Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation and Empire

(romaan aastast 1952)

eesti keeles: «Asum ja Impeerium»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.674
Arvustused (46)

Kronoloogiliselt Asumi-sarja neljas, ilmumise järgi teine osa. Peaaegu sama hea kui klassikalise triloogia esimene osa. Koosneb kahest novellist. Ühes üritab Impeerium viimast korda Asumit maha suruda, teises kerkib esile saladuslik Muul, keda Hari Seldon oma arvutuslükati taga kuidagi ette ei suutnud näha. Novellid on pikemad, löövust vähem, kuid lugeda saab.
Teksti loeti eesti keeles

Sama hea kui esimene raamat. Kaks raamatusse mahtunud juttu on läinud isegi sügavamaks kui esimesed lood. Ning teemat on Asimovil õnnestund esialgu ülesmäge minnes arendada. Raamatu lõpus antakse mõista, et Muula püksid pannakse varsti püüli sõeluma. Asumid on kõikvõimsad...sensawunda sees. Jutud ilmusid Astoundingis 1945 ja viimasel Worldconil L.A.-s pälvis Muul romaani kategoorias Retro-Hugo. Teenitult.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jätkub Hari Seldoni poolt kavalal kombel kokku kombineeritud tulevikuajalugu - kuna kõik on jällegi lugenud, siis pole sisuseletusel taas eriti mõtet. Mainida võiks vaid veel üks kord, et jutustamislaadilt on tegu tõesti hea saavutusega - eriti esimese osa puhul, kus kirjeldatakse Impeeriumi viimseid ponnistusi. Taas võib välja tuua moraali - märksa mõnusam on olla väike ja kaval kui suur ja kohmakas.
Teises osas kerkib esile Muul - minu arvamuse kohaselt üks isikupärasemaid ja paremini õnnestunumaid tegelasi Asimovi loomingus üldse. Igatpidi värdjalikuks sündinud õnnetu olevus asumiaegse inimkonna vastu võitlemas - hea idee veel paremas teostuses. Selle värdjalikkusega on muidugi nii, et isegi tänapäeva tehnoloogia abil oleks võimalik olnud enamik neid vigu ära parandada, aga siis poleks loost jälle midagi välja tulnud, seega endiselt maksimumhinne Asimovile, Asumile ja Muulale. Ainus, millest Muula puhul kahju on, on asjaolu, et talle hiljem Gaialt väljaheidetu staatus omistati - asja kogu võlu kadus niiviisi ära, aga see on juba järgmine lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tore on vaadata, kuidas AI areneb. Esimene lugu on ilus pilt ajalooprotsesside (Seldoni "surnud käe") vääramatust toimimisest. Kui "A1" puhul võis artleda, kas, ja kui palju, on jutte inspireeritud Lääne-Rooma langemisest, siis "A2" manab minu silma ette II MS rindeteated Vaikselt ookeanilt. Tohutud, igasugu relvi täis tuubitud ja soomustatud koletised kündmas lõputuid Avarusi, raevukad võitlused mabuvate dessantidega, soodes, kõrbetes ja lumeväljadel kükitavad ning surevad sõdurid, konditsioneeride vaikne undamine ülemjuhatajate staapides... Ja kõige selle taga matemaatilise rangusega tõestatud psühhoajaloo teoreemid. Mõnus lugemisvara. Teine osa tõstis tunduvalt minu arvamist Heast Doktorist. Võib-olla, et Muul jätabki kunstliku mulje (kuigi reaalses ajaloos võib ette tulla palju veidraimaid tegelasi), see, et AI julgeb "edukalt müüva" teema rööpast välja keerata ja uusi vagusid ajada, on vaimustav. Lasta võidukalt sammuval Asumil, omaenda lapsukesel, armutult lüüa saada (võinuks ju planeeritud tuhandeaastase segadusteaja sisse mahutada n+1 Seldoni Kriisi, mis alati "heade" võiduga laheneksid), nõuab piisavat enesekindlust. Aga sellest, puhuti ülbusega piirnevast enesekindlusest ei jäänud Heal Doktoril iialgi vajaka.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kehtib peaaegu sama, mis "Asumi" kohta. Ent ikkagi ei köitnud piisavalt, et "hea" asemel oleks "väga hea" panna saanud. Esimest korda, kui selle raamatu kätte võtsin, panin ta vist igavuse pärast küllalt ruttu käest ära ja nii ta siis ootas mõnda aega. Uuesti proovides oli ehk natuke parem, kuid ikkagi mitte midagi erilist. Samasugune ümar nagu Asumgi. Täiesti neljavääriline raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin ikka lobiseda. Mulle meeldis.Muidugi oleks võinud ju tahta, et tegevus sutsu äkilisem oleks olnud: sõda ja surma ja kõik need teised sõnad. A ei kurda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis vähem kui "Asum". Asi läks loogiliselt edasi. Kui Seldoni projekt oleks jätkunud oleks muidugi veel igavam olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan on muutunud, nagu kogu eesti keeles avaldatud triloogia, klassikaks. Sarjal on varastele ulmeromaanidele omaseid puudusi: ühemõõtmelised tegelased, mitteusutav ajalooline areng jne. Kuigi raamatu sisu on üsna ununenud, ei ole mul aega seda teistkordselt lugeda. Sedavõrd palju häid raamatuid on veel riiulil ootamas. Seega 3
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Annaks isegi üle "viie", kui saaks. Olen tegelikult päris mitu korda käesolevat raamatukest lugenud. See näitab, et tegu on millegi heaga. Kui võrrelda "Asum'iga" siis ütleks, et sama võimas. Eks need tegelased olid jah sellised suhteliselt lihtsad ja mitte eriti erilised, aga lugu ise oli ju ometi päris vinge.... minu arvates. Ma vaidleks natuke eelkirjutajale vastu: minu meelest oli küll "midagi suurt, midagi head". Kuid njah, see on tegelikult selline subjektiivne värk (kellele meeldib, kellele mitte). Raamatu esimene osa näitas, et Impeerium on Asumiga ühel pulgal, vaata et nõrgemgi. Teises osas oli ikka ilge tüng, et Asum, mis eelmistes osades oli päris suureks ja tugevaks muutunud, sai miski ühe värdjaliku Muula käest peksa nagu koer. Mis siin ikka enam jutustada, panen "viie" paari plussiga ära ja kogu lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan ausalt, et see raamat ei jätnud nii head muljet kui "Asum", ent võrreldes paljude teiste autorite teostega, oli ta siiski klass omaette. Tundub nii, et Asimov on siin üritanud juba ka veidi inimlikkumaid tegelasi mängu tuua, kes ei ole lihtsalt mingid tühjad olendid (sellised paistsid mulle "Foundation`i" tegelased, kellel emotsioone vist ei olnudki), vaid kes suudavad ka tunda. Kirevamaid ja mulle sümpaatseimaid tegelasi oli Muul, kes oli igati hästi kirjeldatud ning kelle "kurb" saatus meele kurvaks tegi. Et kõik suured vallutajad varem või hiljem langema peavad!!!
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin raamatut kätte võttes saada positiivse elamuse lugedes Asumi võidukäigust, universumi vallutamisest ja vaprate kangelaste vägitöödest :-)

Algul paistiski kõik tore aga... raamatu lõpuks oli õnnenaeratus mu näolt kadunud ja heldimuspisarad jäid ka seekord pühkimata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks jäi Seldonit väheks! Kohati kippusid Asimovi igipuudused liialt häirima, aga Muul oli asjalik tegelane ja päästis päeva. Raamat on üsna värvikas, fantaasiat Asimovil puudu ei jää. Keerulisemad skeemid tegevuse taustal on kah justkui paigas...aga "neli" siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Minu silmis on ta nõrgem kui "Asum", sest Asimov arvab, et lõppkokkuvõttes jääb demokraatlik ühiskond totalitaarsele alla (igas riigis tuleb lõpuks võimule totalitaarne klikk). Samuti häirib, et Asimovil on kõik head tegelased suitsetajad ja kõik mittesuitsetajad halvad.
Minu sümpaatia kuulub Muulale. Tema asemel oleksin ma Seldoni surnud käe oma propaganda teenistusse pannud: oleksin rääkinud, et Muula juhtimisel täidetakse Seldoni plaan ennetähtaegselt (väga punaselt kõlab, mis siis).
Teksti loeti eesti keeles

Igati uhkem, kui esimene osa... See impeeriumlik kindral, kes surnud käe vastu võtlusesse asus, taas Impeeriumit au sisse tõsta yritas... Ta oli lihtsalt sympaatne... mul hakkas temast kahju... Ja kahju oli ka Muulast, kes oli yksi, nii yksi... Olles juba harjunud sellega, et Muul on see ylisuperpaha, ja imestades tasahilju happy endi võimalikkuse yle, oli lõpp ikka suureks ning meeldivaks Yllatuseks.

Siin raamatus on juba tegelaskujud... ja mõned on neist isegi huvitavad. Mitte ainult kindral, mitte ainult Muul, vaid ka mässuline Asumi ametnik. Kõik nad on hästi välja joonistatud tegelaskujud. Lugu ei ole enam puhas matemaatika, vaidinimlik lugu yhest plaanist ja selle saatusest.

Kusjuures... selle loo lõpus tekib tunne, et asi on nyyd lõpetatud. See koht on minu jaoks Asumi sarja loogiline ots. Mis tuleb hiljem, on juba muu lugu, kuigi mitte sugugi paha. Aga Asum leab oma lõpu Muula käe läbi ja ta ei synni enam kunagi.

Teksti loeti inglise keeles

"Asum" ja selle järjed moodustavad kahtlemata ulmekirjanduse põhialustalad. Aga hiljem kirjutatud SF raamatute hulgast leiab arvukalt paremaid.
Teksti loeti eesti keeles

paistab, et ma ei ole siiski päris ainuke, kellele Asum ja Impeerium ei meeldinud. Minu jaokks jäi jutu voolavus väiksemaks kui esimeses osas, Muul tegelasena ei mmeedinud kohe üldse. Ehk oli viga lugemise ajas, kuigi 1989 oleks pidanud juba piisavalt täiskasvanu olema. Kunagi sunnin end seda üle lugema, ehk siis suhtumine muutub.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesed kaks ilmunud asumi lugu (vastavalt siis sarja kolmas ja neljas raamat) on imho sarja tugevaimad. Maitse asi muidugi, aga kellele meeldis "Asum", sellele meeldib ka "Asum ja Impeerium".
Teksti loeti eesti keeles

Selle osa kohta ütleksin kirjeldamiseks kaks sõna - ettearvatav ja ettearvamatu. Ettearvatav oli selle idee - inimesed, kellel on võimu oma püha eesmärgi tõttu langevad oma ülbuse tõttu sama madalale, kui ollakse tänapäeval. Tähtsaimaks on võim, raha, mugav elu. Võitlus parema Impeeriumi nimel ei ole enam peaeesmärk, vaid julgestus. Julgestus, mille pani paika Seldon ja mis kaitseb neid saatuse löökide eest. Ja siin tuleb mängu ettearvamatus - Asumis ja suuremas osas Asum ja Impeeriumis kiidetakse Seldoni tarkust ja eksimatust, Asumi vägevust ja võitmatust, teiste planeetide tühjust Asumi kõrval ja see toobki mängu ettearvamatuse. Inimene harjub ära sellega, elab kaasa ja äkki hüppab Seldon välja ja virutab kõik uskumused vastu maad. Ja just selle pärast panen ma viie. Just selle pärast, et raamatut lugedes mõtlesin tihti, et millest ta küll veel kirjutada saab? Kuid ta kirjutas ja kirjutas hästi ja huvitavalt. Mida veel tahta?
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi ja Impeeriumi" näol on jällegi tegemist raamatuga, mida olen lugenud loendamatu arv kordi, seega on väga raske seda teost just tänases kontekstis hinnata.

Muula lugu mulle ei meeldinud, sest see üksikisiku mõju ületähtsustamine oli kogu eelneva stooriga kokkusobimatu. Annan endale aru, et selles idee peituski, kuid miskipärast oli see siiski ebausutav...

Romaani esimene pool meeldis mulle palju rohkem, sest Kindrali kaotamine oli Seldoni plaaniga igati kooskõlas ja kogu stoori lugejale korralikult ära põhjendatud.

Kokkuvõttes otsustasin hindeks panna ikkagi "viie", sest raamat tervikuna, eriti teise osa lootusetult dramaatiline lõpp, on väga meeldejääv ning lausa kutsub sarja edasi lugema.

Teksti loeti eesti keeles

"Asum ja impeerium" koosneb kahest osast. Esimene illustreerib psühhoajaloolist paratamatust. Paarsada aastat on Asumi loomisest möödas, Asum on oma ümbruskonnas juba kõva tegija ja valitseja, aga galaktika-suuruse Impeeriumiga võrreldes siiski tolmukübe ääremaal. Impeerium ise on suurusele vaatamata juba põlvkondi lagunenud, ääremaade asevalitsejad kuulutavad endid iseseisvaks, keskuses on rohkem tegemist paleepööretega ja vallutustele pole kellelgi aega mõelda.

Siiski juhtub sel segaduste ajastul, et korraga on võimul tugev imperaator ja esile kerkib võimekas kindral, kes tahab pidada vallutussõdu. Tükk aega näibki, et Asumil ei ole tuhandeid kordi võimsama vastase vastu mingeid võimalusi, kuni “nähtamatu käsi” Asumi jaoks soodsalt asjad paika paneb. Asumi-lugudest üks mu lemmikuid.

Raamatu teises pooles laseb Seldon oma armsale Asumile ja Seldoni plaanile kallale esimese tõelise vastase. Ühiskonna ajaloo ette-ennustamise teadus arvestab paratamatult mingite konstantidega, nagu näiteks, et inimesed jäävad inimesteks või et ei avastata/leiutata midagi seni mõeldamatukspeetut. Nüüd aga hakkab kusagilt provintsist oma vallutuskäiguga peale müstiline Muul, kelle kohta sosistatakse, et ta on mutant. Muula impeerium laieneb hirmsa kiirusega ja enne kui Asumi stagneerunud valitsejad arugi saavad, on Muul nende taevas. Samal ajal ilmutab ennast eelsalvestatud Hari Seldon, et soovida Asumile õnne järjekordse kriisi ületamise puhul, kuid Muula kohta ei räägi ta sõnagi.

Asum langeb, riburada pidi varisevad ka kõik Asumi vasallid, keskuse vastu mässu plaaninud sõltumatute kaupmeeste kolooniad ja isegi sellised sektorid, kuhu Asum jõudnud polnudki. Tundub, et miski ei peata Muula.

Loo peategelased on mässajatega väheke seotud suhteliselt juhuslik noorpaar, kes satuvad oma pulmareisil ära päästma äbariku, kes väidab ennast olnud Muula õukonnanarri. Muula mehed asuvad neid jälitama, kuid häving jääb peategelastest alati sammu võrra maha. Seltskonnas on ka Asumi esimene psühhoajaloolane Ebling Mis, kes pakub välja, et mentaalsete ülivõimetega Muula ainaks peatajaks saab olla vaid müütiline Teine Asum, kuhu Seldon omal ajal koondas püsühhoajaloolased. Paraku ei aima keegi, kus Teine Asum olla võiks.

Vaatamata sellele, et Muula-lugu on senistest Asumi-lugudest päris teistsugune, on see siiski hea. Eriti esimest korda lugedes on saladusi viimaste lehekülgedeni ja põnevust ning pinget päris viimaste ridadeni. Meeldejääv on ka galaktikakeskuse Trantori langus - paarsada aastat tagasi oli see linnasuurune planeet, mille pind oli sada protsenti metalliga kaetud, nüüd aga tegutsevad varemete vahel põllumehed, kes müüvad külalistele vanarauda.

Kahjuks torkab just Muula-loo juures silma, et Asimov vist ise ei suuda ka hoomata, kui suureks ta oma galaktikaimpeeriumi on teinud. Ta räägib paarikümnest miljonist tähest ja siis, et Muul suudab kümne aastaga sellest umbes kolmandiku enda võimu alla ühendada. Kusjuures on ju aimata, et Muul peab päris paljudele meist kasvõi hetkeks ka ise nägu näitama. Või et otsib ise ja koos mõne lähema abilisega umbes viis aastat Teist Asumit ja siis tunnistab, et no ei ole kusagil. Kakskümmend miljonit tähte!

Teksti loeti eesti keeles

Arvustada-kirjeldada siin enam midagi ei ole, lihtsalt tuleb teha samm Baasi täielikkuse poole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Siim Sõber
1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kogumiku parim lugu, mis vastab järjekordselt täpselt ulmekirjanduse kaanonitele. Seekord siis jutt lapsest, kes oma tahte vastaselt kosmiliste sündmuste keerises kõigi poolt lugupeetud kangelaseks karastub.
Teksti loeti inglise keeles

Selleks, et tähe peale saada on tarvis kahte asja: pikka eluiga ja kiiret raketti. Neid siis üks pühendunud tegelane selles loos salaja meisterdabki. Ajaviiteks hää küll.
Teksti loeti inglise keeles

Lendavad linnad, baasis on ta liigitatud kogumike alla. Tegelikult on tegu rohkem romaaniga, kuigi jutud ilmusid algselt eraldi, moodustavad nad siiski ühtse ja lahutamatu terviku.

Blish jätab endast mulje kui väga ortodokssest ulmekirjanikust. Tõenäoliselt ta seda ka on. Tegu on just niisuguse raamatuga, mis oleks mulle ilma mingi kahtluseta veel mõni aasta tagasi meeletu mulje jätnud, praegu aga hindan teda siiski pelgalt kui mõnusat kosmoselugu.

Inspiratsiooni sai Blish Spengleri "Õhtumaa allakäigust", ja just seda pidi teos ka kujutama. Minu meelest ta seda eesmärki ei täitnud, mis oli ka teose suurim altminek. Okied, kellede kultuur pidi õhtumaa oma välja vahetama ja kujutama endast uut je elutervet algust olid minu meelest lihtsalt lääne tsivilisatsiooni jätkuks kosmoses.

Mis meelidis oli see, et, erinevalt paljudest teistest autoritestet, ei tekkinud lugedes kahtlust, et autor ei valda teaduslikke, kontseptsioone ja terminoloogiat, mida ta kasutab. Olgugi, et näiteks surma "ravimine" antibiootikumidega võib tänapäeval tunduda pisut naiivne, siis viiekümnendatel see veel nii olla ei pruukinud.

Teksti loeti inglise keeles

Kõige vingema mulje jätnud Borgese lugu. Võibolla selle pärast, et mu enda mõtted olid mõnda aega enne seda umbes samu liine mööda liikunud. Mõtlesin nimelt lihtsalt naljaviluks ja näpuharjutuseks kirjutada pisikese programmijupi, mis näitaks järjest arvutiekraanil kõiki võimalikke pikselikombinatsioone. Mis sellest, et programm pidanuks töötama ilmselt tunduvalt kauem kui see meie universumis võimalik oleks. Tähtis on see, et ta oleks näidanud absolutselt kõike, mis eksisteerb kaasarvatud sinu passipilti, kallis lugeja, aga ka sinu nägu 25 aasta pärast ja ka seda, mis oleks juhtunud kui da Vincil oleks Mona Lisat maalides roosa otsa saanud.

Naasmaks igavikulistest sfääridest tuleb märkida, et seda programmi ma kirjutada ei viitsinud ja Borges saab viie.
Teksti loeti eesti keeles

Algul olid Babüloonia loteriid samasugused nagu meilgi, aga pärast seda kui loteriisse lülitati ka negatiivsed "võidud" nagu 2 aastat vanglat või käe maha raiumine muutus õnnemäng üldrahvalikuks kireks.
Tegu on ju tavalise ulmekirjandusliku meetodiga, võtta mingi tavaline ühiskonnas aset leidev nähtus ja ekstrapoleerida, absurdini kui vaja. Töötab alati.
Teksti loeti eesti keeles

IRA poolt organiseeritud plahvatuses saavad surma molekulaarbioloogi naine ja lapsed. Mees läheb hulluks ja loob maailmale karistuseks uue haiguse, mis tapab naisi.
Herbert peab muidugi oma kohustuseks protsessi võhikuist lugejaile selgitada. Seda teeb ta erinevate teaduslike terminite üksteise otsa kuhjamise teel, ja tulemuseks on muidugi värdjalik jama.
Kuigi ma arvasin, et ma olen sellise asja vastu immuunne, kuna ma mõistan, et ulmekirjanik peab põhimõtteliselt kirjutama asjust millest ta suurt midagi ei tea, häirivad lausmõttetused mind kahjuks siiski.

Hinnet tõstab tublisti raamatu teine pool, mille tegevus toimub juba katkust laastatud iirimaal, kuhu loo kangelane oma kätemaksu vilju imetlema tuleb.

Panin küll juba nelja ära kuid võrdlus teiste nelja saanutega sundis mind kahjuks ümber mõtlema.
Teksti loeti inglise keeles

Targad mehed (või mees õigemini) otsustavad, et siis kui religioon ja teadus oma jõud ühendavad saavad võimalikuks igavene elu ja tähtedevahelised reisid. Loob siis geenius oma ususeksti ja raamatu lõpuks lendabki tähele. Nüüd, kus loo sisu on paljastatud, võib hindamise juurde asuda.

Väga professionaalselt kirjutatud asi, ja võimalik, et just selle pärast, kohutavalt stamplik. Veenuse vallutamine, pooljumalast prohvet/visionäär, paranähtuste teadusvankri ette rakendamine (või vastupidi) jne. jne. Isegi minu võrdlemisi piiratud ulmelugemus muudab sellistest asjadest vaimustumise küllalt keerukaks.

Teiselt poolt pole võimatu, et kõrgeimast hindest lahutavad raamatut hoopis kaks mõnevõrra labasemat põhjust:

1) Korraliku love-affairi puudumine
2) Põnevust ja seiklusi oli kah napilt.
Teksti loeti inglise keeles

Borgese üks lemmikteemasid on vaieldamatult "sõna lihaks saamine" ja selles loos leiab mainitud nähtus aset eriti suures ulatuses. Samuti osutub, et kaksisoim ongi see kõige õigem oim :-)

Tlönil vähemalt.
Teksti loeti eesti keeles

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see oli hea lugu!

1. Suurepärane ülesehitus.
2. Suurepärane intriig.
3. Suurepärane lõpplahendus.

Kõik olemas, kõik hea, meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Tarmo, Tarmo, nigel mälu sul. Kõige paremini meeldejäänud juttu mäletad ka valesti. Nojah tegelikult kui aus olla ei mäletanud ma enne kolmandat lugemist ise niigi paljut ;-)

Loost endast: hea, aga ei midagi erilist.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim?! Minu jaoks kindlasti mitte, pigem isegi vastupidi, jättis teiste lugudega võrreldes ikka suhteliselt külmaks.

Asimovi robotid on kohati justkui inimlikud - omavad emotsioone jne. aga samal ajal alluvad nad puhtalt Boole`i loogikale. Ja selles loos oli nende kahe poole omavaheline vastandumine minu meelest eriti terav. Kohe saab selgeks, robootika esimene seadus on kontradiktsioon st. samaselt väär lause.

Lõpp oli sel lool ka nüri ega viinud kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles

Kohtasin seda juttu ühes bioloogia alases võrguajakirjas HMS Beagle, aga kättesaadav on ta ka aadressilt: http://beijingcafe.com/home/humor/flora.html

Hoolimata sellest, et lugu asub kataloogis humor ei leidnud mina sealt küll midagi naljakat. Üsna kesine jutuke, kus perepoeg hakkab hommikulauas mängima masinaga, mis suudab kindlaks teha igasuguseid elutegevuse jälgi.
Teksti loeti inglise keeles

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Asimov on vist üritanud selle looga üle oma varju hüpata - kirjutada dramaatilise loo üksildasest lasteaiakasvatajast ja tema kurvast saatusest. Ei tulnud välja küll, hüpe lõppes sügaval rabas ja tulemuseks on lääge melodraama.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, et "Arbuusisuhkrus" baasirahval päris meelest läinud on. Vist üks väheseid eesti keeles ilmunud ulmekaid, mis siiani baasist puudus. Sellegi poolest on tegu lummava looga, mille kohta ei saagi täpselt öelda on ta nüüd utoopia või düstoopia.

Sisust: on üks tagasihoidlik maailm, kus kõik on õnnelikud, kellelgi pole muresid ega liigseid ambitsioone, kõik elavad rahus ja harmoonias kirjutades raamatuid mida keegi ei loe ja valmistades kujukesi, mida keegi ei imetle. Kõik on rahul, välja arvatud inBoil ja tema gäng. Neile selline elu eu istu... Järgnevad verised stseenid :-))

Huxley "Hea uus ilm" meenub selle raamatuga seoses esimesena, aga antud juhul on kirjutuslaad hoopis pehmem, südamlikum, tõeliselt hästi on autoril õnnestunud oma maailma läbi selle elaniku (eriliselt naiivse isiku) silmade näidata.
Teksti loeti eesti keeles