Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Moorcock ·

Elric of Melniboné

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Elric Melnibonest»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.455
Arvustused (22)

Elrici sari on mõõga ja maagia varamusse kuuluv ja väga tõsimeelne. Vaadeldav romaan avab sündmuste loogilist kronoloogiat järgides sarja. Moorcock esitab Elrici saagat osana Musta Mõõga kroonikast. Melnibone riigis elab Lohesaare rahvas, kes on küll inimesetaolised, aga mitte inimesed. Melnibone valitses maailma kümme tuhat aastat ning juba viissada aastat enam mitte. Saareriigi pealinnaks on Imryrr, Uinuv linn.

Loo peakangelane, albiinost kuningas Elric, on Melnibone esimese nõidkeisri neljasaja kahekümnekaheksas otsene järeltulija. Nii mõnedki alamad peavad teda nõrgaks ja valitsejatroonile mittesobivaks, sest ta kaldub mõtisklustele ning üritab käituda eetiliselt. Elrici onupoeg Yyrkoon on üks sellistest ning leiab, et tema kõlbaks troonile hoopis paremini. Loole annab jumet Elrici sügav armastus viimase õe Cymorili vastu, nad kavatsevad pea abielluda. Inimeste rajatud noored kuningriigid ümbritsevad Melnibone saareriiki ning püüavad viimast hävitada. Romaan räägibki Melnibone kaitsmisest, Yyrkooni reetlikusest ning Elrici armastusest. Palju on ka maagiat- on ju Elric oma ajastu suurim maag. Loo lõpus saab üllas Elric endale legendaarse võlumõõga, musta Tormitooja. Teos saab hindeks 4 seepärast, et surmtõsiselt kirjutatud fantasy’t suudan ma harva tippteoseks pidada. Corumi ja Erekosë sarjad kuuluvad rohkem SF:sse ja ka meeldivad mulle rohkem.
Teksti loeti soome keeles

Algul oli nagu veidi kummaline lugeda - ikka ootaks midagi sihukest a la tolkieni või siis Andersoni no aga peale seda kohta kus Elric laseb inimliha serveerida tollele halvale tegelasele oli kõik ok ja mis ma oskangi muud üelda. Lühe ta ju oli aga õnneks lubatakse järge ka ning tsekkasin vähe infot Moorcocki kohta juurde ( sest järelsõna oli mannetu küll) - selgus , et tegu on päris mitmekülgse autoriga. Igatahes tellin paar koomiksiraamatut kus Michael Moorcocki nimi peal on.
Teksti loeti eesti keeles

Jeah, tuleks vist alustada sellest, et mängin vabadel õhtutel add-d. Noh, teate ju küll, kamp inimesi tuleb kokku ja hakatakse täringuid veeretama ja oma väljamõeldud tegelasi igasugustesse koobastesse ajama. Nagu me kõik teame tegeleb sellega ka vanameister Poul Anderson. Seega lugedes Andersoni mõtlen ma tahes või tahtmatult sellele, et ta on oma mängus väljamõeldud seiklused raamatusse kirjutanud. Samasugune mulje tekib ka Moorcocki teoseid lugedes, aga mul on tunne, et Elriku seiklused on hoopis küpsemad ja järgimõeldumad, kui murtud mõõga lood. Esiteks on Mooscock juba keeleliselt hulga loetavam. Teiseks on dialoogi tihedus ja mõtestatus hoopis sügavam kui Andersonil. Ma eelden muidugi seda, et lugemise teeb huvitavamaks just see, kuidas teda serveeritud on, ma ei räägi siinjuures sisust. Mis puudutab teemat, siis see on nagu ikka tüüpiline mõõga ja maagia seiklus. Kuigi ma vist polegi siiamaani lugenud fantasyt, kus peategelaseks oleks maag, ehk võlukunstiga tegelev isiksus. Sest just võlukunstist sai Elric omale väe mööka keerutada. Salapärased mõõgad, mis elavad omaenda elu ja allutavad oma kasutajaid endale, pole ju kah enam ei tea mis uudsus. Aga see, et mõõga kasutaja oma tarariistale vastu hakkab on huvitav ja omapärane. Kokkuvõttes oli see aeg, mil ma oma vaba aega selle teose lugemisega veetsin, äärmiselt kosutav ja ergastav. Jään huviga ootama "Valge hundi saatust".
Teksti loeti eesti keeles

See on nyyd liialt to~simeelne fantasy, et meeldida - ja kuigi maailm vo~ib ehk selline ollagi, ei ole selline mitte me oma ilm, ja seega tekib paratamatult vo~o~rastus taolise värdjalikkuse vastu. Teine suur puudus on teosel veel - liigselt on ta täis olukordi, kus lahendus tuleb nagu jumalikul juhatusel, mitte eelnevatest olukordadest lähtuvalt.

Peategelaseks on maag. Noh, oletame, et on. On ka Nortonil ja LeGuinil ja paljudel teistel. Maagi puhul on see suur häda, et lugejal on suhteliselt raske temaga samastada - kes meist poleks poisikesena mo~o~gavo~itlusi pidanud, aga kui paljud meist lapsena pilguga tuld syytasid vo~i mo~tetes pilvi juhtisid? Ja kuigi unistus lohest näib olevat mingi yldisem inimlik tunne, mis nii paljudes fantasyvalla teostes kajastumas, ja maagiastki oleme me unistanud, jääb peategelasest maag mulle ikka vo~o~raks, olendiks väljastpoolt meie maailma, kellega samastumiseks peab raamatu olema kirjutanud ikka mitu suurusjärku vägevam kirjanik. LeGuinil see Meremaa sarjaga peaaegu o~nnestus, ja Hambly on selles vallas suutnud luua usutavaima pildi - aga Moorcock lihtsalt jääb abituks.

Plusspoole pealt vo~iks kiita asja mo~tisklevat loomust ning loo tegelikku tuuma - et alati ei pea vastase vo~itmiseks teda lihtviisiliselt peeneks hakkima, nagu Conanil vo~i Leiberi sangaritel kombeks. Aga jah - ka selles vallas on fantasymaailm rikkalikult paremat lo~ikust andnud.

Teksti loeti eesti keeles

Elricu sarja esimene osa (vähemalt praegu, kuna autor on elus ja tal on iseäralik komme alustada lõpust ja lõpetada alguses :). Minu jaoks on Elricu lugudes kõige huvutavam peakangelane ise -- kirglik, aristokraatne ja täis vastuolusid; tahtejõuline ja enesekondel, kuid ometi sõltuv droogidest (oma kehva tervise pärast) ja deemonlikust mõõgast nimega Tormitooja. Millegipärast tundub see raamat mulle teistest pisut erinev. Verd ja traagikat on siingi, kuid ta on kuidagi optimistlikum; kohutav saatus, mis Elricut saadab, pole veel nii selgelt tajutav. Aga raamat pole selle tõttu sugugi kehvem. Soovitan soojalt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole tüüpiline raamat peategelasega kes näeb kõike must-valgelt ja kuulutab ma olen hea ja võitlen headuse eest. Peategelane on maag, kelle tervis on väga nõrk. Ta on elus ainult tänu droogidele, ometi kui keha on hädine ei tähenda see seda et vaim on nõrk. Elricu on väga tugev maag vist oma aja üks tugevamaid.Ta teenib imeilusat kaose teemonit (Juba selle poolest eriline peategelane) ja erineb oma rassist selle poolest et ta on väga mõtisklev.

Raamat ise on üpriski tõsine ja juba sellepoolest on ta omamoodi.Siin pole jah veel teada milline ränk saatus Elricut ootab ja on tõonäoliselt sellega teistest tulevatest osadest positiivsema loomuga.

Palju on vaieldud selle üle kas Elric on kangelane või anti-kangelane. Paljud kipuksid teda pigem panema anti-kangelaseks. Aga minu vaatenurgast on ta kangelane kes on sündinud lihtsalt valesse rassi ,kes on julmust täis ja selle pärast ta ei sobi omade sekka. Elricu selline käitumine on ta ainus võimalus ise ellu jääda. Ta on ju ülesse kasvatatud kaose poole peal ja siis ta ise teenib kaost.Kuigi südames paistab on Elric korra poolel.Ütleme nii siis et Elric on kangelane kellel on lihtsalt väga suur vastutus oma rahva ees ja kellel on suured probleemid.

Järeldus: Elric pole anti-kangelane, vaid ta on kangelane kellel on tüüpilistest positiivsetest kangelastest suuremad probleemid. Anti-kangelane = ei, probleemidega kangelane = kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Elric tuli, lõi suure hulga inimesi maha ning nägi muidu ka sünge ja mõjus välja. Mis selle asja mõte oli?
Teksti loeti eesti keeles

Igavene Võitleja Elric oma maailmavaluga on veidi süngevõitu tegelane tava-fantasy austajatele ja seetõttu on teda ka raskem tarbida. Ta on pigem ohver kui kangelane - mängukann saatuse kätes.

Elric püüab oma tegelikku loomust maha suruda, et näida hea valitseja suures osas väärastunud Draakonisaare ühiskonnale. Ega ta isegi päris normaalne pole: Ta tahab võtta oma nõbu endale naiseks ja teistegi arust pole selles midagi imelikku. Peale selle on ta veel ka albiino.
Kui paljud kangelased on suremas olles mõelnud, et nüüd lõpuks lõppeb see jama ja saab rahu? Ja kui teda tahetakse päästa vaidleb ta vastu, et tema küll kedagi appi ei tahtnud kutsuda ja mingu nad rahumeeli edasi.
Raamatu "lõbusaim" koht oli aga kohtumine maajumal Gromega. Hullunud Grome trampis jalgadega nagu väike laps ja nõudis oma laeva tagasi ning väitis, et tema ei tea midagi lepingust, et see laev kuulub ka tema vennale. (Tõesti loodan, et selliseid jumalaid ei saa kunagi eksisteerima.)

Kohati on aga kirjelduste peale kulutatud sõnade hulk ebaühtlane. Ilusat looduspilti antakse edasi rohkesõnaliselt, samas kui stseenidest, kus läheb madinaks libisetakse veidralt kiiresti üle. Näiteks kirjeldatakse, kuidas laevad teineteisele lähenevad, põkkuvad ja... paari lause pärast on lahing läbi. Nii et mõtle see lahing ise sinna vahele kui tahad.
Mõnes kohas olid aga lauseehitused vägagi imelikud. Taotletud arhailisus see ei saanud olla, sest siis oleks see pidanud olema järjepidevam. Autori, tõlkija või toimetaja süü? Aga vähemalt ühe etteheite saan ma adresseerida (keele)toimetusele: Viskas ikka tõesti üle, et ð ja þ asendatakse vastavalt sh ja zh-ga. Ega see ei ole netilehekülg, kus kõik ei näe tähtede õiget kuju, et need peaks mingite ebamääraste tähekombinatsioonidega ära vahetama.

Ja midagi, mida ma ise ei julge väita, aga tsiteerida küll.
Veiko Belials: "Kui mõnede autorite puhul heidetakse ette, et nad kirjutavad ühte ja sedasama teost, siis Moorcocki väärtus selles just seisnebki. Ta loob arvukalt sarju, kus korduvad samad tegelaskujud või ühe tegelase – Igavese Sõdalase – reinkarnatsioonid. Ja kuigi ka üksikult võttes on Moorcocki raamatud igati head, hakkab autori idee tõeliselt mängima alles siis, kui loetud Moorcocki saab juba meetriga mõõta."

Kokkuvõtteks: Ehkki sari pakatab dekadentsist on ta hea lugemisvara inimestele, kes ei põlga süngust ja tõsimeelsust. Elric on üks omanäolisemaid ja huvitavamaid (anti)kangelasi keda ma lugema olen juhtund.

Lisaks veel paar tsitaati Elricu sarjast, mis iseloomustvad meie peategelase mõttemaailma:
"Kuidas saab nende valust tekkida nii hunnitu ilu? Või ehk ongi kogu ilu loodud läbi valu? Kas see ongi nii inimeste kui melniboneelaste suure kunsti saladus?"
"Olen kaalunud tõendeid ja pean uskuma,et anarhia võidab. Näen maailmas vaid kaost"

Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on tõesti fantaasiakirjanduse vaieldamatu tippteosega. Moorcocki loodud maailm ja tema loodud kangelased on vägagi omapärased. Seepärast on Moorcocki Elricu sarja värskendav ja ehk isegi hariv lugeda.

Elric pole põrmugi mitte tavapärane fantaasiaromaani peategelane, kes muskli jõul ja imepärase õnne abil maailma kurjuse hordide käest päästab. Nii selles kui ka järgnevates Elricu saaga raamatutes ilmneb hoopis teistsugune, süngem ja tõsisem õhkkond ja meeleolu, kui tavalistele fantasy teostele tavaks on. Sestap on ka tavapärasega harjunud inimestel suhteliselt raske hoomata Moorcocki tekstide võlu.

Tegelikult tahaksin veidi vastu vaielda eelmise arvustaja seisukohavõttudele. Muret näikse valmistavat teose sündmuste ebausutavus. Kui nüüd veidi järgi mõelda, siis selgub, et raamatus kirjeldatu ei toimu meile harjumuspärases maailmas ning seepärast on üsna mõttetu meie arusaamu selle maailma omadega vastustada. Pealegi on autoril ära toodud melniboneelaste ammune leping merejumalatega.

Eelarvustaja muud välja toodud raamatu "puudused" pole tegelikult eriti arvestatavad. Draakonisaare nimetuse kohta käiv on tegelikult väga naljakas. Samas kui veidi mõtiskleda, siis turgatab pähe, et Hiiumaal ei komista me ka igal sammul hiidude otsa. Inimliha söömine on nagu on, mõned rahvad harrastavad seda ja ongi kõik. Meile tundub see tülgastav, neile mitte. Et Elric tahtis rändama minna — miks ka mitte, imperaator võib seda ju endale lubada.

Raamatule hindeks 5, mis kehtib ka tegelikult üldse selle sarja kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitu aastakest tagasi sai esimest korda loetud tundus jube hea ja oli täielik eufooria.Nüüd uuesti ja uuesti lugedes tundub, et mõne asja kallal võiks ikka norima hakata nagu lauseehituse kallal paaris kohas.Tahax ingliskeelset varianti näha. Ja Elric pidi olema antikangelane. Milline on antikangelane ? Kas kusagil leidub tema iseloomulike joonte kirjeldus ? Tuleb miskipärast meelde Pratchetti nägemus kangelase vanaduspõlvest.Teoreetiliselt on antikangelane "paha".Elricu-raamatus on "paha" ehk vastasleer täiesti olemas.Järelikult Elric ei ole paha.Või on ? Igal juhul, see raamat on hea. See raamat on suurepärane.Hea asja eest väljasolevatest kangelastest on niigi kõrini.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust pole vast mõtet rääkida: olen kuueteistkümnes arvustaja ning raamat on juba enam kui kaks aastat tagasi maakeeles ilmunud. Kes teab, see teab!

Kuigi, võibolla peaks just sisust rääkima, sest enamus arvustajaid vaidleb omavahel ... et kas Elric on «hea» või «paha» ... et kas autoril on õigust nimetada Draakonisaareks paika, kus Draakoneid lademetes magab ... jne.

Tegelikult ei taha ma siin romaani algelementideks lammutada. Ei näe selleks vajadust. Tegu on hästi kirjutatud omanäolise romaaniga, mida ma kolmes erinevas keeles vähemasti viis korda olen lugenud. Ilmselt meeldib siis ... seda enam, et romaan pole ju kõige lugejasõbralikumas laadis kirjutatud.

Raamat on üks väheseid Elricu köiteid (pean silmas seda klassikalist sekstetti), mis ongi kohe romaanina kirjutatud. Enamus on ju jutukogud või kokkukirjutised. Esimene ameerika väljaanne kandis pealkirja «The Dreaming City» ning seda pealkirja kannavad ka mitmed vene tõlked.

Lõpetuseks tahaks siiski ühe avalduse teha!
Isikud, kes arvavad, et Elric on liialt sünge ... neile isikutele ütleks, et nad pole ilmselt tõeliselt sünget fantasyit lugenud. Kes heidavad fantasyle ja Elricule ette liigset tõsimeelsust, neile ütleks, et minu jaoks mõjuvad sellised avaldused sarnaselt nõudega, et SF teksti lõpuks tuleks toimunu peategelase unenäoks kuulutada. Ei pea kogu fantasy mingi jampslik tants ja trall olema ning ka sel ulme alaliigil on õigus olla karm ja realistlik. Iseküsimus, kas keskmine fänn seda just sellisel kujul soovib.

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Mul on Moorcocki üsnagi ambivalentne suhtumine, mis sellise loomekoguse juures võib ka paratamatu olla. Elricu klassikalised osad peaksid aga olema Moorcocki loomingu üks pidavamaid telgi. Vähemasti "Valge hundi" põhjal ma selles väga kindel ei olnud. Aga nüüd olen. Minu jaoks hakkab see sari tööle autorimõtte järgi. St, et kõigepealt tuleks lugeda hiljem kirjutatud aga varem toimuvat "Elric Melnibonést" ja alles siis minna "Valge hundi" avaloo "Unelev linn" manu. Nii saab kõik palju selgemaks.

Elric on langeva nõidusimpeeriumi valitseja ja ainuke viis oma riiki ja trooni kuidagi säilitada, on pöörduda abi saamiseks jumalate poole (Elric pöördub ja saab). Aga nagu me juba muinaskreeka legendidest teame, on sellistel diilidel alati oma (traagilised) tagajärjed. Elric peab tuginema tradistioonidele, olema julm ja halastamatu ning arvata võib, et selliste vaimuomadustega õnnestub tal impeeriumi agooniat vaid edasi lükata mitte uuele hiilgusele pöörata. Sama kehtib ka tema armastatu suhtes - võitluses Cymorili pärast ei vali Elric vahendeid.

Lisaks mõnusalt klassikalisele süzheele leiab siit väga häid fantasy-detaile - näit. Ariochi väljamanamise üksikasjad, kannibalism, maajumal, merelabürint jne. Lugeda oli ikka üsna nauding.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine. Olles üldse mitte ulmekirjanduse fänn, olen järjest üht-teist kätte võtnud. Ja üha rohkem on meeldima hakand. Hästi kirjutatud ja kaasahaarav.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis raamat, millest oleks tulnud Elricu saagaga tutvumist alustada, kuid mis mulle sattus pihku teisena. Elricu tegelaskuju, tema motiivid joonistuvad siin paremini lahti ja aitavad teistes teostes teda mõista.Tekib ka parem arusaam Moorcocki stiilist. Näiteks kui mõnda uut asja (draakoneid) tekstis nagu muuseas mainitakse ja kirjeldatakse, siis võib kindel olla, et mõne lehe pärast on see aktsioonis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Avati
1974
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:

See raamat ei haaranud mind kaasa nagu The Player of Games või Consider Phlebas. Raamat jäi mitu korda pooleli ja lõpuks ma peaaegu sundisin end lõpuni lugema.Mis siis viga? Puudub üldine mastaapne pilt, tegevus on jagatud mitmeteks eri liinideks, millest ükski erilist huvi esile ei kutsu. Kui ma sellest raamatust oleks Banksiga esmatutvust teinud, siis poleks ma ta teisi raamatuid kätte võtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oli üsna ladus lugemine, kuigi kaks nädalat hiljem ei mäleta ma raamatu sisust enam peaaegu mitte kui midagi. Sellest järeldan, et ühtegi mõtlemapanevat asja selles raamatus polnud, lihtsalt meeldiv ajaviide.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis raamat, millest oleks tulnud Elricu saagaga tutvumist alustada, kuid mis mulle sattus pihku teisena. Elricu tegelaskuju, tema motiivid joonistuvad siin paremini lahti ja aitavad teistes teostes teda mõista.Tekib ka parem arusaam Moorcocki stiilist. Näiteks kui mõnda uut asja (draakoneid) tekstis nagu muuseas mainitakse ja kirjeldatakse, siis võib kindel olla, et mõne lehe pärast on see aktsioonis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Michael Moorcockiga ja tegelikult fantaasiazhanriga üldiselt. Olles eelnevalt lugenud R.R.Tolkieni teoseid on mul võrdlusmoment eelkõige sellelt pinnalt.

Mis mulle selle raamatu puhul meeldis, oli see, et erinevalt Tolkienist pole siin lehekülgede pikkusi maastikukirjeldusi, pikki kõrvalepõikeid ajalukku ega high speechi.Lihtsalt loetav seiklusjutt. Mitmed asjad, mida olen kohanud RPG mängudes, tulid siin väga tuttavad ette. Võlukunsti süsteem, see kuidas endale võimsaid abilisi appi kutsutakse, on siin huvitavalt ja üsna loomulikuna näivalt lahendatud.

Üldiselt jätab raamat unenäolise mulje, sest mitte ainult maailm pole täiesti ebarealistlik, vaid ka tegelaste motiividest ja mõtetest väljaspool hetkel toimuvat pole suurt midagi teada.Va Elric, kuid temagi on sihitu otsija, kes läheb sinna, kuhu sündmustekeeris parajasti kannab.Kokkuvõttes: loetav raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud. Kui sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, siis tundus see huvitavam kui algusest lugema hakates. Algus on üsna intrigeeriv, kuid edasi läks vähem huvitavaks, nii et pidin selle vahel käest panema.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Teksti loeti eesti keeles

Sattus juhuslikult pihku Wilde raamatupoe allahinnatud raamatute riiulilt. Lõin selle hiljem suvalisest kohast lahti - alul tundus, et tegu on mingi kohutava ulme-feministliku romaaniga vms ( - ma pole esimest osa lugenud). Aga süvenedes selgus, et sel on siiski rohekem sisu kui naistekal ja stiilgi on vahva, kui esimesest kohkumusest üle saada.

Stiil on lõpuni väljapeetud, kusagil ei lähe asi tühiseks või räigeks -- aga selliste tunnete-maailma kirjelduste puhul tuleb just seda kõige enam karta. On ilus, kuidas varenite olemus ja erinevus gaalidest ka nende kõnes edasi kandub.

Mulle meeldis just nende uudsete sõnade kasutamine - tea kelle arvele see siis nüüd läheb, tõlkija nime mina küll ei suutnud leida...

Kui see raamat pretendeerib naiste-meeste vaheliste maailmade/tajude erinevuste adekvaatsele kirjeldamisele, siis ei saa ma selles plaanis küll kuidagi nõus olla. Nimelt selle suhtes, et erinevus just niisugune on ja nii suur. Võtan seda puhta fiktsioonina ja sellisena on see hea, usutav ja endaga kooskõlaline.

Teksti loeti eesti keeles

Need kellele Kivirähu lood üldiselt meeldivad, meeldib ka see raamat.Rehepapp on üksteisega üsna lõdvalt seotud episoodide kogu, mis meenutavad natuke Minu Kroonis ilmuvaid humoreske. Tooni annab huumor, mingit erilist sügavust siin ei leidu või võimalusi teha kaugeleulatuvaid järeldusi (kasvõi eestlaste loomuse kohta). Kui üldse midagi, siis leiab samapalju ka Ivan Orava lugudes.

Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).

Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.

Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

Loetud ja üle-loetud ja nii vähemalt kümmekond korda (kui mitte enam).Filosoofiliseks ma seda raamatut ei pea. Poeetiline sobib paremini, kui ühe sõnaga iseloomustada vaja on. Mida enam olen M&M lugenud, seda vähem arvan et sel midagi reaalse/tegeliku maailma kohta öelda on.(Välja arvatud oma konkreetsuses väga hästi edasi antud vene olustiku kohta, kuid see on midagi muud). Öelda tähenduses `ette öelda`, juhtnööre anda. Mitte tähenduses `kirjeldada`. See pole laitus vaid nending ja ei vähenda põrmugi raamatu lugemisväärtust.
Teksti loeti eesti keeles

Meenub, et olen ka seda teost lugenud, ainult et sisu ei tule enam meelde... alles teisi kommentaare lugedes hakkas midagi aimuma. Seda tulekski võtta iseloomulikunaseda sorti kirjandusele - loed, naerad ja unustad. Lugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur ja mõnus. Lõpupoole hakkas natuke tüütama. Tarbida ühekordselt ja korraga mitte suures annuses.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, nautisin lugemist algusest lõpuni. Kirjeldused ja sündmuste arenguloogika üldse jätsid usutava mulje.
Hästi oli edasi antud peategelase ja ta kogukonna maailmast äralõigatust, sellest tulenevat teadmatust ja ebakindlust. Kohalikust plaanist oli korralikult kinni peetud, ei mingeid kindlaid teadmisi muu maailma olukorra kohta (mis oleks usutavust rikkunud), vaid oletused ja mõned üksikud viited. Teadmatus jääb püsima lõpuni, sündmuste edasise arengu võimalused jäävad valla lugejale ja ta kujutlusvõimele.
Teksti loeti eesti keeles

Igav, oh kui igav!

Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.

"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.

"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...

Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).

Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.

Teksti loeti eesti keeles

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Järg "Tähekuningatele", nagu ütlesin, meeldib mulle pisut enam. Kui eelmises osas polnud ühtegi karakterit (polnud ju!), siis siin on asi natuke vaheldusrikkam. Parim tegelane on eelmise raamatu peapahalane (kelle nime õigekirja ma ei tea)- ainus mittetõsine kuju kogu raamatus. Lisaks üks sulelisest riigitegelane. Ja Narat Tein - mittehumanoidide iidolist valitseja.
Millegipärast tundub, et sellist tüüpi romaanide lugemiseks on vene keel just see kõige sobivam. Macholikud, pikalt ja räigelt vanduvad tegelased - kus mujal neid nii hästi kujutada saaks!Algus ei läinud eelmise raamatu lõpuga, mis hästi oli lahendatud, päriselt kokku. Ennist leidis Gordon oma printsessi, siin aga on too üks tagasiigatsemise peapõhjusi..."Psühhiaatrinäru" minu poolt loetud raamatus tulevikuinimesi miskipärast ei näinudki...
Teksti loeti vene keeles

Jah, mida selle kohta nüüd üteldagi...
Lühidalt nii:
John Gordon on turske tüüp, kes maailma päästmiseks alati on valmis rusikad käiku laskma (nii otseses kui natuke kaudsemas mõttes - noh et rusikate asemel relvad näiteks). Sedakorda siis tuleb ära päästa terve Universum.
Pikemalt:
Sattusin sellele aastaid tagasi, samuti "Tehnika-Molodjozhis" - ja jutt oli üsna põnev lugeda. Nüüd uuesti üle lugedes: jutt oli sujuv, otseselt midagi ette heita ei saa.Pikapeale hakkab pisut häirima mustvalge maailm, mida silme ette maalitakse. Pahalaste asupaigaks olev tähekogu on üks tume maailm, eks need hooned ole seal ühed inetud kolossid ja peavaenaja iga viimnegi mõte on kurjusest läbiimbunud... Umbes sellises stiilis.Tegelikult häirib lihtsameelne hea-kurja vastandamine raamatutes mind kohutavalt, ent kui nii tehakse teadlikult ja zhanripiire (kosmoseooper) arvestades, siis võib seda ka hindamisel arvesse võtta, nö. paigutades ennast neisse raamidesse. Sama kehtib ka muude asjaolude kohta, mis muul juhul sunniks raamatu käest panema. Et Hamiltoni kujutatud tulevik on ainult ulmeatribuutikaga varustatud minevik. Et John Gordonil ei tule iialgi pähe oma teguviisis kahelda, samuti kellegil teisel mitte. Omas mõttes on see näide determineeritud sündmusahelast, kus Gordonil pole sisuliselt ühtegi valikut, asjad lihtsalt juhtuvad ja lõpuks viivad Universumi päästmiseni tema poolt. Seda on siin kujutatud veel teravamalt kui muidu - nimelt peavad kõik Gordonit impeeriumi printsiks ja sellel on omad kindlad kohustused. Determineerituse teemal saaks juba mõtteid arendada. Aga ilmselt mitte seda tüüpi romaanis. Nelja panen võrreldes raamatu järjega, mis on paremini kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Herry ja Edith Wetter, õde ja vend, on heliloojad. Neid seob eriline vaimne lähedus, mistõttu nad mõistavad teineteist peaaegu ilma sõnadeta. Telepaatia leebem vorm, võiks öelda.Juhtub, et nad lähevad nädalavahetuseks koos seltskonnaga maale ühte vanasse majja, mille keegi seltskonnast enesele päranduseks saanud on. Maja kunagised asukad - ka õde ja vend - lahkusid majast mingitel segastel asjaoludel: vend lõi õe maha, mille eest ta hullumajja pandi. Majasse on jäänud selle loo kohtuprotsessi paberid. Heliloojatel tuleb mõte kirjutada sellele loole muusika ja sõnad, st. luua ooper. Selle loometöö käigus ärkab minevik taas ellu, loojad hakkavad samastuma oma kangelastega. Edasi võiks lugu ootuspäraselt kulgeda lõpuni, mil jääks kaks põhilist valikut - kas kõik läheb nagu minevikus, või mitte. Aga ei. Juhus sekkub asjade kulgu ja ...Jällegi, ulme pärast ei tasu seda raamatut küll kätte võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaliselt hea raamat. See, mis siin hea on, pole mitte süzee, vaid viis kuidas see mõjub. Wagneri muusika ja matemaatika, ruletilaud ja alkeemia, ühtse teaduse idee ... (Meenutab kõik kokku pisut "Klaaspärlimängu").Neist kõigest on siin ainult vihjamisi räägitud, ent see polegi eesmärk omaette.Meeldib see, et alati on saabumas (või just kätte jõudnud) öö, mida valgustab särav külm täiskuu... Tekitab sellist pinget, õõva. Või siis see unenäolisuse tunne ...Kuu peaks alkeemias üsna oluline ese olema. Gerhard Mercator on keskaja matemaatik ja geograaf, kes mõtles välja, kuidas sfäärilist pinda saab tasasele kaardile märkida. Just sellised detailid annavad palju juurde.Neile, kes peamiselt ulmet otsivad, paraku raamatut küll soovitada ei julge, sest seda on siin vaid näpuotsaga. Kuid see polegi oluline. Minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles

Neist Clarke`i raamatuist, mida lugenud olen, on "Earthlight" kõige väiksema fantaasialennuga, kõige realistlikum. Umbes niisugune võikski tulevik kunagi (lähiaastasadadel?) välja näha - väikesearvulised kolooniad päikesesüsteemi planeetidel inimasustuse piire edasi nihutamas, põhiasustus siiski veel emakesel Maal. See tulevikurealism on ühest küljest igav, ent teisalt - kõik toimuv on hästi põhjendatud, pole ohtu, et lugeja peaks koos autoriga äkki mingi järsu loogikahüppe sooritama.Raamatu peakangelase, vastuluureagent Sadleriga, on üsna raske samastumises kaasa minna, sest puudub selgus ta tegevuse õigsuse suhtes - kummal siis ikkagi õigus on, Maal või Föderatsioonil? Ka Sadler ise kahtleb. (Siin väike faktiline parandus Raul Sulbi arvutuse suhtes: ei sõdinud mitte Maa ja Kuu, vaid Maa ja Kuu vs. Föderatsioon, mille moodustasid muud päikesesüsteemi planeedid).Hetkest, kui Föderatsiooni laev peale lahingust tagasipöördumist on sunnitud Maa reisilaeva abi paluma, selgub ka raamatut läbiv moraal, mis võiks kõlada umbes: üheskoos on ikka parem pikki progressi teed sammuda. Mis on ka ilmselt õige.
Teksti loeti inglise keeles