(romaan aastast 1966)
eesti keeles: «Pagenduse planeet»
Ursula K. Le Guin «Rocannoni maailm. Pagenduse planeet» 2002
Konfliktsed tsivilisatsioonid peavead koos astuma võtlusse ühise vaenlase vastu.Ühtesid piiravad nende traditsioonid, teisi seadused ja nii saab see ettevõtmine üsnakeeruline olema.
See, kuidas inimesed olid valmis järgima oma seaduseid kas või surma hinnaga, tundusmulle isiklikult veidi ebaloogilisena ja ka võimetus poole milleeniumi jooksulpärismaalastega ühist keelt leida pisut imelikuna, aga muidu oli täitsa hea lugu.
Huvitav, kas Haini sarjas on ilmunud ka midagi millele peaks maksimumist madalama hinde panema? Jään huviga järgmisi osasid ootama.
Mõneti pean romaanile ka tänulik olema. Nii igavalt kirjapandud asja suutsin lugeda korraga vaid 20 lehekülge ja enne kui söandasin seda uuesti kätte võtta tuli mõni teine raamat vahepeal läbi lugeda. Igavaus tuli sellest, et Le Guin ei suutnud mind kõnetada üheski aspektis, lugedes polnud keskenduda ei karakteritele ei sündmustikule ei ideedele. Nagu ikka, jätavad lohakalt kirjapandud asjad lugeja külmaks.
Aga filmina võiks see asi töötada küll. Korralik stsenarist suudaks siit midagi välja imeda küll, teha teoks selle, mida kirjanik kavatses, kuid polnud võimeline realiseerima. Stsenaariumi alusmaterjal on olemas.
Minu üldhinnang – keskmisest ehk veidi viletsam kuuekümnendate ulmeromaan, mis tänapäeval mõjub oma abituses isegi halekoomilisena ja mille lugemine võib oluline olla ehk akadeemilistele Le Guini uurijatele.
Kes naerda armastab ja keda mingid omapoolsed piirangud lugemast ei takista, selle jaoks on selles raamatus palju huumorit, põnevust ja üldse head lugemist.
Seekordses seerias on tegemist vähemuste (trollide, dwarf`ide ja teiste mitteinimeste) ühiskonda sulamise probleemidega, diskussiooniga teemal kuningas - in/out? ja väga iseäralike mõrvadega.
Selles raamatus oli paar asja, mis mind tõsiselt häirima hakkasid:
1) Peategelased - mõlemad kui ilu etalonid, iseloom otse seebikast
2) Ristiusk - ülim ja parim asi, mis ilmas olemas.
Prints ja neiu Jennifer suutsid oma ohkamistega mul isiklikult südame ikka päris pahaks ajada, eriti loo alguses ja Kristusele oleks ära kulunud paar korda Thor`i käest haamriga nina pihta saada. Haldjatesse puutuv osa loost oli aga päris talutav, kõrtsituba eriti.
Kunagi, paar aastat tagasi, kuulasin loo raadioversiooni hr. Kivistiku esitluses ja olin väga kuri kehva raadiolevi pärast. Alguse magasin maha niikuinii. Sellest ajast peale ootasin võimalust lugu paberi pealt lugeda.
Raamat on hea, eriti kui mitte üritada sealt otsida seda, mida sinna pole plaanitudki - tugevat mõttetööd jms.
Konfliktsed tsivilisatsioonid peavead koos astuma võtlusse ühise vaenlase vastu.Ühtesid piiravad nende traditsioonid, teisi seadused ja nii saab see ettevõtmine üsnakeeruline olema.
See, kuidas inimesed olid valmis järgima oma seaduseid kas või surma hinnaga, tundusmulle isiklikult veidi ebaloogilisena ja ka võimetus poole milleeniumi jooksulpärismaalastega ühist keelt leida pisut imelikuna, aga muidu oli täitsa hea lugu.
Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.
Simakile omane mõnusalt hoogne, kergelt seeditav tekst, neelasin alla ühe suure suutäiena. Peategelane on igati sümpaatne tüüp (selline omamoodi kolmainus), teisedki kahejalgsed mõjuvad sobivalt. Ainult nood haldjad tunduvad olevat kuidagi veidi vägisi suurde skeemi sisse surutud, et asja müstilisemaks muuta. Omaette tüübid on Majad, selliseid oma silmaga parem ei näeks, nii jubedalt tüütud!
Loo ideestik pole küll midagi eriti suurejoonelist, kuid mind see ei häirinud, meeldis aga see, et lugejat ei hakatud vaevama teaduslike terminite hordidega.