellised väikesed tüngad, mis seal sees olid. Näiteks kui Ender piiskopi ees põlvitas.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

See jutt, et "Ender`s Game" oli "Speakeri" proloog ei pea päriselt paika. Card sindrinahk lihtsalt kirjutas "Speakeri" tuklsiläinud eessõna "Ender`s Game`i" lõppu, ja oleks sedamoodi peaaegu-et hea raamatu ära rikkunud. Yldiselt, kui Enderi ja tema õeraasu tegelaskujud välja jätta, siis ega rohkem nendel kahel raamatul suurt yhist ei ole.

Mitte et Speaker mulle lõppkokkuvõttes vähem meeldinud oleks.

Nuriseks ka natuke. Absurdne tundus sellle tehisintellekti solvumine Enderi peale. Tulenevalt sellest, et Ender pidevalt rakettidega ringi tuiskas, oli ta 3000-st aastast on-line kui palju? 30? Ja nyyd kaob yheks tunniks side ja AI on kohe shokis?

Katoliiklased või mitte, sellegipoolest tundub uskumatuna, et preili Ivanova teadlasena andmete mahasalgamist mingilgi moel ohutumana sai vaadelda kui tõe välja selgitamist.

Sellised loogikavastasused välja arvata, siis kokkuvõttes oli muidugi igati väärt asi. Sellegi poolest oleks Card targemini teinud, kui ta selle sissejuhatuse tarbeks midagi muud välja oleks mõelnud..
Teksti loeti inglise keeles
Linda Kaljula

Cardi "maailm" ehk reeglid, tegelased, kohad jne, milles tegevus toimub, on mu meelest hea - isegi sama hea, kui "Enderi mängus". Esiteks see n-ö ajast mööda elamine, tänu millele Ender nägi iseenda tegude jm mõju 3000 aastat hiljem. Teiseks uue planeedi ökosüsteem koos Põssadega. Jne. Sündmuste üldine käik on samuti haarav. Aga mõned asjad ikkagi häirivad ja nii palju, et ei saa neid mainimata jätta. Mu meelest oli üle pingutatud Novinha kibestumuse ja ühtlasi rumalusega. Samuti ei suutnud mind miski raamatus veenda, et Ender võis tõesti täiskasvanud Novinhasse armunud olla. Ja natuke naiivselt oli lahendatud ka raamatu üks suuremaid ootusi - see koht, kui Ender surnu eest kõneles. Nii see, mida ta rääkis, kui eriti rahva reaktsioonide kirjeldamine. Aga "nelja" on raamat kindlasti väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Selleks ajaks, kui "Speaker for the Dead" mulle ette sattus, oli "Ender`s Game`i" lugemise ajast juba nii palju mett kerre voolanud et ega ma suurt midagi peale kõige üldisema ei mäletanud. Aga vähesestki piisas, et mõista - tegu on hoopis teistlaadi teosega, ja selle paigutamine eelnenuga ühiselt mingisse "sarja" on tegelikult üsnagi tinglik. Olles lugenud Cardi eessõna Speakerile ei saa ma ausalt öeldes ikkagi päriselt aru, miks oli kangesti vaja et Speaker ja Ender oleks üks ja sama isik. Koguni nii kangesti, et selleks tuli Speakerile üks romaan "ette" kirjutada. Iseenesest on see muidugi tore, et Card nii arvas, sest tänu sellele saime lugeda sellist omaette head romaani nagu "Ender`s Game".

Speaker iseenesest on muidugi vähemalt sama hea kui "Ender`s Game", kui mitte paremgi. Ja seda vist eelkõige just tänu sellele, et ta ei püüa kramplikult (tegelikult ei püüa üldse) olla "järg" selle sõna tavalises tähenduses. Sellega on ehk seletatav ka mõnede Enderi-fännide pettumus, kes ei leidnud eest seda, mida lootsid. Minagi leidsin midagi teistsugust, aga ikkagi head.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

"Enderi mängu" sai loetud umbes neliteist aastat tagasi, kui see raamat oli esimest korda eesti keeles ilmunud. Sellest romaanist jäi mul omal ajal hea mälestus ja hoolimata möödunud ajavahemikust mäletan ma sellest suhteliselt palju, oma osa on siin muidugi ka mullu kinos vaadatud ekraniseeringul, mis mälestusi värskendada aitas.

