Karel Michal

Mis mulle selle raamatu puhul meeldis, oli see, et erinevalt Tolkienist pole siin lehekülgede pikkusi maastikukirjeldusi, pikki kõrvalepõikeid ajalukku ega high speechi.Lihtsalt loetav seiklusjutt. Mitmed asjad, mida olen kohanud RPG mängudes, tulid siin väga tuttavad ette. Võlukunsti süsteem, see kuidas endale võimsaid abilisi appi kutsutakse, on siin huvitavalt ja üsna loomulikuna näivalt lahendatud.

Üldiselt jätab raamat unenäolise mulje, sest mitte ainult maailm pole täiesti ebarealistlik, vaid ka tegelaste motiividest ja mõtetest väljaspool hetkel toimuvat pole suurt midagi teada.Va Elric, kuid temagi on sihitu otsija, kes läheb sinna, kuhu sündmustekeeris parajasti kannab.Kokkuvõttes: loetav raamat.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Stiil on lõpuni väljapeetud, kusagil ei lähe asi tühiseks või räigeks -- aga selliste tunnete-maailma kirjelduste puhul tuleb just seda kõige enam karta. On ilus, kuidas varenite olemus ja erinevus gaalidest ka nende kõnes edasi kandub.

Mulle meeldis just nende uudsete sõnade kasutamine - tea kelle arvele see siis nüüd läheb, tõlkija nime mina küll ei suutnud leida...

Kui see raamat pretendeerib naiste-meeste vaheliste maailmade/tajude erinevuste adekvaatsele kirjeldamisele, siis ei saa ma selles plaanis küll kuidagi nõus olla. Nimelt selle suhtes, et erinevus just niisugune on ja nii suur. Võtan seda puhta fiktsioonina ja sellisena on see hea, usutav ja endaga kooskõlaline.

Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).

Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.

Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.

Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.

"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.

"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...

Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).

Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.