Karel Michal

Tegelikult oli «Draakoni tund» minu teine loetud Conani tekst ning esimene mille ma lugesin läbi vene keeles, ka eesti keeles on minu jaoks see esimene Conani-lugu. See vene ja eesti järgnevus on siin ka oluline, sest üsna 90% tõenäosusega võin ma väita, et antud «Põhjanaela» tõlke aluseks on venekeelne väljaanne.

Sisust ma siin rääkima ei hakka: need ajakirjanumbrid leiab igaüks ise üles, kui huvi on. Ning ma tõesti soovitaks see vaev ette võtta. Barbar Conan on ikkagi üks maailma fantasykirjanduse nurgakivi. Kellele ta J. R. R. Tolkieni või proua Le Guini kõrval labane tundub, neile võiks öelda, et fantasys on ka mitmeid suundi. Robert E. Howard esindab seda nn. kangelasfantaasiate suunda, millele Fritz Leiber (just Conanit silmas pidades) andis nimeks «mõõga ja maagia kirjandus». Pange tähele: mõõk on esikohal!

Robert E. Howardi nn. labase stiili kohta võin öelda, et kuigi 70-90ndatel aastatel on kirjutatud kümneid Conani romaane, pole ükski järgija suutnud jäljendada Howardi stiili. Ning parimad jätkajad on just need olnud, kes ei püüdnudki Howardit jäljendada, vaid kirjutasid oma romaani Conanist.

Tõsi on ka see, et viimased Conani lood kippusid kõik kuhugi saja lehekülje kanti ja poleks Howard endale 30selt kuuli pähe lasknud, oleks ta ilmselt veel üsna mitu romaani selle barbari seiklustest kirjutanud ning teine või kolmas Conani romaan oleks juba tõeline tipptegu olnud.

Aga siiski viis.

Robert E. Howardi toores ja verine ning macholik action on siiski klass omaette!!!

Kui enamik fantasy-zhanri autoreid lasevad oma kangelastel seigelda mingites väljamõeldud maailmades, siis Howard on selle asemel mänginud meie enda vana hea koduplaneedi minevikuga. Iga fantasy-raamatu esikaane siseküljele kohustuslikus korras kuuluvalt kaardilt leiame mitmeidki tuttava kõlaga kohanimesid, nagu Khitai ja Iranistan.

Kui raamatule endale pole suurt midagi ette heita, siis eestikeelse tõlke kallal võiks iriseda hektarite kaupa. Varasemates arvustustes välja toodud toodud kirja- ja stiilivead pole kaugeltki ainsad, mida tõlkes kohata võib. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal mulle viimati mõni nii kehv tõlge ette sattus.

Aga tõlke pärast ei hakka hinnet alla võtma, sest mis Howard sinna parata saab. Viite ei pane lihtsalt sellepärast, et viite ma üldse eriti kergesti ei pane.

Aga lahe - kui ma meenutan oma ülemust, linnaisasid, politseinikke, riigikogu liikmeid - südamesse tuleb kohe selline soe tunne, et võtaks ka raske mõõga ja mõõdaks nende soolikaid... Annaks, nii et pead ja jäsemed lendavad - mida nad raisad nõiuvad oma paberite kohal, kui meil teistel on sitasti ja läheb aina sõnnikusemaks? Nii et jah, ma ise ka ei tea, miks, aga dark fantasy`l pole üldiselt vigagi.

Lugesin kunagi seda "Põhjanaelast" ning olin ilgelt vaimustunud. Seal oli kõvasti actionit, maagiat ja salapära. Nüüd seda ülelugedes küll vaimustus natuke vaibus, aga sellegipoolest on tegu väärt raamatuga. Fantasy fännidel soovitaks kindlasti lugeda.

Muuseas jutt on ka eestikeelsena netis üleval ja seda saab lugeda siit. Sellest ei tasuks ennast ära kohutada lasta, et autoriks on märgitud keegi Howard Lee.

Kunagi, paar aastat tagasi, kuulasin loo raadioversiooni hr. Kivistiku esitluses ja olin väga kuri kehva raadiolevi pärast. Alguse magasin maha niikuinii. Sellest ajast peale ootasin võimalust lugu paberi pealt lugeda.

Raamat on hea, eriti kui mitte üritada sealt otsida seda, mida sinna pole plaanitudki - tugevat mõttetööd jms.

Samas muutus täispika romaani jagu tapmist ja tagaajamist küllalt tüütuks. Isegi marutõbine koer ei ründa nii tihti ega mõttetult kui kuningas Conan selle romaani lehekülgedel. Eriti vastukarva liinideks tuleb lugeda ka suured lahingustseenid, mida visuaalse pildita on võimatu mõista, samuti võlurite suur roll (mis selle zhanri juurde muidugi kuulub). Võiks öelda, et võluri esinemine tekstis tõmbab hinde kohe palli võrra alla. Seega kogesin lugemise ajal mitut positiivset ja mitut negatiivset mõjurit, mis kokku ühe kolm plussi andsidki.

Ma päris ei usu, et see on üks kõigi aegade parimaid mõõga ja maagia romaane. Andri märkis, et Conan ei pääse jõu ega mõistuse, vaid juhuse abil, ning Ats mainis, et autoril ei ole mitte midagi lugejale öelda, aga ta teeb seda väga hästi. Sellepärast 4+.

Mind ennast häiris lisaks sisutühjusele kõige rohkem see, et loo elavdamiseks toodi aegajalt sisse mõni juhuslik seikleja, kelle Conan sai teatraalselt mättasse lüüa.

Meeldis see et autor võttis vaevaks kirjeldada erinevaid rahvaid, nende ajalugu, välimust ja kombeid. Muidugi oli ka palju äratundmist viidetena ajaloolistele maadele ja rahvastele, aga see lugemisel ei häirinud.