Nagu eelmised arvustajad on maininud, pole "Surnute eest kõnelejal" "Enderi mänguga" kuigi palju ühist ja vähemalt minu jaoks on võrdlus selgesti käesoleva raamatu kahjuks. "Surnute eest kõneleja" jätab lugedes kohutavalt igava ja veniva mulje, tegelaste psühholoogia ning religioonifilosoofiaga on ilmselgelt üle soolatud. Lõpupoole, kui jõutakse tegelaste omavaheliste suhtedraamade juurest Lusitania mõistatuste lahendamiseni, läheb romaan küll huvitavamaks, ent mitte piisavalt et hinnet "4" peale tõsta. Oma religioosse tulevikuühiskonna, peresuhete lahkamise ja veidraid eluvorme sisaldava võõrplaneediga meenutab "Surnute eest kõneleja" veidi Sheri S. Tepperi "Rohtmaad"-samuti üks raamat, mida väga ammu loetud sai ning mis on samuti kirjutatud 1980. aastate USA-s.

Näib, et Cardile meeldib kirjutada religioonist, ent seejuures hoiab ta eemale mormooniteemast ja keskendub teiste usulahkude kritiseerimisele. Kui lühiromaanis "Silm silma vastu" pälvisid rohket kriitikat baptistid, siis "Surnute eest kõnelejas" saavad oma koosa nii katoliiklased kui ka kalvinistid.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et hoolimata mu isiklikust arvamusest on "Surnute eest kõneleja" eesti keelde tõlkimine igati tubli tegu nii kirjastuse kui ka tõlkija poolt. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Huvitav on see kuivõrd erinevatele järeldustele võib üht ja sama raamatut lugedes jõuda :)

Erinevalt mõnestki eelarvustajast väidan, et "Kõneleja" ja "Enderi mäng" on omavahel väga tihedalt, lahutamatult seotud. Läbi põimunud. Ühe mündi kaks külge jne. Lõppkokkuvõtteks tegelevad mõlemad raamatud sellise teemaga nagu inimese reaktsioon võõrale. Kui tahta "Mängu" lugeda kelladest-viledest ja muust ulmebutafooriast pungil aktsiooniloona, siis palun väga - saab täitsa kõva jutu. Mis seal aga olulisem oli on just seesama võõraga kohtumine ja sõda on lihtsalt üks võimalikke suhtlusvorme. Ilmselt peaks see olema "Mängu" juures arvustusena, kuid mis seal ikka - need kaks raamatut ongi kokku tervik. "Mäng" on lugu sellest, kuidas inimkond "suurema hüvangu" nimel Enderit ära kasutas ja kuidas see siis mõjus poisile endale ja inimkonnale...

"Kõneleja" jätkab inimloomuse kallal urgitsemist, asetades inimesed uuesti kontakti võõra mõistusega rassi ja võõra ökosüsteemiga. Ja lisaks on selle taustal ka lihtsad ja inimlikud tragöödiad. Lugedes mõtlesin korduvalt, et omal huvitaval moel on see lugu Tammsaarelik, tegeledes tõe ja õiguse ja armu ja andestuse, töö ja elu mõtte, süü ja lunastuse teemadega. Aga rõhutan veelkord - põhiline on inimloomuse kallal urgitsemine. Ja seda teeb Card mõnuga.

Lihtsalt repliikidena: mingi paar aastat tagasi püüdsin seda lugu inglise keeles lugeda. Jäin hätta ja jäi pooleli. See on tõesti piisavalt keerukas oma portugalikeelsete "asjadega"... Seega on tõlkimine olnud tänuväärne ettevõtmine. Mis puutud religiooni-temaatikasse, siis mitte üheski episoodis ei kaota Card minu meelest lugupidamist ei katoliiklaste, protestantide ega kellegi teise religioossete veendumuste vastu. Kui üldse, siis võibolla on probleemiks see, kuivõrd vähe on religioon Cardi jaoks 3000 aasta jooksul muutunud. Kindlasti ei jää see nii staatiliseks isegi hoolimata asjaolust, et juba olemuslikult püüavad religioonid säilitada aastatuhandete vanuseid tõekspidamisi.

Hindeks kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Raamatut oli huvitav lugeda kuigi see oli ka omamoodi raske. Algul seoseid teiste teostega ei tekkinud. Saan siiski nõustuda Targo Tennisbergiga selles suhtes et mingi sarnasus Simmonsi Hyperion-tetraloogiaga on olemas. Kasvõi katoliikluse suure osakaalu näol mõlemas loos, näiteks. Nõustun ka nende arvustajatega kelle arvates Kõnelejas on igasugused wunderkindid liialt loo fookuses. Ja et need imelised lapsed kippusid sageli valima oma vanemate elukutse, see sobiks pigem kuhugi kastiühiskonda, arvan. Tänud tõlkijale sest algkeeles ma poleks lugemist vaevaks võtnud. Üldmulje on positiivne.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Oli hetki, kus lugedes kaldus jooksev hinne nelja poole, kuid kokkuvõttes on asi viie ära teeninud. Tsiteerides klassikuid: "Pole paha..."
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Kuulge, neli on hea hinne!

Väga mõnus lugemine oli, mul on hea meel, et see on eesti keelest olemas ja selgesti arvas ka mu isa, et see võiks mulle meeldida, saates mulle teise eksemplari veel =)

Mis mulle meeldis
* Kammerlik toon - suurtest asjadest ja sündmustest, teisest ja kolmandast mõistuslikust liigist inimeste kõrval räägiti indiviidide ja nende elus toimuva kaudu. Otsusest, kas Lusitania hakkab mässama või mitte, teame peamiselt meeri isikliku dilemma mõjul. Suured asjad on alati kuskil kaugel kellegi teise otsustada ja igavad. Ses raamatus ei olnud, sest need toodi lähedale, isiklikule pinnale.
* Et "Ender" oli peaaegu ropp sõna.
* Et oli surma, jõledat surma, tavalist surma, ähvardavat surma - ning kuigi surm oli suur asi, selgus tema dramaatika osaliselt eksituste tragöödiast tuluenevat. (Tragöödia ja komöödia on teatavasti väga lähedalt seotud ning olenevad peamiselt vaatepunktist, milles sündmusi näidatakse). See, et inimesed surevad, on ju normaalne tegelikult. Päriselus ja -surmas pole surnute eest kõnelejat kuskilt võtta. Püütakse küll teha oma parim, rääkida matustel päris asju, aga välja tuleb nagu alati ning ega inimestelt ei saagi midagi muud oodata - inimesed ju, normaalsed ju, annavad oma parima ja välja tuleb ikka nagu ikka!
* Päris põnev oli, kuidas see õnnelik lõpp nüüd saabubki - selles, et lõpp on õnnelik, kahtlust ei tekkinud, lapsi ära tappa oleks juba seda õnnelikkust rikkunud, nad olid ka turvatsoonis, aga muidu ei olnud kindlat.
* Et perekonnas oli rohkem lapsi kui kolm. Mul on nii kõrini neist raamatutest-filmidest-lugudest, kus on peredes 1-3 last ja keegi isegi ei selgita, MIKS nii vähe.
* Ender kui turvaline kangelane, kes alati ellu jääb ja asjad ära klatib, isegi kui ta peab tegema midagi, mis talle väga ei meeldi.


