Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Alfred Bester ·

The Stars My Destination

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1956; oktoober – 1957; jaanuar [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tiiger! Tiiger!»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
8
4
1
4
0
Keskmine hinne
3.941
Arvustused (17)
Andri Riid

Viimasel ajal on mulle külge hakanud komme kirjanike teoseid kahekaupa lugeda . Besteri puhul võib väidelda, et "The Demolished Man" ning arvustatav tekst autori loomingu kaalukama osa just moodustavad. Ja erinevad nad üksteisest nagu öö ja päev.

Peamine eeldus, mis antud romaani puhul omaks võtta tuleb, on see, et mõtte jõul on võimalik end teleporteerida. Tõsi, üksnes maa piires ning varemkülastatud kohtadesse ning et võime väga sürr ei tunduks, on esimesed kümmekond lehekülge nähtuse tutvustamisele pühendatud.

Edasi. Kosmoselaevas abitult triiviv Gulliver Foyle märkab teist laeva, mis ta päästa võiks kuid seda ometi ei tee. Sellest sündinud viha ja kättemaksuhimu viivad pääsemise järel imelise metamorfoosini - sobival hetkel kättejuhtunud varandust ja väljapeilitud olulisi isikuid kasutades saab rentslijõmmist suurilma mõistatuslik tegelane, kes samm-sammult ihaldatud kättemaksule ligineb. XXV saj. mõjukate isikute eestvõtmisel jahitakse samal ajal ka teda ennast.

Süzhee kopeerib niisiis teatud määral Dumas-vanema "Krahv Monte-Cristot", kuid teostus on päris meeletu. Pöörase tempoga jõhker tekst, mida ilmestavad müstilised detailid (nt. peategelase tiigrimask) ning sekkaeksinud jaburused (näiteks kirjeldab Bester enesepiitsutajate sekti, kel on kombeks endal tajuorganid amputeerida; sealjures tean isegi mina, et tajumisvõimest isoleeritud inimene väga kiiresti hulluks läheb), on üsna ilmne eeskuju uue laine autoritele. Soovitada seda väga erilist teost aga ma küll kellelegi ei julge (esimesed paarkümmend lehekülge on arusaamatud, esimesed sada võrdlemisi igavad), kui siis Mustale Kassile, sest romaanis on üsna palju ka sellist mida küberpungiga seostada võiks :)
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Bester pälvis esimesena Hugo auhinna (1953, The Demolished Man). Siiski peetakse ta peateoseks kolm aastat hiljem ilmunud romaani "The Stars My Destination". Paljud peavad seda isegi selle sajandi parimaks üksikuks ulmeromaaniks. Arvamusel on katet, sest teost on ka praegu NAUDING lugeda ning selle mõju küberpunk-suunale on silmnähtav.

Nagu Bester isegi on tunnistanud, on üldsüzhee laenatud "Krahv Monte-Cristolt". Kosmoselaev "Nomad" on teinud avarii ja ainus ellujäänu Foyle saadab kosmosesse appikutsesignaale. Üks lähedalt möödasõitev laev ei reageeri SOS-signaalide peale. Selline nurjatus nõuab verist kättemaksu, Foylest saab hoopis teine mees, ta suudab end päästa ja uskumatult tõhusalt kätte maksta. Teose teeb suureks tulevikuühiskonna kujutamine – hiigelkorporatsioonide määratu mõju ja rikkus – aga eelkõige napid ja väga tabavad üksikdetailid (näit. Marsil kehtiv lintshimisseadus: ükskõik keda võib kohapeal kohtuta hukata, kui ta ohustab või hävitab taime!).

Mõningad apsud teaduslikus tagapõhjas (usuhullud, kes püüavad vabaneda aistidest; müstiline aine PyrE) ei häiri. Teos kuulub kindlalt mu lemmikromaanide esitosinasse.
Teksti loeti soome keeles
Toomas Aas

Peaks ikka natuke vinguma ka, et asi päris kiidukooriks kätte ei läheks. Raamatus on palju väga häid kohti (eriti meeldis mulle loo alguseks olnud teleportatsiooni juhusliku avastamise ja esialgse uurimise lugu), kuid tervik on miskipärast natuke ebaveenev ja sisaldab ka mitte nii häid detaile (no kasvõi seesama PyrE).

Võiks öelda, et minu silmis on raamatul üks SF-romaanidel esinev levinud puudus - selle asemel, et kirjeldada mingeid tegevusliine ja tegelasi, püütakse "üle kapata" kogu maailmast, seda tehakse aga liialt pealiskaudselt. Lugeda raamat siiski kõlbab.

Ja usuhullud olid minu meelest lahedad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Väga hea ning meeletult tempokas raamat. Kuigi süzhee on banaalne (üks mees tõuseb tuhast, et maksta kätte neile kes ta surema jätsid. See on üsna selgelt laenatud "Krahv Monte-Cristost".), on see hästi teostatud. Mõningad "apsud", nagu siin eespool välja toodi, just minuarvates vürtsitavad seda.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Kummaline. Inimesed räägivad, et see pidada olema hea, isegi väga hea raamat. Minus suutis see tekitada põhiliselt ebameeldivustunde ja peletas mu Besteri loomingust eemale umbes kymneks aastaks, kehastades endas enam-vähem kõike seda mis mulle kirjandusteose juures vastu hakkab. Võimalik et praegu yle lugedes oleks mu arvamus teistsugune. Paraku puudub yle lugemiseks vähimgi tahtmine.
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Teate - see lugu on totaalne jama. Ja teate miks? Sel pole sügavust rohkem kui õlikilel veepinnal. Esimesed kümme lehekülge andsid muide lootust, et midagi sealt tuleb - no et tollal oli vast lugejale vaja mõnda asja pikemalt seletada etc etc ja selline teleporteerumise avastamine ja kasutusele võtmine oli päris loogiline. Siis aga pöörab uskumatuks mölluks. "Uskumatuks" otseses mõttes. Kui võrrelda umbes samast ajast pärit Sheckley või Harrisoniga, siis viimaste teosed on sama lootusetult ebaloogilised, usutamatud ja võimatu maailmaga, ent seal saab vähemalt nalja. Minul isiklikult läks suu viltu juba siis, kui mööduv tähelaev pidurdas, paar ringi ümber tüübi vraki tegi ja edasi sõitis - ulmeautor võiks ikka võtta vaevaks omale selgeks teha erinevused auto ja kosmoseraketi liikumises. Siis paneb tüüp kuidagimoodi ühe mootori käima (laev hakkab liikuma, mitte kohapeal tiirutama!!!) ja tahab Jupiterile sõita, satub aga kusagil asteroidil kükitavate pärismaalaste juurde (need püüdsid kiirendusega liikuva raketi kuidagi kinni, kuigi neil ei olevat muud peale sajanditega kogunenud vrakkide ja muu prahi!!!). On naljakas küll, kui mitte öelda "hale", ja sellist jama on kõik koolieelikutele mõeldud mangad täis. Mina isiklikult panin sealkohas - umbes 20-ndal lehel - toru hargile, kuid otsustasin raamatu siiski lõpuni lugeda, kuna tegemist nii kuulsa teosega.

Aga seegi pole veel kõige hullem. Teleporteerumist kasutab kasvõi McCaffey oma lohelugudes, aga kui seal on (vähemalt esimestes raamatutes) üsna huvitav maailm ja tegelastel hing sees, siis Besteri tegelased on veidralt käituvad hälvikud, keda ta liigutab nagu malendeid ja mul isiklikult on täiesti ükskõik, mis neist saab, ma ei usu ühtki nende motiivi, ma ei tunne neile kaasa etc etc. Jahitakse mingit PyrE-d ja ma loodan terve raamatu, et see ei ole mingi müstiline viimsepäevarelv, deus ex machina, ja mu lootused ei täitu. Tegelasele hakkab ilmuma ta ise põlevana ja ma loodan kogu raamatu, et ei ole ometi nii hullusti, et kusagil põledes saavutab ta veel ka ajas rändamise võime, ja ma pean pettuma...

Nii et tempokas, pöörane, põnev ja hoogne raamat, aga soovitavalt tarbimiseks enne 10-ndat eluaastat.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Hinde osas mõtlesin tükk aega, aga jõudsin siis järeldusele, et ei suuda leida põhjust, miks maksimumhinnet mitte panna. Jah, tegu on väga omapärase raamatuga mulle seni tundmatult autorilt. Võimalik, et vahetult pärast raamatu lõpetamist on mulje veel liiga värske, et selle mõju enda jaoks tervikuna hoomata.

Raamat meenutab veidi 19. sajandi seiklusjuttu ja mitte ainult kohatiste retrofuturistlike elementide poolest(viktoriaanlike kommete taaselustumine ja arhailiste sõidukite kasutamine rikkurite poolt). Astronaudid on siin näiteks mitte väljaõppinud spetsialistid nagu reaalses maailmas, vaid samasugune alamklass nagu lihtmadrused 150 aasta eest. Nagu ka Foyle`i olukorra kirjeldus raamatu algul toob silme ette mingi vrakil triiviva merehädalise hoopis varasemast kirjandusest. Autori lembus füüsiliselt (ja valdavalt ka vaimselt) moonutatud tegelaste vastu näib aga isegi kuhugi romantismiajastusse kuuluvat. Lisaks tiigrinäoga Foyle`ile kohtame siin veidras suunas arenenud nägemismeelega, ent muidu pimedat rikkuritütart, hallinahkset ümbritsevatele inimestele ohtlikku radioaktiivset endist teadlast ja mingil hetkel koguni tervet "värdjate tsirkust".

Ausaltöeldes ei usu ma hästi, et üheaegselt nii jäärapäiselt loll ja labiilse käitumisega tüüp nagu Foyle suudaks üldse kättemaksu kavandamisel nii kaugele jõuda. Tegelikult on Foyle`i tegelaskuju tervikuna veidi vasturääkiv ja psühholoogiliselt usutamatu. Ajudeta jõmm, elegantne intrigaan, kinnisideega fanaatiline kättemaksja ja siiras patukahetseja-kõik see on üheaegselt liiga palju. Ja ega siin eriti tegelaskujusid, kellele kaasa elada, polegi-peale Jisbella on kõik veidrikud ja maniakid.

Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ma olen nõus eelarvustajatega kes väidavad et see lugu on täielik jama. Mitte ainult jaburate stseenide, nagu kosmoselaevaga ümber põgeniku ringide tegemise, vaid ka selle poolest, et ma absoluutselt ei adunud, mis kogu selle asja mõte oli. Noh, heakene küll, kosmiline krahv Monte Cristo (kusjuures kummardus ja mativõtmine Monte Cristolt mulle istus vägagi, sest mulle meldib väga ka originaal), aga mis kogu selle asja point oli? Siin võib ka muidugi olla tegemist asjaoluga et raamatu ilmumise hetkest on möödas juba üle poole sajandi ja mis võis 50ndate lugejat ahhetama panna, mõjub praegu kergelt piinlikult ja tahtmatult koomiliselt.

Ütleme nii, et romaani osad, mis kirjutatud Dumas` peale mõeldes tõstavad hinde punkti võrra ülespoole, muidu oleks siia ka üks priske ja rasvane "kaks" laekunud.

Jama.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Seda raamatut ei saa võtta, kui klassikalist ulmeromaani. Minu silmis on see midagi enamat. Väidetavalt sai Bester raamatu kirjutamisel innustust artiklist, kus räägiti II Maailmasõja aegsest meremehest, kes 133 päeva hulpis Vaiksel ookeanil, sest mööduvad alused kartsid peatuda, kuna kahtlustasid vaenulike allveelaevade poolt üles seatud lõksu. "Krahv Monte-Cristo" süžee kasutamine tundus selle juures kõige loogilisem, kuid minu arust pole sisu selle raamatu juures kõige põhilisem. See on vaid vahend autori poolse seisukoha esitamiseks ning kirja on see pandud sellise kerguse, sümbolismi ning rikkalike ja veidrate detailidega, mis enamasti iseloomustab ainult maagilist realismi. Sellepärast pole minu arust ka erilist mõtet teosest otsida midagi reaalset ja loogilist. Ulme on ainult kuub, millese autor enda nägemuse on rüütanud. Samahästi oleks ta võinud ilmselt kasutada ka argisemaid motiive, kuid siis poleks tema seisukoht ilmselt nii häst välja joonistunud. Minule igatahes väga meeldis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Ma liigitaksin selle loo pigem muinasjutu kategooriasse. Kui siin nii palju kiitvaid arvustusi ei oleks olnud, siis pillanuks ma selle teose juba poole peale jõudes käest. Kõige enam meenutas tegevus mulle Desmond Morrise raamatut "Jason imedemaal", aga tollest on mulle jäänud vähemalt head mälestused.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Asi läks minu jaoks jamaks juba täiesti alguses. Absoluutselt vastik peategelane, kellega end mingil moel samastama ei kipu (mis kuradi pärast ma peaksin huvi tundma sellise tegelase käekäigu vastu?), lamedad ja tühised kõrvaltegelased, absoluutselt usutamatu maailm, jaburus jaburuse otsa, teose pealiskaudsus. See teos on ju PAROODIA! Ulmekirjanduse paroodia, ilma vaimukuseta paroodia. Iga järjekordse jaburduse juures torkas taas pähe sõna paroodia ja neid jaburdusi oli raamatus väga palju (ei viitsi hakati neid kirjeldamagi). Ulmekirjaniku ülesanne on mittereaalne maailm muuta lugejale usutavaks, et lugeja usiks, et selline maailm on kuskil või millalgi võimalik. Bester mind oma maailma võimalikkuses mitte kõige vähematki veenda ei suutnud. Iseenesest on ju jauntimise mõte suurepärane, aga ka selle idee oli autor suutnud naeruvääristada oma pealiskaudsuse ja läbimõtlematusega.* *Raamatukaanel on tutvustus/reklaam: ""Tiiger! Tiiger!" kuulub kindlalt ulmeklassikasse ja kuigi see avaldati esmakordselt 1950. aastatel, pole romaan vananenud ka praegu". Seda lugedes suudan vaid nördinult õlgu kehitada. Vastik lugemiselamus (kusjuures ma annan hinde 2 tõesti harvadel juhtudel).
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Mulle meeldis väga Besterni loodud omapärane ja üle vindi keeratud tuumapunk maailm. Fantaasialend lippas hästi, tegelasedolid värvikad ning põnevad ja tegevus püsis ühtlaselt tempokas ning ladusalt loetav.

Olen nõus Taavi Kaljuga, et mõned autori poolt tehtud teaduslik-tehnilised või stiililised apsud pigem muudavad maailma värvikamaks ja humoorikamaks. Maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Pikalt kõhklesin, kas panna kolm või viis.

Otsustasin viie kasuks. Pool raamatut on väga häiriv ja ilgele peategelasele on võimatu kaasa elada. Siis pöörab asi melodraamaks, kus jälle on peategelasele võimatu kaasa elada, sest temast saab pateetiliste kõnede meister ja inimesed ju nii ei räägi omavahel. Lugemisnauding, mis teose läbimisega kaasnes, oli suhteliselt madal - õblukest raamatut lugesin kahe nädala vältel, rutem ei läinud alla.

Aga samas oli teos ere. Häiriv. Mitte süžeeliselt kaasahaarav, aga lugemisega paralleelselt kulgeva elu sees ikkagi mõtteidhaarav. Ja ta ei jätnud vastikut maiku lõpus (nagu oleksin millegi limase sisse astunud ja see ei tule kinga küljest maha, nagu nt paljud tugevalt pessimistlikud ja depressiivsed teosed jätavad) vaid pigem "sattusin paljajalu tuha sisse - alguses kõrvetas, aga kui ära harjusin, oli päris mõnus"- tunde.

Ma kindlasti mõtlen sellele raamatule veel palju ja sageli. Selle tavapärasest sügavama pildilise ning emotsionaalse meeldesööbimise eest siis ka maksimumhinne. Ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles