Järjekordne raamat Discworld seeriast. Yldiselt tundub, et mida aeg edasi, seda paremad raamatud Pratchetti sulest ilmuma kipuvad. Sedapuhku on jutt (nagu pealkirjastki võib järeldada) jumalatest ning religioonist. Jumalaid teatavasti on palju. Enamik neist, tõsi kyll on väikesed jumalad. Igal paigal: ojal, põõsal või sipelgaradade ristumisteel on oma tilluke jumalus. Kes kõik tahavad, et neisse _usutaks_. Mida rohkem usklikke mingi jumal endale korjab, seda suuremaks ning vägevamaks ta muutub. Paraku ei ole see alati nii. Kui usklike mass muutub suureks, tekib organiseeritud religioon, mille eesotsas on kirik koos preestrite hierarhia ning inkvistsiooniga, siis muutub usu ning (jumala?)kartlikkuse objektiks toosama ilmalik kirik koos oma võimuaparaadi ning kireva butafooriaga. Ja jumal vaeseke jääb sedaviisi sootuks kuivale. Just nii on juhtunud fundamtalistlik-teokraatlikus Omnias, kus suur, kõikvõimas ning kõiketeadev, pyhade sarvedega jumal Om oma järjekordsel kylaskäigul enda koguduse manu avastab, et sedapuhku on tema maiseks kehastuseks närune yhesilmaline kilpkonnakökats ning ainsaks inimeseks, kes temasse tõeliselt usub, on poole aruga ja kirjaoskamatu noviits nimega Brutha. And it came to pass that in that time the great god Om spake upon Brutha, the Chosen One: "Psst!" ;))Yhgesõnaga, tegemist on äärmiselt religioosse raamatuga, mis minu vaga arvamuse kohaselt tuleks kuulutada kohustuslikuks kirjanduseks kõikvõimalikele jehhoovatunnistajatele ning telepastoritele. Kuluks neie ära. Loomulikult ei tähenda kõik see eelnev jutt seda, et käesolev raamat oma vaimulikuses vähem vaimukas või lõbusam lugeda oleks kui eelmised Discworldi lood. Pigem vastupidi, on neist yks parimaid ka selles mõttes.