Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· James Blish ·

Cities in Flight

(kogumik aastast 1971)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Lendavad linnad, baasis on ta liigitatud kogumike alla. Tegelikult on tegu rohkem romaaniga, kuigi jutud ilmusid algselt eraldi, moodustavad nad siiski ühtse ja lahutamatu terviku.

Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.

Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.

Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.

Teksti loeti inglise keeles

Cities in Flight on kogumik neljast romaanist, mis kujutavad kosmoselendude ja kosmoseimpeeriumi arengut "Okie" universumis. See algab 21. sajandi alguses, kui saavutatakse läbimurre kahe võtmetähtsusega tehnoloogia osas ning kestab kuni neljanda aastatuhande lõpuni.
 
They Shall Have Stars (1956)
 
On 21. sajandi algus ning Külm sõda on ikka veel täies hoos. Ühendriikides on tekkinud täielik politseiriik ning teadusareng on kängu jäänud. Kuid visionäärist senaatori Bliss Wagoneri ettevõtmisel keskendub kaks väikest uurimisgruppi salaja hullumeelsete ideede uurimisele - vananemisvastased ravimid ja antigravitatsiooniseade...
 
A Life for the Stars (1962)
 
Nõukogude Liidu totalitaarne bürokraatia on Külma sõja võitnud ja kogu planeedi allutanud - kuid antigravitatsiooniseadme abil on kosmosesse lahkunud mitte ainult uurimislaevad vaid koguni terved linnad. Noor Chris deFord satub poolkogemata Pennsylvaniast lahkuva Scrantoni linna pardale ning on sunnitud tõestama, et ta suudab seal kasulik olla...
 
Earthman, Come Home (1955)
 
Terve galaktika peale laiali puistatud inimesi hoiavad ühe süsteemina koos vaid kaks asja: antigravitatsiooniseadmete abil tähtede vahel lendavad linnad (kes pakuvad teenuseid ja kauplevad) ja Maalt juhitavad politseijõud. Suurim nendest hulkuvatest linnadest on New York, mida juhivad linnapea John Amalfi ja tegevjuht Mark Hazelton...
 
The Triumph of Time (1958)
 
New York on pidama jäänud Suurde Magalhãesi Pilve. Kuid nad saavad hulkuvalt planeedilt teada, et mõõdistused näitavad mitte ainult antiaine-universumi olemasolu meie universumi kõrval, vaid ka seda, et kaks universumit on omavahel kokku põrkamas...
 
Peab ütlema, et selle raamatu lugemine oli üsna omapärane kogemus. Kuigi sisuliselt kujutavad siia koondatud romaanid endast ühe kosmoseimpeeriumi kronoloogiat (Blish oli siin väidetavalt tugevalt mõjutatud Oswald Spengleri teosest "Õhtumaa allakäik"), siis oma olemuselt on igaüks neist neljast väga eriilmeline.
 
Ma pean ütlema, et avalugu, They Shall Have Stars meeldis mulle kõige rohkem. Siin oli sellist tugevat paranoia-õhkkonda, mis iseloomustab ka näiteks John le Carré spiooniromaane. Ettekujutus, et Ühendriigid muutuvad Külma sõja käigus lihtsalt teiseks versiooniks Nõukogude Liidust (ja seejärel kaotavad, sest viimane tunneb seda rolli paremini), on enam kui mõjuv.
 
Väheoluline pole ka tehniline pool. Kuigi nii antigravitatsioon kui ka vananemisvastased rohud on puhas fantaasia, on see siiski väga selgepilguline lahendus sellele, kuidas tähtede vahel üldse lennata saaks - kui jõuallikas oleks igavene ja inimesed sama hästi kui surematud. Jupiteri ehitusprojekt on aga suurepäraselt kirja pandud, seal toimuv on ehk parim osa kogu romaanist.
 
A Life for the Stars on sellega võrreldes üsna lihtne arenguromaan noore poisiga peaosas. Kõige olulisem on siin see, et lugejat tutvustatakse vähehaaval lendavate linnade kultuuriga. Seda tehakse nii mõistlikult ja rahulikult, et ei tekigi absurdsuse tunnet, kui kõik see on ehitatud 1920-30ndate Oklahomast pärit hulkurite kultuurile.
 
Earthman, Come Home on jällegi natuke fragmentaarne, käsitledes ühe lendava linna juhtumeid. Mudel on üsna lihtne - New York lendab kuskile, satub probleemide otsa ning pääseb mitme ootamatu pöörde järel tänu linnapea John Amalfi nutikusele. Siiski on need episoodid hästi kirjutatud ja Amalfi-Hazeltoni omavaheline suhtedünaamika kohati täitsa tore.
 
Viimane, The Triumph of Time on aga paraku väga nõrk. Selle idee on natuke sarnane (küll hiljem avaldatud) Poul Andersoni romaaniga "Tau Zero", kuid sarnasele lahendusele eelneb pikk ja tühi ajaveeretamine. Siit-sealt võis leida mõne hea tsitaadi, kuid üldiselt oleks kogumik tunduvalt võitnud sellest, kui viimane osa oleks sealt lihtsalt välja jäetud.
 
Üldmulje jääb sellest hoolimata pigem positiivseks. Kui üle saada sellest Oklahoma hulkurite kultuuri kosmoseversiooni iseeneslikust absurdsusest, on teise ja kolmanda romaani puhul tegemist põneva versiooniga galaktikaimpeeriumite teemal, esimene on aga väga korralik ulme-spiooniromaan. Neljanda romaani soovitan aga pigem lugemata jätta.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Siim Sõber
1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kogumiku parim lugu, mis vastab järjekordselt täpselt ulmekirjanduse kaanonitele. Seekord siis jutt lapsest, kes oma tahte vastaselt kosmiliste sündmuste keerises kõigi poolt lugupeetud kangelaseks karastub.
Teksti loeti inglise keeles

Selleks, et tähe peale saada on tarvis kahte asja: pikka eluiga ja kiiret raketti. Neid siis üks pühendunud tegelane selles loos salaja meisterdabki. Ajaviiteks hää küll.
Teksti loeti inglise keeles

Lendavad linnad, baasis on ta liigitatud kogumike alla. Tegelikult on tegu rohkem romaaniga, kuigi jutud ilmusid algselt eraldi, moodustavad nad siiski ühtse ja lahutamatu terviku.

Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.

Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.

Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.

Teksti loeti inglise keeles

Kõige vingema mulje jätnud Borgese lugu. Võibolla selle pärast, et mu enda mõtted olid mõnda aega enne seda umbes samu liine mööda liikunud. Mõtlesin nimelt lihtsalt naljaviluks ja näpuharjutuseks kirjutada pisikese programmijupi, mis näitaks järjest arvutiekraanil kõiki võimalikke pikselikombinatsioone. Mis sellest, et programm pidanuks töötama ilmselt tunduvalt kauem kui see meie universumis võimalik oleks. Tähtis on see, et ta oleks näidanud absolutselt kõike, mis eksisteerb kaasarvatud sinu passipilti, kallis lugeja, aga ka sinu nägu 25 aasta pärast ja ka seda, mis oleks juhtunud kui da Vincil oleks Mona Lisat maalides roosa otsa saanud.

Naasmaks igavikulistest sfääridest tuleb märkida, et seda programmi ma kirjutada ei viitsinud ja Borges saab viie.
Teksti loeti eesti keeles

Algul olid Babüloonia loteriid samasugused nagu meilgi, aga pärast seda kui loteriisse lülitati ka negatiivsed "võidud" nagu 2 aastat vanglat või käe maha raiumine muutus õnnemäng üldrahvalikuks kireks.
Tegu on ju tavalise ulmekirjandusliku meetodiga, võtta mingi tavaline ühiskonnas aset leidev nähtus ja ekstrapoleerida, absurdini kui vaja. Töötab alati.
Teksti loeti eesti keeles

IRA poolt organiseeritud plahvatuses saavad surma molekulaarbioloogi naine ja lapsed. Mees läheb hulluks ja loob maailmale karistuseks uue haiguse, mis tapab naisi.
Herbert peab muidugi oma kohustuseks protsessi võhikuist lugejaile selgitada. Seda teeb ta erinevate teaduslike terminite üksteise otsa kuhjamise teel, ja tulemuseks on muidugi värdjalik jama.
Kuigi ma arvasin, et ma olen sellise asja vastu immuunne, kuna ma mõistan, et ulmekirjanik peab põhimõtteliselt kirjutama asjust millest ta suurt midagi ei tea, häirivad lausmõttetused mind kahjuks siiski.

Hinnet tõstab tublisti raamatu teine pool, mille tegevus toimub juba katkust laastatud iirimaal, kuhu loo kangelane oma kätemaksu vilju imetlema tuleb.

Panin küll juba nelja ära kuid võrdlus teiste nelja saanutega sundis mind kahjuks ümber mõtlema.
Teksti loeti inglise keeles

Targad mehed (või mees õigemini) otsustavad, et siis kui religioon ja teadus oma jõud ühendavad saavad võimalikuks igavene elu ja tähtedevahelised reisid. Loob siis geenius oma ususeksti ja raamatu lõpuks lendabki tähele. Nüüd, kus loo sisu on paljastatud, võib hindamise juurde asuda.

Väga professionaalselt kirjutatud asi, ja võimalik, et just selle pärast, kohutavalt stamplik. Veenuse vallutamine, pooljumalast prohvet/visionäär, paranähtuste teadusvankri ette rakendamine (või vastupidi) jne. jne. Isegi minu võrdlemisi piiratud ulmelugemus muudab sellistest asjadest vaimustumise küllalt keerukaks.

Teiselt poolt pole võimatu, et kõrgeimast hindest lahutavad raamatut hoopis kaks mõnevõrra labasemat põhjust:

1) Korraliku love-affairi puudumine
2) Põnevust ja seiklusi oli kah napilt.
Teksti loeti inglise keeles

Borgese üks lemmikteemasid on vaieldamatult "sõna lihaks saamine" ja selles loos leiab mainitud nähtus aset eriti suures ulatuses. Samuti osutub, et kaksisoim ongi see kõige õigem oim :-)

Tlönil vähemalt.
Teksti loeti eesti keeles

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see oli hea lugu!

1. Suurepärane ülesehitus.
2. Suurepärane intriig.
3. Suurepärane lõpplahendus.

Kõik olemas, kõik hea, meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Tarmo, Tarmo, nigel mälu sul. Kõige paremini meeldejäänud juttu mäletad ka valesti. Nojah tegelikult kui aus olla ei mäletanud ma enne kolmandat lugemist ise niigi paljut ;-)

Loost endast: hea, aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim?! Minu jaoks kindlasti mitte, pigem isegi vastupidi, jättis teiste lugudega võrreldes ikka suhteliselt külmaks.

Asimovi robotid on kohati justkui inimlikud - omavad emotsioone jne. aga samal ajal alluvad nad puhtalt Boole`i loogikale. Ja selles loos oli nende kahe poole omavaheline vastandumine minu meelest eriti terav. Kohe saab selgeks, robootika esimene seadus on kontradiktsioon st. samaselt väär lause.

Lõpp oli sel lool ka nüri ega viinud kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles

Kohtasin seda juttu ühes bioloogia alases võrguajakirjas HMS Beagle, aga kättesaadav on ta ka aadressilt: http://beijingcafe.com/home/humor/flora.html

Hoolimata sellest, et lugu asub kataloogis humor ei leidnud mina sealt küll midagi naljakat. Üsna kesine jutuke, kus perepoeg hakkab hommikulauas mängima masinaga, mis suudab kindlaks teha igasuguseid elutegevuse jälgi.
Teksti loeti inglise keeles

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Asimov on vist üritanud selle looga üle oma varju hüpata - kirjutada dramaatilise loo üksildasest lasteaiakasvatajast ja tema kurvast saatusest. Ei tulnud välja küll, hüpe lõppes sügaval rabas ja tulemuseks on lääge melodraama.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et "Arbuusisuhkrus" baasirahval päris meelest läinud on. Vist üks väheseid eesti keeles ilmunud ulmekaid, mis siiani baasist puudus. Sellegi poolest on tegu lummava looga, mille kohta ei saagi täpselt öelda on ta nüüd utoopia või düstoopia.

Sisust: on üks tagasihoidlik maailm, kus kõik on õnnelikud, kellelgi pole muresid ega liigseid ambitsioone, kõik elavad rahus ja harmoonias kirjutades raamatuid mida keegi ei loe ja valmistades kujukesi, mida keegi ei imetle. Kõik on rahul, välja arvatud inBoil ja tema gäng. Neile selline elu eu istu... Järgnevad verised stseenid :-))

Huxley "Hea uus ilm" meenub selle raamatuga seoses esimesena, aga antud juhul on kirjutuslaad hoopis pehmem, südamlikum, tõeliselt hästi on autoril õnnestunud oma maailma läbi selle elaniku (eriliselt naiivse isiku) silmade näidata.
Teksti loeti eesti keeles