(jutt aastast 1990)
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Mäletan, et ta esimesed jutud, mis 80ndate keskel «Nooruses» ilmusid lubasid palju... aga enamus neist «Pioneeri/Põhjanaela» lugusid on (minu jaoks küll) lati alt läbi lippamine.
Ka kipuvad Urmas Alase jutud minule paljusid tuntuid (Lääne) lugusid meenutama, ka see! Miski Sheckley Gregori ja Arnoldi kloon... ääretult kunstlik lugu, mis algab suvaliselt ja kuhugi välja ei jõua... meelde ka eriti ei jäänud.
Alase häda ongi selles, et pikad tekstid upuvad tal mõttetusse sõnavahtu, samas jääb palju olulist tal lihtsalt lahti kirjutamata... lühilood aga kipuvad tal liialt ruttu ära lõppema. Esitatakse probleem, natuke uimerdatakse ning siis kiire lõpp!
Võimalik, et Urmas Alase jaoks on (ulme)kirjanduses olulised muud väärtused, aga mulle sihuke laad ei meeldi... ning tema variant ulmest pole ka kuigi veenev.
Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.
Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.
Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.
