Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· James Blish ·

A Life for the Stars

(romaan aastast 1962)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fact—Science Fiction» 1962; september - oktoober
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)
Siim Sõber

Kogumiku parim lugu, mis vastab järjekordselt täpselt ulmekirjanduse kaanonitele. Seekord siis jutt lapsest, kes oma tahte vastaselt kosmiliste sündmuste keerises kõigi poolt lugupeetud kangelaseks karastub.
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Sõber
1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Siim Sõber

Kogumiku parim lugu, mis vastab järjekordselt täpselt ulmekirjanduse kaanonitele. Seekord siis jutt lapsest, kes oma tahte vastaselt kosmiliste sündmuste keerises kõigi poolt lugupeetud kangelaseks karastub.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Selleks, et tähe peale saada on tarvis kahte asja: pikka eluiga ja kiiret raketti. Neid siis üks pühendunud tegelane selles loos salaja meisterdabki. Ajaviiteks hää küll.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Lendavad linnad, baasis on ta liigitatud kogumike alla. Tegelikult on tegu rohkem romaaniga, kuigi jutud ilmusid algselt eraldi, moodustavad nad siiski ühtse ja lahutamatu terviku.

Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.

Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.

Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Kõige vingema mulje jätnud Borgese lugu. Võibolla selle pärast, et mu enda mõtted olid mõnda aega enne seda umbes samu liine mööda liikunud. Mõtlesin nimelt lihtsalt naljaviluks ja näpuharjutuseks kirjutada pisikese programmijupi, mis näitaks järjest arvutiekraanil kõiki võimalikke pikselikombinatsioone. Mis sellest, et programm pidanuks töötama ilmselt tunduvalt kauem kui see meie universumis võimalik oleks. Tähtis on see, et ta oleks näidanud absolutselt kõike, mis eksisteerb kaasarvatud sinu passipilti, kallis lugeja, aga ka sinu nägu 25 aasta pärast ja ka seda, mis oleks juhtunud kui da Vincil oleks Mona Lisat maalides roosa otsa saanud.

Naasmaks igavikulistest sfääridest tuleb märkida, et seda programmi ma kirjutada ei viitsinud ja Borges saab viie.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Algul olid Babüloonia loteriid samasugused nagu meilgi, aga pärast seda kui loteriisse lülitati ka negatiivsed "võidud" nagu 2 aastat vanglat või käe maha raiumine muutus õnnemäng üldrahvalikuks kireks.
Tegu on ju tavalise ulmekirjandusliku meetodiga, võtta mingi tavaline ühiskonnas aset leidev nähtus ja ekstrapoleerida, absurdini kui vaja. Töötab alati.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

IRA poolt organiseeritud plahvatuses saavad surma molekulaarbioloogi naine ja lapsed. Mees läheb hulluks ja loob maailmale karistuseks uue haiguse, mis tapab naisi.
Herbert peab muidugi oma kohustuseks protsessi võhikuist lugejaile selgitada. Seda teeb ta erinevate teaduslike terminite üksteise otsa kuhjamise teel, ja tulemuseks on muidugi värdjalik jama.
Kuigi ma arvasin, et ma olen sellise asja vastu immuunne, kuna ma mõistan, et ulmekirjanik peab põhimõtteliselt kirjutama asjust millest ta suurt midagi ei tea, häirivad lausmõttetused mind kahjuks siiski.

Hinnet tõstab tublisti raamatu teine pool, mille tegevus toimub juba katkust laastatud iirimaal, kuhu loo kangelane oma kätemaksu vilju imetlema tuleb.

Panin küll juba nelja ära kuid võrdlus teiste nelja saanutega sundis mind kahjuks ümber mõtlema.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Targad mehed (või mees õigemini) otsustavad, et siis kui religioon ja teadus oma jõud ühendavad saavad võimalikuks igavene elu ja tähtedevahelised reisid. Loob siis geenius oma ususeksti ja raamatu lõpuks lendabki tähele. Nüüd, kus loo sisu on paljastatud, võib hindamise juurde asuda.

Väga professionaalselt kirjutatud asi, ja võimalik, et just selle pärast, kohutavalt stamplik. Veenuse vallutamine, pooljumalast prohvet/visionäär, paranähtuste teadusvankri ette rakendamine (või vastupidi) jne. jne. Isegi minu võrdlemisi piiratud ulmelugemus muudab sellistest asjadest vaimustumise küllalt keerukaks.

Teiselt poolt pole võimatu, et kõrgeimast hindest lahutavad raamatut hoopis kaks mõnevõrra labasemat põhjust:

1) Korraliku love-affairi puudumine
2) Põnevust ja seiklusi oli kah napilt.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Borgese üks lemmikteemasid on vaieldamatult "sõna lihaks saamine" ja selles loos leiab mainitud nähtus aset eriti suures ulatuses. Samuti osutub, et kaksisoim ongi see kõige õigem oim :-)

Tlönil vähemalt.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Vat see oli hea lugu!

1. Suurepärane ülesehitus.
2. Suurepärane intriig.
3. Suurepärane lõpplahendus.

Kõik olemas, kõik hea, meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Tarmo, Tarmo, nigel mälu sul. Kõige paremini meeldejäänud juttu mäletad ka valesti. Nojah tegelikult kui aus olla ei mäletanud ma enne kolmandat lugemist ise niigi paljut ;-)

Loost endast: hea, aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kogumiku parim?! Minu jaoks kindlasti mitte, pigem isegi vastupidi, jättis teiste lugudega võrreldes ikka suhteliselt külmaks.

Asimovi robotid on kohati justkui inimlikud - omavad emotsioone jne. aga samal ajal alluvad nad puhtalt Boole`i loogikale. Ja selles loos oli nende kahe poole omavaheline vastandumine minu meelest eriti terav. Kohe saab selgeks, robootika esimene seadus on kontradiktsioon st. samaselt väär lause.

Lõpp oli sel lool ka nüri ega viinud kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kohtasin seda juttu ühes bioloogia alases võrguajakirjas HMS Beagle, aga kättesaadav on ta ka aadressilt: http://beijingcafe.com/home/humor/flora.html

Hoolimata sellest, et lugu asub kataloogis humor ei leidnud mina sealt küll midagi naljakat. Üsna kesine jutuke, kus perepoeg hakkab hommikulauas mängima masinaga, mis suudab kindlaks teha igasuguseid elutegevuse jälgi.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Asimov on vist üritanud selle looga üle oma varju hüpata - kirjutada dramaatilise loo üksildasest lasteaiakasvatajast ja tema kurvast saatusest. Ei tulnud välja küll, hüpe lõppes sügaval rabas ja tulemuseks on lääge melodraama.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Huvitav, et "Arbuusisuhkrus" baasirahval päris meelest läinud on. Vist üks väheseid eesti keeles ilmunud ulmekaid, mis siiani baasist puudus. Sellegi poolest on tegu lummava looga, mille kohta ei saagi täpselt öelda on ta nüüd utoopia või düstoopia.

Sisust: on üks tagasihoidlik maailm, kus kõik on õnnelikud, kellelgi pole muresid ega liigseid ambitsioone, kõik elavad rahus ja harmoonias kirjutades raamatuid mida keegi ei loe ja valmistades kujukesi, mida keegi ei imetle. Kõik on rahul, välja arvatud inBoil ja tema gäng. Neile selline elu eu istu... Järgnevad verised stseenid :-))

Huxley "Hea uus ilm" meenub selle raamatuga seoses esimesena, aga antud juhul on kirjutuslaad hoopis pehmem, südamlikum, tõeliselt hästi on autoril õnnestunud oma maailma läbi selle elaniku (eriliselt naiivse isiku) silmade näidata.
Teksti loeti eesti keeles