(romaan aastast 1992)
eesti keeles: «Väikesed jumalad»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)
Pratchetti religioonikujutus meeldib mulle väga. Eks ta ole seda mitmes raamatus ekspluateerinud ("Pyramiidid" on ka hea näide), aga teised on seda teinud veel kauem. Koopajoonistest alates. Igihaljas teema, nõnna-ytelda.
Ei ole kahjuks yhtlane, aga kohati päris hea. Jumalate lahing (ja eriti sellele eelnenud stseen) panid heast meelest lausa puksuma. Täitsa tugev neli. Olgu seekord plussiga.
Kes naerda armastab ja keda mingid omapoolsed piirangud lugemast ei takista, selle jaoks on selles raamatus palju huumorit, põnevust ja üldse head lugemist.
Seekordses seerias on tegemist vähemuste (trollide, dwarf`ide ja teiste mitteinimeste) ühiskonda sulamise probleemidega, diskussiooniga teemal kuningas - in/out? ja väga iseäralike mõrvadega.
Selles raamatus oli paar asja, mis mind tõsiselt häirima hakkasid:
1) Peategelased - mõlemad kui ilu etalonid, iseloom otse seebikast
2) Ristiusk - ülim ja parim asi, mis ilmas olemas.
Prints ja neiu Jennifer suutsid oma ohkamistega mul isiklikult südame ikka päris pahaks ajada, eriti loo alguses ja Kristusele oleks ära kulunud paar korda Thor`i käest haamriga nina pihta saada. Haldjatesse puutuv osa loost oli aga päris talutav, kõrtsituba eriti.
Kunagi, paar aastat tagasi, kuulasin loo raadioversiooni hr. Kivistiku esitluses ja olin väga kuri kehva raadiolevi pärast. Alguse magasin maha niikuinii. Sellest ajast peale ootasin võimalust lugu paberi pealt lugeda.
Raamat on hea, eriti kui mitte üritada sealt otsida seda, mida sinna pole plaanitudki - tugevat mõttetööd jms.
Konfliktsed tsivilisatsioonid peavead koos astuma võtlusse ühise vaenlase vastu.Ühtesid piiravad nende traditsioonid, teisi seadused ja nii saab see ettevõtmine üsnakeeruline olema.
See, kuidas inimesed olid valmis järgima oma seaduseid kas või surma hinnaga, tundusmulle isiklikult veidi ebaloogilisena ja ka võimetus poole milleeniumi jooksulpärismaalastega ühist keelt leida pisut imelikuna, aga muidu oli täitsa hea lugu.
Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.
Simakile omane mõnusalt hoogne, kergelt seeditav tekst, neelasin alla ühe suure suutäiena. Peategelane on igati sümpaatne tüüp (selline omamoodi kolmainus), teisedki kahejalgsed mõjuvad sobivalt. Ainult nood haldjad tunduvad olevat kuidagi veidi vägisi suurde skeemi sisse surutud, et asja müstilisemaks muuta. Omaette tüübid on Majad, selliseid oma silmaga parem ei näeks, nii jubedalt tüütud!
Loo ideestik pole küll midagi eriti suurejoonelist, kuid mind see ei häirinud, meeldis aga see, et lugejat ei hakatud vaevama teaduslike terminite hordidega.