Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Iain M. Banks ·

Consider Phlebas

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Mõtle Phlebasest»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
29
17
7
0
0
Keskmine hinne
4.415
Arvustused (53)

Taas üks kena tulevikuvisioon, taustaks kena pisike sõda - nagu kokkuvõte kiretult märgib: väike lühike sõda, hõlmas vaevalt 0.2 % galaktika mahust, kaotused elavjõus 851.4 miljardit ja laevades 91215660 (+\- 200), planeete ja suuremaid kaaslasi hävinud 53 etc. Seestpoolt tundub asi aga muidugi võimas. Peategelane on suhteliselt haruldase rassi esindaja (suudab teiste jäljendamiseks oma kuju muuta), kes ideoloogilistel kaalutlustel (tehisintellektid ja üleüldine masinatest sõltuvus ei meeldi) võitleb kolmejalgsete mittehumanoidide poolel. Raamatut liigitatakse üldiselt space opera'ks, kuigi ühe tavalise kosmoseooperi jaoks on ta natuke liiga sügavamõtteline ja mitte just otseselt tõsine, aga pigemini traagiline. Omapärast muljet tugevdavad aeg-ajalt esinevad isikupäratud kommentaarid. Hea raamat, kuigi üle kahe korra ei ole ma viitsinud teda lugeda. Soovitan soojalt. Pole oluline mis keeles tähendab antud juhul soomekeelset tõlget.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

See shotlasest kirjanik sai tuntuks mainsteam romaanidega “The Wasp Factory” (84) ja “Walking on Glass” (85). Neis kasutas ta kirjanikunime Iain Banks. SF raamatutel on nimeks märgitud Iain M. Banks.
Vaadeldav romaan on kirjaniku esimene katse kirjutada heatasemeline kosmoseooper. Selleks mõtles ta välja Kultuuri (=Culture) nimelise utoopia. Utoopia kujutamise mõte tekkis tal vastureaktsioonina kõikvõimalikele loetud düstoopiatele. Banks leidis, et inimmõistus suudab panna ühiskonna asjad laabuma. Kultuuri sidemeid galaktika teiste tsivilisatsioonidega peab Kontakt. Viimane üritab misjonitöö ja veenmise abil liita võõrad tsivilisatsioonid Kultuuriga. Kui vajatakse radikaalsemat tegevust, kasutatakse Eriolukordade Osakonna (= Special Circumstances) teeneid. Kuna utoopias sõdureid ei kasva, värbab see osakond agente väljastpoolt Kultuuri. Seega on enamik Banksi SF romaanide peategelasi sündinud ja kasvanud väljaspool Kultuuri. Banksi kosmoseooperite tegevus toimub enamasti Kultuuri äärealadel või isegi väljaspool seda (nagu “The Player of Games”). Põhjusena võiks mainida, et utoopias ei toimu midagi sellist, millest tahaks lugeda. Hinne 5.
Teksti loeti soome keeles

Värvikas, võimas ning kahtlemata ka traagilise alatooniga kosmoseooper, millel on nii mahtu, haaret kui sügavust. Olemuselt midagi Düüni ja Surmailma vahepealset, kuid hetkel, vahetult peale läbilugemist tundub, et tugevam teos kui kaks eelmainitud kokku. Ei olnud (tänu paksusele) mõttes lugema hakata, kuid sirvides jäid silmad lehtede külge kinni ning loetud sai ta sisuliselt ühe hungetõmbega. Kuulub kindlasti loetud ulmeromaanide esikahekümnesse.Nagu näha, on raamatu eestikeelse versiooni ilmumine toonud kaasa keskmise hinde langemise :)
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Lugesin, kaifisin! Esimene Banksi Kultuuri-sarjast mille kätte sain ning siiani loetuist (lisaks veel "The Player of Games" ja "Use of Weapons") parim. Jättis vapustava mulje. Tõeline elamus. Meenutab oma universumikäsitlusega veidi Adamsit, kuid on nagu mingil põhjusel täiskasvanuks saanud.. Hindeks 5, kuna kõrgemat ei saa anda. Soovitan soojalt kõikidele ulmefriikidele.... ja ka muidu friikidele
Teksti loeti soome keeles

Lõputu tsirkus Põrunud Aru - kadunud raketiaju - ümber... Üks igavamaid raamatuid viimasel ajal loetutest. Mis ilmselt tähendab, et ma eriti ei fänna pikki ja üksikasjalisi kirjeldusi sellest, kuidas laev jäämäega või rong teisega kokku põrkab ja kuidas siis miski tala või muu ront paindub ja katki läheb. Kui teost filosoofiliseks tahetakse pidada, siis võiks ilmselt järelsõnadega piirdudagi. Et universumi mastaabis tähtsusetu sõda, aga mõnes mõttes siiski õpetlik. Neile, kes seda juhtima sattusid, siiski elu ja surma küsimus. Ning neile, kes ise sisse sattusid, ainult surma küsimus. Nujah... Tahetakse öelda, et sõda suht mõttetu asi ja kulutatakse siis 500 lk mõttetutele kirjeldustele. Oleks tüübile avaleheküljel vee ikka peale lasknud, oleks rutem vaevast lahti saanud. Võib ju võtta kui allegooriat, et läänelik isikuvabadusele ja arvutitele toetuv maailmavaade islamifanaatikute vastu ja nende vahele jäävad kohanejad - kujumuutjad - kes igal juhul pulbriks tehakse. Aga polnud viitsinud autor isegi miskit lahedat religiooni välja mõelda. Et surelikus kehas ei saa olla surematut hinge, on muidugi terane tähelepanek. Detailide kallal nakerdamine ilmselt autori tugev külg, oleks siis piirdunudki lihtsalt märuliga, üldistuse seisukohast on need detailid ju valdavalt sisulise tähenduseta. Siis veel see naisagent, kes laseb endal käe ära murda, sillalt alla visata jms, enne kui relva välja võtab ning täristama hakkab - siis, kui selle järele enam eriti vajadustki pole... Kaardimängu episood oli ehk kõige huvitavam, kuid sealgi kippus miski võltpateetika meeleolu rikkuma.. Korralik tõlge venitab üldhinde miinusega kolmeni. Hakkas silma ainult üks naljakas aps. Kas keegi sai aru, mis tegemist oli Põrnud Arul Baas 10-ga? Ja kuidas see lause tegelikult oleks pidanud kõlama... Eelkirjutajaga vaidlemise mõttes ütleks, et Adamsile jääb kümnest võimalusest üksteist korda alla.
Teksti loeti eesti keeles

Oh-jah, see raamat oli liiga pikk minugi jaoks. Omas zhanris oli ta iseenesest hea, sündmustik ja idee olid OK, aga venima hakkas see asi lõpuks. Eespool on seda raamatut võrreldud nii "Düüni" kui ka HHGTTG-ga, minu meelest jääb "Phlebas" neile mõlemale mingil määral alla just nimelt loetavuse poolest. Filosoofia koha pealt kraabib minu hinnet alla ka asjaolu, et lugesin "Phlebasega" ligikaudu samal perioodil ka Dan Simmonsi "Hyperioni", vaat sealt võiks õppida, kuidas paksu, intelligentset ja huvitavat raamatut kirjutada! Aga nelja panen küll, hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ega suurt midagi lisada ei olegi. Ülemäära pikk oli ta ka, aga see jääb juba isikliku laiskuse arvele. Hea lugu muidugi, ent võrreldes näiteks Dan Simmonsi Hyperioniga oli natuke nigelam (mis teha, järjest lugedes lihtsalt tekkis võrdlusmoment), aga viis ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille puhul on mul üsna raske tõmmata vahet isiklike ootuste/lootuste ja reaalse lugemiselamuse vahel.

Romaani neli esimest arvustust BAASis pärinevad isikutelt, kelle arvamusi ma (üldiselt) aktsepteerin... kõik nad on antud tekstile viie pannud! Romaani tutvustus «Varraku» kataloogis mõjus samuti intrigeerivalt: lubas sünget ja destruktiivset kosmoseooperit.

Lugesin romaani kahe päevaga läbi... päris pooleli jätta ei tahtnud, aga ajuti tuli end sundida küll. Põhiline hinnang on selline: antud romaani põhjal on Banks üsna vilets romaanikirjanik. Raamat laguneb laiali eraldiseisvateks pika jutu või lühiromaani mahtu episoodideks, mida siis mingite maotute tekstikestega ühtseks tervikuks kokku püütakse tsementeerida.

Algus oli suurepärane: läbikukkunud agent gerontokraatide lampkastis! See gerontokraatia tundub üldse Banksi kõikse originaalsem leid olevat. Siis tuli hunnik jahu... Teine ilus koht oli alles raamatu teises pooles: see saar seal Orbitaali ookeanis, kus kohalikud maailmalõppu ootasid... see oli kõikse paremini kirja pandud. Lõpumadin planeedisiseses labürindis meeldis kah... seal suutis autor minu jaoks need jaburad mastaabid mõistetavaks kirjutada.

Väga head olid ka need lõpulisad. Ning see tütarlaps, kes armastas mägedes ronida ja pidi igasugustest olukordadest väljapääsu leidma.

Personaalselt häiris mind romaanis ka see ideede ja kirjelduste teisejärgulisus... lugedes oli silme ees õige mitu varasemat romaani – Larry Niveni «Ringworld» ja Poul Andersoni «Satan`s World» – kui meenutada kahte esimesena pähe hüpanut. Okay, see personaalne kiiks!

Ja kui see Kultuur on utoopia, siis milline peaks veel düstoopia olema? Mulle tuletas Kultuur küll meelde mingit «heade kavatsustega sillutatud põrguteed».

Kokkuvõte:
Soovitada ei julge. Ise kavatsen ka järjed osta (kui eesti keeles ilmuvad) ja läbi lugeda kui mahti saan... Kuid sihukest muljet küll ei jäänud, et... vauuu, olen nüüd miskit ägedat läbi lugenud!

NB! Olles nüüdseks läbi lugenud ka kaks järgmist romaani, pean selle köite hinde punkti võrra allapoole tõmbama... viite pole neist minuarust ükski väärt, aga Phlebasest mõtlemine on ikka tunduvalt nõrgemini välja kukkunud, kui need järgmised köited... saigi neli miinusest kolm!

Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin tükk aega, kas panna talle 5 või 4. "5", sest see on minu arust parim seni eesti keeles ilmunud kosmosesõja lugu, "4", sest kohati kipub ta tõesti "täiskirjutamise" muljet jätma. Jaba eespool mainitud 2 ideed ise vääriksid eraldi äramärkimist (hukkamiskamber-kogumiskaev ja too usuhullude koloonia saarel). Raamatu ülesehituses on autor järginud reegleid, mille eiramine tihti ulmekirjandust "rikub" - ei ole selgelt "häid-pahasid", mõlemal poolel on nimetet omadusi; - teos püsib lõpuni alguses paika pandud raamides, ei ole mingit "deus ex machina"t; - keegi ei päästa viimasel mikrosekundil Kõiksust.Mingit erilist filosoofilist sügavust seal küll ei ole. On mõtteid elust ja surmast ja kohast päikes(t)e all, ent keskmiselt palju vähem, kui nn tavakirjanduses; tõsi, rohkem ja üldinimlikult lähedasemat ning mõistetavamat, kui enamasti ulmes.Eespool on teost võrreldud teiste autorite omadega, mis näiteks Adamsi puhul ei ole minu arust õige - see on sama, kui võrrelda tanki lepatriinuks värvitud sapurozetsiga.

PS. Kaks aasta hiljem tõmbasin ühe hinde alla. Tagantjärele - mitte üht ideed ei ole meelde jäänud. Sisu kohta liiga paks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat minu meelest parem kui Hyperion, alguses pani küll imestama, et autor põhimeest suvaliselt igasugu kolkaid pidi ringi loksutas aga ju ta tahtis meeleolu luua ja oma maailma näidata. Igatahes oli huvitav lugeda. Vahepalad mõtleva tütarlapsega olid igatahes igavad ja mõttetud, ei saanudki aru mis eesmärk tema tegevusel oli. Lõpp aga just minu meele järgi. Sellist ma küll ei oodanud, pigem olin kindel lilledes ja saluudis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige muljetavaldaldavamad action–stseenid, mida kirjandusest leidnud olen, sünge, traagiline. Oleks nagu vägev. Keegi siin eespool mainis, et tegu on katsega kirjutada esimene tõsine ja kirjandusliku väärtusega space–opera. Tõsine on see küll, aga sellisel kujul, ilma lapsiku romantikata on seiklusromaan igav. Miks ma peaksin silmad punnis sadade lehekülgede kaupa lugema detailirohkeid kirjeldusi rongiõnnetustest ja planeetide hävinemisest, kui see ei ole põnev ja tegelased ka ei köida?
Teksti loeti eesti keeles

Päris keeruline seda hinnet anda, aga annan siiski viie. Seda eelkõige actioni ja peategelase eest. Mürgihambad, mürginäärmed küünte all, hapet eritavad higinäärmed, ümberkehastumine kellegi koopiaks, valu välja lülitamine jne. Päris vintske vend oli see Horza.Aga et kogu jama käis ainult selle Aru kättesaamise nimel, oli muidugi jama. Ning see lõputu detailne actioni kirjeldus hakkas pikapeale tüütavaks muutuma. Kuid meelelahutusena oli raamat piisavalt hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooper kui selline on suhteliselt tänamatu kirjandusvorm. Meeldib muidugi paljudele ja enamikus lihtsatele inimestele, kuid intellektuaalsemad (ja ka need, kes end sellisteks peavad) teevad seda maha. Muidugi, enamikus kosmoseooperite sisust kubiseb klisheedest, kuid seda teeb enamus kirjandust. Küsimus on selles, kuidas seda esitada. Banks ei ole sellega suurt vaeva näinud ja tema puhul on need selgelt silma hakkavad. Aga... Tema kirjutamisstiil avaldab mulle muljet. Ehkki paljudele tundub see venivat ja igav, oli ta mulle huvitav ega veninud hoopiski. Banks oskab kirjutada, ta oskab sõnadega mängida ning kirjeldada. See avaldas muljet. Ja pealegi, ega sisu ka ju mingi jama ei olnud. Pinge oli täiesti olemas...
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult paks põnevik... see oli esmamulje. Asja parandasid detailiderohked kirjeldused, mis mulle sellises kontekstis täitsa meeldisid. Maitse asi. Lõpumürgel oli hästi kirjutatud, see oli mäng, milles polnud, ei saanud olla võitjaid, kõik olid võrdselt kaotajad (peale masinate). Hävingumäng. See algas koos hävingumänguga orbitaalil, enne seda polnud selge, kas Horza üldse jõuabki oma elu Suure Mänguni või hukkub grotesksetes takistustes, mida saatus talle ükshaaval ette paiskab. Alates hävingumängu episoodist orbitaalil on jälgitav tegelase enda isiklik hävingumäng, mäng, mida ta mängib tõelise mänguri kombel vaid kahele panusele - neiks on armastus ja surm. Kui Keelatud maailmas maandumisel ilmnes, et armastus on kaotatud, jäi vaid surma vältida - tuli leida Aru, hoolimata kõigest. Sama situatsioon kordus mõni aeg hiljem - armastus tekkis uuesti ning kaotas teist korda, jäi jällegi üle püüda surm üle trumbata. Aga õnn ei soosinud seegi kord mängurit. Tema esimene võit selles mängus, laev, jäi ka tema viimaseks. Süþee dünaamilisust ja põnevust mööndes võib aga norida üksikute episoodide kallal, eriti lõpus. Pole usutav, et sellise kaliibriga mees nagu Horza laseb endale nii lihtsalt nurga tagant pasunasse anda, nagu kirjeldatud. Piisavalt pole põhjendatud ka võitlusvõimelise idiraani ellujätmine ja eriti mitte viimase hala uskumine Horza poolt - ta oli idiraanidega piisavalt kaua mehkeldanud, et teada, milleks nad võimelised olid. Väga meeldivalt lollitab autor lugejat mõnede sentimentaalsete teisejärguliste põnevikustampidega - kasvõi see koht, kus Yalson oma rasedusest räägib. Suureks kergenduseks oli leida, et tegu oli tõepoolest lollitamisega, et autoril pole plaanis üldistele kliðeedele alluda ja madin käib sama halastamult edasi, nagu ennegi. Häirivalt mõjus ka suht ühesuguste humanoidsete liikide kirevus - sellele on raske leida mingisugust ratsionaalset seletust ning SIIN on küll makstud lõivu startrekilikele stampidele. Meelde jäi ka rida suurepäraseid kohti - punane putukas lumel, pinge kogumine lõpulahingus läheneva rongi õhusrve all, räiged stseenid Horza peldikkongis ja orbitaali saarel kannibali juures (aga tegelikult tundus mulle terve see saarekoht ülepingutatult grotesksena ja üldisest kontekstist väljalangevana). Kogu loo moraal näis olevat, et peategelane ei alnud oma elu, vaid kellegi teise poolt ettemääratud elu, pasavannist õngitseti ta ainult selleks välja, et ta saaks mõni aeg hiljem oma elu mingis uues madinas jätta tema enda jaoks sama mõttetus avantüüris, nagu seda oli eelmine.Kokkuvõtteks - polnud nii vägev, kui eelreklami põhjal oleks võinud arvata, kuid sellest hoolimata oli tegemist hästi kirjutatud põnevusromaaniga. Aga ruumiooperitest meeldib mulle "Asum" igatahes rohkem - va hea Doc sai praegu punktivõidu. Ka võiks mõned stseenid vahelt ära olla, kasvõi see kannibali saar, sest praegu on teos ikka paks ja lohisev küll. Raamat paistab esindavat suunda, millega seoses praegusel hetkel filmikunstis meenuvad kõigepealt "Independence Day", "Armageddon" ja "Titanic" - suurepärase tehinilise teostuse ja eriefektidega kaunistatud täielikku savi, millesse lugeja lollitamiseks paar kullatera peidetud on, mis vähema kriitikameelega isikut kohati pimestada võivad. Millegi pärast panen asjale nelja, kuid tegelikult võiks kolme ka panna - ilmselt pole ka mina kassikulla imetlemise patust päris prii.
Teksti loeti eesti keeles

Häiris, et prooviti kogu aeg mingit rasket filosoofiat ajada, kuid see oli sellise kahtlase kvaliteediga. Aga muidu ajaviiteks käib küll, lõpp ka tavapärasest happy end-st väheke erinev.
Teksti loeti eesti keeles

Tekitas igat sorti tundeid ja mõtteid, samuti on meeldiv sarnasus "Düüni" ja Douglas`e "Pöidlaküüdiga" .Minu meelest isegi jupi maad parem kui " Düün ". " Düünist " jäänud halb arvamus lisade ja kommentaaride kohta muutus peale "...Phoebast" , üldiselt oli kogu raamat minu meelest piisavalt tempokas.
Teksti loeti eesti keeles

Hea näide raamatust (laieneb ka sarjale kui soovite) mis on kirjutatud kümnete miljonite vaimult näljaste Star Treki fännide soovile vastu tulles. Siis on neil hea oma laia silmaringi demonstreerida - noh et ka midagi muud on lugenud.

Selles raamatus pole ju ühtegi originaalset ideed! "Kultuur" on tõesti hästi lahti kirjutatud, aga nii paksus raamatus oskaks seda isegi mina :) Kirjatehniliselt on raamat muidugi ladusalt kirjutatud ja oma eesmärgigi - võimalikult suured müüginumbrid - ilmselt täitnud, sellest ka minu hinne.

Saast. Keskmisest kõrgema IQ puhul soovitan hoiduda.
Teksti loeti eesti keeles

Üldine mulje sellest raamatust jäi mul üsna segane: üldjoontes on kogu süzhee üles ehitatud klisheedele. Samas peab aga mainima, et ülesehitus oli küllalt haarav ning seda oli huvitav, isegi väga huvitav, lugeda. Seetõttu on hindeks neli, mida tuleb võtta kui teatavat sorti kompromissi. Kindlasti ei olnud selle raamatu hindele abiks eestikeelne tõlge. Tõlkija polnud vaevunud / suutnud raamatut korrekstselt ümber lappida. Oh, sõnad on loomulikult asendatud eesti omadega, kuid lauseehitused ning sõnade valik jätavad tugevalt soovida. Ei oskagi kohe öelda, kas näiteks maakeeles keegi tarvitab sellist sõna nagu biheiviouristlik. Või siis näteks koht, kus sugu tähistavad asesõna (him) oli tõlgitud kui "tema" ning hetk hiljem tegi peategelane selle sõna "tema" aluselt järelduse, et inimene keda sellega refereeriti oli meessoost. Kuid olgu kuidas on, vähemalt oli selle tõlke alusel võimalik teha raamatule reverse engineerigut ning tuvastada, mida autor tegelikult mõtles.

Kuid see selleks. Süzhee on üldjoontes juba eelnevalt ära kirjeldatud, seega ei vaevu ma enam seda üle kordama. Küll aga tahaks ma lisada mõned täpsustused. Näiteks jäi mul sellest raamatust mulje, et kindlasti peaks kunagi sellele sarjale ilmuma prequel. Nimelt on täielikult vale, et kogu see kirjumirju grupp tulnukaid, keda eelpool refereeriti kui Startrekilikke tegelasi, ei olegi tegelikult niiväga tulnukad. Loomulikult oli seal ka paar "ebamaist" rassi, kuid enamus kogu sellest värvikast sortimendist olid inimeste alamrassid. Tundus, et kunagi ammustel aegadel olid inimesed kosmosesse kimanud ning koloniseerinud terve hunniku planeete. Iga planeedi peal kohandusid inimesed kohalike nõudmistega nagu gravitatsioon, floora/fauna, radiatsioonitase, üldine temperatuur, ühiskondlik struktuur jne. jne. muutudes sellega erinevateks. Ja paistis, et aega oli neil olnud. Samuti kommentaar selle Kultuuri kui utoopia kohta. Kultuuri eesmärk oli tagada inimestele üldine heaolu. Kuivõrd Kultuur koosnes parajast protsust erinevatest inimeste alamrassidest plus mõningane kogus mujalt pärinevatest tegelastest on proovitud leida kuldne kesktee. Kuivõrd kompromissid inimesi rahuldavad teame me isegi. Pahatihti on ühe õnn teise õnnetus ning see paistab ka Kultuuri peamine õnnetus olevat.

Üldiselt jäi mul sellest raamatust mulje, et seda on kirjutatud kui filmistsenaarimui. Detailidesse laskumine on sellisel juhul täiesti põhjendatud. Filmidest (ja teistest raamatutest rääkides) meenutab see ülesehituselt kõige rohkem "Men in Black"-i. Paksult eboriginaalseid ideid mis on maitsekalt kokku kogutud ning effektselt esitatud. Näiteks see Shapechanger meentus mulle väga segu "Dune" Bene Tleilaxu facedanceritest ning Bene Gesseriti koolituse saanutest. Need piraadid samal ajal aga tuletasid mulle meelde "Star Warsist" Han Solo & co-d. Paraleele võiks tõmmata muidki.
Teksti loeti eesti keeles

Elasin kunagi tüdrukuga, kes armastas eeterliku muusika saatel kummalisi pilte joonistada. Pildid meeldisid mulle ning meie tillukest kööktubakodu täitvad helid, mis aitasid tegijal loometöö tarvis sobilikku õhustikku luua, kõrvadele haiget ei teinud. Kui kord vestluse käigus möödaminnes mainisin, kuidas tomatid jms.-d Mozarti muusika najal nii ilus kui suuruses häid tulemusi näitavad ning küsisin, mis ta geeniuse loomingu seltsis joonistamisest arvab, vastati mulle pärast hetkelist pausi tõsiselt ja kolmesõnaliselt: «Liiga palju noote.»

Ma ei arva, et hea ulmekas peaks haikusse ära mahtuma, kuid uuema aja lugudes kipub teksti mahu ja sisukuse tasakaal paigast nihkuma. Mul on täitsa talutavad prillid ja ka vaba aega on piisavalt ning lugemiskõlbuliku ainese puhul mind raamatu paksus ei heiduta. Kõnealust teost käes hoides oli aga kogu aeg tunne, nagu loeks mõne ammu- ja korduvaltnähtud keskpärase filmi käsikirja – kilode kaupa kirjeldusi igast võimalikust vaatest – ja see, mis 90-minutilise liikuva pildi näol kuidagi talutav oleks, muutub paberiltloetuna tõeliseks piinaks. Loos, mis ei sisalda mingeid uudismõtteid ja -tegusid, peaks tekst olema seda enam ladus ja kaasakiskuv, mitte loo hargnemist pidurdama. Mõned kohad olid ju päris mõnuga loetavad, kuid siiski, mida lehekülg edasi, seda raskem oli mõelda Phlebasest ja üha rohkem oli kahju ajast, mida see raamat täiesti õigustamatult röövis – liiga palju sõnu.

P.s. Pronto väidet, nagu oleks selline esituslaad teose võimalikku ekraniseeringut silmas pidades igati põhjendatud, tuleb siinkohal küll ekslikuks lugeda. Romaani ja filmistsenaariumi poolt autorile esitatavad nõudmised on liialt erinevad selleks, et rohkem kui ühe kärbse tabamist ainsa piitsahoobiga isegi üritama võiks hakata. Võib-olla suudab too üksikasjalikkus tõepoolest filmikompaniide omavoli eest mõningast kaitset pakkuda, kuid minu arvamust mööda ei ole Hollywoodis traditsiooni, mis kirjaniku nägemusel, nagu pühal lehmal mööda ekraani ringi jalutada laseks. Hulga sagedasemad on hoopis juhud, kus filmi iga uus kaader on justkui labidas, mis kühveldab kõrvale kõik selle, mis raamatus vähegi oluline oli, jättes ekraanile vaid portsu tavapärast allapoole vööd suunatud lõõpimise, seksi ja vägivalla, mis kassat teeb ja rahva seansi lõpuni saalis hoiab. Raamatu- ja filmiversiooni teksti tasandil lahushoidmine annab meile siiski võimaluse vähemalt lugemisest naudingut saada ja hea kirjanik seda ka alati teeb.

Teksti loeti eesti keeles

Asi huvitav on. Eelpool kirjutajad on teost nii maani maha teind kui ka taevani kiitnud. No taevani kiitjatest saan mina aru. Ma isegi peaaegu nende hulka kuulun (sic! peaaegu). A maani lammutajatest mina aru ei saa. Miks ei saa? Asi lihtne, hinded ju igatsorti materdamisest hoolimata alla 3 ei lähe. Olen nõus, et asi vähekse klisheelik on (no ytleme isegi et väga). NO JA MIS SIIS? Ega see esimene kord pole ja ei jää ka viimseks mitte. Oli minulgi tunne, et mina seda kõike kusagilt juba lugend olen alates muudikust (kes mull Deathworldi Jason din Alti meenutas) ja lõpetades droon Unaha-Clospiga (Henry Kuttner "The proud robot"), kes teatas uhkelt, et a) tema pole mingi robot vaid droon ja b) temal on nimi olemas ja kutsutagu teda selle järgi. Ja siis veel muidugi ka Dune ja need kultuuri Arud meenutasid mulle Hyperioni Tehnotasandit. Kõigele lisaks jõudsin ma järeldusele, et tegelt võiks CP olla näiteks eellooks Baxteri Time Ships`ile, sest nende Arude suhtumine ja mõttelaad kuidagi sihtisid Baxteri massinatele, kes elasid enda jaoks ja mõtsiklesid universumi mõistatuste üle. Tõepoolest, CP sisaldas kõike seda. Ja oli kõik kenasti ka kokku võtnud. Mis minule eriti meeldis, kaunikesti erapooletult, jäädes vaid jutustaja ossa. Lööge või maha, mina mitte aru ei saand, kelle poole Banksi sympaatia kaldus. Asi oli kenasti kokku kirjutatud. Väheke mõistmatuks jäi tõepoolest veider orbitaalil elunev ususekt, mis tõmbab viiele väikse miinuse, kuid ülejäänu on kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

tore raamat , natuke pikk kuid siiski toreaga lõpp kadus lihtsalt ära . kui võrrelda hyperioniga siis jääb kõvasti alla.
Teksti loeti eesti keeles

Algul ehmatas see raamat ära - ikkagi parasd tellis üle tüki aja. Sai teist siis loetud ja - ei olnudki hullu! Suht kiirelt isegi läks. Tekst oli kohati hüplik ja hoog kadus ära, kuid üldmulje oli hea.

Minu jaoks siiski liiga hard. Tahaks miskit rahumeelsemat ja ilusamat... Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Banksiga ning sealjuures väga meeldiv kokkupuude. Suurem osa mu enda mõtetest on antud raamatuga seoses ära öeldud... lisaks ehk vaid niipalju, et olin kogu madinast hoolimata kindel raamatu õnnelikus lõpus, kuid ei läinud need asjad mitte (l)ootuste kohaselt...

Ülearu pikaks ma Phlebast ei pea. Või siis teistpidi: raamat haaras niivõrd, et sai enne läbi kui jõudsin pikkusele mõtlema hakata. Tegelastest sümpatiseeris kõige enam too pisike drooninähvits. Episoodidest kannibalide saar. Kõige vähem sümpatiseerisid vahepalad naismägironijaga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugemine õnnestus teise korraga. see tähendab , et esimene kord kui üritasin andsin esimese lahingu juures alla. Liiga detailirohke ja arusaamatu tundus. nüüd võin soovitada - lugege edasi , ärge jätke. Siis läheb huvitavaks. Raamatule ette heita võibki seda liiga hard sf-i. A muidu täitsa tore kosmosesõja-raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minul j2i esimesel lugemisel raamat pooleli. Pooleli j2i seal kannibali saare juures. Raamatu algus venis ning venis, oli natuke liiga detailirohke. P2rast kannibalide saart tuli raamatu parim koht, ehk siis h2vingum2ng ja Vavatchilt p9genemine. Aga l9pp j2lle venis, olles isegi rohkem detailsem, kui algus. Oleks raamat olnud ainult kolmandiku jagu sellest tellisest, oleks see olnud igati korralik ja hoogne kosmoseooper ja minult "5" saanud. Praeguses mahus aga "3", ning uuesti l2bilugema ei kutsu.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati venis minu jaoks aga raamat oli ikka suurepärane. Midagi jäi raamatul siiski puudu. (Mis minult ärge küsige lihtsalt selline tunne).

Ütlen ausalt raamatu algus oli väga originaalne. Peldikust vangla (vau!!) sellele mõtlemine ajab juba südame pahaks ja Horza mõtted selle üle kas ta sureb oma okse kätte ära või sita sisse uppumis surma olid geniaalsed. Koht kus ta saarel nende usuhulludega oli, see oli lihtsalt vapustav. Jah mängu üks paremaid kohti oli surma mängu ajal ja lõpp oli ka üllatav. Ütlen ausalt uskusin koguaeg happy endi! Vaat aga ei tulnud teist.Ma arvan et see lõpp raamatu heaks teebki. Ma olen üpriski kindel kui lõpp oleks happy olnud oleks raamat mult nelja saanud.Lõpu madin oli väikene pettumus. Horzal olid ju mürgihambad ja -küüised. Miks ta neid siis ei kasutanud kui ta selle kolmejalgse tulnukaga kakles. Minu meelest oli see suurepäraselt edasi antud kuidas Horza raevust kees. Kui ta maniakaalselt seda tulnukat maha proovis lüüa ja miski teda peatada ei suutnud. ( Isegi mitte murtud käega silla küljes rippuv kultuuri agent). Ja veel see masendus mis tal suremise ajal oli, neutraalne ja kummituslik nägu, klaasistunud pilguga tühjusesse.

p.s. Tõlge oli jah kohati raskesti loetav.

Teksti loeti eesti keeles

"Consider Phlebas" lugemine tähendas minu jaoks pikka ja vaevarikast punnitamist. Aga läbi sain!

Tegemist on ühe viletsama uleraamatuga professionaalselt kirjanikult (mida ma olen lugenud). Antud "viletsus" seisneb just liigses vahutamises ja selgusetuses: vahel kadus ülevaade ära. "Consider Phlebas" on ka raamat, mille lõpetamisel ei suutnud ma meenutada ühtki asjalikku ideed sellest.

Minu hindamisskaala järgi on "Consider Phlebas" ulmesõbrale katsumus. Neile, kes ulmest suurt ei hooli, seda teost ei soovita.

Teksti loeti eesti keeles

Võimas. Esimesel lugemisel ei saanud õieti pihta (tõlge!), seejärel lugesin originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest ei ole "Phlebas" oluliselt halvem kui "Mängur." Nad on lihtsalt erinevad.

Lõpplahendus erines meeldivalt tavalisest happy endist, kuigi oli mingil määral ettearvatav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu paksus on petlik, kuna kui sisu on haarav, pole lehekülgede arv üldsegi oluline. Ja haarav on see raamat küll.

Üldse ei saa nõustuda eeltoodud väitega (vt. Rauli Rajande kommentaar), et keskmisest kõrgema IQ puhul on soovitav raamatut vältida. Kui kellegi fantaasiat köidavad kosmosesõjad, ei saa sellest teha mingit järeldust ei raamatu ega selle lugeja vaimsuse kohta, vaid tegemist on üksnes maitse küsimusega. Raamatu ainsaks eesmärgiks võib olla ka puhas meelelahutus, aitamaks inimesel viia mõtted tavaelust/tööst muudele radadele - ulmeka lugemise eesmärgiks võibki sageli olla mõtlemisest põgenemine. Selleks ei pea teos sisaldama suurtes kogustes novaatorlikke ideid, raudset loogigat jne - need elemendid on lihtsalt vajalikud aga mitte hädavajalikud abivahendid. Kokkuvõttes piisab eesmärgi täitmiseks, kui raamat on kirjutatud haaravalt ja tekitab lõpptulemusena teatava rahulolu. "Consider Phlebas" nendele tingimustele ka vastab ja muid ambitsioone ei tasu talle omistada.

Teksti loeti eesti keeles

Üks verisemaid raamatuid üldse, mis olen lugend ning hakkas mõjuma alles mõni aeg pärast lugemist - milles midagi negatiivset ei tohiks olla. Suht mõttetud olid need vahepalad naismägironijaga. Ei saanudki nende mõttest aru. Action stseenid see-eest olid vapustavad, parimad. Viimased 200 lk läksid seetõttu eriti nobedasti. Lõpp oli üllatav - happy end`i puudumine tõstis igatahes teose väärtust minu silmis. Detailirohkus mind erinevalt Hyperionist siiski ei häirinud. Üldiselt nõustun kõigega, mida ütles Maniakkide Tänav. Ka see filosoofia, mida sinna aeg-ajalt siis puistati oli veidi veider:

"Kes me oleme?
Kes me oleme. Just see, mis kuju me olles võtame. Mida me teame ja mida me teeme. Ei vähem ega rohkem."

Teksti loeti eesti keeles

Võimas vaatemäng müstilise pealkirjaga, eriefektide tohuvapohu ja eepiliseks kiskuv sõda. Suurus. Igas mõttes.

Kannatab selle kõige juures sisu. Jah, peategelase piinad, loodud inimliigi soov kättemaksta masinatele on mõistetav ja hea. See on siiski niivõrd efekti teenistuses. Pidev kiirustamine, liikuvus. Sõjale iseloomulik, kuigi sõda ennast kohtab väga episoodiliselt. Mulle absoluutselt ei meeldi aga hävingumängu kirjeldus, ma ei usu, et Kultuur midagi sellist lubaks. Kuigi, võibolla lubaks. Lõpplahendus on parem, süngel ja müstilisel planeedil.

Kultuuri sarja järgnevate raamatute pealkirjad lähevad üha labasemaks, kuid sisu tõuseb. Kaob liigne rahmeldamine. Inimeste roll tõuseb, nad on rohkem inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

Mida lisadagi pärast nii paljusid eelarvustajaid, kes romaani igast otsast lahanud on, üles lugenud voorused ja puudused?

Raamatu kaas oli harukordselt hea. Ma uurisin seda pärast luubiga võib-olla tund aega. Aga mitte seda ei tahtnud ma öelda.

Horza pälvinuks õnne, kui ta tapnuks Xoxarle ja mitte talle halastanud. See viga maksis palju elusid. Või kui idiraan taibanuks, et Horza on tema liitlane. Xoxarle mõtteid kirjeldas Banks ilusasti, aga Horza motiive mitte. Miks Horza idiraani kinni sidus, miks ei selgitanud talle omi plaane tema suhtes? Kui idiraan pidi vangis olema, miks ei võinud ta edasi olla 6. jaamas plaatide vahel?
Horzal oli palju võiduvõimalusi. Ta ei osanud valida ühtki neist. Ta oli liiga palju muutunud Kraiklyniks, krooniliseks ebaõnnesõduriks, ja kaotas kõik, nii nagu kaotas Kraiklyn.
Tundub, et teise inimese välimusega sai muudik endale ka tolle iseloomu. Ma ei tea, kuivõrd Horza sellest ise teadlik oli, aga see teeb Horzast traagilise kangelase, asetab ühte ritta mitte James Bondi ja Max Otto Stirlitzi, vaid Hamleti ja Romeoga. Ja see annab lootust, et Bora Horza Gobuchuli õnnetu armastuse lugu loetakse ka sadade aastate pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Mind köitsid selle raamatu puhul veel kaks probleemi, mida siin mainitud ei ole. Esiteks Horza nime küsimus. Tal oli pidevalt otsekui haiglane mure oma nime pärast - kui ta läks sinna Kirka Õhu Keerise (?) peale esimest korda ja ütles järele mõtlemata oma nime. Siis lõpus surres oli tal põhiline hirm sellepärast, et ta ei mäleta oma nime. Jne. See avas tegelikult tema kui muudiku iseloomu kõige paremini. Olles pidevas muutumises, nii et keegi sind ära ei tunne, on ainus asi, mis jääb samaks ja sind veel eristab, sinu nimi. Mulle meeldis, et seda otse välja ei öeldud.Veel. Keegi mainis eespool, et võiks ilmuda üks raamat, mis kirjeldaks, kuidas Kultuur tekkis ja kuidas need inimliigid arenesid. Aga ma ei tea, kas keegi pani tähele, igal juhul lisades, Kultuuri-Idiraani sõja kroonikas on ju osa daatumitest antud "e.Kr". Nagu oleks ikkagi tegu hoopis Maast sõltumatu tegevusega. Iseenesest ka uudne lähenemine.Kokkuvõttes oli raamat põnev ja selle muudiku hingeelu pärast läks südamesse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Suht kahvatu mulje jättis see raamat mulle, kui ma seda kunagi ammu lugesin. Nüüd pean ma oma arvamust natuke revideerima. Nõrgem kui "Mängur" ja "Relvade kasutus", kuid siiski päris huvitav. Minu jaoks oli seal liiga palju arutut tulistamist ja madinat.Aga teades nüüd kultuurist vähe rohkem, leian, et tegu on hästi õnnestunud teosega!
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus turvaline tellis, mille võib kord viie aasta tagant kätte võtta ja uuesti üle lugeda (mida ma just äsja tegin). Saab paar hubast õhtut meeldivalt surnuks lüüa, ilma et liialt aju peaks nikastama (selleks pakub elu raamatuid lugematagi piisavalt võimalusi).

Huvitavaks aspektiks, mida ka Linda Kaljula eespool mainis, on tegevuse kujuteldav toimumisaeg - millalgi Jüriöö ülestõusu paiku :)

Aga Hyperioniga ei ole vaja seda võrrelda, mida paljud eelarvustajad teevad ilmselt seetõttu, et need kaks raamatut eesti keeles üsna üheaegselt välja anti (see oli hea aeg). Need on ikka kaks täiesti erinevat asja, millel peale eesti keeles ilmumise aasta eriti midagi ühist ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud. Kui sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, siis tundus see huvitavam kui algusest lugema hakates. Algus on üsna intrigeeriv, kuid edasi läks vähem huvitavaks, nii et pidin selle vahel käest panema.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Teksti loeti eesti keeles

Selline huvitav teos mis tekitanud ulmikute ringis üsnagi vastakaid arvamusi. Ühed armastavad ja nimetavad lausa Hyperionist paremaks teoseks - teised jälle tambivad maha ja nimetavad parajaks saastaks.

Minule pigem meeldis. Mitte just kõige oluliseim ulmeteos, mis läbi aegade loodud aga hea lugemine kindlasti. Märulit on palju, kõrvaltegelasi langeb pidevalt ning teose pikimad kirjeldused on enamasti seotud millegi purunemise, õhkimise või tapmisega. Phlebase maailm pole ka iseenesest originaalne. Masinatega koostööd tegev Kultuur meenutab Hyperioni, peategelasest muudik Düüni tleilaxude näotantsijaid ning ringikujuline hiidmaailm toob kohe silme ette Niveni Rõngasmaailma. Lahedad autoripoolsed täiustused tulevad esile just pisikestes asjades ja tillukestes sähvatustes, mis puistatud laiali üle terve raamatu. Ebatavaliselt sünge lõpp oli ka üks asi mis pani teose ülalnimetatud klassikutest erinema. Ühesõnaga kõlbas lugeda küll
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral panin käest ära. Mõni aeg hiljem lugesin uuesti ja meeldis päris hästi. (Loetud küll kunagi ammu, aastaid tagasi.)
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles