Karel Michal

Tahaks vaid märkida, et liiga paks oli see raamat, kahtlaselt seebiseks kiskus kohati. Ma saan aru, kui Vinge oleks KIRJANIK suurte tähtedega, kelle rittaseatud sõnad iseenesest ülimat väärtust omavad... Paraku oli suur osa sellest, mis hundikampade poole kihutavas kosmoseraketis toimus, igavavõitu ja etteaimatav.

Oleks Vinge 200 leheküljele asja ära mahutanud, oleks viie plussi saanud.

Eraldi tahaks kommenteerida seda Musta Kassi poolt tõstatatud tõlkimiseprobleemi. Saan muidugi aru elukutsest tulenevast meeleheitest (juba näiteks `Blight` – kui lihtsalt `Hävitaja`, läheb kaduma botaaniline seenehaiguse varjund. `Tõbi`?) ja järgmist paunastust tõesti ei tahaks, ent silme eest läheb mustaks, kui vaadata, kui palju rotterit ära on tõlgitud, samas kui teos, millega võrreldes eelmainitute väärtus muutub eristamatuks peldikupaberist, on tõlkimata...

Täiesti arvestatavad on ka süzhee ja võõraste eluvormidekujutamine. Samuti romaani osaks olevad regulaarsed väljavõttedsidekanalist, mis mind küll algul häirisid, kuid ajapikku vaat ethuvitavamaks muutusid kui vahetut sündmustikku kandev tekst.

Tuntav tagasilöök tuleb kesksete tegelaste valikul ja lähiplaaniskujutamisel, mis kokkuvõttes ei luba plussiga neljast rohkemat anda.Moodsad ajad! Mulle on võrdlemisi selgusetuks jäänud, mis ajendabinimhingede analüüsis, noh, mitte just vapustava andega varustatudkirjamehi ronima võõrale kapsamaale, s.o. valima oma kesksetekstegelasteks jonnakalt vastassoost või lapseeas isikuid. Romaaninaistegelastena on välja kukkunud ebaloomulikud, silmini viha täistirtsud, kes ägavad oma elukoorma all. Lapstegelane on seevastu naguaus pioneer mõnest nõukogude lastekirjanduse varasalve kuuluvastteosest.

Ei saa ka mööda omapoolse kommentaari andmisest tõlkimisprobleemile,õieti selle käsitlusele. Ülalolev näide illustreerib esmajoones seda, ettõlkimisotsuse tõlkija ülesandeks jätmine on umbes samavõrdmõttekas lüke kui riigivalitsemises kindrali kaitseministri toolileistutamine. Kardetavasti on "Tuli sügaviku kohal" sarnaste raamatutetõlkimise aeg küll läbi, paraku on sellel hoopis teised põhjusedkui tekstis aeg-ajalt ettetulev tõlkimatu sõnademäng.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tegelaskujud, nagu Andrigi maininud. Johanna oli neist veel üks sümpaatsemaid, meenutab ta siis "nõukogude pioneeri" või mitte, nagu ka Kirjamees... ent üldiselt olid need hundikarjad üksteisega väga sarnased ja raamatus polnudki eriti kedagi, kellele kaasa elada. Samuti oli erinevalt hundiplaneedist ülejäänud universum jäetud detailselt lahti kirjutamata, mis oli minu meelest omakorda miinuseks. Veidi rohkem põnevaid maailmu ja eksootilist õhustikku kulunuks kindlasti ära.

Kosmoses toimuv meenutas Reynoldsit, ka selles osas, et oli Ikaldus, mis käis ringi ja kõrgtehnoloogiat õgis. Täitsa mõnna. Kirjavahetus uudisgruppides, tsoonides galaktika – hästi tehtud.

See teine pool – planeedil sebivad lapsed ja karjaintellekt – jättis minu jaoks küllaltki soovida. Jah, tõepoolest, päris põnev idee, et kui oleks selline kari, siis kuidas ta hakkama saaks. Ainult et see idee oli kirjanikul lõpuni läbi mõtlemata, toores.
a) Raamatu lõpus mainitakse möödaminnes, et ujumine võrdub enamiku jaoks hullumeelsusega, kuna mõtted vees ja õhus levivad erineval kiirusel. Halloo, mis nipiga selline rahvas siis ookeanisaari asustab? Ehitab laevu ja sõidab nendega ringi – riskides hulluks minekuga, kui mõne peeskonnaliikme liige üle parda lendab? Ei ole lihtsalt usutav.
b) Rääkimata sellest, et enne karja intsestist rääkima hakkamist oleks võinud veidi tõuaretuse põhimõtetega tutvuda, mitte umbmäärast kujutluspilti pakkuda, kuidas kirjaniku arvates asjad olla võiks. Neil tüüpidel oleks pidanud liiniaretus väga levinud olema.
c) Tajude maailm. Täiesti kõrvale on jäetud see, kui olulist rolli mängiks sellise liigi juures haistmine. Kõigi imetajate juures mängib. Inimene on täielik friik nägemisele keskendumise poolest. See, kui hästi mingi loom (eriti koer) inimese näoilmeid loeb, oleneb väga sellest, kuidas tal peas silmad paiknevad. Jahikoertel on silmad pigem kolju külgedel, et nad näeks laiemalt ning keskenduvad liikumisele. Dekoratiivkoertel on silmad pigem kolju eesküljel, reetina on ringikujuline ning nemad tõesti loevad inimese näoilmeid päris hästi – aga paraku jahis ei ole neist tolku. Ehk siis, need koera moodi kiskjad oleks pidanud saama teha ühte kahest – kas jahtida saaki või lugeda nende hulka kukkunud inimese näoilmeid. Oleks nad tema kehakeemiat lugenud, ei oleks sellist dilemmat. Oleks neil olnud mingi jagunemine jahtijateks ja teadlasteks, poleks ka sellist vastuolu olnud.
d) Mismõttes neil polnud seni kedagi, kelle lähedale oleks saanud minna ja puudutada? Vankreid vedavate loomadega polnud ju probleemi, kaisuta palju tahad.

Ja raamatu lõpus Vastumeetme aktiveerimise juures tabasin end mõttelt – et mille kuradi jaoks oli seda üldse vaja sealt planeedilt ära viia? Ma saan aru, et hukka saanud fregatis oli mingi jubin või jupp, mida oleks Perverssusel vaja läinud – kuigi tegelikult selgub, et ta sai ilma selleta ka jube hästi hakkama. Aga Vastumeede? Sellega ei tehtud ju kõik see aeg midagi. Hallitas omaette, vanemad keelasid näppida. Milleks seda siis kuskile tassida, oleks sealsamas Straumlil lahti lastud ja olekski kõik korras olnud. (Umbes nagu see, et oleks nad kotkaste seljas lennanud, oleks seiklus nädalaga läbi saanud... )

Suur hulk ulmevaldkonna kirjandust baseerub sellel, et kirjanikul tuleb pähe huvitav idee, mida siis mõttes ringi veeretades pisitasa edasi arendatakse ja mille ümber lugu kirjutatakse. "Leek sügaviku kohal", ehk siis algkeeles "A Fire Upon the Deep" kuulub just sellesse kategoorias, kuid ühe erandiga -- selles loo aluseks pole mitte üks kontseptsioon, vaid kaks, plus kamaluga pisemaid ideekübemeid.

Ühe idee aluseks on Shrekist tuttav sookolli ja Eesli omavaheline aasimine:

"Näiteks ... eee ... sookollid on nagu sibulad."
"Nad haisevad?"
"Jah ... Ei!"
"Nad ajavad su nutma?"
"Ei!"
"Kui nad päikese kätte jätta, siis nad lähevad pruuniks ja hakkavad ajama väikeseid valgeid võrseid?"
"EI! KIHID! Nad on kihilised!"

Ehk siis universum on kihiline. "All" on kihid aeglasemad ja algelisemad, füüsika on pisut teistsugune ning valguse kiirus on absoluutne piirang. "Üles" minnes olukord muutub, võimalikuks saavad erinevad tehnoloogiad, mis aeglastes tsoonides polnud võimalikud, näiteks valgusest kiirem transport, targad masinad ning erinevad väljatehnoloogiad. Tsivilisatsioonid pürivad arenedes järjest kõrgemale kuni jõuavad lõpuks kihtideni, kus on võimalik oma füüsilise keha hüljata ning muutuda jumalalaadseks.

Raamatu üks kahest põhilisemast liinist toimub kosmoses, kus kunagi luku taha pandud kuri superteadvus uuesti valla lastakse. Õnneliku juhuse tõttu läks osadel süüdlastel korda plehku pista Vastumeetmega, mille abil saab kurjust uuesti kontrolli alla võtta. Ometigi ei lähe kõik hästi ning laev Vastumeetmega teeb hädamaandumise planeedil, kus elavad intelligentsed koeralaadsed olendid. Kohe kui see informatsioon teatavaks saab muutub see planeet ootamatult kõikide jaoks äärmiselt huvipakkuvad. Paraku asub see aga universumi aeglasemas osas ...

Raamatu teine liin, tehniliselt võttes isegi teine ja kolmas, leiavad aset selle planeedil. Hädamaandumise teinud laevast pääseb eluga kaheksaaastane poiss ja kaheteistaastane tüdruk. Täiskasvanud tapeti kõik rünnaku käigus, mille käigus koeralaadsed elukad laeva hõivasid ning kui teoreetiliselt magab kapslites veel suur hulk muid lapsi, pole ei lastel, ega koertel oskusi neid elustada. Ning viimastel puudub asja vastu ka huvi.

Petselt selgub, et koerad on nii öelda kobarintelligentsed, kuigi oma tsivilisatsiooni arengus kusagil Maa pimedates sajandites. Neil on väikeste karjade peal ühine teadvus, mida siis kas vereliini pidi või sobivaid isendeid lisades on võimalik jooksvalt täiendada. Ükshaaval võttes ei ole need elukad oluliselt intelligentsemad loomadest kuid alates neljast on neil oma mina ning inimestega võrreldav intelligents. Asja teeb huvitavaks see, et omavahel suhtlevad liikmed mitte telepaatia vaid heli abil, vahetades informatsiooni nagu omavahel ühendatud arvutid seda teeks. See on ka raamatu teine vedav idee -- selgub näiteks, et koertel on raskusi nii vee kui raadiote kasutamisega, kuna neis liiguvad nende mõtted tavakeskkonnast erineva kiirusega ning tänu sellele on nõuab kohanemist. Lisaks ei saa need karjad omavahel liiga lähestiku minna ilma (ajutiselt) mõistus kaotamata, sest erinevate liikmete omavaheline helipõhine kommunikatsioon läheb kakofooniaks.

Koerteteema areneb kogu asja juures veelgi, sest nagu selgub on omavahel verivaenus kaks koerte riiki, kellest kummalgi õnnestub üks laps endale saada. Kuna pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas, siis pisitasa laste tehnoloogilist pagasit kasutades hakkab mõlemas pooles toimuma tehnoloogiline revolutsioon, ilmuvad esimesed kahurid, jne. Ometigi ei lähe kõik libedalt, sest probleemiks osutuvad nii koerte kobarteadvus kui laste vanuselised eripärad -- ühe pime usaldus ja teise tiinekaea trots.

Nagu näha on loos mõtteainet enam kui küll ning autori nimi kannab edasi tema kirjutamisoskuse taset (Vinge). Hideks puhas viis.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Lugesin eesti keelde tõlgitud Vinge(d) raamatud läbi autori poolt loodud Mõttetsoonide maailma kronoloogilises järjekorras. Ehk siis kõigepealt Qeng Ho kaubitsejate ja Tõusjate vahelisest konfliktist SisseVälja tähe juures, mille lähistel elutses põnev ämblikulaadsete olendite tsivilisatsioon (“Sügavik taevas”). Selle järel sai ette võetud käesolev romaan “Leek sügaviku kohal”, mis on varem kirjutatud ja on tegelikult üsna lõdvalt omavahel seotud. Põhimõtteliselt ühendab neid üks peategelane, legendaarne Pham Nuwen, ja mõned vihjed inimkonna ajaloole/Phami minevikule Qeng Hos. Kui aus olla, siis võib neid kahte raamatut lugeda vabalt kirjutamise järjekorras, sest sel on omad plussid (kirjaniku areng), ja sisulises mõttes ei kaota midagi, kuna oluline mõju taustast arusaamisele puudub. Sama sarja kolmas romaan, “Taevalapsed”, paistab olevat otsene järg antud romaanile ja seega on “Leegis” aset leidvate sündmustega eeltutvumine hädavajalik.

Hästi lühidalt sisust: tähtedele liikunud inimkond päästab kogemata iidsest arhiivist valla Ikalduse-nimelise iidse kurjuse, mis üle galaktika jõudsalt levides ning terveid tähesüsteeme “õgides” lugematul arvul tsivilisatsioone hävitab või orjastab. Üksik laev pääseb leviku algfaasis imekombel minema ja kannab pardal salapärast Vastumeedet, mida ei osata tol hetkel ürgse kurjuse pidurdamiseks ära kasutada. Seltskond teeb Aeglases Tsoonis hädamaandumise planeedile, mida asustavad meie mõistes keskaja tasemel toimetavad minikarjamõistust omavad intelligentsed koerlased. Kogu galaktika on paanikas, Kõrg- ja Teispoolsuses surevad isegi jumalalaadsed Võimud Ikalduse kätte. Nüüd peab Vana Olija poolt kokkulapitud supermees Pham Nuwen koos naissoost kaaslase Ravna ja veidrate puuloomadest olenditega “kõrgelt” “alla” lendama ning universumi päästma.

Lugu on suurepäraselt mastaapne, kuna hõlmab biljoneid (tõlkest võetud :)) tähti, triljoneid kilomeetreid ja miljoneid tsivilisatsioone nii siin kui sealpool singulaarsust. Erinevate füüsikasedusetga Tsoonide ideed on pea kõik teised arvustajad kiitnud ja samuti on hea leid karjamõistusega Küüniseid sääl kolkaplaneedil. Loo arenedes kirjeldab Vinge hästi, kuidas Kõrg- või Kesk-Teispoolsusest alla tulles kiirused drastiliselt langevad ja tehnika reaalajas rumalaks kolaks taandub. Lahe!

Galaktiline side toimib sarnaselt meil kümnendid tagasi levinud populaarsete uudisgruppide stiilis. Mind see ei häirinud, pigem selline armas Strugatskite “raadiogrammilik” detail. Seda oli üsna vahva lugeda, sest enda tõsisem internetistaaž sai alguse ajal, mil taoline infovahetamise maailm oli asendumas uute meediumitega. Võib-olla oleks võinud tekstis kirjeldatud andmeedastuskiiruste osas piirduda üldisemate terminitega (olematu, aeglane, kiire) vs. bitid ja kilobaidid (lairibaühendus?!). Seda enam, et Võimud ja eriti võimulemb Ikaldus pidi läbi (isegi meie mõistes) pisikeste kanalite kogu kosmilist tsirkust sünkroonselt juhtima – vähemalt kõrgematel tasemetel.

Kuigi “Sügavik taevas” oli palju konktreetsema süžeega lugu hulga piiratumal alal, esines ka seal kohati venimist, vaatamata sellele, et see oli hiljem kirjutatud. Seega olin VV lugejana oma ristsed saanud ja “Leek” ei tundunud nii veniv või segane olevat. Vähemalt tegelased olid üksteisest selgelt eristatavad (“Sügaviku” Altmäe, Altküla vs “Leegi” Uitleja, Puunikerdaja, Rohevars). Vinge kirjeldas mõlemas raamatus hästi nn alama rassi tegutsemisi ja motiive, kuid “Leegis” jäi mujal galaktikas toimuv üsna pinnapealseks. Mind huvitanuks väga, mida see Ikaldus endast täpsemalt kujutas ja kuidas ta galaktikat anastas. Nagu on teiste pooltki välja toodud, ei suutnud kuidagi kaasa tunda biljonite(:p) (inimeste k.a.) huku üle, kuna neid sündmusi mainiti ainult põgusalt läbi uudisnupukeste ja raamatu peakuri jäi üldse kuidagi väga kaugeks. Hoopis rohkem tõmbus mu süda kokku siis, kui Pham jumalana taevas pendeldades teadmatusest kiirguriga süütuid koerlasi niitis. Neile tundsin ma kaasa, elasin ja higistasin koos nendega. Siiski pean ära ära märkima, et too sinine pulk pakkus ka üsna emotsionaalseid hetki.

Põgusa tegevuse ja mölluga vahemaailmas nimega Püha Üritus (või mis pagan see oligi?), andis VV meile ometigi võimaluse natuke lähemalt selle põneva ilmaruumiga tutvuda. Võimalik, et autor plaanib kunagi sündmustest Teistpoolsuses eraldi loo kirjutada, sest seal on ainest ikka kuhjaga. Pika romaani lõpus võis autoril võhm väljas olla, sest lahendus jäi kuidagi mannetuks ja kuri sai mitmel rindel liiga kergelt palga kätte. Veidi nagu “käed-rippu-ja-siis” moment. Samas võib vastu väita, et ega me tegelikult ei saanudki pihta, mida täpselt Vastumeede ja Ikaldus endast kujutasid, miks peaks ka nende kokkupõrge ning tagamaad mõistetavad olema. Lugu oli vist millestki muust…

Mõlemad romaanid on võitnud Hugo ja teisigi nimekaid auhindu, mida ei saa neile sugugi pahaks panna. Nii astun ka mina viie tärni klubisse.