Mis mulle ei meeldinud
* Seebikas. Polnud isegi selle vastu nii väga, et õdesus ja vendlus olid suured asjad või surnud Pipo, Libo ja Marcao vahele jäämisel Novihna otsustele, aga Jane`i reaktsioonid, liikumine ühelt teisele, Enderi raskused Valentine`iga ja Miro lahkumine - seda oli juba liiga palju.
Kammerlikkus oli ju tore, aga kui kammerlikuks võib asjad ajada, muutmata neid absurdseks?!
* Novinha kui tegelane. Üldse on naistegelased selgelt Cardil halvemad kui mehed, aga oma soo tõttu saab ta selle andeks. Aga see oli juba üle võlli nõme, et sihuke inimene oli.
* Trükkimine. Salasõnad - pealegi nii lihtsad kui Ender. Autod. Kolm tuhat aastat tulevikus, kui Jane saab olemas olla. (Peidab pea käte vahele ja oigab.)
* Uskude ja üldse inimkommete evolutsioneerumatus.

Aga kokku oli ikkagi hea raamat!
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Tegevusliku kronoloogia järgi kolmas raamat Andrew `Ender` Wiggini romaanisarjast. Mind valdasid kahetised tunded. Olin kunagi lugenud originaali ja et nüüd maailmast paremat "sotti" saada, lugesin maakeelse tõlke uuesti üle. Olgu kohe öeldud, et Sashi tõlge on taas suurepärane. Niisiis, kahetised tunded.

Satikate hävitamisest ja ksenotsiidist on möödas 3000 aastat. Enderit vihatakse, aga ta on pideva tähelaevadega reisimise tõttu endiselt elus. Nüüd siis uue nn religiooni esindajana - surnute eest kõnelejana. Kutsutaksegi Kõneleja ühte kolooniasse (Lusitania) surnust rääkima ja juhtunusse selgust tooma. Enderiga on kaasas kookon viimse satikaga, kes soovib kusagil uut elu alustada. Koloonia on huvitav veel sellepoolest, et seal elutsevad uued veidra nimega tulnukad - põrsikud. Kas inimkond kordab end ja toimub uus ksenotsiid? Kas tulnukaid on võimalik mõista ja nendega rahus elada? Otsitakse taas vastuseid inimeseks olemise ja hea/halva vahettegemise igavikulistele küsimustele.

Lugu on tegelikult hea. Mulle meeldisid väga nood põrsikud ja nende bioloogiliselt veider maailm. Ei häirinud põrmugi Cardi raamatusse kirjutatud (pingutatud?) tulnukate kultuuri vastandumine inimkonnale. "Enderi mängust" loetud satikatega võrreldes olid põrsikud hoopis omanäolisemad ja põnevamad tegelased. Antud romaani puhul Enderi kõiketeadev/alati hakkamasaav/eksimatu tegelaskuju väga ei seganudki. Võib-olla sellepärast, et rõhk oli ühel Lusitania perekonnal ja võõrapärastel tulnukatel. Raamatu teine pool oli tegusam ja seega parem, sest austet Kõneleja jõudis moraalitsevast heietamisest lõpuks asjade tuumani. Ja võimas tehisintellekt Jane! Vot temast loeks hää meelega veel. Lahe!

Natuke negatiivsest poolest - minu maitse jaoks liiga palju religioosset arutamist ja tegelaste raskuste kallal juurdlemist. Enderi enesehaletsus oli niigi väsitavalt esiplaanil elik polnud usutav, kuid lõpuks muutus ka peredraama kurnavaks. Mõistan, et need olid karakteriloomeks vajalikud, kuid oleks võinud veidi väiksemas mahus olla. Rohkem tegevust või tulnukatele keskendumist. Kordan, et kui pilt sai paika, läks lugu palju paremaks.

Võrreldes "Ender in Exile" romaaniga, on antud lugu väga hea ja pole "Enderi mängust" oluliselt kehvem. Viimane on lihtsalt hoopis teise lähenemisega kirjutatud. Tuleb järgmine lugu - Xenocide - ette võtta. Tubli 4 minu poolt ja väga hea, et nüüd ka eesti keeles loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hm, 2015. aastal kõigest kolm arvustust seni... lahja, väga lahja. Hullem kui isegi esimene aasta, 1997... Noh, 5-ni vast jõuan.
[30.12.2015: algselt oli siin pikk lõik eelmise selgituseks, aga tõepoolest, parem on see lisada "Arvustaja endast" alla]

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Jälle see viimase arvustaja needus ehk suurem osa sellest, mida ma nüüd kirja panen, on juba eespool ära öeldud. Aga ma ütlen siiski: et endal meeles püsiks kui peaks tulema tahtmine seda raamatut veelkord kätte võtta.
 
Esiteks seda, et tegemist oli viimase aja ühe vaevalisema lugemisega. Lõpetasin "Enderi mängu" ülelugemise umbes-täpselt kuu aega tagasi, mis tähendab, et "Surnute eest kõnelejat" suutsin lugeda kiirusega ca 15 lk päevas. Õudselt vaevaliselt. Raamat peaks olema mitte 50 lehekülge lühem nagu Ats eespool arvab, vaid oma 300 lehekülge lühem. Sest umbes alates sealt muutus lugu mingilgi määral huvitavaks ning päästis Ulmekirjanduse Baasi esimesest "kahest" sellele teosele.
 
Raamatu esimesest kahest kolmandikust enese läbi närimine oli täielik agoonia: see on tohutult veniv, jutlustav, igav, moraliseeriv, heietav lugemine. Ja kasuks ei tulnud üldse mitte see, et vahepeal oli pool tekstist (olgu, liialdan) portugali keeles. Täiesti ebavajalik kirjanduslik võte. Kui keegi tahab keelt õppida, siis selleks on keeleõpikud. Kui kirjaniku arvates ei saa mingeid keelelisi nüansse tõlkida, siis on kirjanik lihtsalt kehv tõlkija. Mina oleks raamatut eesti keelde tõlkides selle tuimalt välja visanud, antagu mulle andeks.
 
See veniv algus meenutas mullegi "Rohtmaad". Aga ainult selles mõttes, et "Rohtmaast" on mul meeles, kuidas pärast läks raamat heaks. "Surnute eest kõnelejaga" seda ei juhtunud. Viimane kolmandik, kus lõpuks ka mingi tegevus algaas, lihtsalt rehabiliteeris esimese poole, kuid väga vähesel määral.
 
Aga ei läinud mulle peale ei see imeline võõrtsivilisatsioon ja planeedi ökosüsteem. Kogu see muinasjutt sobiks pigem mõnda fantaasiaraamatusse kui teadusliku fantastika žanrisse liigituvasse teosesse. Uus ja igavene elu puudena. Puudele laulmine, mispeale need valmistavad sulle noad-kahvlid ja majaehitusmaterjali. Oeh. Vabandage väga, aga - JURA!
 
Ilmselgelt ei ole ma selle raamatu sihtgrupp. Aga miks ma seda siis üldse lugesin? Sest erinevalt sellest, mida Orson Scott Card ise eessõnas soovitab, promotakse seda teost "Enderi mängu" järjena. Ka eestikeelse teose tagakaanel on miskipärast kirjas kiidusõnad "Enderi mängule", mis oli tõesti VÄGA HEA raamat, aga ei mingeid New York Timesi kriitikute hinnanguid "Surnute eest kõnelejale". Seega - sain lihtlabaselt petta. Tegemist on täiesti erinevate raamatutega, mis on kunstlikult üheks seotud.
 
Siiski olen tänulik, et see eesti keelde tõlgiti - muidu poleks ma ju seda teada saanud ning õhkaksin siiani Enderi seikluste jätku järgi. Nüüd aga tean kõikidest ülejäänud järgedest kauge kaarega mööda käia. Eestikeelse tõlke kohta ainult üks küsimus: miks oli vaja sitikas järjes satikaks tõlkida?
 
Kui mõned eelarvustajad kommenteerisid oma hinnet, et viis mõne miinusega või midagi selles stiilis, siis minu hinne on kolm paljude miinustega. Tegelikult pigem kaks, sest ma ei kavatse ilmselt seda raamatut enam kunagi lugeda ja oleksin võinud oma ajaga midagi targemat teha. Aga lihtsalt austusest kirjaniku vastu ja MIDAGI selle teose viimases kolmandikus siiski oli.
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles