Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Charles de Lint ·

Someplace to be Flying

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Kusagil lennata»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
18
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.72
Arvustused (25)

Oleks ehk kasulik, kui juba enne lugema hakkamist ollakse kursis selle loomismüüdiga, kus Kaaren ja Varesed ja Koiott ja... Kuulnud olin, ehkki ei mäleta, milliste indiaanlaste oma see oli. Aga pole kuulnud ka paljud raamatu tegelastest ja neile siis seletatakse. Et Kaaren jt tõmbasid Kastrulist välja kõik vajaliku. Ning et need suht surematud algasukad tegutsevad seniajani. Inimesed tulid palju hiljem ja mõtlesid miskipärast välja aja ja omandisuhted. Aga neile esmaasukatele meeldib aeg-ajalt ka inimestena ringi kõndida. Siis tekib vahel segadusi, sest muidu oleks ju raske ette kujutada tütarlast, kelle vanaisa on rebane, isa aga hakk. Nii et aegade jooksul on see esmaasukate veri levinud ja segunenud. Ning üsna regulaarselt - jääb mulje, et iga paarisaja aasta tagant - tuleb Koiotile meelde, et ega teised teda vist ikka eriti ei armasta ja tuleks Kaarnalt Kastrul pihta panna ning asjad maailmas teisiti korraldada. Koiott teeb ülikavalaid plaane, mis paratamatult äparduvad, sedapuhku on ta aga Käod kampa võtnud ning need on palju karmimad tegelased…
Romaan on siis mõnus urban fantasy, milles mõned algul mitte midagi taipavad inimesed salapäraste sündmuste ning veidrate tüüpidega kokku puutuvad ja vähehaaval teada saavad, mis teoksil. Avastades selle käigus ka oma "veregrupi" - kelles natuke hunti, kelles kuldnokka jne. Mütoloogiline pool toimib veenvalt ja argine pool on ka kenasti kirja pandud. Kohati natuke siiski venides - nagu oleks 600 lk täis saamine eesmärgiks olnudki.
Teksti loeti inglise keeles

Lausa patt oleks raamatule alla viie panna. Loetud sai asja eesti keeles ja pean rahuloluga nentima, et ka tõlge oli täiesti kobe.Eelpoolsest retsensioonile peaksin ma siiski parandusks lisama, et Koiott ei olnud raamatu negatiivne kangelane, pigem vastupidi. Koiott oli ainuke, kellel ei olnud ükskõik, mis siin ilmas sünnib. Tänu Koiotile (keda raamatus kutsuti rohkem nime Cody all) olid näiteks Maailma tekkinud inimesed. Paraku oli Codyl kalduvus kõik vussi keerata ja nii juhtus, et inimesed ei olnudki nii sõbralikud, kui ta lootis, vaid väga isekad ja teinekord lausa üdini pahad. Iga kord, kui ta proovis midagi parandada, keeras ta asja veelgi rohkem mokka. Osa vareserahvast refereeriski Koiotti nime all Vusserdis.Üldine teema käib uuesti puhkeva Vareserahva ja Kägude omavahelises arveteklaarimise valguses. Selgub, et mitte ainult inimestes pole halba -- halba on ka Vana Rahva seas ning vihavaen, mis on kestnud Maailma loomisest saati on uuesti lõkkele paisumas.Kuid asja kokku võttes. Omal ajal ilmusid ka eesti keeles erinevad muistendite raamatud -- nagu näiteks "Unesnõiduja" ja paar tükki veel. Neid läbinud teemad ja atmosfäär saadavad ka seda raamatut. Ainuke vahe on selles, et Kaaren, Haki Jack, Vareseplikad ja muud on istunud rahva seas, madalat profiili hoidnud ja tegelenud oma asjadega. Vareseplikad fännisid nätsukomme ja Sininäär Anniel oli oma punkbänd. Ainuke, mis nad liigutama pani oli Cody uus latest and gratest idee maailma paremaks teha.Muide, ma lisan lõppu veel ühe naljaka fakti raamatust. Kaaren lõi Maailma selleks, et tal oleks koht, kus ta saaks lennata.
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja teistmoodi lugu! Sisust on teised juba rääkinud - eks ma räägin siis muust.

Raamatu algus, tegelaste tutvustamine ning elukohtade/paikade kirjeldused on vist kõige parem osa. Selline veidi anarhistlik-boheemlik ellusuhtumine ning tubli annus agulihõngu. Lisaks veel ka suurlinna, aga selle tähtsus ja kaal ei ole minu tunde järgi kuigi suur. Oluline on, et tegelased elavad kõik oma väikestes maailmades, nägemata üldpilti. Isegi Kaaren, varesetüdrukud ja Hakk ei saa asjale päris pihta - rääkimata siis noorematest loomadest-lindudest ja nende sugulastest.

Kusagil keskel hakkab aga raamat veidi venima ning päris lõpupoole keerab ära sünkretistlikuks üldistuseks. Kuigi, tõesti, kuidagi peab selle loo ju lõpetama.
Kui rääkida veel häirivatest momentidest, siis kohati kippus autor kasutama filmidest pärit kaameranurki ning eriefekte. Osaliselt muidugi see sobis - de Lint viitab korra päris otse USA kinokunsti taiestele... Eks need ole kogu juttu tugevalt mõjutanud.

Kõigest hoolimata tuleb kokku nauditav lugu, mis emotsionaalselt sarnaneb (minu jaoks) üllataval kombel Zelazny Amberi lugudele. Samamoodi palju väikesi inimesi ning mõned väääga suured tegijad, kelle sahmerdamisest ja motiividest raske aru saada. Viis eriti lühikese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Miks ei saa see lugu mitte viite? On ta ju hästi kirjutatud, point on paikas, tegelased on head (kuigi m6ni neist pisut väheusutav), tegevus on paigas ja syzheegi olemas. Peale sell on muidugi ka taustmaterjaliga ehk siis maakeeli indiaani mytoloogiaga suur, p6hjalik ja tänuväärne töö ära tehtud. Milles siis asi? Ise kysin ja ise vastan: just enne seda sai loetud Zelazny "A Night in the Lonesome October" `it ja mul tekkisid nende kahe teosega meeletult valusad paralleelid. M6lemas käis jämm selle ymber, et kas siis maailma muuta v6i jätta ta samaks. M6lemas olid esinadatud mytoloogilised v6i siis poolmytoloogilised olendid ("Somewhere.." `s siis indiaani mytoloogiast pärit loominimesed ja "Lonesome.. " `is kirjanduslikud kujud. M6lemas ei olnud teps mitte viimasel kohal loomariigi esindajad (Zelazny`il familiaarid ja de Lint`il loominimesed, kes olid endale korraga nii n6ia kui ka familiaari eest). Lisaks ka mingisugune kolmas j6ud, kes oleks justkui osaline, kuid ei saa nagu päris täpselt aru, et mis värk siis ikkagi on. L6ppekls on ju ka sisu lahtiseletamise stiil ilgelt sarnane: v6etakse mingi suvaline punkt, kust hakatakse kirjutama ja alles pikapeale saab lugeja aru, et kes on kes ja kes kellega käib. Vist on see mingi uuem suundumus, sest tegelt oli see eriti hästi esindatug Banks`s "Use of Weapons" `is. Okei, tegelikult ei ole see k6ik mitte nelja p6hjus. On päris selge, et midagi ylioriginaalset on hirmraske välja m6elda ja ega selle kallal ei norikski. Kyll aga virisen selle yle, et Zelazny suutis oma 200 lehekylje peal tunduvalt rohkem ja sisukamalt öelda, kui de Lint oma pea 600 peal. Ja siin on ka siis see va peni maetud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea ja teistmoodi lugu. Alla "viie" ei tahaks kuidagi panna. Ning ei ole ka eriti põhjust. Lugu on tempokas, palju on müstilist ja peategelastele tundmatud. Aga nad kohanevad. Kuigi lõpp tundus natuke venitatuna, ei kõiguta see oluliselt hinnet. Samuti, nagu ka paar eelarvustajat, tõmbaks ma paralleele Zelazny loominguga. Pole küll "Üksildast oktoobriööd" lugenud, aga see-eest tuli silme ette Amberi maailm. Nii nagu seal, on ka siin selline valitud seltskond, kes niite tõmbab ja aru saab mis toimub. Teised vaatavad asjast arusaamata pealt. Hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Üks sedalaadi raamat, millesse on raske suhtuda, kuna seda "head" on raamatus piisavalt, kaalumaks üles "halva", mis ka nii või teisiti silma kargab. Raamatu suurim häda tuleneb ajastust elik moevoolust - ühel hetkel haaras autor pumba, sättis lati 600-le lehele ja hakkas vuhkima. Ja sellele vaatamata kippusin kuni lõpuni mõningaid tegelasi segamini ajama! Neist tegelastest polnud ka ühtegi, kelle tekst oleks nii nauditav olnud, et seda paljalt selle pärast lugeda, ja nii avastasingi raamatu teisel poolel, et kasulikum on silmadega üle lasta, et midagi olulist vahele ei jääks; samuti muutus raskeks meeles pidada, kes mida juba teab, kuigi ega sellestki suuremat polnud, sest küllap järgmisel lehel asi paika pannakse. Kohati ei pandud ka. Ühesõnaga - igast august vaatas vastu mitte meistri-, vaid käsitöö. Ja siis muidugi lõpus oma 10-15 täiesti tarbetut lehekülge.

Raamatu plusspoolele jääb meeldivalt põhjalik ja kooskõlaline indiaani mütoloogiast inspireeritud maailmasüsteem, mõned väga nutikalt armsad tegelased ja suuremas osas tasakaalustatud teostus. Urban fantasy, nagu juba eespoolgi öeldud. Meelelahutus, ilma tõsisemate taotlusteta, ent ometi hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Enne, kui Kaaren tõmbas ürgmaailmast välja algusajad, enne kui varesetüdrukud seisid ta kõrval ja aitasid teda, enne kui Jack nägi Kaarna potti, veel enne täitsid aja ja ruumi vaimud ja olendid, kes mõjutasid igaüht, kel vastuvõtlik meel.

Pärast potisegamist tulid teised asukad, tuli Cody Koiott. Cody meeled haarasid ürgmaailma vaime ja noid teisi, kes mõtlesid läbi tema. Nende mõtetest sai alguse see maailm, milles domineerib kurjus ja kadedus, mille alatooniks viha ja raev, ja kus muuhulgas üritavad kohta päikese all leida inimesed. Inimesed, poolinimesed ja algasukad, kellel kõigil on jutustada oma lugu…

Ilus legend?! Üks indiaani muinasjutt? Või midagi enamat, midagi käegakatsutavamat kui see maailm siin. Jutud ja lood on kõik, mis meil on. Nad aitavad olla meie ise. Samuti paigad, kus on meie päriskodu: "Paik teab, kes sa oled… Need vanad lemmikkohad meenutavad sulle lugu sellest, kes sa olid. Ja siis on kergem selgusele jõuda, kes sa oled" (lk 543).

Charles de Lint on enda kohta öelnud: "Minu esimeseks armastuseks oli muusika, jutte hakkasin kirjutama seepärast, et see tundus põnev."

Tavaliselt kirjeldatakse teda kui fantasy autorit, kel kirjutamine pole eesmärgiks omaette, kuid kel on praeguseks ilmunud juba 47 raamatut. Ise kasutab enda loomingu kohta terminit mythic fiction, kuid enamasti nimetatakse taolist kirjandust urban fantasyks. Jüri Kallas tõmbab koguni võrdusmärgi Charles de Linti nime ja urban fantasy kui kirjanduszhanri vahele. Koletiste ja tulnukate hordidesse suhtub Lint neutraalselt, teda ei köida mitte teiseses maailmas toimivad tehnoloogiaimed, vaid imed, mis eksisteerivad tänu sellele, et "asjad on olemas sellisel viisil, millega me nõustume".

Ta segab tänapäeva maailma müütide maailmaga, sest müüdid ja muinaslood on need, mis on tähtsad ja olulised inimeste ja asjade mõistmiseks. Ja on üks viis kirjeldada maailma ja seoseid, mille abil kõiksus püsib koos.

Kirjanik on loonud terve sarja, mida nimetatakse väljamõeldud linna – Newford – järgi. Ka "Kusagil lennata" (Someplace to be flying) tegelased hulguvad mööda selle linna tänavaid ja ajavad omi asju. Need marginaalsed tegelased elavad oma maailmas, need maailmad põkkuvad, kulgevad paralleelselt ja põimuvad, hargnevad jälle lahti, aga jäävad ikka ja alati just selle inimese maailmaks, kes elab oma elu, kellel on jutustada just see lugu, mis tähtsuselt samaväärne kui iga teine.

Charles de Linti lummavad inimesed, kes on asetunud/asetatud väljaspoole meie tavaettekujutuse piire, nii sotsiaalses, emotsionaalses kui füüsilises plaanis. Urban society on nad ühel või teisel viisil välja tõuganud, ja nii nad otsivadki ennast ja teisi samasuguseid, et aru saada, mis toimub.Sest üldplaani ei taju neist keegi, isegi mitte Kaaren, kes ju "lõi selleks maailma, et tal oleks koht, kus lennata".

Ja tõttöelda ei taha ka keegi teine teada, mis siis ikkagi täpselt toimub, juhul kui toimub. On olemas küll passiivne tahe, aga ainsana kogu sellest seltskonnast on asjade tõelise käigu vastu huvi ainult Codyl. Koiott tahab heastada oma viimati segatud käkki (loe: seda maailma siin).

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus venis ja tegevus hakkas tegelikult arenema alles 200-nda lehekülje paiku, st hetk enne seda kui ma otsustasin, et nüüd aitab, enam ei viitsi. Hea et viitsisin sest ülejäänud raamat oli väga hea (kui mitte arvestada seda epiloogi moodi mõttetut asja lõpus). Ainus asi mis põhiosale ette heita on tegelaste rohkus. Ligi pooli ei kasutanud ta nii nagu oleks võinud ja teisi ei kasutanud üldse. Sellest hoolimata kukkus tulemus hästi välja. Siiski veel. Kohati hakkas autori pungilembus lausa vastu, eriti siis kui ta nimetas tüdrukut nokamütsis, kollases topis ja lõhkistes teksastes eriliselt pungilt riides olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on raske antud raamatut hinnata . Raske mitte niivõrd emotsionaalselt vaid numbriliselt. Nagu raamatu inimtegelastele oli raske hoomata loominimeste maailma, nii on minul raske määratleda mingit konkreetset hinnet. Lihtne ja konkreetne number ei tundu selle teose puhul kuidagi õige (eks selline hindamiskaala ole ju samuti inimeste väljamõeldis) ja õiglast hinnet saaks anda ainult mõnevaõrra tabamatul emotsioonide skaalal. Kuna midagi siiski tuleks nagu anda, siis panen viie, sest viis on õigem kui neli ehkki mõlemad hinded on valed :))) Omaltpoolt soovitan igatahes lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

De Lint on selle romaani kirjutanud sellise küpse ja tänapäevase moodsa proosa stiilis, et peaks olema söödav ka muidu ulmest kaugel olevatele lugejatele. Kuuldavasti ongi olnud. Pigem on “Kusagil lennata” tõesti raamat uue aja agarale linnainimesele kui traditsioonilisele fantasy-fännile. See on midagi nii erinevat tavapäraselt fantasy alla mahtuvast toodangust...kui peaks kindlasti võrdlema, siis võrdleks näiteks pigem Iris Murduch’iga kui ulmekirjanikega. Samas on siin ulmet jälle kõvasti rohkem kui traditsioonilises draakoni-sõrmuse-mõõga loos ja see ulme kätkeb endas omapärast kokteili indiaanimütoloogiast, religiooniajaloost, linnalegendidest ja õuduslugudest. Kokku saab julge, isikupärane ja erakordselt ainulaadne kõrgkirjanduslik moodne teos.

Kiita tuleb De Linti maagia ja mütoloogiatunnetust, mis realiseerub kord psühholoogilise suhteromaani, siis jälle maffiatrilleri laadses vormingus. Lugeja hakkab sündmusi jälgima koos inimestega, kes kistakse miljoneid aastaid kestnud rivaalitsemise keerisesse ja kuigi lugeja on neist tegelasteks alati sammukese võrra ees, pole ta temal kerge kõigest toimuvast täit pilti saada. Kummatigi see üldse ei häiri, huvitav on ikkagi. Ja huvitavad pole mitte niivõrd konkreetsete saladuste lahendused, kuivõrd loo inimlik plaan. See on väga empaatiline, kohati lausa melodramaatiline romaan, aga väljapeetud teostatud väga tugeva stiilitunnetusega. Nii tugeva, et isegi finaal ei tundu ülemoraliseerituna.

Julgeks seda pidada üheks seniseks F-sarja pärliks ja julgeks loota, et De Linti veel tõlgitakse. Kui seda tõesti tehakse, tuleks muidugi hoiduda nendest piinlikest anglitsismidest, mis nüüd on sisse lipsanud. Samuti soovitan tõlkijale tungivalt eesti keele ja loogikareeglitest kinnipidamist. Mitmed selle romaani tegelased on (võib-olla) neegrid. Mõnes mõttes teeb see nõutuks, sest ei oska romaani sellisest vaatepunktist tõlgendada. On see poliitiline korrektsus või midagi muud? Samas pole seda antud tõlkest lihtne välja lugeda. Kui inglise keeles öeldakse black man, siis tähendab see eesti keeles neegrit. Must mees on liialt ähmane, pole nii selge termin kui inglise keeles. Aga lisaks sellele ebamäärasusele oli anglitsisme ikkagi lubamatult palju sisse jäänud (if there’s a god - kui seal on jumal; we got company - meil on seltskonda jms; you’re very welcome... - sa oled väga teretulnud minuga koos seda sööma jms).

Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist paar aastat tagasi sattusin hüpervaimustusse. Teistkordsel lugemisel enam hüpervaimustusse ei sattunud, aga leian siiski et sellest paremaid romaane on mulle vähe kätte sattunud. "Ghostbustersit" meenutavast lõpust hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu kahesajas arvustus.
Otsides teost, mida kasutada ümmarguse numbri saabumise puhul, jäi sõelale kolm romaani: "Bladerunner", "Meister ja Margarita" ning "Kusagil lennata". Esimesed kaks praakisin nende üleüldise tunnustuse pärast välja. Üht on lugenud kõik sci-fi huvilised, teist aga loodetavasti kõik hea kirjanduse austajad. Nii et järgi jäi siis käesolev teos.

Newford on mõneti vanamoodne Põhja-Ameerika linn, kus piir müütide ja reaalsuse vahel on hägustunud. Linn on näitelavaks, kus demonstreeritakse lugejale, et see maailm, mida meie meie peame reaalseks, on kõigest mitmekihilise reaalsuse fassaad. Lugeja ja peategelased viiakse neile senitundmatutesse oludesse, kus hakkavad toimuma pöörased sündmused. Siiski peaks romaan oma suhteliselt reaalses ja koduses keskkonnas (pole tavafantasy atribuutikat) toimuva tegevuse tõttu olema "söödav" ka ulmest mittehuvitatuile.

Raamat algas hoogsalt aga siis paarsada lehekülge justkui tegevust ei olnudki. Vahepeal tundus isegi, et kõik probleemid kavatsetaksegi suusõnaliselt ära lahendada, aga nii tekkis neid õnneks juurde.
Romaani tegevustiku algusjärgus võib see tunduda äärmiselt killustatud, kuna de Lint loob pidevalt sisse uusi (pea)tegelasi (ja seega ka tegevusliine), kellel ei näi olevat omavahel mingit seost (tegelaste rohkus ei tohiks olla Tolkieni tarbinule probleemiks :)). Romaani arenedes aga sulanduvad killud kenasti ühtseks suurepäraseks tervikuks. Lõpuks on kõik tegelased lülideks pikas tutvustevõrgustikus ja igaüks neist täidab oma rolli maailma päästmisel, hävitamisel või lihtsalt kirevamaks muutmisel.

Ei seganud ka eriti see lõpp, mis kiskus väheke sinnakanti, et "lähme ja päästame nüüd maailma kurjuse küüsist ja hävingust". Oli väheke teise nurga alt vaadatuna esitatud.

Zelazny loominguga võis leida jah küllaltki palju ühiseid jooni.

Kohati oli tõlge lausa jabur (no kesasi on "boifrend"?) ja ka he-she tõlkimisega oli vist probleeme.

Tänu Varraku "meeldivale" arusaamisele sarjade avaldamispoliitikast tundub esmatutvus Newfordiga jäävat ka viimaseks :(.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte esimene siis kindlasti üks esimestest kokkupuudetest urban fantasy`ga, samuti ka de Lintiga (tema puhul siis kindlalt esimene). Raamatukogus kätte jäädes jäin vaikselt lugema, kuni ka koju kapi äärele jõudis. Noh, vahepeal natuke venis ning kohati muutus läägeks, kuid üldiselt tundus huvitavana. Jacki jutustused temast ja Nettist olid kurvad, kuid samas väga ilusamad, kui teised raamatu osad. Kägude machotamine seda ilu ei rikkunud. Viimase peatüki eluniitide kokku tõmbamine oleks võinud ära jääda, eriti veel pärast seda nõnda huvitavat hotelli episoodi. Jacki matused olid siiski lugemist väärt, samas Lily kiri .. nojah. Ikka lugemist väärt teos.
Teksti loeti eesti keeles
9.2012

Selged paralleelid:

„Üksildane oktoobriöö“ ja „Ameerika jumalad“.

Kõik kolm on viieväärilised, neist lendamise raamat kehveim. Aga ikka viievääriline.

Esimene üldistus:

Kui jumaltegelased pärinevad mütoloogiatest, siis inimtegelased kultuskirjandusest – kah omamoodi mütoloogiad.

Minu jaoks on siin inimpeategelane Hank. Sama tegelane kannab „Ameerika jumalates“ Shadow nime ja tegelikult pärineb Raymond Chandlerilt – nimega Philip Marlow. Muidugi on talle poogitud külge paar tänapäeva sobivat tunnust, aga olemuslikult jääb ta samaks (jumalale tänu, ei ole tal lohe- ega tiigri tätoveeringut).

Kõik need fotograafitibid (Lily vist) ja nende aseksuaalsed sõbrad tulevad ilmselt kusagilt naistekatest – ei pole tuttav. Nendega tutvumine De Linti käsitluses ei tekitagi soovi otsida allikaid, nad on ka siin igavad ja lähevad omavahel segi, aga ilmselt on neil mingi austajaskond – ega muidu autor oleks neid juttu sisse toonud. Ikka potentsiaalset lugejate ringi avardada püüdes. „Üksildases oktoobriöös“ oli ka paar tegelast, keda ma varasemalt ei tundnud, sai väga hästi ilma hakkama ja lugu (lugemiselamus) selle all ei kannatanud – vist oleks kannatanud kui tegelaste hulgas oleksid olnud ka Pierrot ja Artemon (nagu tundub lendamise raamatus olevat).

Arusaam näiliste inimtegelaste pärinemisest kultusraamatutest (-filmidest?) tekitas minus tahtmist proovida kedagi Marlow kõrvale, et kes mulle sobiks ja natuke kõrvaldaks suhkruvati imalat maitset – lõpuks valisin välja miss Marple. Nende (kohati ühine) jumalate tegevuse uurimine oleks tore küll. Nende vaheline armulugu! Mmmm…!

Pealegi, kui üks mees armastab naise ilusat hinge, siis miks peaks ta seda va ilusat hinge nägema vaid kõrgete rindade, pikkade jalgade ja vonkleva tagumiku taga…

Tavaliselt kujutatakse ette, et kirjanik peaks looma oma jutte elu ja inimesi vaadeldes ja neisse end sisse tunda püüdes. Ulmekirjanduses kehtivad (kohati?, suuresti?) folkloori reeglid, kus jutustaja jutustab mõnd lugu kuulajatele juba tuttavate tegelastega ja see kas lugu liigitatakse ühte või teise kasti sõltub, samapalju kui jutustajast, ka kuulajast (folkloristist). Pärast ollakse liigitustega hädas – kas trikster tohib esineda naljandis, kui trikster on naljandis, kas ta on siis veel trikster (sest õige jumal ei tohi ju naljandis olla)?

Nii et, julgesti edasi, seltsimehed Eesti ulmekirjanikud – seos eluga võib olla, aga võib ka mitte olla! Miili või Miisu või Rita tegutsemine Eestis ei tähenda lugejatele vajadust (tänast) Eestit ka ära tunda. Aga … kui seda ümbritsevat Eestit ära ei tunta, siis tuleb jutustajameistelikkuses konkureerida Zelasny ja Gailmaniga!

Teine üldistus:

Mulle meeldib Koiott ja mulle meeldib Loki – seal, kust nad pärit on (vastavas mütoloogias). Mõlemad nad on taandatud taustategelasteks.

Ühest küljest, lugu töötab ka nii väga hästi.

Teisest küljest, kui intrigeerivad ja (oma mütoloogias) sümpaatsed tegelased! Minna nendest mööda on andestamatu!

Jagasin oma muret tuttava Lokiarmastajaga, tema ütles, et sellist juttu ei saaks lugeda – Loki on liiga … ebalojaalne, väärastunud huumorimeelega, ja … ja ootamatu.

Ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi võiks kulgeda jutt neile väärilist ruumi andes. Tavapärane arusaam heast, kurjast ja tegevuse psühholoogilisest põhjendatusest peaks küll päris pea peale pööratud saama. Aga neid peapealepöörajaid on palju – kolm neist on siin juba nimetamist leidnud. No miks nad siis nii poolele teele on jäänud?

Kirjanikud kardavad miskit tõeliselt suurt ja seda ei saa neile pahaks panna. Eriti seni, kuni tulemus mulle rõõmu pakub.

Natuke uitmõtteid jumalatest:

„Kusagil lennata“ jutust võib leida ka paralleele Jahve käitumisele.

Eelkõige Koiotiga ja tema maailma ümber (paremaks) tegemise kirele.

Jahvelegi tundus, et inimesed (maailm) pole piisavalt hea – tema ideaaliga võrreldes.

Kõiksugused pahade linnade ja suguvõsade hävitamised.

Alguses arvas ta juudid olevat äravalitud rahvas ja pühendas ennast nende õpetamisele. Juutidel läks ajaloos halvasti, nad polnud piisavalt edukad.

Jumal tegi lapse ja ohverdas selle, et juhtida teisi rahvaid oma sõnumi juurde (meenutage Shadow ohverdamist ja selle mõtet) – tulemuseks kristluse levik oma pahupidise halastuse sõnumiga.

Läksid mõned aastasajad mööda ja Jahvele ei meeldinud taas enda loodud tegelikkus – ta otsustas tagasi pöörduda karmi käe poliitika juurde – läks ja laulis Muhameedile ette uue sõnumi kõigile maailma rahvastele.

Millalgi hiljem haaras teda Kaarnalik letargia ja ükskõiksus. Võimalik, et ta kaotas lootuse inimeste suhtes, oma vägisi õnnelikuks tegemise ürituse suhtes – loobudes isegi nende vääritute hävitamisest.

Mulle avastuslik:

Varesetüdrukute ellusuhtumine – elades igavest elu on vist tõesti õigem loobuda murest eilse ja homse pärast ja fännata nätsukomme!

Elu on ilus!

