Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Assassin`s Quest

(romaan aastast 1997)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
14
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (19)
Toomas Aas

Juhtub harva, et mõni raamat suudab mind niivõrd köita et istun hommikul kella neljani seda lugedes üleval. Assassin`s Quest on üks neist vähestest, mis sellega toime tulnud.

Kui triloogia kaks esimest osa, Assassin`s Apprentice ja Royal Assassin moodustavad küllaltki kompaktse terviku kaht raamatut läbiva ühise tegevusliiniga, siis Assassin`s Questi alguseks ollakse n.ö. "back on square one". Kroonprints on läinud kuningriigist ära kaugele mägismaale, et otsida Punaste Laevade vastu abi salapärastelt Elderlingidelt, kes legendide kohaselt olevat kuningriiki kord varem sarnases olukorras aidanud ja lubanud vajaduse korral jälle appi tulla. Kroonprintsi äraolekul on tema vastik noorem vend vana kuninga teelt kõrvaldanud, kroonprintsi tagaselja surnuks kuulutanud ja ise valitsema hakanud, paisates kogu kuningriigi sellega tähelepanuväärsesse kaosesse. FitzChivalry, triloogia peategelane, kes kogu loo senise käigu jooksul on olnud tema peamine takistaja, on kõigi arvates surnud. Sellisest seisust alustades tuleb tal asjad jälle õigeks seada - tuua tagasi tõeline kuningas, puhastada kuningriik Punastest Laevadest, päästa maailm jne. jne.

Kogu seda protsessi kirjeldab Robin Hobb niisuguse meisterlikkusega, et lugedes võtab heameelest lausa pisara silma. Selle asja headuse kirjeldamiseks ei leia lihtsalt sõnu, kuigi olen neid juba nädal aega otsinud.

Ka on Quest kogu triloogiast minu meelest kõige "fantastilisem", s.t. kahe esimese osaga võrreldes sisaldab rohkem fantasy elemente. Eriti tahaks esile tõsta mõnusalt originaalset "draakoniteooriat".

Kes selle raamatu - ja Farseer`i triloogia üldse - lugemata jätab, jääb minu arvates ilma suurepärasest lugemiselamusest, olgu ta siis ulmefänn või mitte.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Toomas on syzheest juba kena ylevaate teinud nii et mina lisan ainult oma kommentaarid. Minu arvates on _Assassin`s Quest_ triloogia n6rgim raamat, ent on sellest hoolimata tasemel. Peategelane Fitz saavutab siin uue arengutaseme -- poisist saab mees, teistest s6ltuvast tegelasest saab iseseisev ning oma elu suunav inimene. Fitzi tee aga pole mitte lihtne ning oma eesma"rgi nimel peab ta loobuma paljust: armastatust, kallimatest s6pradest ning oma enese lapsest. Ning pea k6ikidest noorp6lve unistustest. Raamatu l6pp, mida nii m6nigi mu tuttav on kirunud, on minu arvates suurepa"rane. L6pp pole t6epoolest see, mida tavaliselt fantaasia-saagalt v6iks oodata, aga _Farseer_ pole mitte tavaline tellislik heietus .Ma arvan, et raamatu esimest kolmandikku oleks v6inud natuke ka"rpida, syzhee struktuur logiseb natuke. Stseenid, mis l6pplahendusele kaasa ei aita, on yldiselt siiski kas meeleolu v6i tegelaskujude arengu kohapealt huvitavad. Pean a"ra ma"rkima ka hulga huvitavaid k6rvaltegelasi -- oma v6luj6ust sunnitud kroonprints Verity, tema julge ent 6nnetu naine, Ma"gedekuningriigi printsess Kettricken, salapa"rane vana naine Kettle, androgyynne Fool (vana kuninga kloun) ja muidugi Fitzi hunt, kellega Fitz on v6luj6u abil seotud. Fantastilisi elemente on siin t6esti palju -- Hobbi maagiasysteem on p6nev ja originaalne. Ka meeldib mulle, et stiilselt ja minimalistlikult ent seda rohkem meeldeja"a"valt on sisse toodud sotsiaalprobleemid -- na"iteks riigivalitsemise probleemid, narkootikumide kasutamine ning orjus. Soovitan k6igile!
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Jagan täielikult ka teiste arvustajate vaimustuskilkeid, kes väidavad, et Quest ontriloogia tugevaim. Nii, nagu ma juba «Royal Assassini» arvustuses ütlesin- iga osa, iga peatükk muutub maailm ja muutuvad sihid - kõik on suuremja tähtsam, kui see esialgu paistis.

Isiklikust kättemaksust saab peagi päästmisretk, päästeoperatsioon aga kujunebpeagi millekski hoopis olulisemaks, kui seda oli alguses võimalik aimata.

Ja pidevalt peab Fitz tegema valikuid. Ükski neist valikutest pole kergeja mitte ainuski valik ei too endaga kaasa vaid head või halba. Mida makõige rohkem nautisin Farseer triloogiat lugedes, oligi see viis, kuidas iga otsus oli põhjendatud aga ometi raske ja sellegi poolest paratamatu.

Ja lõpp. Ma ei tea, kas on siin tegemist minu isikliku kiiksuga, kuid eriliseltmeeldis mulle lõpp. Olen oma arust lugenud piisavalt palju head kirjandust,kuid nii tõelist lõppu pole ma veel üheski raamatus kohanud. Loomulikultsaab Kuri hävitatud ja Hea pääseb võimule ja lagunemise äärel vaevlevastKuuest Hertsogkonnast saab õnnelik Seitse Hertsogkonda ja rahvas juubeldabimelise võidu üle, on selle võidu hind mõõtmatult suur ...

Sest selle võidu nimel on Fitz toonud ohvriks või kaotanud kõik peale elu...

Hingematvalt eepiline ja ahastamapanevalt reaalne!
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Kolmas osa "Farseeri" sarjast oli töesti köige tugevam.Syndmused kulgevad löpu poole vahel kiiremini,siis jällegi tempot maha vöttes.Rahulikke lökkeöhtute kirjeldusi oli minu arust liiga palju,aga noh...Naljakas oli veel see,et vöitlus kurjade Punalaevade ja sadistist prints Regaliga kestis tervelt 3 paksu köidet ja löpus toimuv vältimatu arveteklaarimine ja maailma päästmine vötsid enda alla umbes 10 lehekylge.Sisust.Fitz päästetakse hauast oma söprade Burrichi ja Chade poolt.Pisut toibudes vannub ta kättemaksu vöimuhaarajast prints Regalile ja läheb yksi seda teostama.Atentaat ebaönnestub ja Fitz on ise sunnitud pögenema.Mägedesse mystilisi elderlinge otsima läinud töeline kuningas Verity saadab talle Taiu teel kutse:TULE MINU JUURDE ja Fitz on sunnitud sellele kuuletuma.Vaheldumisi vangi sattudes ja jälle ära pääsedes suundub ta mägede poole, saatjateks kuninganna Kettricken,(igi)vana naine Kettle,Narr,laulik Starling,kes otsib oma Laulu ja muidugi Fitzi hunt Nighteyes.Ette heita vöikski imelikku löppu,samuti seda,kuidas esimeses osas Skill-maagia suhtes täielik käpard Regal oli löpus muutunud juba täielikuks Sauroni Köikenägevaks Silmaks(pakutud seletus,et ta kasutas julmalt enda loodud kildkonna vöimeid pole piisav).Hunt Nighteyes käitus ka vahetevahel ysna inimese moodi.Tegemist on ikkagi väga mönusa fantasy-eeposega,mida selle zanri austajad peaksid ilmtingimata lugema.Äkki ilmub isegi eesti keeles?
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Kolmas osa oli minarust eelmise kahega võrreldes kohati stiilist väljas ja kehvem. Kui eelmises kahes osas tegutses Fitz ysna piiratud territooriumil, siis siin on tegemist juba päris traditsisioonilise questiga. Käest ära hakkas asi minu jaoks minema siis kui terve see punt kuninganna juhtumisel mägedesse siirdusid. Sealt edasi oli liiga palju uimaselt hämavaks degradeeruvat teksti ja klassikalisi high-fantasy elemente mis antud triloogiasse eriti ei sobinud.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ka minu arvates on "Assassin`s Quest" kehvem kui kaks eelmist osa. Kui kahes eelmises osas kirjeldati rohkelt Fitzi eluolust ja olmemuredest ning olid sellised omanäolised, siis selle raamatu sisuks on puhas quest. Ehk siis Fitz kogub enda ümber kirju ja ustava seltskonna ning kihutab mägedesse Verity`t ja Elderling`e otsima. Samuti häiris algul lohede sisse toomine. Ma lootsin südamest, et Hobb saab raamatuga lõpuni ilma igasugusid lohesid ja muid tegelasi sisse toomata. Aga ei saanud ja ega need lohed nii jubedad ka polnud. Igatahes nende sünnilugu oli igati hea ja omapärane. Kokkuvõttes oli tegu siiski igati korraliku raamatuga, ning arvestades triloogia üldist taset, ei tõuse käsi raamatule kuidagi alla viie panemast. Viis miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Kuskil selle väga mahuka romaani poolepeal olin ma kindel, et kogu triloogia on autoril välja tulnud tõusvas joones, ja et alla "viie" pole kuidagi võimalik ka "Questi" hinnata. Edasi enam nii kindel ei olnud. Nagu ka Avo siin märgib - see osa, kus seltskond mägedesse jõuab - kisub vägisi käest ära. Autor kaotab dünaamika. Idee poolest on see viimane pikk rännak ju väga hea, selline kirgastumisele viiv palverännak, mille käigus kõik teemad oma lahenduse saavad. Siiski kogu sündmustik hangub tasapisi, ning ka rännaku lõppu jõudmine, Verity leidmine ja draakonid, ei tundu selle pika lumes sumpamise taustal enam nii huvitavad.

Veel norin selle kallal, et Hobb nagu poleks aru saanud, miks Farseeri sari nii hea on. Kui ta arvas, et lugejat huvitavd eelkõige taidumine ja draakonid, siis ta eksis. Farseeri sari on hea eelkõige siin sisalduva klassikalise tragöödia pärast. Fitz, kellele autor lausa sunnib kaasa elama, on kangelane, kelle loomulik püüdlus isikliku õnne poole on võimatu, kuna tema lojaalsus kuningale välistab kõik muud lojaalsused. Kuidas ta ka ei püüaks, on tema tee silutada teed teistele (keda ta armastab) ja jääda ise tagasitõmbunud erakuks. Just Fitzi enda suhted Molly, Starlingi ja Narriga, tema katsed eraldada kuidagi võitlusest kuningriigi eest oma tee, on need mis seriaali ilmestavad ja hinge annavad. Kui kellegi hingerahu (ja õnn?) saavad peituda ainult kannatustes, loobumistes ja eneseohverdustes, siis Fitz see kangelane on.Kolmandas osas aga keskenud Hobb ikka liiga palju rakendusliku taidumise manuaalile, ning maksab tarbetult lõivu tavafantasy atribuutikale (draakonid).

Kohati kaldub autor ka liigsesse kirjeldamisesse ja jutustamisesse, otsekui peljates sündmusi hoogsamalt arendada. Siiski, siiski, ei tõuse ka minu käsi alla "viie" hindmast. Urisen küll, ent viimased kümmekond lehekülge... Jah, just niimoodi võiks üks väga hea triloogia lõppeda!
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

Jah, lugesin ka kunagi talvepoole seda paksukogulist raamatut. Midagi uut ei oska lisada. Aga minul kiskus raamat vägisi käest (siis kui 2/3 oli loetud) ja jäi teiste raamatute alla tolmnema. Ilmselt kui oleksin enda lugemistahet vägistanud ja end sundinud ka seda viimast 1/3 lugema, arvatavasti poleks teos Parimat hinnet saanud. Seniks aga kuni ta jääb kuhugi sinna teiste raamatute alla... nii kauaks jätab hea elamuse. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles
Lily Tamm

Tõesti on nii, et loed, loed ja järsku avastad, et on vaja hommikul vara ärgata...Ausalt öeldes tahaks küll kuut panna;)
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Lindpere

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Pronto

Lõpuks sain ka triloogia viimase osa läbi. Pole midagi öelda, päris hästi õmmeldud: üks asi, mida taoliste raamatute eripäraks on, on see, et neid ei osata lõpetada. Kas siin kuhjatakse lõpus kokku pea kõikidele küsimustele vastused ja enamus asju leiavad ühel või teisel viisil lahenduse. Hetkeks mõtlesin ma juba, et tehakse selline traditsiooniline lõpulabistamine, kuid sellest suudeti sujuvalt mööda hiilida.

Kes ei ole seda lugenud, selle jaoks ma ei hakka siin pikalt süžeed lahti kirjutama. Ütleme nii, et tegevus toimub Mägedes ja peategelastele kuhjatakse ette suur hulk katsumusi. Kui vaatad, et hull olukord hakkab lahenema, siis selgub, et see laheneb ainult selleks, te asi veel hullemaks saaks minna.

Triloogia kohta niipalju, et pisut liiga tihti kumab läbi, et autoriks on naisterahvas, kes kirjutab meespeaosalise minavormis. Kuidas see välja paistab? Peategelane Fitz on triloogia alguses nagamann, kellel on eriline side loomadega, ta on poisikesest saati õpetatud palgamõrtsukaks, ta on kuningale pidevaid teeneid osutanud. Aga mis juhtub siis, kui ta mõnda tsikki näeb või kusagil koperdades vahele jääb? Mees hakkab kokutama ja punastama. Ja siis veel see, kuidas mees igasugu asjade üle põeb. Pagan küll ... teda on KOOLITATUD hulk aastaid personaalselt. Minu arusaamade järgi kuninga personaalne kõrilõikaja peaks saama sellise koolituse, et ta suudab luisata silmagi pilgutama, kellest on varakult igasugu südametunnistuse piinad pea kirurgilise sekkumisega eemaldatud ja kellel on naiste võrgutamises must vöö. Käigu sõjaväes ära kõigepealt :)

Jutt ise on keskmisest kõvasti parem, kuna asjad ei arene sugugi traditsioonilise häpi endi poole. Enamgi veel, kui triloogia läbi saab, siis tundub, et õnnelik lõpp ei ole sugugi kõigi jaoks õnnelik ning kui ongi, siis õnnelik hoopis veidrate nurkade alt. Aga mis ma siin ikka jahun: lugege ise, saate teada, mida ma silmas pean.
Teksti loeti inglise keeles
Jako Bergson

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ilmselt on Hobbi lihtsam lugeda võõras keeles - no ei süvene kõigisse pisiasjadesse ja võib rahulikult lehti keerata, et oodata, millal midagi juhtuma hakkab. Tavaliselt piisab umbes kahest pilgust leheküljele: ahhaa, Fitz vingub, jah, Fitz viriseb ikka veel. Järgmine leht: Fitz räägib koeraga, edasi, Fitzil on järjekordne painav unenägu. Pöörame lehte: hakkab vist midagi juhtuma, Fitzile antakse pasunasse - aga ei, see oli kõigest Fitzi meenutus sellest, kuidas ta eelmine kord pasunasse sai. Ja nii edasi. Hoolikalt, lause-lauselt lugedes ikka väga tüütu.

Nagu sai juba eelmiste osade puhul öeldud, tuleks naisautoritel (enne sõjaväeteenistuse läbimist?) ära keelata meespeategelasega romaanide kirjutamine. Fitz on just täpselt nii palju kangelaslikult mehine või mehiselt kangelaslik nagu kööginoaga rahvarohkes kohas ringi tormav hüsteeriline tütarlaps.

Kõigi võluvõimetest rääkivate juttude puhul ähvardab autorit oht ära unustada, milleks ta tegelased pidid võimelised olema. Hobb on siin pigem tüüpiline kui erandlik. Ja ma ei mõtle võluvõime all seda, kuidas Fitz mõõga püksisäärde peidab ja pool lehekülge hiljem maha kükitab saapapaela siduma. Rohkem seda, kuidas ta tajub kõiki elusorganisme (peale sepistatute) enda ümber umbes kuni poole kilomeetri kaugusel sumiseva sääseni, aga paraku kaob see oskus ära, kui oleks vaja kindlaks teha, millise ukse taga keegi varitseb ja millise taga mitte.

Jätan endale ruumi hinnet alla võtta, kui ma peaksin kunagi kolmandikust kaugemale jõudma. Õnneks puudub edasilugemiseks küll vajadus ja ausalt öeldes ka soov.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust-"Salamõrtsuka õpilasega" alustasin kohe pärast selle ilmumist aastal 2000, kui olin kuueteistkümnene ja nüüd, kolmekümne kaheselt, lugesin lõpuks läbi "Salamõrtsuka teekonna" teise köite. Käesoleva romaani esimeses köites, mida lugesin kohe pärast ilmumist kolm aastat tagasi, toimunu oli mu jaoks juba suuresti ununenud ja ehk oleksin pidanud mälu värskendamiseks selle uuesti läbi lugema, ent selliseks eneseohverduseks ma võimeline polnud.

Eelnevaid arvustusi vaadates tundub Musta Kassi oma mulle kõige mõistetavam. Kui mõelda Hobbi populaarsuse peale kohaliku ulmefändomi seas nii 10-15 aastat tagasi, siis tundub see aja möödudes järjest arusaamatum. Võimalik, et üheksakümnendatel aastatel ingliskeelses maailmas kirjutatud fantasy oligi suures osas sellisel määral klišeedest kubisev ja kopitanud kaanonite järgi vormitud, et Hobbi stiil ning maailmakäsitlus tundusid kuidagi värsketena. Pean nõustuma, et Hobbi loodud maailm mõjub (eeskätt maagia osas) tõesti omalaadselt. Autori stiil on aga paraku lugemiseks päris ebameeldiv-aeglane, veniv, emotsev. Minakangelasest Fitzist püüab autor igal võimalusel tööstuslikus koguses pisaraid välja pigistada ja, nagu eelarvustajadki on maininud, on raske ette kujutada, kuidas küll kuninglik assassin saab selline käpardlik emopoiss olla. Lisaks mõjub kogu see taotluslik traagika kuidagi üle võlli keeratult ja üledramatiseeritult.

Positiivset on muidugi ka. Eelarvustajate mainitud lõpplahendus ja üldse romaani paarkümmend viimast lehekülge, kus tegevus toimub hoopis teises tempos. Maagia, nagu öeldud, on omanäoline. Ja mõned tegelased, nagu mõistatuslik võõrolend Narr või hunt Öösilm. Nii et "3" tuleb pluss taha, aga "4" ma sellele romaanile hindeks anda ei suuda, lugemiselamus oli selleks liiga vaevaline.

Kokkuvõtteks: uurisin veidi oma vanu Baasi arvustusi. 11. septembril 2009, pea seitse aastat tagasi, olin "Kuningliku salamõrtsukat" hinnanud "viiega" ja kirjutanud arvustusse järgmist:

"Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata."

Raske on meenutada, mida tookord mõtlesin, sest 6-7 aastat on väga pikk aeg. Igatahes praeguse seisuga mulle Hobb siiski väga ei meeldi ja ilmselt rohkem ma ta loomingut ette ei võta. Vähemalt on see kummaline, poole elu peale veninud lugemiskogemus minu jaoks nüüd lõpusirgele jõudnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles