Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Assassin`s Apprentice

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Salamõrtsuka õpilane»
Tallin «Varrak» 2000 (F-sari)
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
28
2
2
2
0
Keskmine hinne
4.647
Arvustused (34)
Roland Tepp

Tagantjärgi tundub naljakas, et selle raamatu ostmisega venitasin oma poolteist aastat, enne kui lõppeks raatsisin...   Kaanekujundus hakkas kohe silma - otsustasin sisemas, et nii stiilsel kestal PEAB olema hea sisu...

Kuid lõppeks tegin südame kõvaks, kraapisin kokku selle vähese krabiseva, mis veel viimasest palgast järel oli ja ostsin endale raamatu, mille kohta võin julgelt väita, et see on konkurentsitult parim ja omapäraseim kunstmuinasjutu (loe: fantasy) teos, mis seni minu kätte on sattunud.  Olen peaaegu kindel, et vähemalt Jürka vaidleb mulle vastu, kui püüan väita, et tegemist on kõige sümpaatsema, huvitavama ja originaalsema fantaasia maailmaga, mis ühe kirjaniku sulest sündinud on , kuid vaigistan tema (ja teiste õiglusenõidjate) pahameelepursked mööndusega, et minu lugemus ei ole nii suur, et oleksin nõus seda väidet ka oma pea ja õlgade vahelise kehaosa terviklikuse pantimisega toetada...

Pean tegelikult hoiatama neid, kes (nii uskumatu ja võõras kui see mõte ka poleks:)minu arvustusest tiivustatuna kohe kannalt raamatupoodi või amazoni poole tuhisevad, et tegemist ei ole mingi mõõga ja maagia saagaga, mille maailm on täis kõikmõeldavaid kolle ja lohesid, nõidu ja maagisid - kes kõik üksteise võidu häid kangelasi kord võimsate maagiliste kataklüsmide, kord katkematu füüsilise vägivalla lainetega üle külvaksid.  Pigem tuleb nentida, et maagiad, mida selle raamatu tegelased kasutavad on võrdlemisi mannetud - lausa usutavad..
Raamatus vihjatakse põhiliselt kahele koolkonnale: Võime (raamatus: Skill)oli võime, mille abil selle omandanud isik võis siseneda teise inimese mõtetesse (hoolimata füüsilisest kaugusest), neid lugeda ja suunata vastavalt oma vajadustele. Taip (raamatus: Wit) oli esimesega mõnevõrra sarnane oskus suhelda loomadega. Samuti andis Taip kasutajale võime tajuda enda ümber elusa hinge (inimese või looma) lähedust...
Mõlemad "maagiad" paistsid olevat seotud sünnipäraga- Võimeoli seotud kuningliku perekonna ja selle lähemate sugulastega, samas kui Taipoli lihtrahva pärusmaa (oli ajuti ka põlatud kunst)...

Raamatupeategelasel paistab olevat eeldusi mõlemaks, kuna tegemist on kroonprintsi sohilapsega.  Lugu algab (pärast meeleolu loovat sissejuhatust)sellest, kui kuueaastane poiss kuninglikku õukonda tuuakse... Suhteliselt loogiliselt ja sujuvalt laieneb jutu maailm vastavalt sellele, kuidas poiss kasvab ja teadmised ümbritsevast maailmast suurenevad.
Mingil hetkel hakkab poisil (muide umbes poole raamatu jooksul tal muud nime polegi)ka mitmekülgne sihipärane koolitus, mille ühe salajase osana pühendatakse ta ka mürkide ja pistoda diplomaatia tumedatesse saladustesse.
Kuigi üsna suure osa raamatust võtab enda alla peaaegu täiesti actioni vaba jutt, on raamat sellegi poolest tänu kirjaniku väga heale jutuvestja oskusele ülimalt nauditav lugemiselamus.Ostan kindlasti endale peatselt ka triloogia ülejäänud raamatud...
ja soovitan Teilegi...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tõepoolest igati mõnus lugemine see Farseer`i triloogia algatus. Kuigi arvestades seda, et mu juttu loevad vist peamiselt ulmefännid, tahaksin öelda, et ulmeliin ei ole siin mitte eksponeeritud, vaid on ainult üks paljudest võrdväärsetest, mis moodustavad kogu loo. Näib, nagu oleks autoril kirjutama asudes mõttes mõlkunud mitte iga hinna eest ulmeraamat, vaid lihtsalt hea raamat. Välja tuli, midagi pole öelda.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Julgen o"elda, et Robin Hobb kuulub minu arvates viimase 10-15 aasta kolme parima epic-fantasy autori hulka. Teised kaks oleks suurepa"rane Guy Kavriel Kay (Tigana) ja kyll vahel ebayhtlane Stephen Donaldson. Aga mis neid ja"rjestusi ikka teha, eks maitsed ka erine. Hobbi Farseer-i triloogia ja ta uus Liveship Traders-i seeria on m6lemad lihtsalt vaimustavalt head. Roland on juba pikema seletusto"o" a"ra teinud, nii et mina lisan ainult oma muljed. Yldiselt mulle mina-vormis kirjutatud romaanid ei meeldi, v6i 6igemini, paljud kirjanikud ei suuda neid va"lja pidada. Eriti epic-fantasy tyypi lugudel, kus on vaja luua suur ja va"rvikas maailm, on seda lihtsam teha paljude tegelaste vaatenurgast. A"a"rmuslik na"ide siin oleks na"iteks GRR Martin, kelle muidu yllatavalt hea seeria pideva vaatenurkade muutuse t6ttu kannatab. Hobb on suutnud aga kogu loo minategelase FitzChivalry vaatenurgast kirjutada -- kuigi see on FitzChivalry, kes vanana oma ma"lestusi ja kuningriigi ajalugu kirjutab, ning nii ka oma poisikese-eale perspektiivi lisab. Lugu on va"ga ha"sti konstrueeritud, p6nev, suhteliselt originaalne, ning tegelaskujud meeldeja"a"vad. Maailm pole ehk nii originaalne ja sa"rav, nagu v6iks olla, ent tegelaskujud ja syzhee pingelisus teevad selle tasa. FitzChivalry arengut on eriti huvitav ja"lgida. Raamatus ei puudu ka tumedad toonid, mis siin t6epoolest k6hedalt m6juvad. Soovitan kindlasti lugeda!
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Raha oli vähe. Raamatupood kutsus. Astusin sisse. Näppisin raamatut. Pärast oli raha veel vähem. Aga raamat oli seda igati väärt. Sümpaatne ja huvitav, kuigi sõna taid (Rolandi tõlkes Võime ) on eesti keeles nii harvaesinev, et päris tükk aega läks, enne kui taipasin, millega tegu. Ja koerakesed olid väga sümpaatsed, tekkis kohe tahtmine endalegi uus kutsikas muretseda. Huvitav, millal järg Eestisse jõuab?
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Ja tõesti - igati tasemel fantasy. Yhinen eelkõnelejate sõnavõttudega ning soovitan - väärt asi. Yhtlasi maani kummardus tõlkija poole, tänutäheks selle eest et ta tegelaste nimed rahule jättis.

Mis mulle eestikeelse väljaande puhul arusaamatuks jäi oli see, et kuidas ometi nad selle köite kubatuuri sedavõrd suureks suutsid paisutada? Välja näeb nii nagu oleks tohutupaks raamat. Ma arvestasin enne lugema asumist vähemalt nädalavahetusega. Laupäeva hommikupäike paistis aga juba viimasele lehekyljele. Tyhja nendest vihmametsadest aga kui nii edasi läheb, siis olen ma varsti sunnitud Varraku köidetest omale toanurka uue riiuli laduma ;)
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ulmeraamat, mida - erinevalt paljudest teistest - iseloomustab inimlik mõõde. Südamlik, kuid mitte kordagi sentimentaalsusse libastuv. Hea näide sellest, et pinge tekitamiseks ja alalhoidmiseks ei ole ilmtingimata vaja pidevas gradatsioonis kulgevat actionit. Üks õnnestunumaid tänavusi tõlkevalikuid eesti kirjastustelt.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Niikaua kuni polnud lõpuni jõudnud, oli raamat minugi jaoks igati tore ja hea. Kuid lõpp oli kuidagi väga mannetu. Ma ütleksin isegi et labane. Pahad said palga kuid millisel moel? Nagu higiga pastakast väljaimetud kombel. Ei uskunud. Seepärast enam ei meeldinudki ja hinne langes kahe võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Minu jaoks on raamat olnud näide heast fantasy`st. Sellisest, kus küll ühelt poolt on tekst puhastatud argielu tühistest kirjeldustest (lisan täpsustuseks - just kirjeldamine on tühine, mitte askeldused ise - on see ju elu; aga huvi võiks see pakkuda vaid ajaloolastele alates kahesaja aasta möödumisest...), teiselt poolt aga ei ole ka sisse toodud massiliselt veidraid eluvorme, mis on vajalikud vaid mahalöömiseks ja mis oma olemuselt on nii mõttetud, et panevad vaid õlgu kehitama. Selle natuke nõidust, mis ka kuidagi ei taha isegi iseenda loogilistes raamides püsida, ma kannatan ära, mis sest, et lugemisel tabasin end mõttelt, et kas autori maailmapilt ei ole ka selline... vähe hämar - noh et ega ta ikka päriselt aru ei saa, kuidas meie maailm koos püsib ja toimib... See nagu üks uitmõte, mida teistegi tänapäevaste sword-&-sorcery tekstide puhul märganud, nimelt et nõidused on seal natuke nagu tänapäeva massihävitusrelvade analoogid. Tunnen ära keemia- või bakterioloogilise sõja, kui vastased kaugel massiliselt surevad, tunnen ära elektroonikasõja, kui merel olevaid vaenlase laevu karidele juhitakse et cetera Olgu, enam ei mõnita, aga kui nimetet relvadel on teatud toimimisparameetrid, siis vastav, analoogne nõidus toimib nagu (autoril) pähe tuleb...

Kokkuvõtvalt on siiski tegemist väga hea raamatuga, mida suuremas osas sai nautida. On paar kunstlikku konstruktsiooni (nagu peategelase pikka aega arvamuselpüsimine, et ta koer maha löödi), on deus ex machina`t, aga muidu on põnevalt üles ehitatud, elus ja nauditav tekst.

-----

02.05.2012
Lugesin MK arvustust. Võtsin riiulist. No aru ma ei saa, mis mulle seal kunagi meeldis. Nii tühi jura. Vist polnud mul tollal veel mürgitust sellest SciFi ajudeta poolvennast... Hinne langetatud ühe palli võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Tõesti oli hea raamat.Mõnes kohas kohe naersin pikalt. Lõpp läks eriti heaks kui mindi printsessile järgi ja sealt järgnev.Sepast ja Nösust oli nii kahju...
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Pean seda parimaks 2000. aastal ilmunud eestikeelseks ulmeraamatuks!

Ei oleks kunagi uskunud, et epic fantasy nii meeldida võib, noh meeldis ta ilmselt selle kole inimliku mõõte pärast, mulle kui emotsionaalsele lugejale läks see kohutavalt korda! Ja õnneks polnud siin raamatus ka seda fantasyle tüüpilist questi. Kena ümberlüke ka nende jutule, kes väidavad, et iga fantaasiaraamat kindlasti rohkem või vähem quest on. Ja meeldis ka just rohkete poliitintriigide jms pärast. Hoolimata sellest, et autori üllatuskatsed igasugu sohipoegade väljatulekute jms suutsin ma miskipärast tükk maad varem ära arvata...

Tohutult meeldis veel see filmilik vaatenurk, millega kogu asi algas... Kuueaastase FitzChivalry lugejate ette astumine toimuks justkui läbi ta enda silmade pakutuna, samas on tunne justkui istuksid kinos ja näeks neid võrratuid kaadreid natuke ehk isegi aegluubis ja kõrvaltvaatajana.

Pagana vinge raamat! Pärast Teppert ja Mäkkäfrit Varrak lihtsalt pidi kellegagi naisulmekirjanikud Eesti lugeja silmis rehabiliteerima. Loomulikult on üsna mõttetud kohalike pintslikeerutajate harjutused seal, kus on kõrvale panna Michael Whelani kaanepildid. Vähemal määral ka John Howe ja Stephen Youlli omad.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Teostus hea, ülesehitus surepärane, õhkkond päris õnnestunud. Aga ei meeldinud sellepärast, et peitub veel minu sees see idealist, kes inimväärikust au sees peab. Masendav raamat, assassiini elukutset romantiseeriv. Seda raamatut loevad enamuses teismelised lapsed (voodistseene pole, veristamist ei kirjeldata - igati tsensuurinormidele vastav teos). Muidugi on hea kirjanduse puhul mõttetu niisuguse vanainimesliku vaatenurga eripära pärast häält tõsta, aga me ei ela enam keskajas, kus elu väärtust üksikisiku puhul ei hinnatud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

See raamat on nagu Enderi mäng" või "Hüperion" eraldamatu osa tervikteosest, nii et tegelikult on pisut totter triloogia osi eraldi arvustada. Ja pole ka eriti vajadust - romaani kallal, mille "raisku" läks enamik uneajast, ei tahaks eriti kobiseda. Veidi üledramatiseeritud tegelased saavad kähku omaseks. Autor suudab ka üllatada. Umbes 100 lehekülge enne lõppu koitis, et praktiliselt kõigi probleemide lahendused lükkuvad järgedesse, oli pisut kahju, et seda asja ühe raamatuga lahendada ei anna; aga mine sa tea, täiuslikuks eskapismiks 500st leheküljest ehk ei piisagi.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Kirjaniku poolt on "Assassin" kindla peale minek... muidugi peavad ka oskused kaasa tulema. Radikaalid võiksid öelda, et ega enne end kirjanikuks saagi pidada, kui selliseks romaaniks võimeline oled.

On võetud klassikaline sohipoja/tõugatu süzhee; mingi olivertvistilik kangelane, jälgitud tema elukäiku, kasvamist, õpiaastaid. Kangelane õpib palju - koondab endasse väga erinevaid oskusi; ta on veterinaar, tallipoiss, assassiin. Autor on loonud äärmiselt masendava ja depressiivse maailma ning tegelased ning nende teotsemised - isegi romantilisemad Fitzi stseenid Mollyga - on kantud lootusetusest.

Nii et üpris standartne süzhee tundub olevat (esialgu), ent oodatud rööbastesse see ei pööragi. Hobb/Lindholm peab romaani lõpuni originaalses võtmes välja; väldib klisheesid eriti tegelaste lahtikirjutamisel, ei tee neid väga arhetüüpide sarnaseks. Mis tegelikult üllataski... Tundub, et autor jättis mitmed tegelased veel endalegi mõistatuseks. Keegi ei käitu klisheeliselt ega ootuspäraselt. Ja see veenabki nende eheduses.

Veenev on ka olustik. Fookuses on ratsionaalsed tegevused - igapäevane eluolu, mitte fantasy puhul tavaline draakonijaht maailmas, kus kõik argine puudub. Korralikult on läbitehtud ajalookursus keskaegse (inglise) kindluse majanduse ja halduse poole pealt. Detailid riietusest, relvadest, taimedest, loomade kaustamisest jms on usutavad ja haaravad.

Algul tundus, et saarlaste /hertsogkondade rivaliteedi loomise juures on Hobb kasutanud midagi normannide ajaloost... igatahes mitmed seoses näikse inglise ajaloost pärinevat. Hiljem see tunne kadus.Autor on vältinud romantikat ja seksi; tapmisest, surmast on aga rohkesti juttu; ka alkoholi (kuri)tarvitamisega tegeletakse ohtralt. Selline valik on üsna originaalne. Mulle meeldis ja pole põhjust arvata, et järgmised osadad kehvemad oleksid. Kui veidi uriseda - siis kolme asja sai nagu veidi palju: künofiiliat, lehekülgi ja tinistamist(taidumist). Aga muidu igati hea, lubab loodud maailma kõrvadeni sisse vajuda; tõepoolest läind aasta 5 parima tõlkeromaani seas.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lihtsalt hea fantasy. Kuigi mingi koha peal kiskus naza igavaks ja uni tuli. ja jutt väga mõtteid ei mõjutanud, seega unes Fitzi ei näinud. Siiski - eeskujuks teistele kirjanikele.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Parim raamat mida ma lugenud olen(kui ehk mitte arvestada sarja ülejäänud osasid).Minu arvates oli kõige lahedam tegelane Chade-mulle meeldib salapärasus. Kohati kippusid lihtsalt jutustuse kohad tüütuks muutuma, kuid raamatutes ainult action mulle EI meeldi.

Peale raamatu uuesti läbilugemist tule tahtmine arvustust uuendada, aga millegi pärast ei tundu algse arvustuse kustutamine õige...Niisiis on siin veel üks täiendus eelnevale.

Teose mõistmiseks on kasulik lugemise ajal kaasa mõelda, sest muidu võivad olulised asjad kõrvust(silmadest) mööda minna. Minu nägemuse jaoks on sündmused ja teose olemus hiilgavalt kirjapandud ning kujutis on sügav ja läbimõeldud. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks kirjandusemaailmas on Fitz, Chade ja Fool(Narr).
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kaur Virunurm

1) Epic Fantasy kui zhanr on mõttetu nähtus.
2) Hobb on kirjanikuna küündimatu.

1) ei vaja selgitamist, 2) ehk küll.

* Karakterid on LAMEDAD. RH on maalinud neid nii paksude värvidega, et tulemus on elutu, usutamatu, ühekülgne. Mõni erand? Patience ehk. Narr kah.

* Tegelased on LOLLID. Nende käitumine on mõttetu, rumal, charide enda rollist lähtudes ebaloogiline. Alates esimesest stseenist - talupoeg annab käest ära just kaela kandma hakand nooruki - kuni lõpurabelemiseni,kus ükski char vähimatki mõistuseraasu ei ilmuta. See häirib, janii KOGU LUGEMISE AEG.

* KEEL ja STIIL on mannetud. Laused on pikad, lohisevad ja üksluised, nagu oleks tegu keskkooliõpilase harjutusega põimlause teemal. Tõlkija on nendega ilmselt üsna hädas olnud :) Iga nimisõna juurde on püüdlikult lisatud mitu epiteeti, et "detailirikast" muljet jätta. Ladusust ei ole, lugema ei meelita.

* Hobbi paljukiidetud "elav ja usutav maailm" on üsna keskmine ja vähe intrigeeriv setting.

* Tegevuse algus v-e-n-i-b. Midagi ei juhtu.. ikka midagi ei juhtu.. ikka veel...Kui mõnusama stiiliga autorit loeks ka niisama, siis Hobbi küll mitte.

* Vanity ja Chivalry ümber esinev pateetika mõjub üsna tülgastavalt.Tõsi, mitte alati.

* Nooruki tundemaailma muidugi SAAB igavalt kujutada, aga miks peaks?

* (vt hr Kastanje märkus Fool`s Errandi`i kohta, millega ma 100% nõus olen)
"Naiselikud" sisevõitlused iseenda tegude eetilisuse üle on täiesti mööda. Ma saan aru küll, et RH seda üheks Fitzi iseloomu põhijooneks peab, aga, kurat, kirjutagu see siis usutavalt lahti!

Tulemusena jääb raamatust kuidagi ... maavillane mulje. Ja selle autor võiks ollapigem algaja provintsikirjanik kui maailmakuulus meister.

Raamat ei saa hindeks 1, vaid 2, kuna, noh - loetav ta ju on.Mõtled küll igal lehel, et "issand, veel üks vaimse peetusega tegelane"ja "kas IKKA ei hakka miskit juhtuma??", aga päris käest ära ka ei pane.

Moraal:
aja surnukslöömiseks ehk sobib,
aga hea kirjandus see küll ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Kõhklesin kaua, enne kui lugema asusin, aga raamat oli tõeliselt köitev: harva olen kohanud nii filigraanselt väljatöötatud õhustikuga raamatut. Mitte just füüsiliste detailidega, kuigi ka sellele poolele pole eriti midagi ette heita, pigem lummas mind just selle loo õhustik.

Ja mullegi oli üllatuseks see, et autor on naissoost - avastasin selle alles BAASist.

Ei jõua kuidagi järge ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahtlemata üks noorukitele suunatud - young adult - imeulme tippe. Teeb pika puuga ära igasugustele kõndivatele linnadele ja muule saastale, mida kirjanduse pähe eksponeeritakse.

Mulle avaldas muljet eeskätt käsitöö professionaalsus... Autor teab, kuhu ta tahab jõuda, aga milliste loogetega ja lugejale valejälgi puistates see mõtteline teekond edeneb! Pole ju näiteks lõputut maadlemist tallmeistriga põhiliini jaoks otseselt millekski vaja... Või siis emand Kannatlikkusega veedetud aega. Aga ilma nende kohtadeta oleks tulemus niisama hüplik ja vahelejätlik kui Maniakkide Tänava esikromaan.

Kaur Virunurme kriitikaga tuleb teatud määral nõustuda. Ma ootasin huviga, et kuidas Hobb kõigi seiklusjuttude autorite suure mure ehk siis usutava lõpumadina lahendab. Ei lahendanud temagi eriti hästi; kui peni poisi tallist ära päästis, oli see veel enam-vähem, kuid saunas toimus siiski juba selge jamps.

Mõned väiksemad loogikavead:


  • Sepistus Punalaevastiku meestega kohtudes sörkis tegelane alguses vanast laohoonest eemale, aga kui sepistatud ta tabasid, siis taandus ta äkki tollesama ehitise seina äärde.

  • Pimemale nüüd küll kuidagi võlukunsti mõõtmiseks ei sobi :)

  • Tegelane käitub ja võitleb, nagu oleks mitu aastat vanem (raamatus vististi 13-15), aga muidugi pole kuskil kirjas, et sealmaal inimesed sama kiirusega kasvasid & arenesid, kui meil siin.

Tõlke koha pealt: ilmselt oleks olnud õigem tähendusega nimed tõlkida, nagu seda tehti Meremaa sarja puhul.

Üldse on muidugi noorte salateenistujate romaanidest esimene ja parim Rudyard Kiplingi "Kim". "Salamõrtsuka õpilase" taolistel oopustel on seetõttu paratamatult taaskäitlemise maik man.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ühinen siinkohal arvustaja Kaur Virunurmega. Epic fantasy jutustab ikka ühte ja sama lugu. Vahel pikemalt, vahel lühemalt. Vahel paremini, vahel kehvemini. Erinevused on tühistes pisiasjades: milliseid katsumusi ja kannatusi on autor vaevaks võtnud lasta oma tegelasele osaks saada, enne kui otsad kokku tõmmatakse. Antud juhul on tulemuseks tädilik soga.

Tädilikuks nimetasin ma juba Bujoldi. Kellelt ma lugesin küll ainult ühe raamatu ja rohkem ei kavatsegi. Siiski näis Bujoldil olevat selgem ettekujutus, mida ta oskab ja mida mitte. See, mida oskavad vaid väga, väga vähesed autorid – ja Hobb nende hulka kindlasti ei kuulu – on vastassoost peategelase kujutamine. Ning isegi need vähesed väga head kirjanikud on ettevaatlikud, kui faabula tõesti nõuab kandvasse rolli vastassoost inimest. Meeskirjanik teeb paremini, valides pigem pisut meheliku, oma erialasse süvenenud naiskangelanna, mitte sõbrannadest ümbritsetud udupea. Ning naiskirjanikul oleks mõistlik – kui just tõesti peab – keskenduda passiivsele pederastile või õrnahingelisele "kultuuritegelasele". Mitte mingil juhul kuningale või kindralile.

Antud juhul: need paar lehekülge, mis olid kulutatud hüsteerilise Patience kirjeldamisele, olid romaani kõige õnnestunumad. Fitziga seotu oli igav, ebausutav, eemaletõukav. Koeri jälestan ma muidugi ka. Kui ametikohustused ei sunniks, poleks seda jama lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

"Shadows Of The Apt" sarja kolmanda osani jõudes on lugeja jaoks tekkinud tuttav ja turvaline rutiin. Just nagu mõni 10+ hooaega jooksnud Briti telekrimka seriaal. Uut osa kätte võttes tead täpselt ette mida sa saad, ja just seda sa saadki.
 
Eelmistes osades alguse saanud tegevusliinid kulgevad sujuvalt edasi. Üks põhilisi millele selles osas keskendutakse on jaht müstiliste omadustega Shadow Boxile, mida üritavad enda kätte saada Herilaste impeeriumi omamoodi hall kardinal, moskiito Uctebri, aga ka Stenwold Makeri juhitav "valgete jõudude" fraktsioon ja tegelikult veel mõned seltskonnad. Soise maastikuga Jerezi linnas peaks lähiajal aset leidma oksjon kus see ese müüki pannakse ning kõik huvitatud osapooled üritavad ennast õigeks ajaks soodsale positsioonile manööverdada, kasutades pistodasid, maagiat ja õhusõidukeid.
 
Samal ajal on Che ja Nero diplomaatilisel missioonil kauges ja eksootilisel Solarno linnas. Nende eesmärk on sõlmida liit Madalmaade ja sealsete ämblikest elanike vahel, sest just parajasti hakkab Herilaste impeerium oma eelvägedega Solarno ümbruses kanda kinnitama.
 
Lisaks saame kaasa elada Impeeriumi teenistusse asunud Totho võitlusele oma südametunnistusega. Kohati tundub et see võitlus ei olegi väga raske ja kui on võimalus välja töötada uusi ja huvitavaid relvi, siis kas ongi vahet kelle heaks seda teha või kas peab väga muretsema et neid lõpuks kasutatakse sinu endiste sõprade vastu...?
 
Leheküljed mööduvad kui lennates. Enne kui arugi saad, tuleb tagakaas vastu ja ega muud kui tuleb kätte võtta järgmine osa et teada saada kuidas see kõik edasi läheb - sest ega käesolevas osas mingite lõpplahendusteni ei jõuta.
 
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu esmatutvus Tamur Kusnetsi loominguga, millest ilmselt mõneks ajaks piisab.
 
Mis meeldis: Tegevuspaik, selline sünge ja ebasõbralik mereäärne soomaastik mille autor oli suutnud päris veenvalt lugejale silme ette manada. Paik mida on mugavast tugitoolist huvitav ja hubane jälgida, aga kus ise ilmtingimata ringi solberdada ei tahaks.
 
Mis ei meeldinud: lühidalt öeldes "kõik ülejäänu". See kuidas peategelane oli kujutatud ebarealistliku jurakana, justkui teismelistele poistele suunatud C-kategooria filmi peategelane. Ülepingutatud testosterooni-pritsimine mis vist ikka ei olnud mõeldud paroodiana. Lugu, mida tegelikult ei olnudki. Kõrvalliinina sisse toodud vaenuliku riigi eriüksus mis kuidagi ei haakunud millegi muuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on kolmanda - ja vist viimaseks jääva - osaga sarjast "Tyrant Philosophers".  
 
Kolmas osa jätkab sama joont mis iseloomustas ka teist osa - tegevus toimub uuel maal, mida eelmistega  seob põhiliselt see et Palleseni impeerium, mis üritab maailma vallutada, on valinud nad oma järgmiseks sihtmärgiks. Kõige peamised peategelased on uued, aga kaasa löövad ka mõned eelmistest osadest tuntud tegelased. Ilmselt on võimalik iga osa ka teistest sõltumatult lugeda, kuigi mingi osa äratundmisrõõmu läheb siis kaduma.  
 
Seekordne lugu toimub Usmai impeeriumi pealinnas. Usmai liitmine Palleseni impeeriumiga ei ole loo alguseks veel kuigi kaugele jõudnud. Sõjalise rünnaku asemel rakendatakse seekord pigem diplomaatiat ja püütakse ära kasutada kohalikke paleeintriige - vana imperaatorit pole ilmselt enam kauaks ja võimalikke troonipärijaid on rohkem kui üks. Palleseni impeeriumi resident Angilly sekkub olukorda, aga tal on raskusi ametialaste ja isiklike huvide lahus hoidmisega.  
 
Nagu sarjale omane, ei ole see lugu siiski tervikuna mingi pisike kammerlik paleeintriig, vaid vägagi ulatusliku tegelaste galeriiga mürgel. Jällegi on mängu toodud mõned uued fantastilised rassid ja olendid, kellelaadsete väljamõtlemine on minu meelest üldse Tchaikovsky üks silmatorkavaid tugevusi. Tegevustikku antakse edasi vaheldumisi erinevate tegelaste vaatepunktist ja lugu tervikuna tundub hästi läbi komponeeritud - mul ei tekkinud kordagi tunnet et toimub mingi heietamine mille kohta ma ei saa aru miks ma seda loen. Kenasti saab jälgida kuidas tegelased, igaüks oma motiividest lähtudes, annavad panuse sellesse et lõpptulemus kujuneb selliseks nagu ta kujuneb. Ja samas ei ole miski kunagi päris kindel, ikka ja jälle võib sündmuste kulg liblika tiivalöögi tagajärjel hetkega pöörduda. Lõpp jätab otsad - jällegi sellele sarjale omaselt - lahtiseks, nii et kuigi mulle on jäänud mulje et see oli mõeldud triloogiana siis ei imestaks kui jumal autorile elu ja tervist annab ja saame meie noorte sõprade seiklustest veel edaspidigi kuulda.  
 
Kõigile Tchaikovsky austajatele kindel lugemissoovitus.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lihtsalt üks kerge seikluskomöödia. Baasis figureerib arvatavasti ainult tänu sellele et autor on varem žanriulmet kirjutanud. Kui mõni (kui sellist sõna saab üldse kasutada) "tavakirjanik" oleks selle kirjutanud siis kaks ainukest fantastilist detaili mis selles teoses esinevad jätaksid tugeva kõhkluse kas seda ikka ulmekirjanduseks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Arvatavasti minu isiklik probleem et sellised skandinaavia saagade tuletised mulle ei istu. Samuti oleksin ju võinud hoiatusena võtta Kristjani esimeses arvustuses toodud paralleeli Poul Andersoniga, kelle teoseid 10+ aastat tagasi sai loetud ja nenditud et mingit emotsiooni peale õlakehituse need minus ei tekita. Miskipärast aga lugesin "Täheraua saaga" ikkagi läbi. No olgu siis peale (õlakehitus).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tegu on järjega romaanile "City of Last Chances". Eelmise loo lõpust on aeg veidi edasi läinud, ja uus lugu toimub täiesti uues keskkonnas. Enam ei olda okupeeritud Ilmari linnas vaid sellest määramata kaugusel Palleseni armees, mis peab jätkuvalt naaberriikidega vallutussõdu. Armee koosseisu kuulub ka eksperimentaalne välihaigla, mille personal ongi käesoleva romaani keskne tegelaskond.
 
Eelmisest osast on käesolevasse jõudnud ainult kaks tegelast - Jumal ja tema viimane järgija preester Yasnic, keda haiglas tuntakse küll teistsuguse hüüdnimega. Loo alguses libisetakse põgusalt üle vahepeal toimunud sündmustest - Yasnic tegeles okupatsioonivõimude poolt ebasoosingus olevate vana aja jumalate väljasmugeldamisega Ilmari linnast, jäi sellega viimaks vahele aga miskipärast teda eriti karmilt ei karistatud vaid saadeti tööle juba mainitud armee välihaiglasse. Haigla on "eksperimentaalne" selles mõttes et haavatuid ravitakse siin maagiliste ja religioossete meetoditega mis ametlikult on keelatud. Haigla personal koosnebki erineva (aga samas Yasnicu omaga mingis mõttes sarnase) keerulise saatusega ühiskondlikult kahjulikest elementidest. Samas aga on igaühel neist mingi unikaalne võime mis on väga kasulik olukorras kus lahinguväljalt tassitakse haiglasse lademetes sõdureid kellel on kas rindkeres suur auk, plahvatuse tulemusel silmad peast lastud või mõni muu seisund mis jalaväelasena võitluse jätkamist raskendab. Ja kuigi kõik mida siin haiglas tehakse on ametliku doktriini kohaselt sügavalt illegaalne siis sõja ajal on võimud valmis selles osas silma pigistama ja laskma haiglal tegutseda... niikaua kui nad piisavalt madalat profiili hoiavad. Kuigi tegu on justkui sõjaromaaniga siis otsest lahingutegevust siin eriti palju ei kujutata. See toimub pigem kuskil "lava taga" ja lugejani jõuavad ainult selle vägagi naturalistlikult verised tagajärjed. Igatahes on tegu üpriski tumeda fantasyga.
 
Kui eelmises osas jäid kõik tegelased mulle kui lugejale kuidagi kaugeks ja loo põhirõhk tundus olevat Ilmari linna ühiskondlikel protsessidel, siis selles loos on fookus kitsam, autor keskendub rohkem tegelastele, ja mulle see meeldib. Loo käigus saame isiklikult tuttavaks kõigi eksperimentaalhaigla töötajatega, tutvume nende varasema saatusega ja elame kaasa suhete arengule selles väikeses aga värvikas kollektiivis. Samal ajal on selge et haigla suhted ülejäänud armeega on keerulised ja toimub pidev poliitiline manööverdamine et mõnda kõrgemat ohvitseri mitte liialt ärritada, mis võiks kaasa tuua haigla likvideerimise ja personali hukkamise. Ja eks olukord lähebki aina keerulisemaks, sest muidu ei oleks autoril ju millestki kirjutada. Kuigi Yasnicu jumal on, nagu lugejad teavad, paras tropp, siis aeg-ajalt nõustub ta ikkagi mõne surmavalt haavatud sõduri terveks tegema ainsal tingimusel et too enam kunagi mitte ühtegi vägivaldset tegu toime ei pane. Kui niisugust ravimeetodit rakendatakse armee välihaiglas siis arusaadavalt tekib armeel sellest probleem, ja see tuleb kuidagi lahendada...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"City of Last Chances" jutustab loo okupeeritud linnast millel on eestlasest lugeja jaoks vahva nimi - Ilmar. Mõned head aastad tagasi on toimunud sõda, milles kohalik hertsog jäi kaotajaks ja nüüd valitseb linna Palleseni okupatsioonivõim, kelle nominaalseks eesmärgiks on muuta ebatäiuslik maailm tükk tüki haaval Korrektseks. Igasuguseid kõrvalekaldeid Korrektsusest (mille hulka kuuluvad mõistagi sellised asjad nagu okupatsiooni-eelne religioon, akadeemiline haridus, kunst, kirjandus jne) karistatakse karmilt. Elu on, ühesõnaga, võrdlemisi lohutu. Seda enam et ka okupatsiooni eel valitsenud kohalikku hertsogit ei ole eriti kellelgi põhjust hea sõnaga meenutada - ka tema ajal oli elu sitt, lihtsalt teistmoodi sitt. Sellest hoolimata on linna erinevates rahvakihtides - tehasetöölised, ülikool, väikesed poodnikud-kõrtsmikud ja ka kriminaalne allilm - küpsemas vimm okupatsiooni vastu, mis ilmselt mingil hetkel viib mingisuguse ülestõusuni.
 
Sündmusi antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist kes on igaüks võrdlemisi huvitavad ja omapärased (sedalaadi raamatute alguses sageli esinev tegelaste loetelu on antud juhul omaette väärtus, nimekirjas esineb näiteks ka Jumal). Selline võte on fantasy-teostes muidugi pigem reegel kui erand. Antud juhul aga - erinevalt näiteks Martini "Jää ja tule laulust"  - ei kujunenud mul lugejana ühegagi neist tegelastest samastumise tunnet. Võib-olla ei võimalda seda teose väike maht. Aga see ei ole etteheide - minu meelest ei olegi autori eesmärk siin olnud jutustada ühe või teise tegelase arengulugu või panna meid tema kurvale saatusele kaasa elama. Aga igasugu seiklusi ja sekeldusi mis lugeja huvi üleval hoiavad on siiski ohtralt.
 
Kuigi värvikaid tegelasi, nagu öeldud, on mitmeid, siis minu meelest selle romaani peategelaseks ongi linn ise - tema sotsiaalsed struktuurid, erinevad sündmuste allhoovused ja ka mitmed üleloomulikud aspektid nagu metsasalu mille kaudu on teatud tingimustel võimalik liikuda erinevate maailmade vahel, või siis linnaosa kus kõik elanikud on muutunud vaimuhaigeteks "zombideks" (ja kuhu sisenejaid tabab sama saatus). Hertsogid ja okupatsioonid võivad tulla ja minna, rändurid kaugetelt maadelt saabuvad ja lahkuvad, kord on peal üks ja siis teine allilma rühmitus, linn aga kestab edasi. Keegi ei ole kangelane ja mingit maailma päästmist ei toimu.
 
Tegu on avaosaga sarjast "The Tyrant Philosophers", ja piisavalt huvitav oli see küll et ka järgmine osa käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub tuleviku päikesesüsteemis kus lisaks Maale on edukam osa inimkonnast asunud elama suurtesse kosmosejaamadesse. Tegeldakse molekulaar- ja nanotehnoloogiate arendamisega ning nende kombineerimisega tehisintellektiga. Viimase osas mõjub see ligi 30 aastat tagasi kirjutatud tekst tänapäeval üsna aktuaalsena. Nimelt on tehisintellekti kasutamisele, eriti kombinatsioonis nanotehnoloogiaga, seatud väga karmid piirangud et hoida ära asjade päriselt käest minekut. Lubatud on ainult väga lihtsad tehisaru lahendused, vähegi keerulisem piire kompav tegevus on keelatud ja õiguskaitseorganid ei kõhkle keelu jõustamiseks kasutamast ükskõik kui karme meetodeid.
 
Romaani keskseks tegelaseks on Nikko, kes on nanotehnoloogiline tehisinimene. Omal ajal sai tema teadlasest "isa" ühekordse loa sedalaadi organismi loomiseks tingimusel et talle ehitatakse sisse 30-aastane aegumistähtaeg. Tol hetkel tundus see olevat pigem formaalsus, sest usuti et 30 aastaga asjad liberaliseeruvad ja "piiraja" saab eemaldatud. Tegelikult aga, nagu öeldud, on ühiskonna areng kulgenud vastupidises suunas. Nikko ongi jäänud ainsaks omataoliseks ja nüüd on 30-aastane tähtaeg kohe kukkumas. Ainus võimalus ähvardavast surmast pääsemiseks paistab olevat saada enda kätte üks keelatud nanotehnoloogiline seadeldis, mille omal ajal töötas välja hull teadlane Leander Bohr, ja mis ka romaanile nime on andnud.
 
Sellest eskapaadist lugu siis lahti läheb. Vahepeal see küll hargneb ja laieneb ning küsimus kas Nikko jääb ellu tundub taanduvat kõrvaliseks. Nikkot ei saa isegi nimetada selle romaani peategelaseks - vähemalt mitte ainsaks. Aga lõpuks jõutakse ringiga ikkagi tema juurde tagasi.
 
Tegevus toimub paralleelselt futuristlikus kosmoseühiskonnas ning ülimas viletsuses vireleval Maal (kuskil Kagu-Aasias), ja see vastuolu on võib-olla rohkemgi teose keskseks teljeks kui küsimus tulevikutehnoloogiate lubamisest või keelamisest. Peamine põhjus miks ma ei suuda seda teost eriti kõrgelt hinnata ongi see et Nagata keskendub korraga mitmele erinevale teemale ja tegevusliinile, tekib mitu erinevat tegelast kellele ma justkui peaksin kaasa elama aga ei suuda. Lugu valgub liialt laiali ja mul on lugejana keeruline tähelepanu hoida.
 
Tegu on esimese romaaniga "Nanotech succession" tsüklis mis ei kujuta endast klassikalises mõttes sarja sest iga teos olevat teistest täiesti sõltumatu ja ühise nimetaja alla on nad koondunud ainult oma keskse teema poolest. Ma pole aga kindel kas viitsin seda järele kontrollima hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Apteeker Melchior vanas inkade impeeriumis.    
 
Üks noor preestrinna on tapetud. Või noh, ametlikult on ta teadmata kadunud aga tema toast on leitud hiiglama suur vereloik. Asja asub selgitama surnute ordu ülempreester Acatl. Paraku selgub enam-vähem kohe et peamine kahtlusalune on tema enda vend. Kohtuveskid selles riigis eriti aeglaselt ei jahvata, inimeste veristamine on seal teadagi igapäevane ja seetõttu on Acatlil vaid loetud päevad aega et vend kahtlusest vabastada ja välja selgitada mis tegelikult juhtus. Hakkama tuleb saada paleeintriigidega, teha koostööd rohkem või vähem sõbralike jumalatega ja jääda ellu nende poolt kaelasaadetud üleloomulike peletiste rünnakutes.    
 
Üksjagu esineb ka käteringutamist nurjaläinud peresuhete üle stiilis "vanemad eelistasid alati vanemat venda kes on sõdur minule kes ma olen mingi mõttetu preester". Loo käigus muidugi selgub et kõigi poolt jumaldatud vend ei ole päris nii õilis tegelane, aga mitte ka üdini halb.     Asudes hinde panemise juurde pean tõdema et mu ootused olid veidi kõrgemad kui tegelikkus mis teose lehekülgedelt vastu vaatas. Idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost tundus intrigeeriv, aga selle saladuse lahendamine et mis siis ikkagi juhtus ei suutnud mind miskipärast eriti köita ja ka maailm oli lõppude lõpuks selline kuliss mis alguses on küll huvitav vaadata aga lõpuks muutus kuidagi tavaliseks tapeediks. Veidi lõbusat vaheldust pakkusid tegelaste rahvusekohased nimed mis üldjuhul on vähemalt viiesilbilised ja mida eurooplasest lugejana suutsin üksteisest eristada põhiliselt meetodil "mis on esimene täht, mis on viimane täht ja mitu sentimeetrit nende vahel on".    
 
Sarja avaosa hindamise põhiline kriteerium on muidugi see et kas ma kavatsen ka järgmist osa lugeda. Ausalt öeldes kõhklen, aga ei välista. Hindeks tuleb siiski pigem tugev 3 kui nõrk 4.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles