Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Colour of Magic

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Võlukunsti värv»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
38
17
5
0
0
Keskmine hinne
4.55
Arvustused (60)
Targo Tennisberg

Terry Pratchett, ''The Colour of Magic'', äsja ka eesti keeles ilmunud pealkirja ''Võlukunsti värv'' all. Raamat on täiesti loetav, aga miski deja vu kummitas pidevalt ridade vahelt. Lõpuks taipasin, et kummitab Douglas Adamsi ''The Hitch Hiker's Guide to the Galaxy'', mõlemad autorid on tihti kasutanud võrdlemisi sarnaseid konstruktsioone, erinevuseks vaid, et Adams pruukis oma võtteid SciFi kallal, Pratchett teeb sedasama fantasyga. HHGTTG-d lugenutele on nüüd piisav vihje antud, ülejäänutele nii palju, et raamat on piisavalt jabur, et meeldima hakata (väga kindlapiirilise, maise ja konkreetse mõttelaadiga lugejale muidugi ei meeldi). Maailmas, mille loomisel on kasutatud rohkem kujutlusvõimet kui loogikat ja tehnilist taipu, kus iga nurgatagune on läbi imbunud eri sorti maagiatest, kus Surm ise peategelast pidevalt jälitab, kuid teda veetakse pidevalt ninapidi ja jäetakse hauataguse häälega kiruma, kus jumalad kasutavad maailma lauamänguna ja käivad salaja ateistidel aknaid sisse loopimas, ja mille reeglit(us)ega kohanemine tavainimesel pisut aega võtab, elavad imelikke seiklusi läbi kolm veidrat tegelast - hädavaresest võlur Rincewind, lihtsameelne ja pööraselt uudishimulik turist Kakslill (originaalis Twoflower) ning veider Mõtlevast Pirnipuust tehtud asjandus, millele viidatakse lihtsalt kui Pagasile. Seiklused kerkivad nende ette rohkem küll juhuse kui nende enese tahtel ja neid on eriliselt suurel hulgal, sarnaselt HHGTTG-le, mistõttu kaob ära mõte sellest raamatust mingit väga sügavat ideed otsida (Kui keegi siiski leiab, öelgu mullegi, siis võtan oma sõnad tagasi). Selle ideepuuduse tõttu raamat ''nelja'' saigi (aga tugeva ''nelja''), muidu on täitsa lahe lugemine. Üldse on tegu rohkem vist muu fantasy pilamisega kui tõsiseltvõtmiseks mõeldud kirjutisega, niiviisi asjasse suhtujaile annan garantii, et raamat on ostuhinda väärt.
PS Mõningaid raamatust võetud tsitaate saab lugeda aadressilt http://amok.ast.univie.ac.at/~hoefner/quotes/q_dw1.html, kui huvi peaks olema.
PPS Vastuseks hr. Nappo 2 arvustust hiljem ilmuvale kriitikale - ma ei arva, et raamat oleks sisutühi, sisu on küll ja küll, väidan vaid, et pole head ja kindlat juhtniiti siin raamatus, mille külge kõik muu seotud oleks, on vaid seiklused seikluste endi pärast. Ja satiir kui selline pole ka paraku mitte päris minu maitse - juhtub.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Natuke jabur oli see raamat tõesti, aga see pole just eriti suur miinus, pigem on see pluss. Oleks ju jube igav, kui kõik oleks mingid surmtõsised raamatud ja meelt ei saaks millegi taolisega lahutada. Ja just selleks on see väga hea raamat. Vahelduseks sellised jaburdused mõnusad lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Vastuseks hr. Tennsibergi yleskutsele sellest raamatust sygavaid ja surematuid ideid otsida: a)Kas te karikatuurinäituselt ka otsite karakterite sygavust ja maailmavalu? b)Kas sotsiaalne satiir kvalifitseerub ideedeks? Seda viimast leidub Discworldi lugudes minuarust piisavalt et asja mitte "sisutyhjaks" nimetada. Märksa rohkem kui Douglas Adamsi või Tom Holti sarnasemaigulistes teostes. Nelja panen ma sellele raamatule mitte "sisukuse" vähesuse, vaid selle tõttu, et tegemist on kyll esimese kuid kaugelt mitte kõige parema Discworldi looga.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Algul meeldis väga, kuid see meeldimine käis raamatu edenedes järjest allamäge. Ilmselt hakksid peategelastega toimuvad eesmärgitud seiklused lihtsalt ära tüütama. Kirjanik pillub üksteise-järel erinevat sorti vaimukusi ja serveerib muinasjutulisi totrusi kohaliku maailma loomulike ja iseenesest mõisetavate asjadena. Eks ta üks fantasy tögamine ole ja millegi tõsisema peale ei pretendeerigi. Igatahes on vaimukas asi, kuid midagi nagu jäi puudu... Võib-olla pärast teistkordest lugemist arvan teisiti, praegu üle nelja välja ei rebi.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Tore ja igati jabur raamat. Kohati kipub käest kaduma piir lõbusa loo ja otsese tögamise vahel, autori fantaasia on aga piisavalt hea, et raamat vastumeelseks ei muutuks. Loodud maailm on kõigist oma veidrustest hoolimata kenasti neljal elevandil tasakaalus. Ja hinde viis teenib ta ära juba üksnes sellise peategelase eest nagu Pagas.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ei saa rohkem punkte anda asjale, mille meeldejäävaim tegelane on (hea küll, et mõtlevast) pirnipuust kirst. Eriti ei istu reisikirjad - ja mida muud see raamat siis ülesehituselt on? Rännatakse sinna-tänna ja püütakse nalja teha. Võimalik, et asi on osalt ka tõlkijas, aga teos ei kutsunud just originaali otsima.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Olen enne läbi lugenud Pratcetti "Mort"i ja lootsin sama mõnusat lugemisnaudingut. Asjatult.Naljad olid tihti puised ja lau- sed lohisevad.Lugeda tasus,aga teist kor da enam kätte ei võta.Jääb "Kääbikust" mitme valgusaasta kaugusele.Sellepärast hindeks 3.Arvan,et palli võrra mõjus tõl ke kvaliteet.
Teksti loeti eesti keeles
rico

Jabur on ta jah...aga samas ka lahe lugemine mulle meeldis...seiklused olid huvitavad ja minu arust oli see kogu kupatus ka vaimukas võibolla oli ka ta just minu tasemele aga jah viis punkti
Teksti loeti eesti keeles
algis

Igatahes on see täpselt viit pointsi väärt jutt. TP peetakse vist üheks vaimukamaks kirjanikuks, jah. Noh arvatavasti ta seda ongi.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Lõbus ja fantaasiarikas. Paneks kolaki viie ja vist panengi, hoolimata sellest, et kui teist korda lugema hakkasin siis enam nii hea ei olnud. Ühe korra lugemiseks siiski väga hea. Teist korda ei viitsinudki vist just sellepärast, et põhiliini nagu polegi.
Teksti loeti eesti keeles
Annika Hanson

Kallis rahvas, loen siin mina ja imestan. Kas tõesti on ka kallil eesti kamaral nii levinud see inimkonna suurpahe - kihu ennast iga hinna eest ja väga tõsiselt v õtta. Suhteliselt naiivne on arvata, et nali on Pratchettil eesmärk omaette. Ei ole. Huumor on vahend. Pratchett on kõik inimliku lihtsalt äraspidi pööranud ja ootab üpris õelal muigel lugejate raevunud reaktsioone. Mis, paraku, on just nimelt sellised, nagu ta ette on aimanud. Kahju. Pratchett ei viska nalja mitte Kettamaailma, vaid teie endi üle ja selle üle, et te kõigest hoolimata ennast ära ei taha tunda. Üks ütlemata armas vallatu raamat kui ridade vahelt lugemata jätta. Ja üks neetumalt tõsine kurblugu, kui pisutki süveneda. Viitsige siis ometi! Muud head soovin ka!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Indrek Hargla

Raamatus pole mitte ühtegi tõsist lauset. Iga lause on mingi pila. TP annab meile võimatu maailmapildi. Minu jaoks on teose väärtus eelkõige tema antireligioossuses - TP pilab mõnuga kõike seda, mida inimesed millegipärast usuvad, loob maailma milles elavad tavaliste inimeste emotsioonidega tegelased. Kena ja muhe raamat, tervameelsem kui nii mõnigi järgmine installatsioon sarja.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Ilgelt hea lugemistükk. Autor on fantastiliselt hea huumorimeele ja fantaasiaga. Igaüks juba ei kujuta ette kosmilist kilpkonna, kelle seljas on Kettamaailma kandvad elevandid, mõtlevast pirnipuust Pagasit, Loitsu, mis pähe hüppab ja nii edasi. Lisaks on igas lauses mingi kild. Pratchett on kõige eelneva tõttu üks mu lemmikuid.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Noh, pärast maruvenivat Tolkien-i "Kuninga Tagasitulek"-ut on hiiglama mõnus lugeda taolist kerget ja lühidalt kirjutatud teksti - ilma, et raamatu sisu või värvikus selle tõttu kannatanud oleks. Mõned päris head killud käivad läbi ning igatahes on kogu lugu n korda (n > 10) vaimukam kui Douglas Adams-i paljukiidetud teos. Tegevus ei olnudki mingi eriline sigri-migri, nagu ma enne lugemist kartsin, kuigi päris algus tundus väheke konarlik. Viie saab ikka kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles
Karl-Kristjan Koit

Raamatus olid olemas paljud fantastikazanri kohustuslikud tegelased - võlurid, kääbused, kangelased, trollid jne. Olid ka mõned ebatavalised tegelased (Pagas). Fantastikaraamatuna jättis soovida, küll aga oli tegu lihtsalt suurepärase absurdihuumori teosena. Kui sajajalgne Pagas mõtlikult tule paistel lesib, kangelane Cohen endale turisti käest proteeshambad muretseb või "pahad" trollipapa suhu lõkke teevad, võib teosele täiesti õigustatult absurdihuumori preemia anda. Selle eest ka 5 punkti. soovitan
Teksti loeti eesti keeles, inglise keeles
nore

Raamat on hea , aga järgmine teos, " The Light Fantastic" on huvitavam.Jagan mõne eelpool kirjutanu arvamust, et selle raamatu tugevaim külg on tegevuse rohkus.Jutt jooksis ilusti ja ühtlaselt, kui läbi sai, oli natuke kahjugi.Siiski, nagu mainitud,kergesisuline ja sellepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Lühidalt - nõustun kõigi nendega, kes kõrgeima hinde on pannud. Ei nõustu järelkirjutajaga - minu jaoks oli raamat kenasti tasakaalus ja ka absurdsuse aste kasvas kenasti eestpoolt tagantpoole, seega kordused ei tundunud igavana, kuna iga kord saavutasid need uue astme. Enam-vähem hästi kirjutatud raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Värdjalik raamat!

Alguses oli lugu üsna lõbus, kuid juba kusagil 20. lehekülje järel oli aru saada, et autor lüpsab iga nalja ja situatsiooni liiga pikalt ning mitu korda.Toon näite: fotokas... alguses oli see luugist välja roniv kaak üsna lustakas, mölises ja praadis liha, aga pesupesemine ajas mul juba kopa ette. Samamoodi käisid ka kõik need muud naljategemised... esimene kord naerad mürinal, teine kord muigad, kolmas kord pomised mõttes, et noh on ikka idoot küll.

Ülalpool kaebas lgp. Annika Hanson, et eesti rahvas püüab ka ikka asja surmtõsiselt võtta... aga vaat ei võta... lihtsalt ei ole naljaks ning üldse pole jalaga persse situatsioonikoomika minu tugevaim külg. Tüütu on lugeda raamatut, mis oma olemuselt on kui ülepaisutatud anekdootide valik.

Põhiline häda ongi süzhee totaalne lodevus... edev vend näib see Pratchett kah olevat, nii kui mingi nalja leiab, siis kukub seda kohe ise nautima ja leierdab selle kohe lähima paarikümne lehekülje jooksul ära (paralleel siitmailt on Margo Vaino!).

Okay, tegu on paroodiaga? Ma ei tea mida ta üldiselt on parodeerinud, aga üks osa viitas Anne McCaffrey Perni loheratsurite sarjale... see lohed ja Liessa, vähemasti mulle tundus nii. Mulle McCaffrey meeldib, isegi väga... aga samas on see Perni sari üsna hea paroodiaobjekt... Pratchett on siin suutnud vaid pisut ilkuda ning mõjub sealjuures hästi hambutult.

Vaieldamatult on romaanis häid leide... naersin ka korduvalt, aga raamatu üldine hallus ja keskpärasus kisub lõpliku hinde alla – pärast läbilugemist jäi üsna tühi tunne, ei tekkinud seda fiilingut, et vaat oli lahe lugemine (mis oli vist sellise raamatu kirjutamise eesmärk) ning ajuti pidi end suisa sundima jätkama (järelikult ei olnud ka puht lugemisprotsess lõõgastav).

Pagas oli üsna lahe leid... ning Surm on võrratu tegelane... tagantjärele ainus positiivne moment raamatus.

Pika jutu lühike kokkuvõte: algas vingelt peale, aga vajus õige kähku tühipalja vaimutsemise sohu!!!
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Yup, igavesti muhe raamat. Meeldis see, et tögatud oli pea kõike ja kõiki, hinnaalandust ei saanud keegi. Samuti oli kogu raamat täis vihjeid, mida alati vast täielikult ei tabanudki. Naljaga polnud koonerdatud ja "pärleid", mis esimesel lugemisel märkamata jäänud jagus veel teisekski lugemiskorraks. Mis veel? Suurt midagi peale selle, et tegu on 100% ajaviitega, seega unustage hall argipäev ja sukelduge rahuga kettamaailma ja selle elanike värvikatesse tegemistesse...
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lugedes seda raamatut kui anekdoodikogu, on igati viite väärt! Nagu ka anekdoote - teist korda kohe üle lugeda ei tasu. Aasta-paari pärast, kui skleroos oma töö teinud, ehk jälle :-)
Teksti loeti eesti keeles
Antti Asi

Eespool on seda raamatut kyll kiidetud, kyll laidetud. Ise kipun rohekm kiitma, sest lahelugemisena on raamat omal kohal. Kyll aga olen ma n6us sellega, et tegemist pole Kettamaailma lugude sarja parima raamatuga. Fantastiline valgus oli terake parem.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

See lugu pidanuks olema tublisti, väga tublisti, lühem. Kui algul polnud vigagi, siis umbes poole peal hakkasin nihelema ja nühelema ning lõpp jooksis juba diagonaalis.
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Üks tõeliselt mõnus ajaviide. Minu jaoks ei muutunud asi kordagi tuimaks. Absurd võidutseb jälle, kuid kelle arvel?
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Satiir kui selline on sageli mõningatel kirjanikel kui asi iseeneses. Pratchettil ei ole. Erinevalt paljudest teistest ei loe mina Kettamaailma lugusid kui lihtsalt mõnusaid pulliasju, vaid pean nõustuma mõningate teiste arvamusavaldajatega, kelle hinnanguga, et tegu ON MEIE ENDIGA, tuleb täiel määral nõustuda. Kui raamatut selles vaatevinklis lugeda, omandab asi sootuks uue dimensiooni.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

seni parim pratchett, mida olen lugenud - täiesti erinev muust fantaasiakirjandusest, sädelevalt humoorikas, meisterliku keelekasutusega jne. hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Vahepeal meenutas Tolkieni. Kuskil läks asi jälle nii segaseks, et pidin mitu korda tähelepanelikult lugema, et arus saada. Muidu igati korralik raamat. Muidugi oli siin igasuguseid uusi väljendeid ja sõnu, millest vist ei pidanudki aru saama.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

See raamat meenutab kõike peale iseenda. Selles on ainult üks hea tegelane (loomulikult pirnipuust kirst) ja uskumatul hulgal jaburat nalja. See raamat ei ole iseenesest midagi väärt, parodeerides valimatult kõike, ka iseennast, ent ometi oli seda lahe lugeda, ja autoril on elav fantaasia ning jutt jookseb. Nüüd, paar aastat peale lugemist, ei mäleta ma praktiliselt üldse, mis seal toimus… noh, mingid jobud rabelesid siia-sinna… aga mäletan, et lugesin aeg-ajalt naeru kõkutades. Ja muidugi on meeles Surm, kes sobival kohal tüübile tuld pakkus: "Aga, ei…" lalises see taibates. "AGA JAA." :-)
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Jabur ja mõnus. Lõpupoole hakkas natuke tüütama. Tarbida ühekordselt ja korraga mitte suures annuses.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Mulle väga meeldis.Tögati kõike ja kõiki. See et selliste tegelaste peale tullakse on juba oma ette asi. Sadade jalgadega mõtlevast pir- nipuust kast, kes järgneb sulle kõikjale oli väga originaalne. Ja surma tegelasele ei saa keegi vastu. nt."MA LAENAN SULLE VÄGA KIIRE HOBUSE..."Tubli viis. Hea naerda ja kerge lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Pratchett näitab, et tal on päris palju häid ideid, aga millegipärast ei moodusta ta neist terviklikku romaani, nagu paljud eelarvustajad on juba kurtnud. Selle vea parandab autor alles järgmistes Kettamaailma sarja teostes. Mingil määral võib seda romaani ju vaadelda kui esimest osa kaheosalises minisarjas, mille teiseks osaks on The Light Fantastic, aga kui aus olla, siis võiks ka niisugusel juhul see esimene osa vabalt olemata olla.

Selline seosetus meenutab mingil määral Douglas Adamsi "Hitch-hikeri" sarja, kuid sellest erinevalt ei ole Pratchetti teosed vist algselt raadiokuuldemänguks kirjutatud.

Igatahes on Pratchett see mees, kellele olen valmis korraliku siduva süzee puudumise suures osas andeks andma. Sest need üksikud episoodid, millest see raamat koosneb, on iseenesest täitsa head. Olin seda raamatut kunagi ammu, kui ta eesti keeles ilmus, juba lugenud, ja ülelugemisel avastasin, et paljud ideed, mida ma pidasin päris lahedaks (näiteks hüdrofoobide kasutamine hõljukite jõuallikana, Küümägi kui niisugune jm), kuid mille päritolu ma enam ei mäletanud, on pärit just sellest romaanist. Seega ei ole vist tegu üldse nii pealiskaudse asjaga, nagu võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Igati lõbus ajaviide. Muidugi, vaevalt et nädal peale tagakaane sulgemist kellelgi meeles on, millises järjestuses ja kellega kõik need seiklused toimusid... Hea põhjus kunagi üle lugeda. Paroodiline vihje Lessale ja loheratsuritele oli hea... Algul juba mõtlesin, kas emand McCaffrey sai Pratchettist inspiratsiooni, kuid Jyrka arvustus pakkus õnneks tõeseid andmeid. Võta siis näpust, kas parem on fantasy või selle pilamine. Isiklik maitse kaldub viimase poole.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kolm aastat tagasi oleks "Colour.." mult ilma igasuguse kahtluseta täispunnid saanud. Nyyd, kolm aastat ja hulk muid Pratchette hiljem, annan ma asjale neli punni, sest ei ole tegemist k6ige tugevama teosega. Samas: sarja sisse juhtatama oli ta nigu rusikas silmaauku, ei vaevanud pead ja tegi maailma ehituse kanasti selgeks. Väga tugev neli ja ainult selle t6ttu, et Terry oskab veel paremini kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Üks tugevamaid Kettamaailma raamatuid. Eestikeelne tõlge (ettearvatult) nõrk, kuna Pratchetti keel pole lihtne ja palju esineb tõlkimatuid sõnamänge
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Janek H.

Selline keskpärane Pratchett - esimeseks Ketta raamatuks siiski küllalt hea. Kohe oma esimeses raamatus tõi Pratchett sisse oma lemmiktegelase - Rincewind`i. Pagas oli muidugi fantastiline leid.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Täitsa korralik raamat, kui vaadata selles valguses, et esimene ja teedrajav, kuid tegelikult hilisemad raamatud on paremad ja küpsemad. See raamat nagu ei moodustanud ühtset tervikut, ka kildudega on nati üle pingutatud. Aga muidu lugeda ju kõlbab, seega siis selline keskmiselt nõrgemapoolne neli.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Algus oli naljakam, lõpp vajus veidi ära, ent siiski kindel "viis" . Kui ma seda raamatut lugesin, polnud McCaffreyt veel eesti keelde tõlgitud, nii et nii mõnigi nali läks minu jaoks kindlasti kaduma, aga see selleks.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Igati lahe ja ladus kirjatükk, mis ei pretendeeri tõsidusele. Meeldiv ajaviitekirjandus, mis paneb su kindlasti muigama, vahel isegi lausa naerma.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Esimene Kettamaailma raamat, mille suur võlu oli ilmselt ka asja värskuses, ent ainuüksi selliste surematute tegelaste, nagu Rincewind, Kakslill, Pagas, Cohen ja Surm esmatutvustus väärib kindlasti kõrgeimat hinnet!
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Sõber
1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Siim Sõber

Kogumiku parim lugu, mis vastab järjekordselt täpselt ulmekirjanduse kaanonitele. Seekord siis jutt lapsest, kes oma tahte vastaselt kosmiliste sündmuste keerises kõigi poolt lugupeetud kangelaseks karastub.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Selleks, et tähe peale saada on tarvis kahte asja: pikka eluiga ja kiiret raketti. Neid siis üks pühendunud tegelane selles loos salaja meisterdabki. Ajaviiteks hää küll.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Lendavad linnad, baasis on ta liigitatud kogumike alla. Tegelikult on tegu rohkem romaaniga, kuigi jutud ilmusid algselt eraldi, moodustavad nad siiski ühtse ja lahutamatu terviku.

Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.

Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.

Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Kõige vingema mulje jätnud Borgese lugu. Võibolla selle pärast, et mu enda mõtted olid mõnda aega enne seda umbes samu liine mööda liikunud. Mõtlesin nimelt lihtsalt naljaviluks ja näpuharjutuseks kirjutada pisikese programmijupi, mis näitaks järjest arvutiekraanil kõiki võimalikke pikselikombinatsioone. Mis sellest, et programm pidanuks töötama ilmselt tunduvalt kauem kui see meie universumis võimalik oleks. Tähtis on see, et ta oleks näidanud absolutselt kõike, mis eksisteerb kaasarvatud sinu passipilti, kallis lugeja, aga ka sinu nägu 25 aasta pärast ja ka seda, mis oleks juhtunud kui da Vincil oleks Mona Lisat maalides roosa otsa saanud.

Naasmaks igavikulistest sfääridest tuleb märkida, et seda programmi ma kirjutada ei viitsinud ja Borges saab viie.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Algul olid Babüloonia loteriid samasugused nagu meilgi, aga pärast seda kui loteriisse lülitati ka negatiivsed "võidud" nagu 2 aastat vanglat või käe maha raiumine muutus õnnemäng üldrahvalikuks kireks.
Tegu on ju tavalise ulmekirjandusliku meetodiga, võtta mingi tavaline ühiskonnas aset leidev nähtus ja ekstrapoleerida, absurdini kui vaja. Töötab alati.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

IRA poolt organiseeritud plahvatuses saavad surma molekulaarbioloogi naine ja lapsed. Mees läheb hulluks ja loob maailmale karistuseks uue haiguse, mis tapab naisi.
Herbert peab muidugi oma kohustuseks protsessi võhikuist lugejaile selgitada. Seda teeb ta erinevate teaduslike terminite üksteise otsa kuhjamise teel, ja tulemuseks on muidugi värdjalik jama.
Kuigi ma arvasin, et ma olen sellise asja vastu immuunne, kuna ma mõistan, et ulmekirjanik peab põhimõtteliselt kirjutama asjust millest ta suurt midagi ei tea, häirivad lausmõttetused mind kahjuks siiski.

Hinnet tõstab tublisti raamatu teine pool, mille tegevus toimub juba katkust laastatud iirimaal, kuhu loo kangelane oma kätemaksu vilju imetlema tuleb.

Panin küll juba nelja ära kuid võrdlus teiste nelja saanutega sundis mind kahjuks ümber mõtlema.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Targad mehed (või mees õigemini) otsustavad, et siis kui religioon ja teadus oma jõud ühendavad saavad võimalikuks igavene elu ja tähtedevahelised reisid. Loob siis geenius oma ususeksti ja raamatu lõpuks lendabki tähele. Nüüd, kus loo sisu on paljastatud, võib hindamise juurde asuda.

Väga professionaalselt kirjutatud asi, ja võimalik, et just selle pärast, kohutavalt stamplik. Veenuse vallutamine, pooljumalast prohvet/visionäär, paranähtuste teadusvankri ette rakendamine (või vastupidi) jne. jne. Isegi minu võrdlemisi piiratud ulmelugemus muudab sellistest asjadest vaimustumise küllalt keerukaks.

Teiselt poolt pole võimatu, et kõrgeimast hindest lahutavad raamatut hoopis kaks mõnevõrra labasemat põhjust:

1) Korraliku love-affairi puudumine
2) Põnevust ja seiklusi oli kah napilt.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Borgese üks lemmikteemasid on vaieldamatult "sõna lihaks saamine" ja selles loos leiab mainitud nähtus aset eriti suures ulatuses. Samuti osutub, et kaksisoim ongi see kõige õigem oim :-)

Tlönil vähemalt.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Vat see oli hea lugu!

1. Suurepärane ülesehitus.
2. Suurepärane intriig.
3. Suurepärane lõpplahendus.

Kõik olemas, kõik hea, meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Tarmo, Tarmo, nigel mälu sul. Kõige paremini meeldejäänud juttu mäletad ka valesti. Nojah tegelikult kui aus olla ei mäletanud ma enne kolmandat lugemist ise niigi paljut ;-)

Loost endast: hea, aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kogumiku parim?! Minu jaoks kindlasti mitte, pigem isegi vastupidi, jättis teiste lugudega võrreldes ikka suhteliselt külmaks.

Asimovi robotid on kohati justkui inimlikud - omavad emotsioone jne. aga samal ajal alluvad nad puhtalt Boole`i loogikale. Ja selles loos oli nende kahe poole omavaheline vastandumine minu meelest eriti terav. Kohe saab selgeks, robootika esimene seadus on kontradiktsioon st. samaselt väär lause.

Lõpp oli sel lool ka nüri ega viinud kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kohtasin seda juttu ühes bioloogia alases võrguajakirjas HMS Beagle, aga kättesaadav on ta ka aadressilt: http://beijingcafe.com/home/humor/flora.html

Hoolimata sellest, et lugu asub kataloogis humor ei leidnud mina sealt küll midagi naljakat. Üsna kesine jutuke, kus perepoeg hakkab hommikulauas mängima masinaga, mis suudab kindlaks teha igasuguseid elutegevuse jälgi.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Asimov on vist üritanud selle looga üle oma varju hüpata - kirjutada dramaatilise loo üksildasest lasteaiakasvatajast ja tema kurvast saatusest. Ei tulnud välja küll, hüpe lõppes sügaval rabas ja tulemuseks on lääge melodraama.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Huvitav, et "Arbuusisuhkrus" baasirahval päris meelest läinud on. Vist üks väheseid eesti keeles ilmunud ulmekaid, mis siiani baasist puudus. Sellegi poolest on tegu lummava looga, mille kohta ei saagi täpselt öelda on ta nüüd utoopia või düstoopia.

Sisust: on üks tagasihoidlik maailm, kus kõik on õnnelikud, kellelgi pole muresid ega liigseid ambitsioone, kõik elavad rahus ja harmoonias kirjutades raamatuid mida keegi ei loe ja valmistades kujukesi, mida keegi ei imetle. Kõik on rahul, välja arvatud inBoil ja tema gäng. Neile selline elu eu istu... Järgnevad verised stseenid :-))

Huxley "Hea uus ilm" meenub selle raamatuga seoses esimesena, aga antud juhul on kirjutuslaad hoopis pehmem, südamlikum, tõeliselt hästi on autoril õnnestunud oma maailma läbi selle elaniku (eriliselt naiivse isiku) silmade näidata.
Teksti loeti eesti keeles