See elu ilus olemise taju tuli vähe paremini välja kui „Ameerika jumalates“ – seal oli lõpp kuidagi nukker ja melanhoolne… Häirivalt Hollywoodlik mitme lõpu ehitamine – igale lugejakategooriale oma lõpp.

Kaksikutest:

Leidub mütoloogiaid, kus algloomine on seotud kaksikutega. Ühes variandis loob üks kaksikutest maailma teise kaksiku kehast, kuidagi on see seotud ka hea ja halb olemisega – vist oli nii, et tapetud kaksikust saab allilma valitseja…

Triksterist:

De Linti eeskujumütoloogiate mõistmiseks on (vist) keskne triksteri mõiste – mina saan sellest aru kui jumalast, kes on naljalembene ja elujanune, kaugelt erinev kristlikust tõsidusest. Taoline jumal on küllalt sage ja ei ole võõras Euroopaski.

Selle kohta allpool paar teksti, mis annavad esialgse ettekujutuse ja juhatavad huvilistele tee edasi:

http://et.wikipedia.org/wiki/Trikster

http://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Anne_Turnpu.pdf

Need kaks on sellised üldharivad, aga Eesti keeles on olemas ka triksteriteema baastekst, mis pakub selget lugemisnaudingut: „Vembuvana. Jänes. Winnebago lood. Tõlkinud Hasso Krull. Tallinn, 2004, Loomingu Raamatukogu nr 33-35“.

Teksti loeti eesti keeles

Olen aastaid tagasi korjanud populaarsust, jutustades lastele siit raamatust pärit lugu Jackist, kes ei mäleta, et ta on vana ja võimas, ning püüab seega nõia lõksu kavalusega. See meeldis ka laste vanematele.
Nii naljakas, et mõned head raamatud lubavad endast ka tükke välja võtta ja omaette esitada.

Hiljem: Lugesin seda raamatut, kui ta eesti keeles välja tuli aastal 2001. Siis lugesin teda veel ja veel ja veel, ta oli mul ka kodus olemas, aga kellele ma ta laenasin, nii et füüsiline teos kunagi tagasi ei tulnud, ei mäleta.

Nüüd lugesin uuesti. Raamatukogust võtsin.
Huvitav, mul oli meeles, et lahe ja hea sündmustikuga, mul olid meeles osad tegelased (kuigi Kerry ja Katy olin näiteks unustanud, nende vanemluse loo täiesti unustanud ning mul oli mulje, et kägusid oli palju negatiivsemalt kirjeldatud, kui tegelikult), aga ei olnud üldse meeles, et nii hästi kirjutatud.

Nii tasakaalus positiivsed emotsioonid ja negatiivsed emotsioonid. Nii palju tegelasi, neist ainult üks selline, kellest oli natuke tüütu lugeda (mulle oli selline Rory, kelle ma ka ära unustasin, aga ei pea seda eriliseks kaotuseks - kellelegi teisele võib ta samas töötada ja nõme olla keegi või keegid teised), nii head lõpud (neid on mitu, aga KÕIK on head), nii palju tavatarkust nii põnevasse sündmustikku peidetud.

Nagu misasja.
See oli mitte ainult lahe, vaid ka hea raamat. Olen üllatunud ja seda positiivselt.
Lisaks üldisele heale maailmaloomele on see ka üks sellistest teostest, mis hoolikalt vaatab, et võiks meie igapäevamaailma sobituda. Võibolla üks osa oli, mis natuke vale tundus - see aja peatumise värk, miks elektrilised liftid ikkagi töötasid elektrita maailmas, miks õhumolekulid ei takistanud edasiminejaid, tolm õhus ka mitte, aga nt autod, inimesed ja loomad takistasid?

Aga isegi sel oli tegelikult "ei saa seletada"-seletus, ning kõik muu klappis. Nii võibki olla. Meie kõrval, kuigi nägemisulatusest väljas, võibki toimida selline maailm.
Mina usuksin küll hea meelega, et nii ongi.

P.S. Arvan, et just selle raamatu pärast meeldib mulle "Tiigrikutsu"-lugu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles