Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Douglas Adams ·

The Restaurant at the End of the Universe

(romaan aastast 1980)

eesti keeles: «Universumi lõpu restoran»
Tallinn «Olion» 1998

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.677
Arvustused (31)
Henrik Aavik

Võib-olla on asi selles, et olen sarja esimest raamatut lugenud umbes 10 korda ja seda teist ainult 9, et järgi mõeldes tundub restoran mulle sarja parima raamatuna. Muuseas on minuteada selle raamatu järgi kirjutataud Vennaskonna lugu ''Maailma lõpus on kohvik...''
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Kas ta nyyd sarja parim raamat on.. Minule meeldis esimene ikka rohkem. Aga lugeda soovitan kyll kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Päris hea. Natuke parem isegi, kui esimene osa. Et miks? Näiteks selliste lahedate asjade pärast, nagu Kakrafooni mürabänd, inimeste päritolu selginemine ja küsimus teatud Tähtsale Vastusele. Igati tore lugemine, kuid põhimõtted ei luba paraku maksimumhinnet panna. Teiste sõnadega: mu Adamsi-skaala maksimumhinne ongi "4".
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Sama pudru, mis esimene osa. Esimene veerand raamatut on nauditav, siis hakkab tüütama. Kolmandat vist enam ei osta - "seen one, seen them all"
Teksti loeti eesti keeles
nore

Normaalne raamat , ka mulle tundub, et paremkui esimene osa.Saab nalja ja puha, agaon ka paremaid ulmekaid.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ära hakkab juba tüütama - kaua võib jama ajada. Paistab õige olema eelkõneleja arvamus - see one, see them all. Esimesest osast piisanuks täiesti, mina ei näe ühtegi kirjanduslikku (kommertslikke on küll) põhjust sellele järje tegemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Punktipealt sama tasemega raamat, kui ka HHGTTG, sama stiil, sama tüüpi naljad, niisiis ka sama hinne. Lugeda küll aitab, aga fännima küll eriti ei kutsu.
Teksti loeti eesti keeles
Ray D. Noper

Tugev jätk HHGTTG-le. Olgu, naljad on sarnased, aga mis siis ? Sõnamängudest üle ei saa ja need on alati uued. Vaadake HHGTTG iseloomustust. Viis ikka.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Maailm, kus enamik inimesi püüab käituda igapidi järjekindlalt ning mõtestatult ning kus suurem osa produtseeritud tekstidest taotlevad samuti loogilisust ning järjekindlust, tüütab vahetevahel ära. Sellistel hetkedel pole midagi paremat Adamsi-laadsest pilast. Ning see universumi lõpu restoran oli ikka väga hea, niisamuti ka alati vinguv roostes robot (kui see just selles osas oli). Jama ei ole see küll kohe kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles
Ott

Lugesin ja naersin.. Lugesin ja nutsin.. Kuld ei ole ju tõepoolest mitte materiaalsed väärtused..Kuld on Adamsi teosed!
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Kindlasi hea, hea juba sellepärast et ta oli järg eelmisele. Ma lihtsalt ei suudnud juba poole peal kuidagi olla ja järgmist osa lugema hakata. Paljud ütlevad, et pole nii hea kui esimene. Aeg-ajalt ju kiskus kiiva, aga sedagi võib lugeda omapäraks, annab ruumi fantaasiale.Kipub venitama, samas on raamat isegi õhuke, tegevus kipub ruttu edasi minema ja on tunne, et tahaks veidike rohkem olukorrast teada.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Najah. Raamat oli pea sama tugev kui esimene osa (ehk siis enamik tugevam, aga päris algust ei yletanud), ja lo~pp kippus ära hajuma. No ei usu, et maalane suure ja laia universumi peale nii alatihti just oma koduplaneedile komistab. Muidu huumor ju ei tapa, olgu ta nii absurdne siis, kui tahes. Seda muidugi senikaua, kuni ta oma taseme säilitab, naljakas on ja ei muutu maitsetuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Annaliisa

Oli väga humoorikas.Teisi osi pole lugenud.Meeldis absurdsus.Lemmik tegelane oli masenduses olev robot.Lahe mis muud ikka öelda!
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Adamsile alla viie ei oskakski anda. Meeldiv lõõgastus, ei pea liigselt ajusid vaevama, sest sügavus siiski asjal puudub.
Teksti loeti eesti keeles
CyberRax

Vastuse idee oli parem :) Aga tõsiselt hea raamat oli, naersin isegi rohkem kui esimest osa lugedes.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Janek H.

Võrreldes esimese osaga on Adams kaotanud kas oma uudsuse võlu või on see lihtsalt degradatsiooni/ degradeerumise tulemus.
Inimkonna päritolu oli igatahes üpris vaimukalt ära seletatud, aga see Suur Küsimus oli lihtsalt lame ja pealegi veel vale. Esimeses osas oli küllaga lahedaid ideid. Kui nüüd aga midagi huvitavat välja mõeldakse, siis aga hakatakse seda mõttetult venitama. Lugeda siiski kõlbab. Ainult tuleks pidada väike vahe teiste Adamsi raamatutega.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Restoran universumi lõpus. Hea idee. Adams meenutab natuke Pratchetti. Kuid mitte väga. Pratchett on ikkagi parem. Adamsi raamat on ka lahe ja ka nalja sai, kuid vahel hakkas tõepoolest tüütama. Aga kuna on parim neist raamatutest, mis on eesti keeles ilmunud, saab viie.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

“Universumi lõpu restoran” jätkab ilma igasuguse pausita sealt, kus esimene osa lõppes. Enne ülelugemist kartsin, et see on juba lahjem osa. Mõnes mõttes oligi, kuulsate naljade kontsentratsioon oli lahjem. Samas see toidu pakkumine restoranis, kannatava robot Marvini isiksuse avaldumine kogu oma eheduses ja inimkonna päritolu lugu on ehk paremadki kui esimese raamatu tükid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Mart Pechter

The Restaurant at the End of the Universe on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab täpselt samast kohast, kus jäi pooleli sarja esimene raamat, The Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Hävitatud Maalt põgenenud Arthur Dent, tema tulnukast sõber Ford Prefect, galaktika eks-president Zaphod Beeblebrox ja tema kaaslane Trillian on sattunud Vogonite rünnaku alla.
 
Sellest alguspunktist hargneb tegevus kaheks. Zaphod ja Trillian peavad välja selgitama, kes on salapärane universumi valitseja, niiditõmbaja erinevate galaktika presidentide selja taga. Arthur ja Ford aga suunatakse taas otsima küsimust, mis seletaks vastust "elu, universumi ja kõige" osas (mis on 42) - vastust, mis läks Maa hävitamisega traagiliselt kaduma...
 
Ma pean ütlema, et selle sarja erinevatest osadest on just esimesed kaks kõige tugevamini seotud. Esimene raamat jääb ju tegelikult ilma mingi lahenduseta pooleli, samas kui teine sõlmib otsad väga selgelt ja tugevalt kokku. Edasised järjed seisavad pigem rohkem eraldi (mis on ka loogiline, kui vaadata, et esimesed kaks osa moodustasid ühtse raadio/telesarja).
 
Teise osa teeb esimesest tugevamaks see, et tegemist on natuke vähem sketšipõhise naljaviskamisega ja natuke rohkem päris looga. Huvitav on ka see, et Zaphod tõuseb siin Arthuri kõrvale teiseks peategelaseks (ning kipub viimast veidi varjutamagi). See aga tähendab kahjuks, et Ford ja Trillian langevad varasemast veel rohkem kõrvalosadesse.
 
Rohkem loole keskendumine tähendab küll ka seda, et siin pole päris sellist huumori tulevärki, nagu esimeses osas. Pärleid muidugi leiab - näiteks see, kuidas Arthur õpetab arvutit korralikku Inglise teed tegema või kogu see osa, mis toimub universumi lõpu restoranis (milline vaimustav kontseptsioon!).
 
Armas on ka see, et nii universumi valitseja kui ka "elu, universumi ja kõige" küsimuse otsimine lõpeb lugeja jaoks täpselt samal noodil. See on natuke nagu "Monty Python's Flying Circus" filmi "Life of Brian" lõpp, kus Eric Idle vaatab otse kaamerasse ja laulab: "Just remember that the last laugh is on you".
 
Ma arvangi, et seda seeriat tasuks lugeda eelkõige kui ühte raamatut kahes osas. Kuigi need osad on tundelt erinevad, kuuluvad nad siiski nii täpselt kokku, et üks ilma teiseta jääks poolikuks. Nõnda tasakaalustavad nad ka üksteise nõrkusi üsna kenasti - esimene osa annab vägevama huumoripoole aga teine osa kirjutab valmis ka loo ja tõmbab lõpus sellele korralikult lehvi peale.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Sõber
1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Siim Sõber

Kogumiku parim lugu, mis vastab järjekordselt täpselt ulmekirjanduse kaanonitele. Seekord siis jutt lapsest, kes oma tahte vastaselt kosmiliste sündmuste keerises kõigi poolt lugupeetud kangelaseks karastub.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Selleks, et tähe peale saada on tarvis kahte asja: pikka eluiga ja kiiret raketti. Neid siis üks pühendunud tegelane selles loos salaja meisterdabki. Ajaviiteks hää küll.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Lendavad linnad, baasis on ta liigitatud kogumike alla. Tegelikult on tegu rohkem romaaniga, kuigi jutud ilmusid algselt eraldi, moodustavad nad siiski ühtse ja lahutamatu terviku.

Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.

Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.

Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Kõige vingema mulje jätnud Borgese lugu. Võibolla selle pärast, et mu enda mõtted olid mõnda aega enne seda umbes samu liine mööda liikunud. Mõtlesin nimelt lihtsalt naljaviluks ja näpuharjutuseks kirjutada pisikese programmijupi, mis näitaks järjest arvutiekraanil kõiki võimalikke pikselikombinatsioone. Mis sellest, et programm pidanuks töötama ilmselt tunduvalt kauem kui see meie universumis võimalik oleks. Tähtis on see, et ta oleks näidanud absolutselt kõike, mis eksisteerb kaasarvatud sinu passipilti, kallis lugeja, aga ka sinu nägu 25 aasta pärast ja ka seda, mis oleks juhtunud kui da Vincil oleks Mona Lisat maalides roosa otsa saanud.

Naasmaks igavikulistest sfääridest tuleb märkida, et seda programmi ma kirjutada ei viitsinud ja Borges saab viie.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Algul olid Babüloonia loteriid samasugused nagu meilgi, aga pärast seda kui loteriisse lülitati ka negatiivsed "võidud" nagu 2 aastat vanglat või käe maha raiumine muutus õnnemäng üldrahvalikuks kireks.
Tegu on ju tavalise ulmekirjandusliku meetodiga, võtta mingi tavaline ühiskonnas aset leidev nähtus ja ekstrapoleerida, absurdini kui vaja. Töötab alati.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

IRA poolt organiseeritud plahvatuses saavad surma molekulaarbioloogi naine ja lapsed. Mees läheb hulluks ja loob maailmale karistuseks uue haiguse, mis tapab naisi.
Herbert peab muidugi oma kohustuseks protsessi võhikuist lugejaile selgitada. Seda teeb ta erinevate teaduslike terminite üksteise otsa kuhjamise teel, ja tulemuseks on muidugi värdjalik jama.
Kuigi ma arvasin, et ma olen sellise asja vastu immuunne, kuna ma mõistan, et ulmekirjanik peab põhimõtteliselt kirjutama asjust millest ta suurt midagi ei tea, häirivad lausmõttetused mind kahjuks siiski.

Hinnet tõstab tublisti raamatu teine pool, mille tegevus toimub juba katkust laastatud iirimaal, kuhu loo kangelane oma kätemaksu vilju imetlema tuleb.

Panin küll juba nelja ära kuid võrdlus teiste nelja saanutega sundis mind kahjuks ümber mõtlema.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Targad mehed (või mees õigemini) otsustavad, et siis kui religioon ja teadus oma jõud ühendavad saavad võimalikuks igavene elu ja tähtedevahelised reisid. Loob siis geenius oma ususeksti ja raamatu lõpuks lendabki tähele. Nüüd, kus loo sisu on paljastatud, võib hindamise juurde asuda.

Väga professionaalselt kirjutatud asi, ja võimalik, et just selle pärast, kohutavalt stamplik. Veenuse vallutamine, pooljumalast prohvet/visionäär, paranähtuste teadusvankri ette rakendamine (või vastupidi) jne. jne. Isegi minu võrdlemisi piiratud ulmelugemus muudab sellistest asjadest vaimustumise küllalt keerukaks.

Teiselt poolt pole võimatu, et kõrgeimast hindest lahutavad raamatut hoopis kaks mõnevõrra labasemat põhjust:

1) Korraliku love-affairi puudumine
2) Põnevust ja seiklusi oli kah napilt.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Borgese üks lemmikteemasid on vaieldamatult "sõna lihaks saamine" ja selles loos leiab mainitud nähtus aset eriti suures ulatuses. Samuti osutub, et kaksisoim ongi see kõige õigem oim :-)

Tlönil vähemalt.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Vat see oli hea lugu!

1. Suurepärane ülesehitus.
2. Suurepärane intriig.
3. Suurepärane lõpplahendus.

Kõik olemas, kõik hea, meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Tarmo, Tarmo, nigel mälu sul. Kõige paremini meeldejäänud juttu mäletad ka valesti. Nojah tegelikult kui aus olla ei mäletanud ma enne kolmandat lugemist ise niigi paljut ;-)

Loost endast: hea, aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kogumiku parim?! Minu jaoks kindlasti mitte, pigem isegi vastupidi, jättis teiste lugudega võrreldes ikka suhteliselt külmaks.

Asimovi robotid on kohati justkui inimlikud - omavad emotsioone jne. aga samal ajal alluvad nad puhtalt Boole`i loogikale. Ja selles loos oli nende kahe poole omavaheline vastandumine minu meelest eriti terav. Kohe saab selgeks, robootika esimene seadus on kontradiktsioon st. samaselt väär lause.

Lõpp oli sel lool ka nüri ega viinud kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kohtasin seda juttu ühes bioloogia alases võrguajakirjas HMS Beagle, aga kättesaadav on ta ka aadressilt: http://beijingcafe.com/home/humor/flora.html

Hoolimata sellest, et lugu asub kataloogis humor ei leidnud mina sealt küll midagi naljakat. Üsna kesine jutuke, kus perepoeg hakkab hommikulauas mängima masinaga, mis suudab kindlaks teha igasuguseid elutegevuse jälgi.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Asimov on vist üritanud selle looga üle oma varju hüpata - kirjutada dramaatilise loo üksildasest lasteaiakasvatajast ja tema kurvast saatusest. Ei tulnud välja küll, hüpe lõppes sügaval rabas ja tulemuseks on lääge melodraama.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Huvitav, et "Arbuusisuhkrus" baasirahval päris meelest läinud on. Vist üks väheseid eesti keeles ilmunud ulmekaid, mis siiani baasist puudus. Sellegi poolest on tegu lummava looga, mille kohta ei saagi täpselt öelda on ta nüüd utoopia või düstoopia.

Sisust: on üks tagasihoidlik maailm, kus kõik on õnnelikud, kellelgi pole muresid ega liigseid ambitsioone, kõik elavad rahus ja harmoonias kirjutades raamatuid mida keegi ei loe ja valmistades kujukesi, mida keegi ei imetle. Kõik on rahul, välja arvatud inBoil ja tema gäng. Neile selline elu eu istu... Järgnevad verised stseenid :-))

Huxley "Hea uus ilm" meenub selle raamatuga seoses esimesena, aga antud juhul on kirjutuslaad hoopis pehmem, südamlikum, tõeliselt hästi on autoril õnnestunud oma maailma läbi selle elaniku (eriliselt naiivse isiku) silmade näidata.
Teksti loeti eesti keeles