(romaan aastast 1971)
eesti keeles: «Atuani hauad»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 5)
Atuani haudu pean ma triloogia initsiaalteoseks igas mõttes. Siin me kohtume esmakordselt juba tugeva ja elukogenud Gediga ja samuti puudub Meremaa võluris sarja ülejäänud osadele omane loo ülemeremaaline tähtsus, mis tingib suurejoonelisema fantaasialennu ja paksemate värvide kasutamise. Kargadi pühamu kirjeldus ning kogu teos järgib mõneti sedalaadi fantastika stampe, jõudmata samal aja kahele viimasele osale omase üldinimliku sügavuseni. Triloogia esimesele osale võib selle andeks anda, kuid kogu sarja lõikes on teos nõrgim.
Üle loetud 22. nov. 2001 ning pärast järelemõtlemist otsustasin siiski hinde 5 peale tõsta. Seda ühe kõrvaltegelase -- Penthe pärast. Nimelt on autor ilmselt kujutanud Penthes Kossili tütarlapsepõlve ning kui poleks olnud Gedi, oleks Tenarist arvatavasti saanud Thari analoog. Penthe muretuse asendab kibestumine, lapsepõlvesõpruse hõõguv vaen... Nüanss, mis lisab kirjanduslikku väärtust.
Raamatu sisekaanel olev koobastiku plaan ei lähe kokku tekstiga. Võib-olla oleks koos tõlkimisega saanud uue plaani koostada?
Mina oleksin Arha asemel koobastiku kaardistanud ja igale käänakule seinale märgid maalinud, kuhu tuleb minna. Lõpus oleks sellest kasu olnud.
Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.
Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.
Kohe väga meeldis mulle see lugu. Veidike sünge ja mõnes mõttes kurb kah. Eriti tore oli see et eraldi raamatuna, kui pole esimest osa lugenud ei olnud aru saadagi et seal eespool veel üks raamat on olemas.
Kes naerda armastab ja keda mingid omapoolsed piirangud lugemast ei takista, selle jaoks on selles raamatus palju huumorit, põnevust ja üldse head lugemist.
Seekordses seerias on tegemist vähemuste (trollide, dwarf`ide ja teiste mitteinimeste) ühiskonda sulamise probleemidega, diskussiooniga teemal kuningas - in/out? ja väga iseäralike mõrvadega.
Selles raamatus oli paar asja, mis mind tõsiselt häirima hakkasid:
1) Peategelased - mõlemad kui ilu etalonid, iseloom otse seebikast
2) Ristiusk - ülim ja parim asi, mis ilmas olemas.
Prints ja neiu Jennifer suutsid oma ohkamistega mul isiklikult südame ikka päris pahaks ajada, eriti loo alguses ja Kristusele oleks ära kulunud paar korda Thor`i käest haamriga nina pihta saada. Haldjatesse puutuv osa loost oli aga päris talutav, kõrtsituba eriti.
Kunagi, paar aastat tagasi, kuulasin loo raadioversiooni hr. Kivistiku esitluses ja olin väga kuri kehva raadiolevi pärast. Alguse magasin maha niikuinii. Sellest ajast peale ootasin võimalust lugu paberi pealt lugeda.
Raamat on hea, eriti kui mitte üritada sealt otsida seda, mida sinna pole plaanitudki - tugevat mõttetööd jms.
Konfliktsed tsivilisatsioonid peavead koos astuma võtlusse ühise vaenlase vastu.Ühtesid piiravad nende traditsioonid, teisi seadused ja nii saab see ettevõtmine üsnakeeruline olema.
See, kuidas inimesed olid valmis järgima oma seaduseid kas või surma hinnaga, tundusmulle isiklikult veidi ebaloogilisena ja ka võimetus poole milleeniumi jooksulpärismaalastega ühist keelt leida pisut imelikuna, aga muidu oli täitsa hea lugu.
Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.
Simakile omane mõnusalt hoogne, kergelt seeditav tekst, neelasin alla ühe suure suutäiena. Peategelane on igati sümpaatne tüüp (selline omamoodi kolmainus), teisedki kahejalgsed mõjuvad sobivalt. Ainult nood haldjad tunduvad olevat kuidagi veidi vägisi suurde skeemi sisse surutud, et asja müstilisemaks muuta. Omaette tüübid on Majad, selliseid oma silmaga parem ei näeks, nii jubedalt tüütud!
Loo ideestik pole küll midagi eriti suurejoonelist, kuid mind see ei häirinud, meeldis aga see, et lugejat ei hakatud vaevama teaduslike terminite hordidega.
