Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Douglas Adams ·

Life, the Universe, and Everything

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Elu, Universum ja kõik»
Tallinn «Olion» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
8
1
4
1
Keskmine hinne
3.762
Arvustused (21)
Targo Tennisberg

Adams hakkab ennast kordama. Ei jää enam sihukest värsket ja intrigeerivat tunnet, mis oli sarja esimest osa lugedes. Kuidagi väga pingutatud paistab see osa olevat.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Yldiselt nõustun eelkõnelejaga - tegemist on "triloogia" suhteliselt kõige nõrgema raamatuga. Mis iseenesest ei tähenda, et ta hea ai oleks. Ja sarja edasist lugemist selle raamatu pärast kahtluse alla seada ka ei maksa - neljas ja viies raamat on paremad.
Teksti loeti inglise keeles
Maniakkide Tänav

Võrreldes eelmiste osadega on kolmas raamat väga kehv, et mitte öelda rohkem. Kui eelmises kahes oli nalja nabani, siis praegu ei tule mulle küll meelde ühtegi eredamat kohta. Maalasest peategelane oli pidevalt kokku kukkumas või midagi sellist ja tegevus oli nii jampsiks ja syrriks ära läinud, et ma loobusin poole pealt lugemast. Igaks juhuks sundisin hiljem küll lõpuni lugema aga paremaks ei läinud. Kahetsen, et selle raamatu ostsin.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Nüüd, peale väikest ajalist distantsi kahe esimese osaga ja peale kolmanda jao läbilugemist, tundub mulle, et kõige parem oleks esimene, siis kolmas ja alles siis teine. Kolmas osa tundus kuidagi sügavmõttelisem kui kaks esimest, see kompentseerib naljade stiili liigset kulumist.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Noh, kui esimeses ja teises osas sai väga head kildu visatud, siis nüüd tundub, et see on ennast ammendanud. Loomulikult mõned küllalt eredad kohad olid. Igatahes mingit head tunnet raamatu lugemise järel ei tekkinud. Kui esimene osa lõi oma naljarebimisega tummaks, siis II ja III osas hakatakse lihtsalt teksti nämmutama. Hindeks panen "kahe".
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Täiesti korralik Adams. Ikka viis. Sellises maailmas elamine oleks kindlasti huvitavam, kui sellest lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Nojah, kahju, et Adams selle osa kirjutas. Vale-Dimitri teeb ka paremini nalja. Igav, kordus, tyytu - mo~ttetus! Maailm on selline, et universumile on tekkinud suur probleem - ja selle probleemiga tuttavad tegelased tegelema hakkavadki. Mis on ju täiesti usutamatu, kui neid esimestest osadest tunda. Et kriketti tapjarobotid? Selle peale nad vaid haigutaks ja läheks kuhugi, kus nina täis saab to~mmata. Isegi seltskonnast aatelisim maalasest peategelane teeks seda juba. Ja see on siis... probleem? Hmm... Ja kui muudes osades sai naerda ka siis, kui tausta ei tundnud, jääb selle osa huumor kesiseks. Isegi kriketimängust teades ei läinud mu lo~uad naermiseks piuksugi laiemale. Sellest on aga kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Antti Helemets

No ei ole enam nii hea kui eelmised. Kui mõelda sisule, siis on see lihtsalt igav (mingi hulk inimesi üritab universumi hävingust päästa) ja ka lõpplahendus pole Adamsile omaselt absurdne. Siiski on piisavalt absurdi peatükke eraldi lugedes, seega "hea".
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Kellele eelmised osad on meeldinud, meeldib ilmselt see ka, kellele Adams mitte peale ei lähe, arvab ilmselt, et see on ka rämps.
Teksti loeti eesti keeles
CyberRax

Täitsa loetav oli (ah mis ma räägin, VÄÄRT raamat!) Päris viite enam panna ei saa, aga ilusti võiks sellele neljale 3 või rohkem plussi taha toppida.
Teksti loeti Eesti ja inglise keeles
Madis Veskimeister

Peale päris mitmeaastast kursitiku, mis lahutamas kahe eelneva (vales järjekorras) lugemisest, tundus ikka väga-väga hää!!!
Varasematest veidi paremini meelde jääv sündmustik vast. Mul on tõsiseid raskusi nende sisu mäluriiulitel asetsevate arheoloogiliste leidude abil rekonstrueerimisega - peaks vist zipid lahti pakkima ja inglisekeeles kah ringi peale tegema.

Igatahes, suurepärane!!!

Adams on mees, kes tegi sci-figa seda, mis Pratchett fantasy`iga. Kuna sci-fi sobib mulle rohkem, siis ütleks, et ta tegi seda ka kaks korda paremini!
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Selle raamatuga on selline kurb lugu, et ma TEAN, et ma olen seda lugenud. Ma mäletan täpselt, kuidas istusin köögis tugitoolis, raamatu eestikeelne eksemplar näpus ja lugesin seda. Kaanepilti mäletan. Aga sisust ei tulnud meelde mitte midagi, ei ühtegi nalja, ei uut tegelast ega sündmustikku. Hakka või oma terves mõistuses kahtlema. Nüüd võtsin uuesti kätte ja kui esimesed kaks osa olid ka pika aja tagant üle lugedes meeltmööda, siis see kolmas on tõesti halb. Uimane, null nalja. Pole ime, et kõik mälestused prügikasti on läinud. Selle osa juures jäi mul 1990-ndatel Pöidlaküüdimehe sari vist ka pooleli.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Pärtel Riit

Kohe algusest peale ei saanud sellise huumoriga sina peale, mis on iseenesest kummaline, kuna hindan iseenesest väga naljategemist ja tavaliselt annab see raamatule tohutult juurde. Siinne Adamsi huumor tundus mulle selline ameerikalik punnitatud nali, vägisi üritatud teravmeelsus. Lõpuni ma selle lugesin, tahtejõuga, aga tervikuna mõjus teos kaootilise, ajuvaba ja tobedana.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Life, the Universe and Everything on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab umbes samast kohast, kus lõppes sarja teine raamat, The Restaurant at the End of the Universe. Eelajaloolisele Maale lõksu jäänud Arthur Dent ja Ford Prefect põgenevad sohvakujulise aja-anomaalia abil.
 
Nad jõuavad kriketimatšile Inglismaa ja Austraalia vahel - kuid kohe ilmub ka esimesest raamatust tuttav Slartibartfast, kes teatab, et nad peavad päästma universumi Krikkiti planeedi elanike käest, kes lukustati miljardeid aastaid tagasi pärast kohutavat sõda oma koduplaneedile...
 
Ma pean ütlema, et teoreetiliselt oli see raamat üks väga hea mõte. Eelmised kaks osa tõmbasid ühe jutu kokku, seega sai see lugu alustada üsna puhtalt lehelt. Siin on ka lugu üsna selgelt ära planeeritud - kohe alguses antakse otsad kätte ning väikeste keerdkäikudega viiakse see lõpuks korraliku finaalini.
 
See paneb aga küsima, et miks see hea mõte siis lihtsalt... ei töötanud? Olles ise kunagi viis osa järjest läbi lugenud, võib nüüd uuesti sarja vaadates näidata näpuga just selle raamatu peale kui kohale, kus kogu see esimese kahe osa tabamata ime kaduma läks.
 
Vahest tuleb asi sellest, et osad naljad hakkavad end kordama (bistromaatika on kõige silmatorkavam näide). Või selles, et tegelastega ei juhtu eriti midagi huvitavat. Või selles, et aardejaht mingi imeasja laialipuistatud tükkidele on täiesti igivana võte. Või neljandas või viiendas põhjuses.
 
Ma ei taha tegelikult, et see nii hullusti kõlaks. Tegu on siiski üsna ladusa ja arvestatavalt lõbusa looga - Kellegi Teise Probleem näiteks on tänu sellele raamatule mul väljendina püsivas kasutuses. Või see väga inglaslik nali Fahrenheiti kraadide Celsiuseks ümber arvutamisest tulekahju ajal.
 
Kuid kui eelmistes raamatutes oli selliseid momente väga tihedalt, siis siin on need nagu üksikud rosinad, mida tuimavõitu saia seest noaotsaga taga peab ajama.
 
Mingis mõttes võibki seda raamatut võtta nagu lakmustesti. Kui see rõõmu teeb, võib julgelt edasi kihutada ning lugeda kohe neljanda ja viienda osa lisaks (ning miks mitte ka muud Adamsi kirjutatut). Kui ei, siis on see väga sobiv koht, kus veel hea tujuga lõpetada.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Sõber
1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Siim Sõber

Kogumiku parim lugu, mis vastab järjekordselt täpselt ulmekirjanduse kaanonitele. Seekord siis jutt lapsest, kes oma tahte vastaselt kosmiliste sündmuste keerises kõigi poolt lugupeetud kangelaseks karastub.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Selleks, et tähe peale saada on tarvis kahte asja: pikka eluiga ja kiiret raketti. Neid siis üks pühendunud tegelane selles loos salaja meisterdabki. Ajaviiteks hää küll.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Lendavad linnad, baasis on ta liigitatud kogumike alla. Tegelikult on tegu rohkem romaaniga, kuigi jutud ilmusid algselt eraldi, moodustavad nad siiski ühtse ja lahutamatu terviku.

Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.

Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.

Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Kõige vingema mulje jätnud Borgese lugu. Võibolla selle pärast, et mu enda mõtted olid mõnda aega enne seda umbes samu liine mööda liikunud. Mõtlesin nimelt lihtsalt naljaviluks ja näpuharjutuseks kirjutada pisikese programmijupi, mis näitaks järjest arvutiekraanil kõiki võimalikke pikselikombinatsioone. Mis sellest, et programm pidanuks töötama ilmselt tunduvalt kauem kui see meie universumis võimalik oleks. Tähtis on see, et ta oleks näidanud absolutselt kõike, mis eksisteerb kaasarvatud sinu passipilti, kallis lugeja, aga ka sinu nägu 25 aasta pärast ja ka seda, mis oleks juhtunud kui da Vincil oleks Mona Lisat maalides roosa otsa saanud.

Naasmaks igavikulistest sfääridest tuleb märkida, et seda programmi ma kirjutada ei viitsinud ja Borges saab viie.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Algul olid Babüloonia loteriid samasugused nagu meilgi, aga pärast seda kui loteriisse lülitati ka negatiivsed "võidud" nagu 2 aastat vanglat või käe maha raiumine muutus õnnemäng üldrahvalikuks kireks.
Tegu on ju tavalise ulmekirjandusliku meetodiga, võtta mingi tavaline ühiskonnas aset leidev nähtus ja ekstrapoleerida, absurdini kui vaja. Töötab alati.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

IRA poolt organiseeritud plahvatuses saavad surma molekulaarbioloogi naine ja lapsed. Mees läheb hulluks ja loob maailmale karistuseks uue haiguse, mis tapab naisi.
Herbert peab muidugi oma kohustuseks protsessi võhikuist lugejaile selgitada. Seda teeb ta erinevate teaduslike terminite üksteise otsa kuhjamise teel, ja tulemuseks on muidugi värdjalik jama.
Kuigi ma arvasin, et ma olen sellise asja vastu immuunne, kuna ma mõistan, et ulmekirjanik peab põhimõtteliselt kirjutama asjust millest ta suurt midagi ei tea, häirivad lausmõttetused mind kahjuks siiski.

Hinnet tõstab tublisti raamatu teine pool, mille tegevus toimub juba katkust laastatud iirimaal, kuhu loo kangelane oma kätemaksu vilju imetlema tuleb.

Panin küll juba nelja ära kuid võrdlus teiste nelja saanutega sundis mind kahjuks ümber mõtlema.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Targad mehed (või mees õigemini) otsustavad, et siis kui religioon ja teadus oma jõud ühendavad saavad võimalikuks igavene elu ja tähtedevahelised reisid. Loob siis geenius oma ususeksti ja raamatu lõpuks lendabki tähele. Nüüd, kus loo sisu on paljastatud, võib hindamise juurde asuda.

Väga professionaalselt kirjutatud asi, ja võimalik, et just selle pärast, kohutavalt stamplik. Veenuse vallutamine, pooljumalast prohvet/visionäär, paranähtuste teadusvankri ette rakendamine (või vastupidi) jne. jne. Isegi minu võrdlemisi piiratud ulmelugemus muudab sellistest asjadest vaimustumise küllalt keerukaks.

Teiselt poolt pole võimatu, et kõrgeimast hindest lahutavad raamatut hoopis kaks mõnevõrra labasemat põhjust:

1) Korraliku love-affairi puudumine
2) Põnevust ja seiklusi oli kah napilt.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Borgese üks lemmikteemasid on vaieldamatult "sõna lihaks saamine" ja selles loos leiab mainitud nähtus aset eriti suures ulatuses. Samuti osutub, et kaksisoim ongi see kõige õigem oim :-)

Tlönil vähemalt.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Vat see oli hea lugu!

1. Suurepärane ülesehitus.
2. Suurepärane intriig.
3. Suurepärane lõpplahendus.

Kõik olemas, kõik hea, meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Tarmo, Tarmo, nigel mälu sul. Kõige paremini meeldejäänud juttu mäletad ka valesti. Nojah tegelikult kui aus olla ei mäletanud ma enne kolmandat lugemist ise niigi paljut ;-)

Loost endast: hea, aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kogumiku parim?! Minu jaoks kindlasti mitte, pigem isegi vastupidi, jättis teiste lugudega võrreldes ikka suhteliselt külmaks.

Asimovi robotid on kohati justkui inimlikud - omavad emotsioone jne. aga samal ajal alluvad nad puhtalt Boole`i loogikale. Ja selles loos oli nende kahe poole omavaheline vastandumine minu meelest eriti terav. Kohe saab selgeks, robootika esimene seadus on kontradiktsioon st. samaselt väär lause.

Lõpp oli sel lool ka nüri ega viinud kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kohtasin seda juttu ühes bioloogia alases võrguajakirjas HMS Beagle, aga kättesaadav on ta ka aadressilt: http://beijingcafe.com/home/humor/flora.html

Hoolimata sellest, et lugu asub kataloogis humor ei leidnud mina sealt küll midagi naljakat. Üsna kesine jutuke, kus perepoeg hakkab hommikulauas mängima masinaga, mis suudab kindlaks teha igasuguseid elutegevuse jälgi.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Asimov on vist üritanud selle looga üle oma varju hüpata - kirjutada dramaatilise loo üksildasest lasteaiakasvatajast ja tema kurvast saatusest. Ei tulnud välja küll, hüpe lõppes sügaval rabas ja tulemuseks on lääge melodraama.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Huvitav, et "Arbuusisuhkrus" baasirahval päris meelest läinud on. Vist üks väheseid eesti keeles ilmunud ulmekaid, mis siiani baasist puudus. Sellegi poolest on tegu lummava looga, mille kohta ei saagi täpselt öelda on ta nüüd utoopia või düstoopia.

Sisust: on üks tagasihoidlik maailm, kus kõik on õnnelikud, kellelgi pole muresid ega liigseid ambitsioone, kõik elavad rahus ja harmoonias kirjutades raamatuid mida keegi ei loe ja valmistades kujukesi, mida keegi ei imetle. Kõik on rahul, välja arvatud inBoil ja tema gäng. Neile selline elu eu istu... Järgnevad verised stseenid :-))

Huxley "Hea uus ilm" meenub selle raamatuga seoses esimesena, aga antud juhul on kirjutuslaad hoopis pehmem, südamlikum, tõeliselt hästi on autoril õnnestunud oma maailma läbi selle elaniku (eriliselt naiivse isiku) silmade näidata.
Teksti loeti eesti keeles