(romaan aastast 1993)
eesti keeles: «Relvis mehed»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)
Kes naerda armastab ja keda mingid omapoolsed piirangud lugemast ei takista, selle jaoks on selles raamatus palju huumorit, põnevust ja üldse head lugemist.
Seekordses seerias on tegemist vähemuste (trollide, dwarf`ide ja teiste mitteinimeste) ühiskonda sulamise probleemidega, diskussiooniga teemal kuningas - in/out? ja väga iseäralike mõrvadega.
Plgu nyyd kohe peale seda oodi Terry`le mainitud, et k6igest hoolimata ei kuulu ta minu lemmikute hulka. Villase viskamise osas ehk kyll, kuid Suur Kirjanik ta ei ole. Millegi yle ilkumine ja maha tegemine on kahtlemata way lihtsam, kui millegi tegemine.
"MaA" on komejantlik krimka. Sealjuures ysna kobe krimka - ma ei suutnud kuni otsese v2ljaytlemiseni kurjamit 2ra aimata (krimkade puhul mitte just k6ige tihemini esinev omadus). Aga mitte see pole t2htis.
Teos on ilmunud maakeeles ja kel huvi saab seda ise lugeda. Ent nyyd ma selle maakeelse yllitise kallale l2hen ja hakkan karva v6tma. No olen mina haltuurana tehtud t6lkeid n2inud, kuid see, kipub kyll asjale krooni p2he panema. Esiteks - nimed. OK, saan aru, et ka minu inglise keele oskus ei ole nii k6va, et k6igile Terry nimedele vastet v2lja haududa, kuid kui on kedagi juba eestistama hakatud, siis oldagu j2rjekindlad. Kuidas saavad yhes ja samas l6igus koos eksisteerida kutuks tehtud p2kapikk Vasarp6lv ning Hammerhock?!?! Vihje - tegemist on yhe ja sama olendiga. Miks eksisteerib yhes ja samas lauses vaht Nobbs ja vaht Noobel (j2llegi on tegu sama isikuga). Miks on lehekyljel 186 figureeriv proua Gafkin, kes elab Eputiste t2naval pool lehekylge hiljem muundunud proua Gaskiniks (elukoht: Peenutsejate t2nav)???? See kipub olema olukord, kus lugeja hakkab raamatuhoidmisest vaba k2ega munakivi j2rele otsima. Ma v6iksin need m""dalaskmised andestada, kui oleks tegemist m6ne kolmanda j2rgu kirjastusega, aga et v2ljaandja on end kvaliteetkirjastuseks nimetanud "Varrak", siis ei mitte.
Lausa kahju on, et ei saa t6lke ja raamatu eest eraldi hindeid panna ja sestap saab hinne olema ikkagi raamatule.
Vahepeal, kui Noobel(minu arust oli tema?) meenutas, kuda ta kunagi paari sõbraga oli peksa andnud tema rühma treeninud mehele sõjaväes, tuli meele Remarque "Muutusteta läänerindel", kus samuti sarnane koht oli. Aga see ei oma erilist tähtsust. ;)
Nimede vigu ma tähele ei pannud, arvasin, et Noobel ja Nobbs on lihtsalt kaks sarnase nimega tegelast vahtkonnas. :P Ei ole ju inglise keelset versiooni lugenud, et kindel olla. Teised tähevead jäd kah kahe silma vahele. :(
Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.
Kes naerda armastab ja keda mingid omapoolsed piirangud lugemast ei takista, selle jaoks on selles raamatus palju huumorit, põnevust ja üldse head lugemist.
Seekordses seerias on tegemist vähemuste (trollide, dwarf`ide ja teiste mitteinimeste) ühiskonda sulamise probleemidega, diskussiooniga teemal kuningas - in/out? ja väga iseäralike mõrvadega.
Selles raamatus oli paar asja, mis mind tõsiselt häirima hakkasid:
1) Peategelased - mõlemad kui ilu etalonid, iseloom otse seebikast
2) Ristiusk - ülim ja parim asi, mis ilmas olemas.
Prints ja neiu Jennifer suutsid oma ohkamistega mul isiklikult südame ikka päris pahaks ajada, eriti loo alguses ja Kristusele oleks ära kulunud paar korda Thor`i käest haamriga nina pihta saada. Haldjatesse puutuv osa loost oli aga päris talutav, kõrtsituba eriti.
Kunagi, paar aastat tagasi, kuulasin loo raadioversiooni hr. Kivistiku esitluses ja olin väga kuri kehva raadiolevi pärast. Alguse magasin maha niikuinii. Sellest ajast peale ootasin võimalust lugu paberi pealt lugeda.
Raamat on hea, eriti kui mitte üritada sealt otsida seda, mida sinna pole plaanitudki - tugevat mõttetööd jms.
Konfliktsed tsivilisatsioonid peavead koos astuma võtlusse ühise vaenlase vastu.Ühtesid piiravad nende traditsioonid, teisi seadused ja nii saab see ettevõtmine üsnakeeruline olema.
See, kuidas inimesed olid valmis järgima oma seaduseid kas või surma hinnaga, tundusmulle isiklikult veidi ebaloogilisena ja ka võimetus poole milleeniumi jooksulpärismaalastega ühist keelt leida pisut imelikuna, aga muidu oli täitsa hea lugu.
Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.
Simakile omane mõnusalt hoogne, kergelt seeditav tekst, neelasin alla ühe suure suutäiena. Peategelane on igati sümpaatne tüüp (selline omamoodi kolmainus), teisedki kahejalgsed mõjuvad sobivalt. Ainult nood haldjad tunduvad olevat kuidagi veidi vägisi suurde skeemi sisse surutud, et asja müstilisemaks muuta. Omaette tüübid on Majad, selliseid oma silmaga parem ei näeks, nii jubedalt tüütud!
Loo ideestik pole küll midagi eriti suurejoonelist, kuid mind see ei häirinud, meeldis aga see, et lugejat ei hakatud vaevama teaduslike terminite hordidega.