Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

Robbie

(jutt aastast 1940)

ajakirjapublikatsioon: «Super Science Stories» 1940; september [pealkirjaga «Strange Playfellow»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Robbie»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
13
7
0
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (31)
kuits

Ilus looke sellest, kuidas väike tüdruk kiindub oma laosehoidjasse, kuidas tüdruku emale lapsehodja aga ei meeldi. Ema otsustab lapsehoidja asemele muretseda kutsu ja lapsehoidaja hoopis tehasesse tööle saata. Mis edasi saab, seda võib igaüks ise lugeda, kes seda veel teinud pole. Neid pole vist kuigi palju. Jutt on I.A.-le iseloomuliku huumoriga kirjutatud, kuigi ei kuulu minu arvates just nende kõige paremate hulka. P.S. Lisada võiks, et lapsehoidja oli robot.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Laur Salundi

Eks seal ole ikka sygavamat mötet ka natuke sees, st. et laps peab ikka saama seda, mida ta tahab. Ja üldse ei maksa lapsi liialt masinate mõju alla lasta langeda.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Ilmselt pole mõtet siin sisust rääkida... kes vähegi viitsinud, on lugenud... Asimov nüüd küll (Eestis) alalugemise all ei kannata. Pigem seletan hinnet. Lugu on hea, aga natuke tobe. Tobe on ta pisiasjades... robot on näiteks liialt emotsionaalne. Üldiselt pole mul kombeks viriseda mingite teaduslike põhjenduste kallal, aga siin hakkas see liialt häirima. Et tegu on SF-i (loe, teadusliku fantastikaga), siis on see miinus, mida ta poleks ulmelise sotsiaalse satiiri (a la "Ahvide planeet") puhul. Aga siiski neli, lugu on hea... kuigi nõrgem, kui teised sama sarja lood. Avalooks kõlbab küll.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Targo Tennisberg

Mina seda roboti liigset emotsionaalsust (vt. hr. Jüri Kallase arvustust) nii väga maha ei teeks, eriti jutu eesmärki arvestades. Loodan, et keegi ei pahanda, kui panen siia kirja ''I, Roboti'' tagakaanelt võetud Susan Calvini tsitaadi:
"To you, a robot is a robot. Gears and metal. Electricity and positrons. Mind and iron! Human-made! If necessary, human-destroyed. But you haven't worked with them, so you don't know them. They're a cleaner, better breed than we are."
Vaat selle koha pealt olen ma vana hea Susan Calviniga täiesti ühel nõul, eriti kui inimkond oma lollustega jälle meelehärmi hakkab tekitama. Lähtudes sellest filosoofiast on ka Robbie emotsionaalsus omal kohal, antud jutus (tegelikult ka väga paljudes teistes Asimovi robotijuttudes) on toodud esile just inimene vs. robot vastuolu (kus minu sümpaatia kaldub peaaegu eranditult robotite poolele), kogu see emotsionaalne moos on toodud selle vastuolu paremaks illustreerimiseks ja esiletoomiseks. Selline on vähemalt minu nägemus asjast. Arvutiteaduslikke möödalaskmisi Asimovil muidugi esineb, kuid minu arvamuse kohaselt on neid siiski vähem, kui analoogilistes juttudes keskmiselt, olen ka palju-palju hullemate apsude otsa sattunud teiste kirjanike puhul.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Kuidas on lugu seotud teiste robotisarja juttudega? Nimelt on ühes kohas mainitud 15-aastat Susan Calvinit, kes "tõuseb ja muuseumist lahkub".
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Kui roboti asemel oleks lapsehoidjaks neeger, ei kõlbaks see lugu üldse lugeda. Mitte, et ma neegreid ei salliks vaid siis oleks jutt lihtsalt ilavalt sentimentaalne. .. aga siis ei oleks lugu ka põrmugi SF ju ...... Kui jälle A.D. 1998 keegi sihukese asja kirjutaks oleks tegemist ulmefännide vastase genotsiidiga (pool vihastaks end surnux, teine pool naeraks vigaseks).....Tegelikult, mis ma öelda tahtsin on see, et tegemist on Meistri poolt 1940. aastal kirjutatud suurepärase, armsa robotilooga, millest on tõenäoliselt inspireeritud väga paljude autorite hiljem kirjutatud palad.Ja teaduslikus, ehk see kas Robbie energiaallikaks on tuumareaktor, aurumasin või hooratas, ei oma selle loo juures üldsegi mingit tähtsust.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

1998 aasta New York... No see loos mainutud aeg on nüüd kätte jõudnud ja möödagi läinud. Asimov pole pooltki nii hea prohvet kui kirjanik.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Mõneti ilus tore väike muinasjutt, aga samas jälle ka õpetlik. Kuivõrd veider on tegelikult robot mängukaaslasena ja seltsilisena väiksele tüdrukule. Loo järgi sobib ta selleks ideaalselt. Masin - minu parim sõber? Mida rohkem me tuleviku poole läheme seda tavalisem see tundub. Eks mõelge ise mille tagant, te neid arvustusikirjutate.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Hmm, imelik ema, imelik laps ja 1le1ldse imelikud inimesed selles loos. Ainukene usutav tegelane tundub olevat robot. Sellega peaks siis loo plussid ja miinused 2ra 8eldud olema. Ahjaa, isa oli kah loomulikult usutav ja s1mpaatne figuur selles loos, aga ta kippus roboti ning ebausutavate inimeste taha varju j22ma. Sellest siis see kolmeke.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Adrifted

Juttu enam eriti ei mäletagi, kuid mäletan oma muljet sellest. Oli selline halearmas looke, kuid väga head tunnet see mulle ei valmistanud. Rahuldav sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Asimov prohvetina ei kõlba tõesti kuhugi, nagu juba eespool mainitud, aga aastal 40 nägi ta ette probleeme ning lõi nende kujutamise kaudu maailma, mis praeguse ulme vundament, juba nii sügaval, et ei märkagi, millele hoone toetub. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Roboti kirjeldus oli parajalt groteskne. Vähemalt minusuguse mugava inimese jaoks :)Kummalisena tundub see, et kui robotit on arendatud juba nii kaugele, et tal on tunded (!), siis miks jumala pärast ei ole talle lisatud kõneseadet?
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Pean paljusid teisi Asimovi robotijutte paremaks. Aastal 1940 oli ka teaml ettekujutus robotist kui mehaanilisest innimesest, keda sai rahumeeli panna ükspäev last hoidma ja teinepäev keevitama ilma ümberprogrammeerimata. Positronaju idee tuli vist hiljem? Ja robootika 3 seadust. Aga lugu oli üsna loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

"Lilled Algernonile" ja tema tähtsus N-Eesti ulmemaastikul... Nii lihtne on seda hinnata ja äärmiselt raske ylehinnata. Sama kipub olema ka seal ilmutet juttudega, millest "Robbie" paraku mitte k6ikse tugevam ei ole. Sugugi mitte halb, eriti oma aega arvestades. Sugugi mitte halb ka Asimovi yldist taset arvestades. Kyll aga n6rgem eelmainit kogumiku keskmist arvesse v6ttes. Niisiis: hea, aga mitte vaimustav, ehkki on kurat teab mitu korda yha enam kapsastuvast köitest yle loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Hea lugu, mis oli mul meeles vist üle viie aasta, kuni juhtusin seda uuesti üle lugema. Meeldis enne ja meeldib ka nüüd.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Metsa - Mulle meeldis. Kohati lapsik ja valesti seadistatud, eksimused?, kuid mulle meeldis. Just see südamlikkuse osa - kobaka roboti `armastus` inimlapse vastu ja tolle vastamine samaga, isegi tugevamalt arvestades, et inimene ja puha. Kui see peaks `Lilled Algernonile` üks nõrgemaid olema siis peaks kogumik mult kohe kindlasti viie saama. Aga selle otsustamiseni veel aega on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Sisust ja detailidest mäletan suht vähe, oli selline armas looke, nagu mingi Yankestani "perefilm" . Enamikust Asimovi loomingust-ja ka ulmest, mida olen lugenud-suht erinev. Ent ei midagi meeldejäävat. Hamba all ei karjunud, aga vaimustust kah ei tekitanud. Kaalusin tükk aega kahe hinde vahel, ent jõudsin järeldusele, et seekord peab Rätsep madalama hinde panema. Pole nii autentset mälestust, millega "nelja" välja venitaks.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Tige pereema nõuab abikaasalt, et nende tütrekese robot-lapsehoidja saadetaks minema, sest laps armastab robotit rohkem kui teda. Pealegi ei ole robotid enam moes ja külarahvas juba räägib neist jutte. Pereisa ei jõua lõpuks hädaldamist enam ära kuulata ja teebki nii, nagu naine tahab. Kuid laps on lohutamatu. Lõpp on hea.

Selge see, et roboti võis selles loos asendada ükskõik millise uuendusega, probleem on selles, kes mida tähtsaks peab - kellele kodurahu, kellele tõeline sõprus ja lähedus, kellele teiste arvamus.

Ei olnud ma sellest 1940ndate USA elupildist koos raudmehega vaimustunud lapsena, ei ole ka nüüd. Aga samas on see oma olemuselt eeskujulik ulmelugu.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

No eks ta ole. Autori tollast 19-aastast vanust arvestades täitsa hea, aga muidu...
Heal Doktoril on sadu paremaid jutte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Siim Sõber
1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Siim Sõber

Kogumiku parim lugu, mis vastab järjekordselt täpselt ulmekirjanduse kaanonitele. Seekord siis jutt lapsest, kes oma tahte vastaselt kosmiliste sündmuste keerises kõigi poolt lugupeetud kangelaseks karastub.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Selleks, et tähe peale saada on tarvis kahte asja: pikka eluiga ja kiiret raketti. Neid siis üks pühendunud tegelane selles loos salaja meisterdabki. Ajaviiteks hää küll.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Lendavad linnad, baasis on ta liigitatud kogumike alla. Tegelikult on tegu rohkem romaaniga, kuigi jutud ilmusid algselt eraldi, moodustavad nad siiski ühtse ja lahutamatu terviku.

Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.

Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.

Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Kõige vingema mulje jätnud Borgese lugu. Võibolla selle pärast, et mu enda mõtted olid mõnda aega enne seda umbes samu liine mööda liikunud. Mõtlesin nimelt lihtsalt naljaviluks ja näpuharjutuseks kirjutada pisikese programmijupi, mis näitaks järjest arvutiekraanil kõiki võimalikke pikselikombinatsioone. Mis sellest, et programm pidanuks töötama ilmselt tunduvalt kauem kui see meie universumis võimalik oleks. Tähtis on see, et ta oleks näidanud absolutselt kõike, mis eksisteerb kaasarvatud sinu passipilti, kallis lugeja, aga ka sinu nägu 25 aasta pärast ja ka seda, mis oleks juhtunud kui da Vincil oleks Mona Lisat maalides roosa otsa saanud.

Naasmaks igavikulistest sfääridest tuleb märkida, et seda programmi ma kirjutada ei viitsinud ja Borges saab viie.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Algul olid Babüloonia loteriid samasugused nagu meilgi, aga pärast seda kui loteriisse lülitati ka negatiivsed "võidud" nagu 2 aastat vanglat või käe maha raiumine muutus õnnemäng üldrahvalikuks kireks.
Tegu on ju tavalise ulmekirjandusliku meetodiga, võtta mingi tavaline ühiskonnas aset leidev nähtus ja ekstrapoleerida, absurdini kui vaja. Töötab alati.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

IRA poolt organiseeritud plahvatuses saavad surma molekulaarbioloogi naine ja lapsed. Mees läheb hulluks ja loob maailmale karistuseks uue haiguse, mis tapab naisi.
Herbert peab muidugi oma kohustuseks protsessi võhikuist lugejaile selgitada. Seda teeb ta erinevate teaduslike terminite üksteise otsa kuhjamise teel, ja tulemuseks on muidugi värdjalik jama.
Kuigi ma arvasin, et ma olen sellise asja vastu immuunne, kuna ma mõistan, et ulmekirjanik peab põhimõtteliselt kirjutama asjust millest ta suurt midagi ei tea, häirivad lausmõttetused mind kahjuks siiski.

Hinnet tõstab tublisti raamatu teine pool, mille tegevus toimub juba katkust laastatud iirimaal, kuhu loo kangelane oma kätemaksu vilju imetlema tuleb.

Panin küll juba nelja ära kuid võrdlus teiste nelja saanutega sundis mind kahjuks ümber mõtlema.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Targad mehed (või mees õigemini) otsustavad, et siis kui religioon ja teadus oma jõud ühendavad saavad võimalikuks igavene elu ja tähtedevahelised reisid. Loob siis geenius oma ususeksti ja raamatu lõpuks lendabki tähele. Nüüd, kus loo sisu on paljastatud, võib hindamise juurde asuda.

Väga professionaalselt kirjutatud asi, ja võimalik, et just selle pärast, kohutavalt stamplik. Veenuse vallutamine, pooljumalast prohvet/visionäär, paranähtuste teadusvankri ette rakendamine (või vastupidi) jne. jne. Isegi minu võrdlemisi piiratud ulmelugemus muudab sellistest asjadest vaimustumise küllalt keerukaks.

Teiselt poolt pole võimatu, et kõrgeimast hindest lahutavad raamatut hoopis kaks mõnevõrra labasemat põhjust:

1) Korraliku love-affairi puudumine
2) Põnevust ja seiklusi oli kah napilt.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Borgese üks lemmikteemasid on vaieldamatult "sõna lihaks saamine" ja selles loos leiab mainitud nähtus aset eriti suures ulatuses. Samuti osutub, et kaksisoim ongi see kõige õigem oim :-)

Tlönil vähemalt.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Vat see oli hea lugu!

1. Suurepärane ülesehitus.
2. Suurepärane intriig.
3. Suurepärane lõpplahendus.

Kõik olemas, kõik hea, meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Tarmo, Tarmo, nigel mälu sul. Kõige paremini meeldejäänud juttu mäletad ka valesti. Nojah tegelikult kui aus olla ei mäletanud ma enne kolmandat lugemist ise niigi paljut ;-)

Loost endast: hea, aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kogumiku parim?! Minu jaoks kindlasti mitte, pigem isegi vastupidi, jättis teiste lugudega võrreldes ikka suhteliselt külmaks.

Asimovi robotid on kohati justkui inimlikud - omavad emotsioone jne. aga samal ajal alluvad nad puhtalt Boole`i loogikale. Ja selles loos oli nende kahe poole omavaheline vastandumine minu meelest eriti terav. Kohe saab selgeks, robootika esimene seadus on kontradiktsioon st. samaselt väär lause.

Lõpp oli sel lool ka nüri ega viinud kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Kohtasin seda juttu ühes bioloogia alases võrguajakirjas HMS Beagle, aga kättesaadav on ta ka aadressilt: http://beijingcafe.com/home/humor/flora.html

Hoolimata sellest, et lugu asub kataloogis humor ei leidnud mina sealt küll midagi naljakat. Üsna kesine jutuke, kus perepoeg hakkab hommikulauas mängima masinaga, mis suudab kindlaks teha igasuguseid elutegevuse jälgi.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Sõber

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Asimov on vist üritanud selle looga üle oma varju hüpata - kirjutada dramaatilise loo üksildasest lasteaiakasvatajast ja tema kurvast saatusest. Ei tulnud välja küll, hüpe lõppes sügaval rabas ja tulemuseks on lääge melodraama.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Huvitav, et "Arbuusisuhkrus" baasirahval päris meelest läinud on. Vist üks väheseid eesti keeles ilmunud ulmekaid, mis siiani baasist puudus. Sellegi poolest on tegu lummava looga, mille kohta ei saagi täpselt öelda on ta nüüd utoopia või düstoopia.

Sisust: on üks tagasihoidlik maailm, kus kõik on õnnelikud, kellelgi pole muresid ega liigseid ambitsioone, kõik elavad rahus ja harmoonias kirjutades raamatuid mida keegi ei loe ja valmistades kujukesi, mida keegi ei imetle. Kõik on rahul, välja arvatud inBoil ja tema gäng. Neile selline elu eu istu... Järgnevad verised stseenid :-))

Huxley "Hea uus ilm" meenub selle raamatuga seoses esimesena, aga antud juhul on kirjutuslaad hoopis pehmem, südamlikum, tõeliselt hästi on autoril õnnestunud oma maailma läbi selle elaniku (eriliselt naiivse isiku) silmade näidata.
Teksti loeti eesti keeles