Jason dinAlt röövitakse eetikafanaatiku poolt. Selle hullu nimi on Mikah Samon. See on sedasorti sooda, kes ise elada ei taha, ja teistel ka ei lase. Mikah Samonile ei anna rahu see Jason dinAlti suur võit Cassilya kasiinos. See üritus on tõsise põntsu pannud moraalile, keegi justkui ei tahaks enam tööd teha ning loodavad vaid suurt võitu. Samon (ja tema kambajõmmid) on välja uurinud (peaaegu) kogu Jason dinAlti kasiinodealase «teenistuskirja» ning nüüd on neil säravkuldne plaan dinAlt suure valguse (loe: kohtumõistmise) alla tõmmata. Selge et ESPlasest sullerit säherdune perspektiiv ei ahvatle.

Pisut kavalust ning kosmoselaev pudeneb mingile tundmatule planeedile. Siin siis see põhimöll lahti läheb: Jason dinAlt ja Mikah Samon proovivad ära (enam-vähem) kõik ametikohad ühiskondlikus hierarhias, mis on ülesehitatud rangel tsunftinduse põhimõttel. Ei ole klasse, pole riike... vaid tsunftid. Sotsioloogiline ulme kogu tema võlus!

Jason dinAltil pea lõikab ning tema tõus oleks märksa tormilisem, kuid loomupärase headuse tõttu hoolitseb ta ka selle libamoralisti eest, kes – tõsi – on üsna tänamatu lojus ning oma heategijal mitu üsna head üritust kihva keerab. Tõtt öelda oleks mina Jason dinAlti asemel selle raipe küll kiirelt ära kustutanud, aga sullerist võib ka aru saada. Ikkagi ainuke «lähedane» inimene. Kohalikega tuleb purssida seda kohutavalt moonutatud esperantot: planeet on kunagine koloonia, mis on emaplaneediga ühenduse kaotanud ja siis alla käinud. (Muide, see pidev esperanto Harrisoni tekstides on põhjustatud sellest, et Harrison ise on ka aktiivne esperantist.)

Jason dinAlt viib oma plaanid ellu ja pääseb ka planeedilt (kas keegi kahtleski?), aga lugeja näeb, et kerge ei saa see tal olema. Minu hinnangul läheb «Surmailma» sari iga köitega sotsiaalsemaks ning hea on.

Inglismaal on romaan ilmunud ka ajakirjaversiooni pealkirjaga.

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Pronto

3.09.1997, kell 17:38

Veelgi absurdsem raamat kui "Deathworld 1". Mingi pervert maandub ja nopib pardale planeedi kangelase number 1 ning keegi ei saa selle vastu midagi teha. Suunava raamatuhoobiga "parandab" Jason kurssi ja nad prantsatavad alla mingil planeedil kus kogu maailm on jagatud absoluutselt lollide klannide vahel, kellelst igaüks hoiab enda käes tükikekst teadust -- kes oskab naftat teha, kes teha rauda, kes masinaid. Kogu see asi on nii nõmedalt üles ehitatud, et mul hakkas vahepeal nutt peale tulema. Jason keerab loomulikult kogu ekviliibiumi oma huvides kihva, moraalijünger läheb peast täitsa lolliks ning lõpuks (üllatus-üllatus) saabub babe ning korjab meie armsa mänguri planeedilt ülesse. Sotsioloogiast on asi umbes sama kaugel kui lehm lennuasjandusest. Nimetagem seda siis pseudosotsionloogiaks. Selline ühiskond ei saa eksisteerida (vähemalt inimestega mitte), kus puudub teadmishimu, soov seigelda, rikastumisoov, jne. jne. Harrison on loonud äärmiselt stagnantse ühiskonna, kuid nagu me itta vaadates näeme on paigalseis tegelikult tagasiminek ning selline ühiskond ei pea kaua vastu. Millal see Brezhnev võimule nüüd saigi? Muide raamat peaks sobima nendele, keda huvitavad raamatud, mille lipukirjaks võiks olla "Ass kicking in megamode" -- pahasi langeb vasakule ja.paremalt, head lasevad nipsuga kuuereväärilt lendu tolmukübemekese ja jätkavad vestlust mingil abstraktselt filosoofilisel teemal. Lisaks kõigele on head kohutavalt palju lugenud, valdavad pooli universumi keeli ning neil on kung-fu must vöö. Pahad on lihtsalt pahad.

Teksti loeti inglise keeles

Andri Riid

7.01.1998, kell 12:13

Jällegi on võimalik vale suhtumisega enda jaoks hea raamat ära rikkuda. Romaan hakkab küll suhteliselt igavalt peale, silmakirjaliku Mikah''i tembud muutuvad pikapeale tüütavaks ja Jasoni õnnestumised ja ebaõnnestumised korduvad regulaarse monotoonsusega, kuid just siis kui see juba lõplikult igavaks muutub, toimub romaanis pööre. Teine pool on väga vinge ja õigustab suhteliselt üksluist esimest.
Jason dinAlt on kahtlemata avantürist, aga meeldiv avantürist ja progresiivsete vaadetega. Hea tahtmise juures saab noorukist lugeja ka siit rohkem teadmisi, kui kogu algkooli füüsikakursusest. Ei saa öelda, et see surmailma sarja teine osa oleks millegi poolest halvem esimesest, pigem nad täiendavad kenasti teineteist. Õige on ka see, et kord lugema hakanuna on seda triloogiat raske pooleli jätta, eriti kui nad ühtede kaante vahele kokku on köidetud.
P.S. see planeet meenutas mulle miskipärast filmi Kin-dza-dza.

Teksti loeti inglise keeles

Urmas Muinasmaa

7.10.1998, kell 17:02

Väga vaimukas ja mõnus raamat. Kogu tegevus ja õhkkond on hoopis teistsugune, kui esimeses osas. Ning üldse on see osa esimeset parem, minu arvates. Asjast annaks ehk päris hea filmi vändata (kui seda keegi kunagi teinud pole?): mul tekkis pärast raamatu lugemist kuidagi filmielamuse sarnane emotsioon... Raamat äratas minus igatahes Harrisoni teiste teoste vastu tunduvalt suurema huvi, kui "Ajamasina saaga" ja "Surmailm I" seda tegid.

Teksti loeti eesti keeles

Rauli Rajande

7.10.1998, kell 20:33

Vaidleksin seni kõige madalama hinde andnule vastu - sotsioloogilises mõttes ei ole raamatus midagi võimatut: loe läbi kas või Mosaiik sarjas ilmunud Mõtlemise muutumisest ajaloos, samuti on küsitav väide ühiskonna arengu pikemaaegse paigalseisu võimatusest. Näiteks Vana-Egiptus või keskaegne Euroopa. Üldiselt oli hea raamat, autor on esimese osaga võrreldes arenenud :)

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

27.10.1998, kell 17:39

Vinge raamat neh. Ma ise küll siit miskit virisemisväärset ei leidnud. Alates esimesest lausest raamatuga sina peal ja vaja ainult lehti keerata. Polnud tarvidust isegi lk-numbrit jälgida. A see eetikahull jobu oli küll vastumeelt. Liigne fanatismus tuleb ikka tavaliselt kahjuks. Ja süngel taustal oli ikke sihukest tervet huumorit ka täheldada kohati. Niiet pole muud kui viis kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanis Tali

1.11.1998, kell 18:05

et nii lolli algust ühele muidu üsna talutavale raamatule teha, peab ikka annet olema! Lugesin läbi esimesed kolm lehekülge ja panin raamatu käest ära. Tööjuures vaatasin BAASi. Suurim tänu Andrile! viitsisin edasi lugeda ja ei kahetse.Sotsiaalne ulme mingil määral muidugi, kuigi mitte eriti põhjalikult läbi kirjutatud (see põlnd ju ka kirjaniku taotluski) aga siiski. Usutav. Vaadake inimesi enda ümber! Kasvõi nn. prügikollid. Olen viimase asjaga veits oma huviks tegelnud ja tean, et kõrgharidusega inimeste osa prükkarite hulgas ei ole sugugi väike. Aga ometi on nad kõik valmis ligimesel kasti plekktaara ülelöömisex kõri läbi närima.Ja see usuhull Mikah`i. Noh tuleb tunnistada, et selle koha peal pakkus Harrison küll kõvasti üle. Nii LOLLI inimest ikka olla ei saa! Ja samas. Mõjus! siga nihuke nigu ta oli ja tigedax ajas ja pasunasse andmise tahtmine tuli peale jne (loo keskosas muidugi ainuilt).KOKKU: NELI (miinusega), läbi sain lobedalt (yhe ööga) aga lõpp oli jälle lora.Muuseas küsimus: mis võis saada sellest ühiskonnast edasi ja kas Perssunid olid ikka need, kes sõja võitsid?

Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev

4.11.1998, kell 22:27

Enamikku romaanist oli mõnus lugeda, palju andis juurde hüperboliseeritud Mikahi kuju. Nagu eespool mitmed juba märkisid –ebaadekvaatselt mannetu algus ja keskpärane lõpp. Kuid ilmselt on Harrison paari-kolme aasta pärast Eestis enamtrükituim ulmekirjanik ja ta eestindatud teoste arv ületab mitmekordselt Silverbergi, Heinleini, Dicki, Farmeri ja Gibsoni omi koos võetuna. Ootab ju “Terasroti” ja “Surmailma” sarjade kõrval avaldamist ka “Kosmosesangar Billi” sari! Ilmselt on see asjatu irisemine, sest “...see, mis peab, tuleb kindlalt kõik.”

Teksti loeti eesti keeles

Alari Rajande

17.11.1998, kell 20:48

Parem kui sarja eelmine osa. Science-i fännidele südant-soojendavad kirjeldused aurumasina jms ehitusest :-) Kuid nagu eelkõnelejad juba mainisid - ebaühtlane, hüplik. Kõige rohkem häiris aga, et psi-võime kasutamine oli täiesti kadunud. Esimeses osas päästeti(?) selle abil terve planeet, nüüd aga ei mainita võimet isegi poole sõnaga.

Teksti loeti eesti keeles

Chris

15.12.1998, kell 12:02

Vohh!!! See on juba parem. Võrreldes sarja esimese raamatuga meeldib mulle selle teine osa hoopis rohkem. Põhjus on lihtne: asi tundub kõvasti terviklikum ja ühtlasem ning mis peaasi, kõik on kirjutatud sügava iroonilise varjundiga. Kõik see leiutamine ja aretamine (peategelane tundus lausa elava mehhaanika, keemia, "ja ma ei tea mis veel" käsiraamatuna) on selles valguses ilusti talutav ja rohkemgi veel. Kohustuslik "Happy End", ei riku asja, pigem vastupidi, annab kindla lubaduse (loodetavasti sama huvitava)järje osas (veel pole lugenud). Just see kogu raamatut läbiv iroonia ja kerge enesekriitika koos ladusa kirjaviisiga on minu meelest õigusega ära teenitud viie aluseks. Ning..., paistab, et mul on üks lemmikraamat jälle rohkem ;)

Teksti loeti eesti keeles